You are currently browsing the monthly archive for aprill 2011.

Vastuse sellele küsimusele annab parim video, mida ma üle pika aja olen kuulnud, vaadanud: kuna Gruusia patriarh ütles, et ta iga 3. või oli see 4. lapse isiklikult ristib 😀 See pidavat olema suurim mõjutegur sündivuse suurenemisel.

Video räägib Euroopa liidust ning Euroopa lõpust ning Ungarist, mis meid juba mitmeid kordi on selle eest kaitsnud. Ungari on Euroopa Liiduga pahuksis ning võitlevad oma traditsioonilise põhiseaduse eest. Ungaril on ainuke hümn Euroopas, mis on palve Jumalale. Nende pea ürgajast pärinev põhiseaduski on kaasaegsem kohati kui Euroopa Liidu põhiseadus 🙂

Video ise siin:

Ungari üksi EL-i vastu (ladusas saksa keeles)

Täna oli megapikk päev. Käisin tööl, tegime õuesõpet, süüvisime võõrsõnadesse, õppisime ka päikesevõtmist, mängisime ülespoomist:D

Lisaks maandusin Jaanis, kuulasin laste kontserti, mis Elke, Juhani ja Luteerius on korraldanud 😀 See on ka põhimõtteliselt ainuke suurem kontsert, mis Jaani Kiriku poolt korraldatakse. Lapsed läksid täitsa hinge.

Seejärel tõttasin Liisa juurde. Jõime kohvi, millest hiljem õnnestus mürgitus saada 😀 Joo aga kohmi 😛 Arutasime seal elamise asju, kummutisse heitsin pilgu, Liisa isa ja kutsagagi sai paar sõna vahetatud.

Järgmine peatus oli jällegi Jaani kerko. Seekord laulsime ööpalvust. Laulsime täna küünalde valgel. Oli lihtsalt imeline õhkkond. Loomulikult sööstsin rolluga mäest pärast seda kõike üles ning maandusin Öölaulupeol. Kuulasin, laulsin veidi kaasa, inimesi oli lihtsalt üle mõistuse palju. Org oli puupüsti täis ning nõlvad. Lähedalasuvad mäed olid samuti tudengitele pinkideks muutunud. Kõik näitasid mobiilidega valgust laulsid eestlaneolemisest ning merest.

Pikemalt rääkisin ühe meie koguduse liikmega – lauludest, muusikast, elust, autodest, bensiinihinnast jne jne 🙂

Oli kena päev! Homme tuleb Kris 😀

Advertisements

Täna oli metsikult pikk päev…

Tõusin kell 8, see on minu jaoks kahtlaselt vara. Küllap oli päev siis seda väärt, seest kuuldavasti on Jeesus üles tõusnud.

Kappasin vara-vara Jaani kerkosse. Hakkasime harjutama laule, lugusid, liturgiat veidi (litaaniat nimelt). Poolteist tundi harjutasime. Kaasa olin vedanud koogi Sirksilt – ricotta juustu ning virsikutega. Ütlesin, et see on ilmaliku inimese panus kirikupühade õnnestumisse. Kõik koogi kallale kahmajad kiitsid sooritust parimate hinnetega. Kadus kenasti. Viimased tükid läksid kirikumehe kõhtu.

Meie teenistusele tuli samuti ka president Ilves, paraku küll perekonnata sel korral. Samas olid tal kena käputäis turvamehi kaasas, kes olid ehk omal viisil natuke perekonna eestki.

Jutlus oli, nagu alati, Urmase poolt tasemel. Märkasin, et presidendil olid alguses silmad kinni, tegeles mõtlemisega või niisama uneles ehk, kuid pikkamisi hakkas ta üsna intensiivselt kuulama 😛 Lihtsalt muhe oli vaadelda.

Laulda oli samuti vahva. Lapsed olid hoos, psalm sai ette kantud, paar oopust samuti. Mul on NIII hea tunne olla oma koguduse liige, see tunne jäi täna südamesse.

