You are currently browsing the tag archive for the ‘kirik’ tag.

Üks nädal on jälle Looja karjas. Alustan siis tänasest päevast. Olen sellest nädalast võtmeisik oma kerkos. Korraldan ju piibligruppe. Täna olin noorteürituse võtmeisikuks. Mängisime noortega mängu, arutasime tulevasi tegevusi. Olime just väljumas kirikust, kui lahti läks uks ja sisse astusid turvafirma töötajad teatega, et kirikust on tulnud häire. Seekord oli tegemist õnneks valehäirega.

Eile aga sai läbi Kristjani siinolemine selleks korraks. Oli viljakas aeg. Käisime sugulastel külas, Pärnus Estonias, Kuutsemäel, Maire ja Miika pulmas, matkamas, kelgutamas, korraldasime koos ühe huvitava Piibli tunni, tähistasime Carmi sünnipäeva ja olime niisama muhedad lestad. Oli vahva aeg 🙂

Koolipraktika hakkab lõpusirgele jõudma. Jäänud on veel paar õpetajate hinnangut, mis loodetavasti õigel ajal kohale jõuavad ning kogu mapi teeleläkitamine. Jäin tunniandmisega rahule. Mulle meeldib õpetajatöö. Loodetavasti andis streik tulemusi ja palga eest saab tulevikus saia ja vorsti kõrvale ehk mõne raamatugi osta. Lootust on.

Viimastel nädalatel on mind tabanud järjest süvenev äratundmine, kui sügavalt on minusse juurdunud vasakpoolne poliitika, ei mitte sotsialism, kuid sotsiaaldemokraatia.

Tänases jutluses oli tabav juba esimene lause: demokraatia ei toimi, sest inimesed on lollid, selgunud ühest uuringust. Küll on targad teadlased 😀 Kuid demokraatia on parim, sest nii ei saavat võimule kõige halvem, kuid kõige paremat ei maksa ka loota. Seda näitab meiegi reaalsus. Võiks siiski suunduda parema poole. Nii paljud viimase aja nt Postimehe artiklid on esitanud küsimuse: miks on töölised ja muude alade inimesed valinud võimule persoonid, kes mitte kunagi ei saagi täitma nende unistust iseseisvast riigist, nimelt põhjamaist heaoluriiki, sest see pole nende poliitikasse sisse ju kirjutatudki. Jõuame tagasi samasse punkti – inimese rumaluse juurde. Loodetavasti on need kui mitte kümned artiklid inimesi veidi edasi harinud.

Ei ole õigust viriseda, kui soovid samaaegselt madalaid makse ja hästitoimivat sotsiaalsüsteemi. Ei maksa viriseda kui soovid samaaegselt rahuldavaid palku ja üliliberaalset majanduspoliitikaid. Liberaalne äripoliitika ju põhinebki tööliste võimalikult madalal palgal, võimalikult kõhnal riigil. Ei maksa hädaldada, kui lapsed nälgivad ja riigikaitsekulutused järjest suurenevad. Varsti pole ju sel viisil enam riiki, mida kaitsta. On siiski võimalik paremini ja põhjamaisemalt: prioriteete paremini läbi kaaludes ja siinkohal on põhjust meelde tuletada: meie häälel on siiski kaalu. Järeldus: mina lähen järgmine kord ka valima 😛 Tahan paremat riiki. On siiski paljut, millega võib rahul olla, kuid soovin palju paremat riiki.

Jah, sellepärast ongi minust kujunenud vasakpoolsete vaadetega inimene, kuna hoolin sellest, mis meist saab, kuna teeb haiget, et tehakse haiget ja kasutatakse ära.

Ahjaa…majandusest…kaubandusest, turust – milleks osta siit asju, mida tellides nt Amazonist saab mitu korda odavamalt (olen oma nahal ära proovinud). Vaba turumajandus tähendab ju oma võimaluste tundmist. Miks ei arvesta meie turg laiema turu võimaluste ning suurusega? Kui pole konkurentsi, saame selle luua.

Paraku on nii, et asjadel pole tänapäeval hinda, see suures osas luuakse turu poolt. Turgu saab aga nõudlusega kujundada. Tehkem siis seda, et võõrfirmad siit miljardeid välja ei viiks. Telligem võimalusel otse tootjalt, toetagem võimalusel ka kohalikku tootjat.

Saagem teadlikumaks!

