You are currently browsing the monthly archive for mai 2011.

Teisipäev: magasin end üle pika aja mõnusalt välja. Seejärel tormasin kooriproovi. Laulmine oli täna meelvivamast meeldivam. Laulud hakkavad selgeks saama ja tunne on seeläbi lihtsalt mõnus.

Õhtu möödus palvevaimus EEÜÜ-s. Nagistasime šokolaadi ning kaanisime teed. Tänase päeva märksõnaks on suurekskasvamine, julgekssaamine ning otsustuste tegemine oma elus. Tulevikku võiks ka veidi vähem peljata, õigemini siis mõnda asja tulevikus, millega seondub teadmatus.

Täna šokeeris mind tolle kamerunlase peksasaamise juhtum. Kohutav. Mulle tuli meelde paar olukorda minevikust. Minu sõber sakslane kartis Tartu tänaval kõvema häälega rääkida, kuna arvas, et sellesse võidakse halvasti suhtuda. Meil on väljaspool ülimalt huvitav maine. Mäletan, kui meid noored ja vihased kaasmaalased kohati natsideks nimetasid, seda siis aastaid tagasi. Kuid nüüd kõigele vaadates, kas polnud neil veidi ka õigus. Piinlik hakkas. Pärast seda juhtumust oma sõbraga läksime Gen-Klubisse, kus juhtusime nägema korporantide Hitler-tervitust, ehk sedasamust rooma tervitust. Too päev paar nädalat tagasi läks ikka ses suhtes päris nihu. Mul on siiralt piinlik, et meil on taolisi naabreid, kelle elu ülimaks sihiks näib olevat vihkamine. Haridust peaks neile-meile enam andma ning alaväärsuskompleksist on aeg üle saada. Meie riigil on sellise vihkamise juures lihtsalt oht tühjaks saada. Ei tea, mitu generatsiooni inimesi peab okupatsiooniajast mööduma, et peale kasvaks eluterved inimesed? (kes lapsi ei kasvataks nagu koeri, kes välismaalasi ei põlastaks oma harimatuse pärast, kes oma elule leiavad positiivse väljundi). Edu meile!

Oli selline rahulikult lõbus esmaspäev. Käisin tööl, mängisime malet, lauluproov oli ka. Poole proovi pealt sõitsin patareide järele Konsumisse. Meie süntekas oli jällegi mingi obaduse saanud.

Õhtul pääle proovi sai veel kirikut koristatud. Nühkisin toolidesse vaha. Nüüd säravad kenasti. Mõnus on tunne, kui miskit saab reaalselt tehtud.

Õhtu hakul tuli mulle veel Camren küll traditsiooniks saanud meloniga. Oli teine kuivavõitu ja puine, kuid pintslisse ma ta siiski pistsin. Tegime koos süüa. Ka see oli vahva. Sai sibulat hakkida ning vinkse, sai juttu räägitud jällegi populaarsetel ning hingele teemadel, sai söödud kastet ja täisteranuudleid, et karv ikka läigiks, ning lõppeks viisin Carmi koju, tegin veidi slaalomit ning uljaid kiirendusi ning üleüldse oli üks vahva päev. Võisin rahule jääda.

Eile sõitsin uisku. Kokku tuli 30 km. Eelviimasel ringil otsustas uisk augu leida ning käisin suure müdinaga asfaltile. Pärast seda käisin EMO-s näppu sidumas, sest veri voolas ja nahk oli lännu. Õnneks suurematest vigastustest pääsesin, arstidki elasin üle ning teetanuse süsti samuti.

Tähtvere Spordipark võiks raja eest siiski hoolt kanda. Neid auke ja augukesi koguneb iga päevaga üha rohkemaks.

Õhtul valutasin sabaluud ja vaatasin filmi.

Täna aga oli rahulikum päev. Käisin lauluproovis, kirikus, tööl ja nautisin kodusolu. Homme on samuti töö, kiriku suurkoristus, lauluproov ja lähenev tähtaeg ühele kirjatükile.

Täna oli meil kaks jutlust, üks saksa ja teine eesti keeli. Palju oli juttu palvest. Just see defineerib usklikku. Ka mina tahan olla usklik. Loodan, et aegamisi annan mõõdu välja.

