You are currently browsing the tag archive for the ‘talv’ tag.

Viimaste päevade maamärgid:

täna treisin oma õpilase aju, käisin tööpostil, ajasin juttu, olin vaimustatud õhtulaulust, mille Paul (üks kasvandikke) enne söömist laulis. See koht tekitab tõelise kodu tunde.

Täna sain telefonikõne Saksamaalt. Andsin eile organisatsioonile, mis mind finantseeris, pikema intervjuu. Nüüd oli käes tänausõnade aeg. Olen tänulik, nii olid nemadki 🙂

Eilne päev möödus enamjaolt Elvas. Meil oli paastu- ja palvepäev. Laulsime ülistuslaule. Alguses oli nendega see pisike mure, et ma paljusid laule lihtsalt ei teadnud, olen viimastel aastatel harjunud ka enam teiselaadse repertuaariga. Mõne laulu sõnadki tundusid tõlke käigus oma tähenduse olevat muutnud. Kahati olin teoloogiliselt üllatunud, kui tekste silmitsesin. Aga muusika kiitis Issandat ning lasin tunnetel ja vaimsustatusel end mõnusalt kanda. Arutlesime piiblikohti, palvetasime usinasti ning lõpetuseks hävitasime kogu kaasatoodud toidu. Lühikeseks jäi, see oli ainus probleem ning saun kuulub minu meelest taolise ürituse vaieldamatu lisakomponendina asja juurde. Pääle toidu paastusime eile virisemisest. Tekkis naljakas diskussioon, et kas sõna virisemine võiks tulla sõnast vir (mees ladina keeli)? 😀 Ei usu, aga oleks vahva kuskilt asja kontrollida. Reede oli see päev, kus vend läks tagasi koju ja et uuesti kohaneda, võtsin Carmeni üheks ööks enda juurde 😛 Hää kohanemine oli. Siit asusime koos rongijaama teele. Ärkaminegi kujunes meeldivalt. Lootsin ärgata 8.15, aga millegipärast olin juba enne kaheksat ärgas. Nujah, küllap vilgas päike ja usinalt teed keetev suur äsjapestud kahupea mu meeldivalt äratasid 😛

Meelde tuli see, kuidas vennaga aitasime raekoja platsil küüditatute mälestuseks küünlaid süüdata. Nüüd saab ka sellekohaseid pilte üles riputada.

Hetk tagasi lõpetasin vestluse Krisiga. Rääkisime sotsiaalsest ebavõrdsusest, kodututest, sellest, miks on ebamugav, minul vähemalt, kui nt Saksamaal kodutu mulle oma ajalehte müüb. Minu meelest tekitab selline olukord veidi piinlikkust, ma täpselt ei teagi miks. See oleks nagu sunniviisiline aitamine. Kui inimene aga ei osta seda lehte, oleks ta justkui süüdlane selles, et inimene on kodutu. Minu meelest sarnaneb olukord umbes sellega, kui jehoovatunnistaja tuleb tänaval vastu ning tahab su hinge päästa või sind patust vabastada ning kuningriiki kutsub. Ka sel kohal tekib ebamugavus, nagu keegi ründaks sind veidi. Küllap tekib see ebamugavus seetõttu, et keegi tuleb mingisuguse tõetaotlusega, mis võib su vaateid muuta. Kuskil on väike hirm – äkki peakski aitama, äkki olengi selles kaudselt süüdi, et kodutul kodu pole, ehk ongi jehoovatunnistajal õigus. Küllap saab mingil viisil kõigutatud sisemine rahu, kindlus, et kõik on kontrolli all, tabab ehk ka hirm muutuda, hirm samuti sattuda tänavale, nii palju erinevaid aspekte. Milles olen aga veendunud, on see, et abistamine sellistes olukordades peaks olema vabatahtlik ning mitte sellisel viisil peale sunnitud. Enamusel tekiksid ju süümepiinad, kui näiteks seda ajalehte ei osta, mida nad müüvad. Kui nt mustlane küsib minult raha, siis tajun end samuti veidi rünnatuna, mjah, mustlaste puhul on veel ka ennustamise “lisaboonus” ning see, et keeldumise korral võib tabada mõni needmissõna.