Advertisements

Täna oli metsikult pikk päev…

Tõusin kell 8, see on minu jaoks kahtlaselt vara. Küllap oli päev siis seda väärt, seest kuuldavasti on Jeesus üles tõusnud.

Kappasin vara-vara Jaani kerkosse. Hakkasime harjutama laule, lugusid, liturgiat veidi (litaaniat nimelt). Poolteist tundi harjutasime. Kaasa olin vedanud koogi Sirksilt – ricotta juustu ning virsikutega. Ütlesin, et see on ilmaliku inimese panus kirikupühade õnnestumisse. Kõik koogi kallale kahmajad kiitsid sooritust parimate hinnetega. Kadus kenasti. Viimased tükid läksid kirikumehe kõhtu.

Meie teenistusele tuli samuti ka president Ilves, paraku küll perekonnata sel korral. Samas olid tal kena käputäis turvamehi kaasas, kes olid ehk omal viisil natuke perekonna eestki.

Jutlus oli, nagu alati, Urmase poolt tasemel. Märkasin, et presidendil olid alguses silmad kinni, tegeles mõtlemisega või niisama uneles ehk, kuid pikkamisi hakkas ta üsna intensiivselt kuulama 😛 Lihtsalt muhe oli vaadelda.

Laulda oli samuti vahva. Lapsed olid hoos, psalm sai ette kantud, paar oopust samuti. Mul on NIII hea tunne olla oma koguduse liige, see tunne jäi täna südamesse.

Veidi veidrat nalja sai ka. Kiriku kojamees soovis, et talle dokumendi arvutis avaksin, kuid väljendas seda sellisel viisil, nagu sooviks, et ma kogu teksti valmis teeks. Üldse oli ta sellise käskiva tooniga. Ütlesin, et mul pole selleks aega. Seepeale väitis ta, et ei lase meid kirikust välja 😀 Nii rumalat survestamismeetodit pole ma veel ealeski näinud. Hiljem saime siiski välja. Mõnel inimesel on oma n-ö võimu suhtes suurushullustus (soov olla tähtis), vähemalt mulje jääb vahel selline.

Pärast seda “meeldivat” kogemust sõitsin suksuga tööle. Õpilast paraku välja seekord ei ilmunudki, kuid oli suurepärane võimalus rääkida erinevate kasvatajatega kasvatusteemadel. Mis peaks olema kasvatamise eesmärk? Kui oluline peaks olema kasvatuse juures kuulekuse taotlemine? Mil viisil otsida lahendusi keerukatele probleemidega? Mida teha nt, kui väike kodanik viskab oma naabrite vajalikud asjad minema? Mida ta sellega öelda tahab? Kuidas reageerida valelikele lastele?

Olen sotsiaalpedagoogika pooldaja. Arvan, et valelikkuse vastu võiks aidata nt see, kui põhjalikult argumenteerid ning näitad lapsele, mis tema jutus täpselt pole usaldusväärne. Siis harjub laps mõtlema, teiseks, näeb, et valetamine ei soodusta usaldusväärsust ning lõppeks, soovib ju iga laps, et tal õigus on. Lapsi tuleb motiveerida eeskuju kaudu initsiatiivile, sellele, et ta võtaks vastutust oma elu eest. Väljakutsed on mõnusad, väikesed mängud, võistlus, kutse eneseületamisele, selle motiveerimine. Lapse käskimine toodab kuulekaid puunukke, masinaid, orje oma viisilt ja mõttelt. Ei ole suurt lootust, et sellised laosed oma eluga tuevikus hästi toime tuleksid. Pigem võiks eeskuju najal kutsuda last üles tähelepanelikkusele. Saab jutustada lugusid, näidata, mida ise märkad, soosida loovust. Mõte on, et inimene lõppkokkuvõttes õpiks end paremini tundma, teaks, mida ta täpselt soovib, kuhu tüürib.

Kõik need mõtted mõlgutatud, sõitsin järgmisse kirikusse, seekord Maarja kogudusse. Teemaks oli lasteõhtu ning konkreetsemalt Jeruusalem. Käidi mööda kirikut ringi, tehti peatusi, räägiti Jeesus-lugu, süüdati küünlaid ning lauldi, lauldi ning lauldi. Hiljem oli võimalus koos veel mune koksida, võileiba näksida ning lapsed lasti mängima.