Muuseas pole juba kaua kerkole annetust teinud. Täna tuletati kusagil päris õdusas olus seda koguduseliikme seisuse meeldivat kõrvalkohustust ja võimalust meelde. Peaks oma konto üle silmama, ehk annab jagada ja ses suhtes veidi eeskujulikki olla 🙂

Sattusin sellise uudise peale. Kahju on. Teatava vabaduse kants kaotab oma tähenduse.

Vanim eraülikool kaotab ülikooli staatuse

Sellel koolil on jumet ja hõngu. Seal olen isegi veidi õppinud. Ta on teistmoodi kool, omal viisil vaimsuse kants. Seal töötas aastaid ka nt Uku Masing, Evald Saag ning teised. Vaatame, mida tulevik selle kõigega seoses toob.

Täna oli muidu loid päev. Lugesin, magasin, sõin, lugesin veel ja veel. Natuke sai loetud.

Õhtul aga võtsime Carmiga kätte ja sõitsime Ilmatsallu öömatkale. Kõik konnad pääsesid küllap eluga ning sääskigi sai omajagu söödetud. Hiljem jõime veel tassikese teed ning rääkisime juttu, muuseas ka sellel eraülikoolide sulgemise teemal. Ideed on õhus, ütleks üks mu vana sõber selle kohta. Ronisime veel torni, millegiärast olid osad kalatiigid tühjad, õhus on tunda kevadet ning ehtsat sõnniku lehka 🙂

Käisin täna waldorfkoolis. Tegin uurimist, et kus ja millal võiks praktikat teha. Tulemused polnud just päris oodatud, kuid tundusid huvitavad ja rikastavad sellegipoolest. Neilt kogemusilt hakkasin koostama järgneva 5-aastaku plaani. Kaks esimest aastat jõudsin enam-vähem ühele poole, vähemalt kontuuride mõttes.

Sealt koolist öeldi mulle, et parim oleks üks aastake nt Saksamaal veeta, kus waldorf-seminare on kui seeni 🙂 Üks seen paikneb muuseas ka Kielis. Ehk saaks selle seene juures siis veidi õppida. Eks selleks tuleb jällegi asjatada, raha muretseda, stipendiumid seega, jne jne. Loodan, et mul pealehakkamist jagub selle asja suhtes. Kuid see oleks alles ülejärgmisel aastal. Sel aastal tuleks siis ikkagi teha koolipraktika ning seda arvatavasti Eestis. Hiljem mulle tegelikult meeldiks töötada ühes sotsiaalpedagoogikat viljelevas koolis, nt vabakoolis.

Täna oli aastakoristuse ettenäitamine. Eile olid meil seega kohalikud talgud. Päris mõnus oli. Sai koos rookida, rookida, rookida, jah! Nüüd on roogitud ning võeti isegi kenasti vastu. Majajuhatajal näis hea tuju olevat ning meie koristusoskused polnud ka just kõige hullemad. Ehkki alati on tunne, et oleme tagasi algklassides, kus õpetaja tuleb ja mingi asjakese eest suure hinde paneb. Seekord saime hea hinde.

Õhtul jõudsin vanamuusika kontserdile, kus Andreas Kalkun koos Viljandi Kapelliga lõõritas, lõõritas keskaegseid lookesi rohutirtsudest ja kirbust seto keeli ning muust. Esindet olid mitmed keeled – pääle seto veel prantsuse, saksa, itaalia jne keeled 🙂 Teemaks olid looduspildid.

Ma polnud varem Tartu Linnamuuseumis käinud. Tegemist on äärmiselt suursuguse hoonega; parima mulje jättis suur saal võlvide, maalingute ning muu taolisega. Ei arvanud, et Tartus võiks midagi sellist veel silme eest olla varjunud. Üles leidsin!

Et viisaastaku plaan teostuks, tuleb magama heita 😀

Oli sportlik päev. Käisin uisutamas. Sõitsin vist ainult 15 km, kuna aega veidi nappis. Oli ka lauluproov, kus sai laulmist proovitud. Mu endine toanaaber tuli meie koori. Loodan, et talle veidi meeldis ka. EEÜÜ-s oli kosutav palveõhtu. Laulsime, vestlesime, jõime kohvi ning palvetasime. Oli kena ja sõbralik õhtu. Loodan, et Jumal võtab kõik need palvesoovid enda kanda, mida täna nimetati.

