You are currently browsing the monthly archive for september 2012.

Täna käis meil kolmas maailmasõda. Päev läbi paugutati ja tapeti jäneseid, pimedaid jäneseid ja arvatavasti terveid ka. Pauk ja pauk, matsaki ja sutsaki. Mingi hetk lendas üks lennuk ka veel lähedalt üle, siis ütsi L-le, et ei tea, kas nüüd tullakse gaasitama ka veel jäneseid.

Jänesed paljunevad siin ülikiirelt. Neid tuleb reguleerida, kuna eelnevalt on kõik rebased ja muud loomad ära reguleeritud. Tasakaal on inimese mõjul paigast ära. Lisaks see probleem, et luba küsimata mängis 60-ndate lõpul üks talunik viirusega. Jänesed põgenesid ja surid, põgenesid lõunasse, meile, Holmhällarisse varjule võib öelda.

Tänased jahimehed võivad uhkusega kodudes öelda, et lasid pimedaid jänkse maha, millised mehed. Täiesti kasutu jäneste raiskamine. Holmhällari territooriumile õnneks ei tuldud, siinsed jänksid jäeti sel korral rahule. Ma ei poolda mõtetut tapmist mitte üldse. Lisaks ei saa haigete jäneste liha mitte mingil viisil kasutada.

Kõigepealt tovad inimesed saarele jänesed, seejärel hävitavad nende loomulikud vaenlased, siis rikuvad jäneste kvaliteedi haigusega ning nüüd, kui jänesed on haiged, HUMAANSUSEST lasevad jäneseid maha. Tundub totter. Jänesed saavutavad aga immuunsuse ja ollakse alguses tagasi. Vahepeal on aga loodusesse lastud viirus, mis seal ei peaks olema, mis võib ohtlikuks muutuda ka teistele organismidele, nii palju kui viirustest mäletan, mis on Euroopas välja suretanud ilvesed ja mõned muud loomad. Lisaks kõigele on see igikestva tulistamise needus. Liigne kontrollitaha võib tihtilugu piiridest väljuda ning muutuda pea liba-religiooniks, ei tea mille kummardamiseks, enda kõige keskmesse seadmiseks.

Fakt on see, et tänane kogemus oli mulle üsna masendav, pidev paugutamine, lausa füüsiliselt rõve tunne. Ma ei imestaks, kui mingite aastate pärast peetaks taolist teguviisi täiesti kuritegelikuks. Seda kuuldes ja kohati ka nähes meenus tahtmatult Breivik, kes samuti ühel teisel saarel süütuid ja kaitsetuid ohvreid tulistas, nagu oleks mänginud ta mõnda virtuaalset arvutimängu. Kas tõesti ei ole jäneste probleemi võimalik lahendada loomulikumalt? Kunstlik vägivald ei ole lahendus. Ei kujutagi ette, mis sisetundega inimesed taolist laskmist ette võtavad.

Ajuuuringud näitavad, et ajul on kombeks asju tõsiselt võtta ning nt õõvastavate filmide vaatamine on meile juba päris kahjulik, samuti ei saa inimesed tegelikult kaua tapamajades töötada. Närvid kuluvad auklikuks lihtsalt.

Minus ärkas loomaõiguslane. Vanasti olin jalgpalli vaadates alati nõrgemate poolel. Täna olin jäneste poolel. Kohati natuke lootsin, et äkki lasevad nad kuuli üksteisele jalga või saab koer pihta. Et ehk see kogemus näitaks, et ei ole see asi päris õigustatud ja optimaalne. Lisaks mõtlesin iga pauku kuuldes, kui mõttetu on nende töö. Iga kuuliga on mitukümmend SEK-i kadunud ja natuke rõõmustasin. 500 jänksi, 5000 raha. Nukker lohutus, kui jänks on väärt vaid 10 raha. Ning nii igavesti edasi, sest sel asjal pole otsa ega äärt.