Ka sellega polnud lugu veel sugugi läbi. Edasi viis tee Carmi poole. Jõime teed, palvetasime, nautisin uniselt ta diivanit. Palju sai ka räägitud. Tahaks kunagi, kui Jumal lubab, veidi kloosterlikku traditsiooni Eestis elavdada, kuid seda perekogukonna vormis. Tahaks, et Eestis oleks mingi suurem keskus, kus toimuks pidev palve, saaks teha vaimseid harjutusi, viljeleda benediktiinlikku traditsiooni ning pühenduda täiel määral elule koos Jumalaga. Tahaks kohta, kus palve ei lõppe, kus Piibli-lugemine on katkematu, kus Jumala kiituseks pidevalt lauldakse, kus teoloogilist mõtetki unarusse ei jäeta. Selline teoloogiline keskus võiks olla avalik, see oleks avatud tavainimestele, ehk võiks seal olla hingehoiu võimalus, see, et saab mõneks ajaks oma elurütmist välja ning õdede-vendadega koos elada, kõnelusi pidada ning süüvida mõneks ajaks oma eluotsingutel. Usun, et Eestis oleks sellist asja vaja ning nõudlust oleks küllaga. Tean nii mitmeidki inimesi, kes Eestist välismaal kloostrites ja kommuunides käivad hingerahu leidmas, benediktiini sügavat traditsiooni ammutamas, psalme laulmas. Olen isegi ühe aasta kloostris veetnud. Seal sain kuulda, et Šveitsis on olemas ka perekloostreid evangeelses vormis ning need toimivad kenasti. Vaatab, mis Jumal selle plaaniga edasi teeb.

Tänane päev oli omapärane. Käisin lastekodus ja sain endale väikese töökoha jällegi ühe õpilase aitamisel, seekord ortograafia mured. Õpime siis koos kirjutama ning lugema.

Jõin seal tassi kohvi, vestlesin inimestega, õpilastega, arutlesime metoodikat. Sain tuttavaks Anaga, Gruusia praktikandiga, kes oma internatuuris paraku natuke igavleb. Ta pole siin linnas veel ortodoksi kirikut üles leidnud. Sain teda ses küsimuses aidata 🙂

Pärast seda jalutasin kerkosse, kus laulsime vesprit, seejärel sain Carmigi paati ning laulsime veel ka kompletooriumi e õhtupalvuse. Vahepealse aja veetsime “Armastuses”, kohvikus, mis on nii omalaadne. Tegemist on kodukootud kohaga. Teenindajad olid kõik noormehed. Tellisin omleti ning kuna kokk oli juba ära läinud, läks teenindaja seda mõnusalt ise tegema. Ütles veel, et on seda juba paar korda ennegi proovinud oma elus 😀 Muideks, omlett maitses tõesti hästi. Koht kuulub muideks ühele teoloogile, seinal on erinevad kirjutised klientidelt armastuse kohta. Kesksel kohal on armastuse ülemlaul suure südame sees ning muuseas korrektse viitega. Minu meelest vajaks see koht elavat muusikat, siis oleks tal kindlasti pikk tulevik ja oma koht Tartu linnapildis.

Õhtul oli suur suhtlemistulv inimestel peal. Sain paar palvesoovi samuti tänase päeva jooksul, kellelgi on väga raske, üks sõber oli samuti õhtul kuhugi kadunud ning inimesed otsisid teda taga. Omalaadne maailm.

Paar naljakest veel: tudeng küsib küsimuse. Õppejõud vastab pärast pikemat järelemõtlemist: “Ma ei vasta Teie küsimusele, sest see oli eelmise loengu teema.” (küsimusi ootav õppejõud arglikult publikult). 😀 Teinegi juhtum on sarnane. Õppejõud paar korda läbikukkunud tudengile edenemise puhul komplimendina: “Te polegi nii loll.” 😀

Laulda oli suurepärane. Tundsin imeliselt, kuidas hääl on Saksamaal jällegi paar sammukest edasi läinud või oli jäine õhk kirikus see, mis häälele kõla andis, piiblikohad kõnetasid, palvus jõudis otse südamesse, vabalegi palvele oli oma kohake.

Kätte on jõudnud öö – parim lugemis- ning magamisaeg. Ootab Confessio Augustana…

Oli imekena päev, lisaks laadisin just pildid omale masinasse. Ka naaber sai kogemata palli otsas peale klõpsutatud.

