You are currently browsing the tag archive for the ‘PÖFF’ tag.

Üritame kassi aknast hakata tuppa laskma ja kiisutamise peale tuleb nurga tagant välja üks must kõuts, seesama, kes meid ühel korral külastas ning üritab meie kassi asemel tuppa hüpata 😀 Tõin siis meie kiisu hoopis otse õuest sisse. Natukese aja pärast käis kolksatus ja must kass hüppas otse aknasse 😦 Haiget ta loodetavasti ei saanud. Muidu oleks ta korraks sissegi lasknud, kuid meie kiisule poleks see küll sugugi meeldinud. Ta tundub mõningatel hetkedel olevat pisut armukade 😀 Aga see hetk, kus kass lihtsalt aknasse lendas, oli küll nagu mõnest veidrast filmist. Homme jätkame kassiredeli ehitamist ning ühe metsikult suure kapi kokkupanemist samuti.

Eile käisin arsti juures ja sain teada, et mu punased täpid on hoopis viirus ja mitte kassikirbud. Eelarvamused on tihti väga vildakad. Täna jõudis minuni ka kurguvalu ja nohu. Eile arst ka veidi hoiatas selle eest, et ma end ei külmetaks. Küllap käib nende täppide raviga kaasas ka suurem haigestumisoht nt külmetushaigustesse.

Eile otsisin terve Tartu läbi, et leida puust redelit. Ei leidnudki. Asusime seda täna ise meisterdama. Vähemalt müüdi puidumarketis saelaudu. Päris omamoodi oli kolme 2 m-se lauaga rolleriga mööda Tartut ringi vurada. Tuli appi võtta kaablivitsad, et asi toimiks. Samuti kujutasin ette aasiamaid, kus rolleriga veetakse kõike. Hiljuti käis meediast läbi artikkel meis peituvast asiaadist seoses meie poliitilise kriisiga.

Seda postitust kirjutades on juba saabunud uus päev ja seegi on juba lõppemas. Redeliga saime ühele poole, kappki on valmis. Kuna redel toetus pisut alumise naabri õhksoojuspumba karbile, siis kippus redel kuidagi nihkuma. Asetasime redeli natuke karbist eemale ja loodame, et tal enam jalgu alla ei tule.

Eile õhtul jõudsime veel PÖFF-ilegi, ühte vandenõuteooria filmi vaatama. Film seletas kenasti lahti, kuidas taolised teooriad toimivad, mis mõtteskeemid on selle taga jne. Jäin vaadatuga rahule, ehkki sisukust oleks veidi oodanud siiski enam. Mõned kohad olid segased, teised küsitava väärtusega, kohati kumas läbi naiivne asjakäsitlus. Mõned nüansid ei tundunud lihtsalt loomulikuna, vähemalt minu silmale mitte. Homme lähen kahte filmi vaatama, üks Pöffilt ja teine videvikumaastikult, seega vampiirisaaga viimane osa. Ülehomme aga lähen pärast EEÜÜ-d kassiseikusi vaatama, samuti PÖFF-i raames.

Täna said korda ka jõuludega seotud plaanid, panime enam-vähem sõidugraafiku kokku. Jällegi sõidame Saksamaale, külla Kristjani emale, seejärel isale ning aastavahetuse veedame jällegi kloostris, Schwanbergis, minu ei tea mitmendas kodupaigas.

Advertisements

Magasin kaua, kuid eile oli sedavõrd hilja ka voodisse läinud, et seegi veel tänases päevas, hetkel juba tegelikult eilses päevas. Ärkasin üles, luristasin eile ungari söögikohast saadud maitsva seenesupi alla ning jalutasin rolleriga Carmeni juurde. Jõime teed, sõime Carmi laupäevamenüüd, seega häid puuvilju. Vedasin ka mandariinid ühes, mis samuti sai kõhtu visatud. Rääkisime filmidest, kohvikust Anna Edasi, ning sellest, kuidas seal kohvikus filme vaadatakse. Isegi peaks sammud sinna seadma, juba ammu on kutsutud.

Carmi ja Kadri juurest veeresin mõnuga mäest alla, otse Athena Kinno. Täna olid kavas kaks selle aasta filmi, kummalisel kombel rääkisid nad mõlemad vähist, haigusest siis. Täna olid nad Tartu PÖFFi kavas ainsad, filmid, mida kindlasti näha tahtsin. Kolmas, mida oleksin võinud vaadata, oli välja müüdud. Esimese filmi nimi on “Püsimatud” – lugu naisest, kellel on halvaloomuline ajukasvaja ning lugu noorest mehest, kes on autoõnnetuses kaotanud vanemad, inimsuhetest. Film on leinast, hüvastijätust, hetkes elamisest, sellest, kui pikk võib olla 3 kuud. Lõpus võidab armastus.