Veidi veidrat nalja sai ka. Kiriku kojamees soovis, et talle dokumendi arvutis avaksin, kuid väljendas seda sellisel viisil, nagu sooviks, et ma kogu teksti valmis teeks. Üldse oli ta sellise käskiva tooniga. Ütlesin, et mul pole selleks aega. Seepeale väitis ta, et ei lase meid kirikust välja 😀 Nii rumalat survestamismeetodit pole ma veel ealeski näinud. Hiljem saime siiski välja. Mõnel inimesel on oma n-ö võimu suhtes suurushullustus (soov olla tähtis), vähemalt mulje jääb vahel selline.

Pärast seda “meeldivat” kogemust sõitsin suksuga tööle. Õpilast paraku välja seekord ei ilmunudki, kuid oli suurepärane võimalus rääkida erinevate kasvatajatega kasvatusteemadel. Mis peaks olema kasvatamise eesmärk? Kui oluline peaks olema kasvatuse juures kuulekuse taotlemine? Mil viisil otsida lahendusi keerukatele probleemidega? Mida teha nt, kui väike kodanik viskab oma naabrite vajalikud asjad minema? Mida ta sellega öelda tahab? Kuidas reageerida valelikele lastele?

Olen sotsiaalpedagoogika pooldaja. Arvan, et valelikkuse vastu võiks aidata nt see, kui põhjalikult argumenteerid ning näitad lapsele, mis tema jutus täpselt pole usaldusväärne. Siis harjub laps mõtlema, teiseks, näeb, et valetamine ei soodusta usaldusväärsust ning lõppeks, soovib ju iga laps, et tal õigus on. Lapsi tuleb motiveerida eeskuju kaudu initsiatiivile, sellele, et ta võtaks vastutust oma elu eest. Väljakutsed on mõnusad, väikesed mängud, võistlus, kutse eneseületamisele, selle motiveerimine. Lapse käskimine toodab kuulekaid puunukke, masinaid, orje oma viisilt ja mõttelt. Ei ole suurt lootust, et sellised laosed oma eluga tuevikus hästi toime tuleksid. Pigem võiks eeskuju najal kutsuda last üles tähelepanelikkusele. Saab jutustada lugusid, näidata, mida ise märkad, soosida loovust. Mõte on, et inimene lõppkokkuvõttes õpiks end paremini tundma, teaks, mida ta täpselt soovib, kuhu tüürib.

Kõik need mõtted mõlgutatud, sõitsin järgmisse kirikusse, seekord Maarja kogudusse. Teemaks oli lasteõhtu ning konkreetsemalt Jeruusalem. Käidi mööda kirikut ringi, tehti peatusi, räägiti Jeesus-lugu, süüdati küünlaid ning lauldi, lauldi ning lauldi. Hiljem oli võimalus koos veel mune koksida, võileiba näksida ning lapsed lasti mängima.

Ka sellega polnud lugu veel sugugi läbi. Edasi viis tee Carmi poole. Jõime teed, palvetasime, nautisin uniselt ta diivanit. Palju sai ka räägitud. Tahaks kunagi, kui Jumal lubab, veidi kloosterlikku traditsiooni Eestis elavdada, kuid seda perekogukonna vormis. Tahaks, et Eestis oleks mingi suurem keskus, kus toimuks pidev palve, saaks teha vaimseid harjutusi, viljeleda benediktiinlikku traditsiooni ning pühenduda täiel määral elule koos Jumalaga. Tahaks kohta, kus palve ei lõppe, kus Piibli-lugemine on katkematu, kus Jumala kiituseks pidevalt lauldakse, kus teoloogilist mõtetki unarusse ei jäeta. Selline teoloogiline keskus võiks olla avalik, see oleks avatud tavainimestele, ehk võiks seal olla hingehoiu võimalus, see, et saab mõneks ajaks oma elurütmist välja ning õdede-vendadega koos elada, kõnelusi pidada ning süüvida mõneks ajaks oma eluotsingutel. Usun, et Eestis oleks sellist asja vaja ning nõudlust oleks küllaga. Tean nii mitmeidki inimesi, kes Eestist välismaal kloostrites ja kommuunides käivad hingerahu leidmas, benediktiini sügavat traditsiooni ammutamas, psalme laulmas. Olen isegi ühe aasta kloostris veetnud. Seal sain kuulda, et Šveitsis on olemas ka perekloostreid evangeelses vormis ning need toimivad kenasti. Vaatab, mis Jumal selle plaaniga edasi teeb.