Hetkel tunnen head olemist oma koduriigis, sellist taaskohanemist. Hakkan vist veidi väsima sellest suurest ringilippamisest. Võiksin jääda veidi paiksemaks. Mu keskkond on mind uuesti omaks võtnud, see on armas. Tahaks miskit ka keskkonna heaks teha…

Haiglaga on selleks korraks ühel pool. Tudengid saavad mind veel tänagi uurida. Lisaks andsin ühe uuringu tarbeks vabatahtlikult verd. Mõnus oli igatahes.

Lõunasöögi pistan veel kõhtu ning siis ongi aeg minekuks.

Eile oli haruldaselt toimekas päev. Oli lauluproov, pärast seda teenistus, õhtul aga toomamissa. Minu juurde tuli kirikus üks mees ning nõudis minult piibligruppi. Tal oli veel meeles, et neid kunagi korraldasin. Hea tunne ka natuke, et mäletatakse.

Lisaks tuleb meil Jaanis 1. juunil võilillelaulupidu. Seal kavatsen veidi ka kaasa aidata. Järgmisel esmaspäeval hakkame veel kerkot koristama. Näib, et ka mulle tulevad talgud õuele.

Viibin ikka haiglas, kuid ega see mind siin kinni küll ei hoia. Täna oli filmide päev, st seminar Kristusega filmikunstis. Nägime läbi aegade üht võimsamat Jeesus-filmi, muljetavaldav oli teos ka mulle.

Tegemist on draamaga, igavese sõnumiga, ning Hollywoodiga 🙂 Muusikat on palju, rõhutud on detailidele, väikestele detailidele, nt on ühel röövlil risti all teda ootama jäämas tema armastav koduloom, kutsu. Palju on tervendamist, hiilgust. Film on must-valge, nii otseses kui kaudses mõttes. Kurjad on üdini kurjad ning Jeesus on hiilgus ise, headuse sümbol. Temas ei tundu olevat kahtluse varjugi. Tegemist on lootuse filmiga, võib-olla ootaks enam Jeesuse inimlikkust. Rõhku pannakse ka kunstilisusele. Tuntud ja läbi aegade kõlamajäävaid motiive leiab filmist ridamisi. Loomulikult on ka kohti, mis Piiblist väga erinevad. Maarja Magdaleena nt sõitis sebradega kaarikuga, mängis pisikese leopardiga ning viidati ka Juuda ja Maarja Magdaleena vahelisele seksuaalsele tõmbele. Maarja Magdaleena loodab Jeesuselt Juudast lausa üle lüüa, kuid Jeesus võtab kätte ja saab temast jagu, ajab minema muuseas ka 7 kurjamit, kes temas pesitsevad. Ka juutidesse suhtumine selles filmis on suhteliselt üheülbaline, ehkki on paar väiksemat erandit. Üksüheselt eeldatakse, et juutide soov Jeesusest lahti saada oli üksnes majanduslik. Kokkuvõttes oli film võimas, ehkki palju rõhuti detailidele, emotsioonidele. Ma siiski ei arvanud, et üks tummfilm ja lisaks must-valge film võib sedavõrd huvitav olla.

Film vändati aastal 1927. Silma jäi muuseas ka see, et pidevalt tehti tervitusi, mida tänapäeval tuntakse Hitleri-tervituse nime all. Alguses oli see loomulikult veidi kummastav. Veidi asja uurinud, pärinevat taoline tervitus arvatavasti Roomast, milles siiski on julgetud ka kahelda. Arvatakse, et tervituse vorm kujunes siiski lõplikult välja alles 18. ja 19. sajandil ning sealt alates on seda suuresti ka ideoloogilistel eesmärkidel ära kasutatud, alustades Mussolinist, Hitlerist jne.

Teisena vaatasime omalaadset mitte-Jeesus Jeesusfilmi. Nimeks “Jeesuse elu”.

Miks on filmi pealkiri “Jeesuse elu”? Kuna seal on head ja kurja, vastab üks näitlejatest 🙂 Kuna Jeesus sealt teadlikult puudub, kõlab teine võimalik vastusevariant.

