Jeesuse viimane kiusatus… Jaapan, Liibüa – naised saunas räägivad :-)

…oli pere ja mitte surra ristil… Seda väidab film, mida mul õnnestus eile vaadata. Film rääkis loomulikult veel muustki. Minu meelest on tegemist ühega parematest Jeesus-filmidest. Sinna on haaratud päris mitmed viimaste aegade uurimuste lemmikpalad, Juudas kui Jeeuse parim sõber ja kaaslane, Maarja Magdaleena Jeesusega abielus jne, ka Pilaatust ei kirjeldata naaivselt Jeesuse suurima sõbra ja toetajana. Enamus seda ei teagi, kuid teoloogias on viimasel kahel sajandil kujunenud päris mitmed Jeesu-pilte: variserist, patsifistist, feministist jne. Loomulikult on seal kõrval siiski ka veel teadlasi, kes näevad Jeesuse kui Messia võlusid. Iga kaader on minu meelest selles filmis lihtsalt kulda väärt, no vähemalt präänikut igal juhul. Lähenemine on uudne, igas hetkes on kogeda miskit uut, osad kohad on nii ehedad, et võtab võpatama, samuti ajalookirjeldus on jahmatavalt hingesööbiv.

 

Tänane päev oli tegelikult päris meeldiv. Hommikul järasin koos naabritega, seejärel vedasin end teenistusele. Viimastel päevadel on olnud kõrvaprobleem. Küllap tõmbasin SPA-s kõrva vett täis. Käisin valvearsti vastuvõtul. Selgus see, et trummikile kummis, kuid suuremat häda pole. Kõrv lihtsalt niisama veidi vilises ning läks lukku ja unustas mulle mainida, kuhu võti jäi. Ei saagi siis muud teha kui neelata lihtsalt. Aeg parandab kõik haavad või tuleb lihtsalt järgmine põletik…

Pärastlõunal, kirikukohm alla neelatud, seadsin sammud tööpostile. Sai noortega vesteldud ning M, oma õpilast jällegi ortograafiliselt treitud. Rääkisime muuseas ka Liibüast, näitasin kaardil, kus riik asub, seletasime Jaapaniga seonduvaid probleeme, üritasin selgeks teha (endalegi muideks) kuidas maavärin, tsunami ja kõik seal välja võis näha. Tore on nii väikese tegelasega täiesti mõistlikke asjade üle vestelda. Juba nii noorel inimesel paistavad olevat oma väikesed arusaamad, miskit, mis kodust veel kaasa võetud ning mis peamine, hea süda.

Eile õhtul saunatasime Liisa, Martini ja Marleeniga. Oli äärmiselt vahva õhtu… Enne seda oli ju just lõppenud loeng filmidest, nii et need mõtted kandsin uljasti veel saunagi edasi. Muljetasime, sõime pelmeene, jõime veidi siidrit ja õlustki polnud puudust. Sai räägitud loomulikult ka jaapanlastest, nendele pakutud abist, nende suhtumisest. Kritiseeriti muhedal viisil üht eesti ajakirjanikku, kes toredatelt metafüüsilistelt alustelt üht jaapanlast siin küsitles. Küsiti selle suhtumisega, et kas jaapanlased oma jumalate peale ka viha peavad? Jaapanlane nentis, et neil väga ilus loodus ja selle looduse juurde kuulub ka taoline loodus. See oli parim vastus. Või siis olukord, kus vanem naine seisab oma rusudest maja ees. Temalt küsiti, et kas oli väga hirmus? Naine vastas, et see hetk oli küll hirmus, kui tsunami tuli ja sellega vastus lõppes. Hiljem oli hirm kadunud ning taastunud rahu. Mida olekski võimalik vastata taolises olukorras? Leian, et see oligi kõik, mida selles olukorras öelda võinuks. Ta seisis oma maja ees, ta oli kaotanud kõik, kuid puudub hirm. Selles me erineme küllap jaapanlastest.

Homme kavas: statist, lauluproov, palvus ja antropoloogia filmifestival 😀 VEND tuleb ka külla paariks päevaks 🙂