Terve suve on jänesed siin kenasti muru püganud, iga päev hommikust õhtuni tööd teinud. On tekkinud hoolimine, lisaks on jänksid ju ka külaliste lemmikud. Mul on hea meel, et jahimehed meie krundil siin, vähemalt täna mitte, et käinud. Nad on osalt nagu väikesed töökaaslased (ehee…täna kukkusin maja juures ühte urgu, mille tüübid olid maja alla kaevanud :-D) ja kuuluvad asja juurde. Mõned külalised kõndisid vingus nägudega mööda, kõigil oli ebamugav, välja tuli asja väikene silmakirjalikkus. Loomadest, keda nunnutatakse, on saanud parasiidid, keda talunikud halastamatult tapavad. Kas kõike seda stressi on ikka vaja?

Loomulikku jäneste vaenlast oleks loodusesse tagasi vaja, mõni rebane ehk enam, sest ka rebased on ju ära reguleeritud ja neid vaid paar alles.

Õhtul aga oli Holmhällaris elu vaikne. Päike säras, holotulistamise üleelanud näksisid rohtu, venitasid ennast, võtsid päikest ning küllap olid tänulikud, et siia turvalisele saarekesele väävlihõng täna ei jõudnud.

Holm on hetkel meie päralt. Nädalavahetusel kedagi siin pole, kaasa arvatud pererahvast. Toitume, millal tahame, töötame, millal tahame 😀

Advertisements

Oli selline tihe päev, töötasin punkt 8 tundi 😛 Talvekoristused hakkavad kuidagi paremini sujuma, aastatega on tekkinud harjumus.

Täna juhtus üks huvitav lugu. Toimetasin majas ja ühtäkki kuulen kobinat. Mõtlen, et L ukse taga ja hüüan “sisse”. Lähen vaatama, pole kedagi. Natukese aja pärast miski jällegi kobises. Mõtlesin, et ei tea, kas mõistus hakkab kuhugi poole ära sõitma. Otsustasin krabinat ignoreerida. Hiljem väljas olles märkasin kõrval puu otsas suurt oravat, koheva karvaga. Pealmine karvastik oli halli läikega. Küllap oli n-ö palli ema 😀 Tundub, et just tema käis mul külas. Märkasin teda naabruses asuva puu otsas, seejärel kalpsas ta mööda maad järgneva puu otsa, sealt omakorda kõrvalmaja katusele. Oli tore kohtumine.

Järgmine kohtumine nii tore polnud. Jänksid on haigeks jäänud. Neil on 60-ndatel nakatatud viirushaigus müksomatoos. Kahte pimedat tüüpi nägin täna. Õnneks aastatega immuunsüsteem tugevneb ja jänksid muutuvad immuunseks, kuid selline viirustega mängimine peaks siiski olema keelatud. Ei poolda mõttetut tapmist, kohe üldse ei poolda. Siia oleks vaja mõnda toredat jänesesööjat, mõnda rebast juurde nt. Pimedat ja kannatavat jänest nähes lööb minus välja loomaõiguslane.

Algselt läks too viirus Euroopas lahti Prantsusmaalt, kus üks meesterahvas soovis vabaneda oma tagaaias olevatest jänestest. Tagajärjena suri üle 90% jänestest Euroopas, palju on probleeme jänesekasvatajatel, sest viirus on ülinakkav, jänesed tuleb kasvandustes hukata, süüa nad ka enam ei kõlba, lisaks hakkasid Euroopa jänksisööjad välja surema, nt ilvesed. Rumalus on piiritu ja materiaalsed huvid ning saamahimu panevad inimesed oma rumaluses võidu jooksma.

Uus-Meremaal kaalutakse uue viiruse loodusesse lahtilaskmist (seekord RNA viirus, mis end koguaeg muudab). On loomulikult oht, et ka teised liigid jäävad viirusele ette, kuid asi olevat efektiivne. Esialgu on viirus jänese-spetsiifiline. Loomulikult on ka vastuhääli ja soovitatakse loomulikumaid vahendeid. Loodan, et kaine mõistus võidab eee… ja empaatia 😀 Ma loodan, et võidab loomuliku vaenlase sissetoomise meetod või miskit kolmandat, kuid mitte viiruste lahtilaskmine, mille vastu ravi puudub, mis hävitab ka kodujänesed ning mida me edasi ka tegelikult ise nakatame.