Täna ärkasin enda jaoks üsna vara, st kella kümnest olin juba riides ning tegudevalmis, tõttasin kerkosse. Meil on uus kirikumuusik. Olen temaga väga rahul. Täna esines uus koor koos pastoritega Elke omakirjutet lauludega. Tundisin igal juhul, et teenistuse muusikaline pool kõnetas mind. Seejärel hakkas Urmas jutlust pidama ning see oli lihtsalt pärl, suur ja särav sillerdav vaimne pärl. Jutlus algas päevapoliitikast, puudutas sujuvalt kirjandust, eksegeesi. Olin kui säraküünal, kui jutluse olin endasse lasknud imbuda. Küllap avaldas mõju lisaks ka see, et pole ju üle pika aja eestikeelset jutlust kuulnud. Nüüd oli selleks hea võimalus. Pääle üritust ja ilusat muusikat, armulauda jäime kokku veel kohvilauda. Saime veel omavahel rääkida, mõned veel kuulmata lood jõudsid samuti minuni. Hiljem tõi Urmas mind koju, mind ja paar Eestisse-jõudnud pakki Kielist. Nüüd olen jälle n-ö ühes tükis.

Mõni tund hiljem rändasin Sirgiga Prismasse toidu järele. Päris rikkalik saak oli. Tähistasime poerünnakut nuudlitega, kuhu loomulikult lisandus hakkliha-ananassi-tomati-koorekaste. Natuke on sellest veel järel, nii et rünnakule. Järgmine laupäev saab sauna, seegi on uudis, väga meeldiv uudis peale kauba.

Teise poole päevast koristasin, vaatasin öökullimultikat 😀 ning otsisin kadunukest tõendit ühes seminaris viibimise kohta. Ei leidnudki, kuid leidsin oma õppejõu meiliaadressi, nii et on lootust ehk mingi tõend saada, mis olukorra lahendab. Õppeleping on vähemalt olemas.

Loomulikult pakkisin lahti ka raamatud, riiulid said jällegi täiendust. Pakist koorus lahti ka kalakujuline vannimatt, seegi sai ära pestud ning oma kohale seatud. Seega on meil järgmine ühiselamule võimalik koduloom – vannimatist kala.

 

 

Nii võib tõepoolest asja vaadelda, sest kuna uskumine Jumalasse meile parim on, st suurima kasuga, siis on ju see mingil viisil ka suurim egoism. See mõte käis läbi tänaõhtuselt ürituselt.

Tänane päev jagunes viieks vastlakukliks 😀 :

Hommikul tõttasin linna. Sain oma pakid kätte, vedasin nad Jaani kirikusse. Martin oli suureks abiks. Mulle pakuti esimene vastlakukkel Martini poolt.

Paar tunnikest istunud, soovis ka Kalle hääd naistepäeva ning pakkus teise vastlakukli. Sain temalt uuemad teated kooride kohta ning muusikarühmade. Seega kujuneb see eluke siin väga musikaalseks.

Pakid lubas mu pastor aidata koju vedada. Olen õnnelik.

Hiljem läksin EEÜÜ-sse. Kõigepealt palvetasime. Seal rääkisime paastumisest. Jällegi pakuti kukleid, juba kolmas too päev, omatehtud kukleid moosiga ning loomulikult ei puudunud ka vahukoor. Analüüsisime Anselm Grüni raamatut. Paastumine on kasulik nii kehale kui vaimule. Aitab tähelepanu suunata, ning puhastab ka bioloogiliselt keha, aitab eritada mürkaineid ja muud kraami. Samas võib see ka ohtlik olla, nii et peab olema ettevaatlik ning mitte tegema seda valede sihtidega, muidu kujuneb üritusest lihtsalt nälgimine.  Minagi hakkan paastuma. Loobun rämpstoidust ning üritan süüa vähem liha ning ülirasvast toitu. Ostsin hunniku porgandeid ja maisi ning muud. Hea algus on tehtud. Magusat üritan ka vähem tarbida.

Pärast seda jalutasin Carmeniga kodu poole. Rääkisime poliitikast, natsionalismist, isamaalastest ja sotsidest. Mõtlesime maamüügipiirangutest, homondusest, teoloogiast. Juttu jätkus jällegi kauemaks.

Koju saabunud, saabus ka Sirgi, kahe vastlakukliga. No nüüd on paast küll õigustatud. Viiest kuklist suutsin vaid kahele ei öelda. Puhusin veel kopsuharjutusena täis suure võimlemispalli ning nüüd võib teenitud unele vastu astuda.