“I’ve been called worse things by better people” Pierre Trudeau

Nii tore, kui üks lihtne mäng võib olla hariv 🙂

Just oli meil Jaanis ööjumalateenistus. Kirik oli rahvast täis. Armulauasaba aga kestis ja kestis. Pühapäevakoor esines. Meil läks, mu kõhutunde järgi, suhteliselt hästi. Olen rahul. Ristiti ka seekordne leerirühm, 11 inimest. Loodan, et mõnest neist saab ka aktiivne töötegija. Homme hommikul loomulikult jälle kirikusse, sest Ülestõusmispühade teenistus tuleb samuti ära laulda. Meid tuleb kuulama ka president 😀

Mind kutsuti just ufoks 😀 Kannan ju kiivrit, teatavatel põhjustel, seega olin nime kenasti ära teeninud.

Viimaste päevade elu on suhteliselt tihe olnud. Eile käisime Carmiga rolluga veeremas – Kärknasse viis tee, lisaks läbi vihma, bensiinijaama, igale poole teed jooma. Esimest korda tee äärde, teiseks Carm-i juurde, kolmanda tee pakkus mulle kodu. Carmi juures nägin lõpuks ometi Kadri teise poole ära, rääkisime mitmeid tunde erinevatel majandusteemadel, poliitikast, vaesusest, kirikutest, teoloogiast, misjonist jne jne. Kuulasime Schilleri lugu isast, kolmest pojast ning pärimisssõrmustest. See oli selline oikumeenilise sõnumiga jutt. Kõik peaksid elama nii, nagu neil olekski päris sõrmus ja elama nii, et elavad tões, samas aktsepteerima teisi, sest neilgi võib olla tõde. Eks selles jutus tundu olevat paradoks, tegelikult siiski mitte. Saab olla oma tões surmkindel ning siiski näha, et ka teistel on selles tões osa. Sellistel teemadel meil vestlus oligi, siis veel sellest, kuidas iPhone’e toodetakse, inimelude ja tervise hinnaga. Firmale olevat tehtud trahv, kuid selle maksnud, jätkatakse samas vaimus arengumaade inimeste tervise rikkumist ning loomulikult ka noorte kasutamist tööl. Kohutav, kõik selleks, et ekraan oleks korralikult lihvitud. Iseenesest olen Mac-i suur fänn, kuid sellised asjad on ometi lubamatud.

Leuenbergi Konkordia (1973)

Definitsioon:

Leuenbergi Konkordia on lühinimetus “reformeeritud kirikute konkordiale Euroopas”, teoloogilisele seletusele, mis lõppversioonis luterlike, reformeeritud ning muude reformatsiooni kirikute poolt Šveitsis Baseli lähedal Leuenbergis 1973 välja töötati. See lõpetas luteri ja reformeeritud kiriku lõhe ja lõi reformeeritud ja luterliku kiriku mõjutustega kirikute vahele ühtsuse. Konkordia mõistab end kui “evangeeliumi mõistmise üksmeelt”, millele alla kirjutanud kirikud moodustavad osaduse. Selle osaduse all on silmas peetud (4. ptk) “Kirikuosadus selle konkordia järgi tähendab evangeeliumi mõistmise üksmeele alusel osadust sõnas ja sakramendis ning võimalikult suure osaduse loomist maailmas tunnistuse ja teenimise kaudu.” Seega on tegemist ühise tee alguse ja põhjendamise otsusega, milles on kesksel kohal õpetuskõnelused.