Siin käib aga jätkuvalt kolbapeo ettevalmistus. Täna treiti soolikavorste valmis. Natuke harjumatud olid, kuid kenasti söödavad.

Arstide streigist ka: ma loodan, et sellest tuleb miskit konstruktiivset. Rahva näljutamine on väsitav, hala ja kibestumus järjest ühiskonnas suurenevad, väljaränne samuti, üleüldine rahusolematust. Eestil on viimane aeg hakata inimestest hoolima. Oleme liialt paremas ja liberaalses kraavis. Ehk saabub nüüd väiksema inimese tõusulaine, ametiühingud saavad ehk suurema hoo sissegi.

Tuleb meelde ühe hea sõbranna jutt, kes osutas sellele, mis on Soome ja Eesti vahe. Eestis on kuu lõpus kõik raha otsas ja Soomes kõik raha alles.

Lisaks on meditsiinisüsteem kaldes. Ei ole normaalne, et õed ja arstid töötavad kahe täiskohaga või et hooldajatel ei jätku korralikult toidu jaoks rahagi. Haiglas olnuna tean, kui kibestunud ja tülpinud võib olla haigla abistav personal vahel. Selle korralduse kohta on nad tegelikult liigagi rõõmsad 🙂

Hooaeg on läbi ja HH sulgus. C võttis täna igalt poolt lipud maha, lipuväljakult ja retseptsiooni eest. Jänesed on samuti kuidagi aeglaseks jäänud. Ei näksi enam nii kiiresti rohtu kui varem. Istuvad, naudivad sügispäikest, vahepeal nosivad paar rohuliblet, peesitavad jällegi. Täna koristasid “poisid” väljakult lauad ära ning pakkisid kenasti kile alla. Poole päevaga kadus kogu lavakujundus. Ainult jänesed jäid.

Hiljuti saunas olles avastasin enda jaoks alkovaba õlu. Kui väga hästi ette kujutada, siis meenutab kalja 😀

See hooaeg oli kogu ajaloo kiireim. 75 000 sooja toitu müüdi läbi, oeh. See on 2500 enam kui eelneval aastal. Isegi praegu elavad majades veel mõned inimesed. Maju üüritakse siin ju ka talvel välja, ja tõepoolest, selliseid inimesi on, kes oma talved siin mere, jäneste ja imelise looduse seltsis veedavad. Seega, äri muudkui laieneb ja laieneb.

Üks kaastööline sõitis täna Kreekasse. Kahe nädala pärast on kolbapidu ja siis kulgen tagasi Eestisse.

Täna oli raju tööpäev. Jätkuvad 10-tunnised pidevmüttamised, ehk siis talvised majade diipkasimised. Täna oli kavas Gaisten (veider, see on ju kaikivi) 😀

Avastasin maja eest surnud linnu. Ta oli end aknasse visanud. Mingil viisil oli see veider kompliment töö kvaliteedile. No ei näe akent linnuke. Puhaku ta rahus.

Teine kompliment oli veel. Pärast tapvalt head tööpäeva vaatas C helkivate silmadega otsa. Küllap ta siis rahul on 😛

Tja, kõik on siin meie päralt, terve pansionaat, jänesed ka 😀

Avastasin imehea loo…

Eile öösel lugesin oma paksu raamatut, tänase päeva olen veetnud laiskluses. Ühel hetkel pööras aga ilma nii ilusaks, et otsustasin rattaga sõitma minna. Päike siras ja tuuleke puhus.

Tegin rattaga nii 10 km-se ringi. Nägin kolme kotkast ja ühte pistrikku. Lisaks oli ühel elektritraadil istumas linnuparv. Linnud olid üksteise vastu naaldunud, nii et kui nad õhku tõusid, oli neid hiigelsuur parv. Mnja, hakkavad vist kuhugi lendama 😀 Tegid veel õhus meeletuid manöövreid. Lisaks sattusin üht hiigelvana talumaja vaatama. Oli vist lausa 12-sajandist. Gotland oli üks igavesti rikas koht. 13. sajand hakkas millegipärast talupoegade käsi kehvemini käima. Seetõttu lõpetati ka suurte kivimajade ning kirikute ehitus. Varemes oli näha selge ümarkaar, küllap siis romaani stiilist. Majas oli kunagi asunud kaev.