Tegelikult arvan, et sotsiaalsete probleemidega võiks tegeleda ikkagi eelkõige riigi sotsiaalsüsteem. Nt too ajalehesüsteem tundub olevat mulle veidi piiripealne juhtum, natuke ehk ebaeetilinegi, kuna see lisab veelgi juurde kodutute tembeldamisele. Ma ei ole ka kindel, et see väga kodutute naasmist ühiskonda oluliselt parandaks, kuna taoline projeks tundub siiski olevat mingil viisil kerjamise alaliik. Mul oleks nt äärmiselt ebamugav neid ajalehti seal müüa, avalikult koguda sel viisil endale raha. Millegipärast on aga kohati nii, et sotsiaalsüsteemi rahad, paraku nähtavasti ka Saksamaal, ei jõua alati inimesteni, samamoodi ehk informatsioongi, et oleks üldse võimalik abi saada. Loomulikult võib ju olla seegi, et saadud rahast pole erilist abi, kuna see kuu alguses juba ära juuakse või narkootikumidele kulutatakse. Olulisem oleks eelkõige suurendada info jõudmist sihtgrupini, koolituste, psüühilise nõustamise ning jooma- ning narkoravi jõudmine samuti oma pot klientideni, samuti töökoolitused või ka kergemad ning kõigile jõukohased tööprojektid.

Vaatasin selle teemaga seoses ka Eesti Sotsiaalministeeriumi kodulehekülge. Ka meil peaks kõigil olema õigus minimaalsete leutingimuste olemasolule: söök, jook, riided, elukoht. Sellele vaatamata on meil üsna palju kodutuid. Huvitav, mis takistab abi jõudmisel nendeni? Et nad endale kas või riigi kulul väikese elamise, riided, söögi ja natuke sotsiaaltöölaadset tegevust võiksid leida. Saksamaal nt on need 1-euro töökohad.

Sealt sai meie jutt Krisiga tegelikult ka alguse kuna ta ei poolda saksa sotsiaaldemokraate, kuna nad olevat palju nõmedat kokku keeranud. Näitena tõi ta Hartz-4 projekti, mis liitis sotsiaaltoetuste ja töötu-abirahade süsteemi. Mjah, kui üle ühe aasta olev töötu saaks Eestis toetust 359 euri+adekvaatsed eluasemekulud, elatuskulud, lisaks ka tema alaealised pereliikmed, siis oleks selline asi minu meelest Eestis päris suur sotsiaalne garantii, suurim, mis meil eales olnud, kuid sakslased ei ole sellise süsteemiga eriti rahul. Raha vähendati eelevaga võrreldes oluliselt. Probeel on ka see, et kodanik peab tegema riigiga lepingu ning võtma vastu talle pakutud iga legaalse töö. Õnneks on siiski ka piirangud töö pakkumisel, nagu inimväärikus, abielu, liikumisvabadus jne. Kuid sellel seadusel on igal juhul ka päris palju vastaseid. Kris tõi näite, et teoreetiliselt võidaks tööotsijat toetusrahade äravõtmise ähvardamisel sundida nt ka prostitutsiooniks. Prostitutsioon on Saksamaal legaalne. Õnneks need kitsendused siiski mahendavad taolist ärakasutamist. Tegeliult võiks Eesti sellest süsteemist miskit ülegi võtta, sisuda töötu abiraha sellega, et töötu oleks valmis enese harimiseks ning reaalselt tööle minema. See ju ka vähendab seda, et mõned lihtsalt töötuabirahast elatuksid, lisaks lubab väheaktiivsetel ning ehk infopuuduses virelevatel inimestel paremini töö leida, kui see neil endal ei õnnestu. Eks vajadused ole erinevad. Õppisin aga seda, et kõiges ei saa eeskuju võtta USA-st. On hea, kui kõigil on tervisekindlustus ning ligipääs arstiabile ning on ka hea ja turvaline, kui sotsiaalsüsteem tagab reaalselt selle, et keegi ei pea tänavale minema ning nälga surema. Panustan sotsiaalsüsteemi tugevusele. Parim on, et selgus, et Kris on samuti vasakpoolne nagu minagi 😛

 

Oli imekena päev, lisaks laadisin just pildid omale masinasse. Ka naaber sai kogemata palli otsas peale klõpsutatud.