2003. aastal muudeti vähetuntud paigaga seotud nimi Evangeelsete Kirikute Osaduseks Euroopas.

Eellugu: konkordia tähendus on nähtav reformatoorsete kirikute võrdluses enne  toimunud arenguid, mis viisid lõpuks konkordia formuleerimiseni. Konfessioonidevaheline dialoog oli pärast aastasadadepikkust oma teed kõndimist oluliselt raskendatud. Kus loodi konfessionaalsed unioonid, siis toimus see ülevalt määratuna, seega maaisandate otsusena. Isegi 1934. aasta Barmeni Teoloogiline Seletus seati juba peatselt konfessionaalsete teoloogiliste erimeelsuste tõttu kahtluse alla. Erinevate reformeeritud kirikute vahel puudus täielik armulauaosadus. Aastatel 1956 – 1960 viidi Maailma Kirikute Nõukogu juures läbi luterlik-reformatoorseid kõnelusi üleeuroopalikul tasandil. Need kõnelused järgisid esmalt traditsioonilisi protseduurireegleid ning väljendasid usuartikleid. Oli selgelt näha, et osaduskonna rajamine sellisel viisil üksikutele läbiarutatud teoloogilistele teemadele tuginedes ei saa reaalselt kunagi võimalikuks.

“They lacked a clearly defined goal and, above all, they had no roots in the life of the churches taking part. They suffered from the Reformation churches’ old malady of expecting joint theological statements to produce far-reaching consequences. Theology as a kind of opus operatum” (lukas vischer).

1963. aastal saabus muutus. Toimus järjekordne kogunemine, seekord Bossey oikumeenilises instituudis. Pandi paika, et tulevikus tuleb rõhk panna konkreetsetele tulemustele ning saavutada teoloogiline konsensus kesksetes erimeelsustes. Tähtsaim oli koosoleku viimane tund. Küsiti, kes on valmis kõnelusi jätkama. Enamus oli ideega päri, kuid Heidelbergi süstemaatilise teoloogia prof Peter Brunner mitte, ta palus end vabandada, soovides üritusele Jumala õnnistust, kuid lisas, et tõeline läbimurre sünnib, kui koostataks konfessioonide ühine tuumtunnistus evangeeliumi mõistmisel. Seega oli LK idee osaliselt omistatav sellele teoloogile. Ta ise pidas sellist lepingut tol hetkel küll võimatuks, kuid kui tekst oli lõpuks koos, nõustus ka tema sellele alla kirutama.

Seda konsensust takistasid nii ajalooliste usutunnistusformuleeringute keerukus kui ka tänapäeva teoloogilised küsimuseasetused. Uus tõuge kõnelustele saadi reformeeritute-luterlaste omavahelistest kõnelustest Saksa Evangeelses Kirikus (1969-1970). Need kõnelused lähtusid CONFESSIO AUGUSTANA 7. artiklist. Seal eristatakse see, mis on kiriku tõelise ühtsuse jaoks  piisav, sellest, mis on selleks HÄDATARVILIK. Piisavana kirikute osaduseks nähti omavahelist nõustumist evangeeliumi õige õpetuse ning  sakramentide pühitsemise osas. Sellest lähtuvana töötati esimesel kogunemisel Leuenbergis 19.-24. septembril 1971 välja reformatoorsete kirikute konkordia visand. Visand koosnes neljast osast: 1. kirjeldatakse tänapäeva kirikukogukonna eeldusi: reformkirikute ühisest horisondist ja uusaegsetest arengutest, mis konfessioone läbivad. 2. Kajastatakse evangeeliumi arusaamu pealkirjaga “Õigeksmõist kui Jumala vaba tahte sõnum” ning seda käsitletakse kuulutuse, ristimise ning armulaua kui õigeksmõistu kujudes. 3. osa võtab kokku peamised reformatsiooniaja vastuolulised teemad: armulaud, kristoloogia ning predestinatsioon ning miks varasemad etteheited teistele kirikutele neis küsimusis enam ei kehti. 4. osas kirjeldatakse samme, mis viivad konkreetse kirikuosaduseni. Visand saadeti kõigile Euroopa reformatoorsetele kirikuile palvega võtta selle suhtes seisukoht. Vastuste najal ja parandusettepanekuid arvestades töötati välja uus konkordia visand.