Jah, igapäevase lihaseliigutamise sain kätte, homme ootab jällegi tööpõld ja hiigelkoristuse klassika jätkub.

Täna esitasin endale küsimuse, miks on meie ühiskonna mõnedes ringkondades nii vähe inimlikkust. See Võsa pani nördima. Taolise jutu eest peaks inimesi vastutusele saama võtta. Ei tea, kas inimene ise ka aru saab, kui paljudele inimestele taolised sõnad võisid haiget teha, avalik vastutusest hoidumine, rumalus, hoolimatus, lausa matslik sõnakasutus. See ei peaks EV Riigikogu liikmele olema kohane sõnavõtt.

Mul on hea meel, et Riigikogu liikmetele koostatakse eetikakoodeksit. Ehk tagab see taoliste avalike häbiplekkide avaldumise vähenemise.

Tänane päev oli praktilise töö proovikivi – kavas jällegi talvekoristused. St nimelt seda, et võetakse maja ette ning iga sentimeeter peaks läike omandama. Mööbel tuleb pesta, uksed, aknad, seinad, laed, köök, liistud, lambid ja mis kõik veel. Tööle läksin täna puhtasse majja. Ära tulin läikivast ubrikust. Õnneks jääb alati ka natuke arenguruumi, päris täiuslikkust siiski ei saavuta. Kõige parem on ülesandele läheneda süstemaatiliselt: lagedest pihta, lambid dušši alla :-D, vanniriistad kloorituupi. Kogu maja läbi otsides leidsin ühe katkise pirni ning keegi oli pokaali ää lõhkunud. C-ga toimib mõnus koostöö. Tõin lõunasöögiks pirni  ühes, pärast sööki oli laual juba asenduspirn ootamas.

Hiljem tuli 45 Soome rootslast siia sööma. Mingil hetkel tundus mulle, et hakkan mõistust kaotama. Kuulsin söögisaalist nagu eesti keelt vastu kajamas. Tegelikult oli see rootsi keel soome aktsendiga, mis oma kõlalt tundus mulle täpselt kui eesti keel. Tja, segadust tekitas see igal juhul. Majas oli samuti vahvaid vahejuhtumeid. Ühtäkki kuulsin maja all krõbistamist, kolinat jne. Seal need jänesed täna kõik olidki. Kiskus veidi vihmale ja tüübid tõmbasid karjakesi varjendisse, juhuslikult oli varjendiks maja, kus töötasin.

Istusin täna pererahvaga kohvilauas. Sügis on lugude vestmise aeg. Nalja sai ning üritasin jutust ka aru saada. Natuke sain ka. Juttu jätkus kauemaks… räägiti nt sidrunimelissist, loomulikult saabuvast lambapeade festivalist, külalistest, lapsepõlvest, migreenist jne.

Kuulasin täna Mahavokki ja Kare Kauksi. Vapustav hääl! Rujagi sai üle kuuldud, selline vanade laulude kuulamise aeg on. Karvikuga jagan neid ka, nt seda Siiri Sisaski sisse lauldud “Mis maa see on” laulu. Imeilus.

Meil käis täna pea 400 külalist, 250 ratturit ja noh, need ülejäänud, tavapärsed pühapäevased söödikud.

Käis harukordne tähelepanuharjutus, mis ju me töö tegelikult on. Kõigist suundadest sadas korraga nõusid, tähele panna tuli mitmeid asju korraga. Meenutas natuke juba mõnda superkangelase seriaali. Terve Holmhällar oli kui massipsühhoosis, kaifis. Sellistel kiiretel päevadel tekib sellise suure organismi tunne. Kõik jooksevad, kuid ime küll, kõik toimib, kõik abistavad üksteist, kuskil ei toimu kokkupõrkeid. Peremees jookseb igal pool, vahepeal “halleluujasid” öeldes, jah, sõna otseses mõttes. Eks see ole tema viis tänulik ja religioosne olla. Mjah, täna oli siis mingis mõttes multitaskingu maailmameistrivõistlused. Ei teagi, kes enam sporti tegid, kas need ratturid, kes Visbyst siia sõitsid, või meie, kes me, keel vestil, ringi jooksime.