Lugu on külaelust, tegelikult väikelinnast, meie mõttes siiski päris kopsakast linnast. Elu jookseb oma igavat rada. Ema vaatab telekat, külapoisid on gängis, sõidavad võrridega ringi, elavad oma mittemidagiütlevat eksistentsi. Neil puudub täiesti empaatiavõime, kohane reaktsioon nt olukorras, kus keegi sureb. Nad ei oska leinata. Isiklikud suhtedki on suhteliselt primitiivsed, suudeldakse kivinägudega, seksitakse samal viisil. Filmi iseloomustas suur tühjus, seda lõpuni välja. Minu meelest oli loos üks helgem hetk, aktiivsuse puhang, nimelt üks araablane. Ta oli teise põlvkonna sisserändaja, oma keskkonnast võõrdunud, teise veel päris mitte sulandunud. Tema hing tundus olevat veel arengus, elav. Poisi kütkestavust, vähemalt huvitavust märkas ka selle maapoiste klanni ühe poisi, peategelase tüdruksõber. Minu meelest sümboliseeris see elavalt muutust tüdruku maailmapildis, kui oma arusaamale meestest vastavalt, arvas ta, et araablane otsib tüdrukust vaid seksi, naise puudutamist. Ta asetas mehe käe enesele püksi. Labane zest, kui reaktsioon märkas muutust. Mees ehmus ning põgenes. Sealt sai alguse nende kahe inimese vaheline päris kommunikatsioon. Araablane filmi lõpus tapetakse, gängi poolt, kuid tüdruku elu oli arvatavasti igaveseks muutunud. Peategelane, poiss, põgenes politseijaoskonnast ning sõitis kraavipervele, oletatavasti kohale, kus nad olid araablast peksnud, ning puhkes nutma. Kas see toimus enesehaletsusest või kahetsusest või millestki muust, jääb vaataja otsustada.

Filmis on sügavad teemad, kuid neile puudub igasugune vastus, kohane käitumine neis situatsioonides. On surma: ühe grupiliikme vend sureb AIDS-i, peategelasel avastatakse epilepsia, väiksemad või suuremad õnnetused. Peategelasel on kombeks oma võrriga pidevalt kukkuda. Lisaks avaldab muljet ka peategelase omandiiha. Tüdruk kuulub tema arvates talle, teda ei saa usaldada ning see, kes üritas tema tüdrukuga suhelda, tuleb läbi peksta või isegi tappa. Omand sattus ohtu. Seega ei põhinenud see suhe sugugi õigetel, st püsivatel alustel, korralik lähedus ja usaldus puudus. Ka peategelase ja tema ema vaheline suhe põhines sellel ema käsutaval toonil ning küsimusel, kuidas töö-otsimisega läheb. Suhe oli jällegi puudulik, tühjavõitu, kõnevõimetu ja tumm. Seega olid enamus filmiosalisi lihtsalt sotsiaalselt tummad, isikutena tummad, seega üksi, seistes silmitsi oma kummitustega.

Tuleb meelde mõte sellest, et elu saab elusamalt elada, nagu Uku seda sõnastaks, kuid teisalt, et reaalsus polegi reaalsus, sest silmad, mis seda vaatavad, loovad reaalsust ja näevad seda loodutki erinevalt. Selleläbi on ühe elu luitunud, kuid teise elu samaski keskkonnas rikkalik. Filmist puudus Jumal ja sära. Kuid neil kahel polegi ju suurt vahet 🙂

Sündmusi päevast:

Haiglas on tore elu 😛 Olen meie maja kohviautomaadi tühjaks pumbanud, seega kõik kohvi lihtsalt kinni pistnud. Täna käisin erakorralise meditsiini osakonnas, kohvi toomas, küllap pidi mul siis erakorraline kohvivajadus olema 😀

Lisaks tegime tutvust voodiga 😀 Nüüd tunnengi seda. Pumpasin voodi kõrgemale, otsisin kangi, mis voodi seljatoe ülesse paneks. Roomasin sel eesmärgl voodi all. Sisse tuli valvearst. Küsib ukse pealt: “Kas patsientidel on valvearstile küsimusi?” Pistan siis pea voodi alt välja, keegi mainib ka, et ma seal olen. Arst siis sõnab: “Siis on ju kõik väga hästi, kui üks voodi all on.” Selle peale pidime ikka end mõnuga tühjaks naerma. Jah, aga mis tähtsaim, ma leidsin lõpuks ka vastava nupu üles, kuid, et see töötaks, oli vaja minna voodisse ja mitte selle alla. Jõuõlg aitas 😀 Sai sanitar sellega hakkama, sain minagi ja iseseisvalt õppisin selgeks. Nii kujunevad haiglas uued ja erakorralised hobid 😀

Igas haiglas peaks olema tegelikult ruum, kus patsiendid saaksid käia ja olla, suhelda ning millegagi tegeleda, enne kui haigla mööbli endale hobiks teeme 😀

Annan imeliku viite, aga elu ongi täis kummalisi üllatusi.