 Visandist käisid üle ka juriidilised spetsialistid, et välistada situatsioon, kus kirikud hilisemalt konkordia tagasi lükkaksid, kuna see erinevate kirikute õigusega ei sobitu. Nt oli suuri teeneid Olav Lingneril, Berliini ülemkirikunõunikul (Oberkirchenrat)

Teisel reformatoorsete kirikute kokkusaamisel 12.-16. märtsil 1973 töötati visand veelkord üle ja leiti, et teksti edasisel töötlemisel puudub suurem tulu. Konkordia saadeti kirikutele laiali, palvega sellega 30. septembriks 1974 nõustuda. 1974. aasta oktoobri lõpuks olid üle 50 kiriku konkordiaga päri.

Leuenbergi Konkordia sisu ja põhimõtted:

EKOE (‘Evangeelsete Kirikute osadus Euroopas) alusdokumendis, LKs, kirjeldatakse ühist arusaamist evangeeliumist, mille kohast mõistmist olid usupuhastuse isad väljendanud õigeksmõistuõpetuses, ning seda avatakse lähemalt ühenduses evangeeliumi kuulutamise, ristimise ja armulauaga. Selles valguses ületatakse õpetuslikud vastuolud ja hukkamõistmised (nendest tegi ülevaate Marc Lienhart (1971), et kohalolijaid paremini valgustada, milles hukkamõistmine seisnes, kutsuti spetsiaalselt üks ajalugu tundev süstemaatilne teoloog. See oli sürreaalne situatsioon, kuna needmised enam kedagi kohalolnud teoloogidest õieti ei kõnetanud), mis olid reformatsiooniajast saadik kirikuid lahutanud ja osadust takistanud ning kohustades end kirikuosaduse realiseerimisele tunnistuses ja teenimises.  Tuginedes üksmeelele, millele ollakse jõudnud fundamentaalse ja tsentraalse suhtes, evangeeliumi mõistmises, deklareeritakse LKs kirikuteosadust. LK-le allakirjutanud kirikud on üksteisega kantsli- ja armulauaosaduses. Üheskoos ollakse võimelised pidama jumalateenistust. Seega on tegemist eelkõige praktilise osadusega, nimelt jumalateenistusliku osadusega. EKOE rajanemine jumalateenistuses – kantsli- ja armulauaosaduses – väljendab lõppkokkuvõttes veendumust, et see kirikuteosadus rajaneb Jeesuse Kristuse enda kohaolul ja toimimisel. Tema on kiriku alus ja kriteerium. Jaatades seda usupuhastuse radikaalset taasavastust, keskendudes õigeksmõistusõnumile, keskendutakse kolmainu Jumala lepitavale, vabastavale toimimisele Jeesuses Kristuses. See jumalateenistusliku osaduse taasavastamine tegi võimalikuks 450 aastat kestnud luterluse ja reformeeritute kirikulõhe ületamise Euroopas. Erinevusi siiski ei kaotata, vaid need integreeritakse üksmeelde tsentraalsuses. Just selles üksmeeles peaks leidma aset edasine teoloogiline töö e õpetuskõnelused.

Samuti väidab LK, et tegemist ei ole uue usutunnistusega. kirikud jäävad oma tunnistustega seotuks, kuid sellelt positiivselt aluselt, üksmeelelt toimub kaaskirikute jaatamine ja needuste vältimine. Seega on LK puhul tegemist INSTRUMENDIGA, mis võimaldab näha ühtsust erinevuses, hermeneutiline trikk. Seega ka erinevus jääb ning see tingib pidevad õpetuskõnelused, et pingevälja ületada. Juba LK-s on kohad, mis viitavad peamistele õpetusprobleemidele. samuti tuleb jätkuvat teoloogilist ja olevikustavat tööd teha ka ühise arusaama puhul evangeeliumist.