Päev sai aga tänaseks läbi. Hakkasin eile uut raamatut lugema, väga paksu raamatut – loomulikult oma MA-töö kangelasest.

Ahjaa, seegi on siin vahva, et siin on iga töö väärtus omaette. Kõik teevad kõike, tööst tuntakse rõõmu, mida rohkem, seda uhkem. Hasart on põhiline, kaif.

Täna vedasin paari asjakest kööki ja kolistasin natuke ühe kannuga, mis soovis end taldrikule kummuli keerata. Seljataga räägib Calle, kaval naeratus näos: “Oi-oi, meie parimad nõud”. Killu vend, mis muud 😀

Tänagi töötasid jänesed täie hooga, mõelda vaid, kogu aeg sadu ruutmeetreid murupinda paljaks närida. Lammaste asemel võiks kohati jänkse pidada. Teevad sama töö ära.

Oli imeilus sügispäev. Päike paistis, jänesed töötasid hommikust õhtuni muru näksides. Sööjaid oli piisavalt, sain Norega selleks aastaks ühele poole.

C pillas täna ühe veinipokaali kanade kaussi ja ise imestas südamest: “Kus mu veiniklaas on?” Peremees on meil naljanina, E aga veidi reserveeritum. Täna sain siiski päris hästi aru, et neis on ka palju väga sarnaseid jooni. Täna tegi E köögis veidi teatrit, tegi keskit järele vist. Seisis ühe jala peal ja lasi teatraalsusel endast lihtsalt välja voolata. Küllap on kätte jõudnud sügisene lahedam olemine.

Täna sain proovida lambakolba festivali magustoitu. Nämm! Ricotta miski oli põldmarjadega. Maitses hästi. Lisaks tuli Kr suure topsiga, kus jäätist veel sees. Kohe lendasin lusika järele, sest sellist võimalust ei saa mööda lasta. C läks mööda ja ütlesin talle, et mulle meeldib siin väga töötada. C vastas, et ta teab 😀 Talle meeldivat ka siin.

Märkasin täna jällegi, et päris lahe on siin töötada. Käelise tegevuse käigus aju areneb, diabeet rõõmustab korrektsest toitumisest ning vaheldusrikkuse puudumise üle ei saa samuti kurta. Lisaks on see eripära, et töö tulemus on käega katsuda ja silmaga näha. Mul on ka aimdus, et kõik need allaneelatud raamatud seeduvad praktilis-füüsilis puhkuse läbi palju paremini. Samuti ei kängu lihased ära. Kodus juba mõni inime mõtleb, et mida kõike ma kandma peaks hakkama oma musklitega, Holmhällari musklitega 😀

Homme jälle tööle, siia on saabumas 250 ratturit, sada enam, kui alguses arvasin.

Meil on väljas möll, tuul vihiseb ja puud värisevad.

Koju jõuan 7. oktoobri paiku, kuna 6. on lambakolpade pidu. Osa minust soovib juba mõnuga koju. Samas on siingi mõnus. Üks 16-liikmeline koor tuli täna siia. Laulavad toidulaua ääres.

Hetkel käib meil ka suurem korteriotsimine. Päris põnev on, eriti kui ise Eestis ei viibi 😀 Mjah, vaatame, kuhu me siis lõpuks elama maandume.

Muidu on elu vaikne: loen, töötan, puhkan, söön. L leidis täna ühest majast šokolaadi, Lindti oma. Nii tore, et külalised meie magusavarusid täiendavad.

september 2012
E T K N R L P
« aug.   okt. »
 12
3456789
10111213141516
17181920212223
24252627282930

Enter your email address to subscribe to this blog and receive notifications of new posts by email.

Liitu 3 teise tellijaga

Postituste paremik

wordpress statistics

Blog Stats

  • 58,722 hits