Sirks käis moondumas 😀

Tartu Vaimu poolt vaevatud ja tudengist karvikust tehti vinge femme/beibe. Tegelikult on aga nii, et see viimane riietus täiesti sobis talle, erinevus on näha. Hitt oli minu meelest üks roheline pluus mingite beežide pükstega. Sellist riietust võiks ta ka päriselus kanda 🙂

Lahe oli vaadata, kuidas sõpsid koos Saagimiga kõike kõrvalt jälgisid. Muigvelsui sai vaadeldud, kuidas kaks erinevat maailma kokku puutuvad.

Sirgiga Stiilipäevik

Sirks Stiilipäevikus

Käivad jutud praegusaja meditsiinisüsteemist. Mina viibin hetkel selles. Pannakse insuliiniskeemi paika. Miskit näib juba edenevat.  Endokrinoloogia osakonda hetkel remonditakse. Igal pool lendab värske värv, vana maja saab uue jume. Minu spordisaal on tehtud õpperuumiks. Neli aastat tagasi käisin seal võimlemisharjutusi tegemas, nüüd nägin seal suurt diivanit, toole, laudu ja muud. Arvan, et haiglates võiksid patsientidele olla ruumid, kus haiged saaksid oma vaba aega veeta. Muidu koosnebki haiglasolek ainult lamamisest. Mõnele vanale inimesele võib selline pikaks ajaks seismajäämine olla lausa eluohtlik, vähemalt kahjulik. Igavuski tuleb aegsasti ligi, kui miskit teha pole: sporti, lauamänge mängida, lugeda. Õnneks käib hommikuti üks ajalehetädi. Tema käest on nt meie palati naisedki mõned ürikud nõutanud.

Meditsiini kvaliteediga jään rahule. Täna käis suurvisiit. Palati kaaselanikke “piinasid” tudengid, kuulasid neid ja küsitlesid 🙂 Täna sattusin ka diabeediõe juurde. Mis mind nörritab, on see, et meie diabeedialane tehnika on suhteliselt aegunud. Insuliinipumbad on juba mitmeid põlvi edasi arenenud USA-s ning mujal, lisaks pole meil veel ka nt verevabasid glükomeetreid ja muud taolist. Sellest muidugi rääkimata, et täiskasvanule ei kompenseerita nt insuliinipunmba tarvikuid. Sellest kõigest on loomulikult ülimalt kahju. Asi muutub siis, kui meditsiini investeeritakse enam vahendeid ning kui riigikogu liikmete ning valitsuse prioriteedid muutuvad, minnes inimesekeskseks.

Mulle on jäänud lisaks tunne, et Eesti patsiendid on miskil viisil passiivsed, eriti ses osas, mis puudutab enda õiguste ja mugavuste eest seismist.

Eelmine kord, kui siin käisin, andsin juhtkonnale teada sellest, et vannitoa põrandaküte oli välja surnud. Inimesed lasksid veel pool tundi enne joosta, et tuba soojaks sai. Alles siis mindi pesema. Pidasin toda olukorda jaburaks ning kirjutasin avalduse. Päeva pärast tuli töömees ja tegi asja korda. Kuid, et miskit sünniks, peavad ka haiged näitama üles teatavat aktiivsust.

Täna avastasin, et telekate pilt on hirmus hägus. Jällegi patsiendid vahetuvad, päevad läevad, kuid keegi ei märka ning memmedel väga raske telekat vaadata, lisaks väsivad ju silmad. Mainisin probleemi vanemõele, homme lubati jällegi korda teha. Soovin meile aktiivsust.

Meil oli täna ka lauluproov. Selleks tegin ettekavatsetud põgenemise haiglast, seega küsisin end laulmiseks vabaks.

Proov läks hästi, kuni juhtus imelik asi. Üks meie kaastöötaja tegi meie proovi ajal omalaadseid trikke. Arvatavasti ootab taolise asja eest noomitus kui mitte midagi hullemat. Oleks loomulikult kahju.

mai 2011
E T K N R L P
« apr.   juuni »
 1
2345678
9101112131415
16171819202122
23242526272829
3031  

Enter your email address to subscribe to this blog and receive notifications of new posts by email.

Join 3 other followers

Postituste paremik

wordpress statistics

Blog Stats

  • 58,414 hits