Ühine tõepüüdlus ongi jäänud peamiseks osaduse viisiks konkordiakirikute vahel.

Lisaks õpetuskõnelustele kohustuvad kirikud LKga koostööle tunnistamises ja teenimises kohalikul, regionaalsel ja Euroopa tasandil. Veendumus, et ühiselt ollakse osa ühest ja ainsast Jeesuse Kristuse kirikust, on seotud veendumusega, et kiriku Issand vabastab ja kohustab ühisele teenimisele. Nii on LK kirikuteosaduse teostumise olemuslikeks aspektideks üheskoos kuulutada evangeeliumi ning tegutseda õigluse ja rahu nimel maailmas.

Evangeelsete Kirikute Osadus Euroopas (LK-l põhinev kirikute osadus):

  1. kes kuuluvad: 105 kirikut tervest Euroopast. 1997 astusid kirikute osadusse ka 7 metodisti kirikut. „Gemeinsamen Erklärung zur Kirchengemeinschaft“.
  2. kes ei kuulu: Soome Evangeelne luterlik kirik; Rootsi luterlik kirik, Islandi luterlik kirik. Enamik evangeelsetest vabakirikutest nagu adventistid, baptistid ning mennoniidid, kes praktitseerivad usuristimist, ei võta kirikute osadusest LK alusel osa. Aastatel 2002-4 peeti siiski konsultatsioone Euroopa Baptistide Föderatsiooni ning Euroopa Kirikute Osaduskonna vahel. Eelmisel aastal, seega aastal 2010 allkirjastati nende kahe vahel koostöölepe.[1] Vastavat kõnelust mennoniitide ja adventistidega ei toimunud. Samuti ei allkirjastanud LK-d Saksa Iseseisev Evangeelne Luterlik Kirik (SELK), kuna nende arvates minetati konkordias luterlik armulauakäsitlus. (Selbständige Evangelisch-Lutherische Kirche)
  3. Koostööpartnerid: koostööd tehakse Maailma Kikrikute nõukoguga, Euroopa Kirikute Konverentsiga, Luterliku Maailmaliiduga ning Reformeeritute Maailmaliiduga, anglikaanidega ja Euroopa baptistide föderatsiooniga..
  4. Struktuur: EKOE tähtsaimaks organiks on täiskogu, mis koguneb umbes iga 6 aasta järel nädalaks ajaks ning määrab kindlaks EKOE edasise tegevuse põhijooned, otsustab uute õpetuskõneluste teemad ning valib 13-liikmelise nõukogu (end. täitevkomitee). Nõukogu vastutab täiskogude-vahelise töö eest, seda juhib ning esindab 3-liikmeline presiidium. (Nõukogu tegevust toetab omakorda EKOE kantselei, mida juhib peasekretär.) EKOE on hoidnud kinni põhimõttest, et EKOE paindlikkuse ning liikmeskirikute pädevuste mitte-piiramise tagab organisatoorse ja õigusliku kuju tagasihoidlik väljaarendamine. Seda põhimõtet peetakse jätkuvalt oluliseks. Küll aga on jõutud seisukohale, et EKOE kuju ja kujundamise küsimused nõuavad teadlikku ja intensiivset käsitlemist. Nõnda õpitakse üheskoos uuesti andma ka EKOEs kuju veendumusele, et vabastav evangeelium ei ole vastuolus ühendava ja siduva evangeeliumiga: evangeeliumiga, mis vabastab nõnda, et ühendab ja kohustab ühisele tunnistamisele ja teenimisele. Nt 6. täiskogu n-ö strateegiline tähtsus seisnes asjaolus, et peatähelepanu oli küsimusel, milline peaks olema EKOE kuju, millises suunas tuleks jätkata tema töövormide ja struktuuri kujundamist? Kuidas võiks muutuvas, üha enam kokkukasvavas Euroopas ühendada evangeelsete kirikute (millest enamik on oma maades vähemuskirikute olukorras) hääli, et evangeelium oleks kuuldavam? Kuidas kõlaks evangeelne hääl selgemalt ka oikumeenias? Aga samuti, kuidas olla kuuldavam poliitilistes, sotsiaalsetes, majanduslikes jm küsimustes? Kuidas ühendada oma hääli nõnda, et olla suhtlusvõimeline Euroopa tasandi poliitiliste instantsidega ning nõnda kaasa kujundada Euroopa palet, s.t ju seda ühist ruumi, mis üha enam tingib iga üksiku maa ja kiriku elu. Niisiis, teadlikkus, et Euroopa-mõõde on tänapäeval midagi, mida ükski kirik ei saa oma ülesande vastutustundlikul teostamisel eirata ning küsimus, milliseid potentsiaale selles seoses pakub ja võiks pakkuda EKOE. Nõnda toimusidki aastatel 2002–2005 õpetuskõnelused kahel teemal. Õpetuskõneluste rühmas, mis tegeles «protestantlike kirikute kuju ja kujundamisega muutuvas Euroopas», töötas EELK poolt kaasa õp dr Urmas Petti. Käsitluse all ei olnud seekord niisiis mitte niivõrd klassikaline õpetusküsimus, vaid, toetudes uurimusele «Jeesuse Kristuse kirik, küsiti, kas ja mil määral avaldavad Euroopa transformatsiooniprotsessid mõju kirikute kujule ning iseäranis EKOE kujule. (EELKs toimus ettevalmistumine 6. täiskoguks intensiivselt. Õpetuskõneluste rühmadelt esialgse kuju saanud tekstid olid saadetud kirikutele kommenteerimiseks. EELKs otsustati koostada kommentaar EKOE kuju ja kujundamist käsitleva teksti eelnõule. Piiskoplik nõukogu arutas nimetatud teemat kahel koosolekul, kujundades ja sõnastades oma seisukohad EKOE struktuuri osas.)