Täna ärkasin enda jaoks üsna vara, st kella kümnest olin juba riides ning tegudevalmis, tõttasin kerkosse. Meil on uus kirikumuusik. Olen temaga väga rahul. Täna esines uus koor koos pastoritega Elke omakirjutet lauludega. Tundisin igal juhul, et teenistuse muusikaline pool kõnetas mind. Seejärel hakkas Urmas jutlust pidama ning see oli lihtsalt pärl, suur ja särav sillerdav vaimne pärl. Jutlus algas päevapoliitikast, puudutas sujuvalt kirjandust, eksegeesi. Olin kui säraküünal, kui jutluse olin endasse lasknud imbuda. Küllap avaldas mõju lisaks ka see, et pole ju üle pika aja eestikeelset jutlust kuulnud. Nüüd oli selleks hea võimalus. Pääle üritust ja ilusat muusikat, armulauda jäime kokku veel kohvilauda. Saime veel omavahel rääkida, mõned veel kuulmata lood jõudsid samuti minuni. Hiljem tõi Urmas mind koju, mind ja paar Eestisse-jõudnud pakki Kielist. Nüüd olen jälle n-ö ühes tükis.

Mõni tund hiljem rändasin Sirgiga Prismasse toidu järele. Päris rikkalik saak oli. Tähistasime poerünnakut nuudlitega, kuhu loomulikult lisandus hakkliha-ananassi-tomati-koorekaste. Natuke on sellest veel järel, nii et rünnakule. Järgmine laupäev saab sauna, seegi on uudis, väga meeldiv uudis peale kauba.

Teise poole päevast koristasin, vaatasin öökullimultikat 😀 ning otsisin kadunukest tõendit ühes seminaris viibimise kohta. Ei leidnudki, kuid leidsin oma õppejõu meiliaadressi, nii et on lootust ehk mingi tõend saada, mis olukorra lahendab. Õppeleping on vähemalt olemas.

Loomulikult pakkisin lahti ka raamatud, riiulid said jällegi täiendust. Pakist koorus lahti ka kalakujuline vannimatt, seegi sai ära pestud ning oma kohale seatud. Seega on meil järgmine ühiselamule võimalik koduloom – vannimatist kala.

 

 

Väike viide Eesti Kirikule:

Piiblitõlgendamise lühilugu Urmas Nõmmikult

Päris kena lugemine Urmas Nõmmikult, mis ehk aitab Piibli tõlgendamise suhtes enam austust üles näidata.

Muidu oli täna tõeliselt kena päev – sadas üle pika aja paksu ja mõnusat lund, mille kohalikud päkapikud ära koristasid. Kui mina alla õue saabusin, oli lumi juba lännu.

Täna pidasime sel aastal viimast korda evangeelset missat. Minu meelest oli vapustav. Meid oli suhteliselt vähe, kuid Jumalat oli selgelt tunda ja ka inimlikku lähedust. Laulda oli sel korral eriti mõnus. Parim tundus see, et neil, kes täna olid vaevaks võtnud end kohale vedada, on laulmine tõeliselt südames.

Muhedana tundus seegi, et mu jalgratas muutus öö jooksul lumememmeks – st ta oli üleni lumega kaetud, justkui varjunud vaiba alla. Ka kuuri alla lükkasin veel lumivalge ratta. Ratta tavaline värvus on muidu ikka must olnud 😀

Homme vesper (gregoriaani vormis õhtupalvus) ning seejärel iganädalane gregoriaaniproov. Jõuluperiood hakkab lähenema, seega ka kontserdid ja muu taoline. Lõpuks peaks ka kätte võtma ning Erfurti helistama. Tahaks ikka paariks nädalaks oma lemmikkloostrisse minna, veidi laulda ja palveleda, tööd rügada, ehk Martin Lutheri poolt sisseõnnistet kellagi tõmmata 🙂

Täna tekkis küsimus: KAS MARTIN LUTHER JÄI ELU LÕPUNI KATOLIIKLASEKS?

august 2017
E T K N R L P
« mai    
 123456
78910111213
14151617181920
21222324252627
28293031  

Enter your email address to subscribe to this blog and receive notifications of new posts by email.

Join 3 other followers

wordpress statistics

Blog Stats

  • 58,411 hits