 

Kogemustest: iga kord Eestisse saabudes tabab mind šokk, sisseeleamisšokk. Inimesed on nukravõitu, kurvad, hallid, teed katkised, lumevallid taevani, majad räämas. Nt Pärnu Bussijaamas esmaspäeval nägin jubedat situatsiooni. Vene naisterahvas oli millestki valesti aru saanud ja arvas, et Tallinna bussid peatuvad korraliselt ka Tallinna mnt-l. Nii see polnud. Bussijaama töötaja aga sõna otseses mõttes karjus naise peale. See jättis lihtsalt jubeda mulje. Vend ütles, et sellise käitumise eest oleks ta päevapealt lahti lastud. Kohutav kogemus. Kahju on sellistest inimestest. Meie teeninduskultuuril on veel palju areneda.

Tartusse saabudes tuju aga tõusis. Siin näeb ikka ka naeratavaid ja rõõmsaid inimesi. Mõnus on elada armsas oaasis.

 

Soovituslik video teenistusele 😀

Nägin täna Jeesus-filmi. Tegemist on komöödiaga ning ÜLISÜMBOOLSE käsitlusega 3-ainsusest.

Tegemist on komöödiaga, mille adressaatideks oleme meie. Meie üle naerdakse – ja põhjusega. Pidin samuti naerust kõveraks end naerma, samas teades, ma naeran enda üle.

Püha Vaim teeb maailmas tööd, on võtnud üll inimese kuju ning müüb kristlikku träni. Asjad ei ole edenenud ning PV otsustab kohalikus baaris muusikali lavastada – “Püha Vaim – superstaar”.

Vana Jumal taevas on otsustanud Jeesuse tagasi saata, et kuulutada apokalüpsi teokssaamist 31. detsembril. Püha Vaim veidi pettunud, kuna 31.-sel lavastuks tema muusikal. Nii üritab Püha Vaim muusikali peaproovi Jeesusele näidates teda Monasse, muusikali naispeaosalisse, armuma panna. Nii see lähebki. Kuid kas Jeesusel ja PV-l õnnestub maailma lõppu edasi lükata?

Film on täis sümboleid ja mulle isiklikult mõjus ta siiralt usku turgutavana. Tegemist on ju tugeva kriitikaga meie kui inimkonna aadressil.

Jeesus kui meie sümbol on alguses nt unustanud, kuidas tervendamine käib. Püha Vaim ja Jeesus otsivad siis Piibli üles ja hakkavad seda koos uurima. Samal viisil läheneks Piiblile küllap ka tavaline inimene, kes Piiblit kunagi pole näinud. Film on väärt vaatamist!!!

Osatäitjatena meeldisid mulle enim Roland Düringer ja Adele Neuhauser, esimene kehastab kohalikku kuradit ja teine Püha Vaimu teenijat, samuti veidi deemonlikku tegelast. Samuti Püha Kolmainu tegelased olid oma rolli väärt, nad hiilgasid ja mitte vähe.

Muideks, kurat kahetseb ses filmis pattu ja soovib end politseile üles anda… tõeline pööre.

Üks häädest kaadritest!

Kui Austrias poleks religiooniõpetust, poleks seda filmi; kommentaariks:

Nojah, see oligi enam-vähem kogu päeva sisu. Natuke sai sõbrannaga vesteldud ja raamatut loetud.

On õhtu. Tabavalt hilja avastasin, et avanes selle suve tiese poole esimene võimalus kerkosse minna, sest…õhtusööki ei olnud, rootslastel on valimised ja kirikus palvus.

S~branna oli end külmetanud ja sõiduga ei ühinenud. Kirik oli kiriku moodi. Sai palveleda, rahu leida, tunda end omas elemendis. Puudu jäi vaid armulaud, kuid selle vajakajäämise parandab sügis.

Mõnusaim ja samuti vaimne reis oli tagasiväntamine. 26 km pärast tööd jäneste keskel on seiklus omaette. Sellele lisandus kuuvalgus, mis mind kui meloodia saatis. Lisaks saatis mind ka teine meloodia – iPodist – Michael Nyman. Vahepeal üritas üks vanemat sorti kulliline mind veidi nagistada, kuid olin talle söögiks lihtsalt liialt suur.

detsember 2017
E T K N R L P
« mai    
 123
45678910
11121314151617
18192021222324
25262728293031

Enter your email address to subscribe to this blog and receive notifications of new posts by email.

Liitu 3 teise tellijaga

wordpress statistics

Blog Stats

  • 58,723 hits