Teine film kannab pealkirja 50/50. Ka siin on lugu vähihaigest, seekord noormehest. Tegemist on komöödiaga. Nii head filmi pole juba tükk aega näinud. Läks otse südamesse. Samuti on peateemaks surmaga leppimine, armastus ning kõikeületav sõprus, inimsuhted, seda viimast eriti perekonnas. Ühes tegelaskujus tundsin natuke ära iseennast 😀 Ette võetakse ka mõned eelarvamused vähi kohta. Mitte ainult noormehel pole raske, haigust elavad omal moel kaasa kõik lähikondsed. Hästi peegeldatakse ka nn tervete maailma ning teist poolt, mida tavainimesed tihti pelgavad. Ka seal võib elu olla täis armastust, hellust, lähedust, kasvamist. Siin filmis tegi haigus selgeks, mis elus tõesti on oluline, mida tasub hoida ja mida mitte. Film oli väga hästi tehtud.

Esimene film kuulus draamade ning teine indie filmide hulka. Kaadridesse sõitis kogu aeg suur ja karvane mikrofon sisse 😀 Samuti oli seda kuulda ka muusikavalikust.

Sai see katastrooffilm ära vaadatud. Oli üks ilusamaid filme, mis ma viimasel ajal näinud olen. Samas, ühel kriitikul oli sügavalt õigus, et eriti mugav seda filmi vaadata pole. Film räägib kahest õesti, kellest ühel on sügavaloomuline depressioon. Tegelikult räägib film ka režissöörist, keda ennast vaevab depressioon. Filmis on ka teine õde, kes esimese õe eest hoolt kannab. Film algab pulmast, mille lahutus tuleb varem kui oodata võib. Õdede vahel on samuti natuke pingelised suhted. Õe mees on astronoom ning maale ligineb planeet. Kas planeet sõidab maale sisse, näitab film. Jääb palju lahenduseta küsimusi. Nt on filmis hobused, keda mõlemad õed väha armastavad, kuid samas keda depriõde vahetevahel suhteliselt ebainimlikult piitsutab. See hobune ei ole nõus nimelt ühest sillast üle sõitma, kuhu nad õega alati ratsutavad.  Mees on alguses tugev ja kuna teadlased ennustavad, et planeet siiski möödub maast, on ta rahulik. Rahu ei kesta aga kaua, sest paraku pole teadus alati tõsikindel. Kaks naist arenevad filmi jooksul, kujunevad, samuti õemees ning poeg. Ebatraditsioonilisus iseloomustab teost tervikuna, ootamatused ning kohatine mõistetamatus, salapära. Kuid see on kindlasti vaatamist väärt.

Lisaks andsin oma ESIMESE üldhariduskooli tunni. Läks kenasti, ütleksin. Rääkimine pakub mulle rõõmu ning tähelepanu vastu pole mul samuti midagi. Selles plaanis sobib mulle õpetajatöö hästi. Õpilasedki võtsid meid hästi vastu. Vesteldi küll veidi omavahel, kuid siingi võis põhjus olla see, et teemade arutlemiseks jäi veidi vähe aega. Samuti kiitus Treffneri koolile, kuna sealsete õpilastega on lausa rõõm koostööd teha.

Lisaks sellele loen musketäride lugu edasi. On võimalik aru saada, miks on tegemist klassikaga. Meeldib ta mullegi, ehkki nii mõnigi tegelane ehk natuke üheülbaline tundub, veidi karikatuurne, aga mis teha.

Hetk tagasi saabusin kinost, seekord vaatamast tai filmi “Igavik” eelmisest aastast. Oli kulgev film. Film tõmbas endasse ja kõik kuidagi aeglustus. Seal leidus teatavat õrnust, teistsugusust. Siiski oli mul esimesest kaadrist väga raske aru saada, et mees võrriga oli tegelikult vaim, kes otsis oma maja. Väljenduskeel oleks võinud ehk natuke parem olla. Samuti jäi mulle veidi segaseks lõpp, kus äsja mehe kaotanud naine oma tütre ja pojaga rääkis. Ei taibanud, kas tegemist on tema mehe või pojaga 😀 Tagamt oli seda ka raske aru saada, sest just sealt poolt oli filmitud. Aga too hellus jääb pikalt pidama ning kokkuhoidmise tunne. Tõeline armastus on olemas…

oktoober 2017
E T K N R L P
« mai    
 1
2345678
9101112131415
16171819202122
23242526272829
3031  

Enter your email address to subscribe to this blog and receive notifications of new posts by email.

Join 3 other followers

wordpress statistics

Blog Stats

  • 58,575 hits