         5. Täiskogud ja teemad:

  • 1976 : Sigtuna (Schweden): „Zeugnis und Dienst reformatorischer Kirchen im Europa der Gegenwart“
  • 1981 : Driebergen (Niederlande): „Konkordie und Kirchengemeinschaft reformatorischer Kirchen im Europa der Gegenwart“
  • 1987 : Straßburg (Frankreich): „Konkordie und Ökumene“
  • 1994 : Wien (Österreich): „Wachsende Gemeinschaft in Zeugnis und Dienst – Reformatorische Kirchen in Europa“ Kasvav osadus tunnistamises ja teenimises – reformatoorsed kirikud Euroopas” oli peale dokumenti “Jeesuse Kristuse kirik” oli EELK jaoks mälestusväärne asjaolu tõttu, et EELK-d esindanud äsja peapiiskopiks saanud Jaan Kiivit valiti kirikuosaduste etteotsa, st üheks presiidiumi liikmeks.
  • 2001 : Belfast (Vereinigtes Königreich): „Versöhnte Verschiedenheit – Der Auftrag der evangelischen Kirchen in Europa“ 2001. aastal Belfastis toimus 5. täiskogul, kui juhtmõtteks oli «Lepitatud erinevus – evangeelsete kirikute ülesanne Euroopas», olid EELK delegaatideks Jaan Kiivit ja Randar Tasmuth. Jaan Kiiviti panus kirikuteosaduse töösse jätkus rõhutatud kombel ka selle täiskogu järel. Seekord ühe nõukogu liikme, nimelt Poola luterliku kiriku delegaadi, asemikuna.
  • 2006 : Budapest (Ungarn): „Gemeinschaft gestalten – Evangelisches Profil in Europa“ Budapestis aset leidnud 6. täiskogu juhtmõtteks oli «Osaduse kujundamine – evangeelne profiil Euroopas».
  • 2012 : Florenz (Italien)

        6. Oma väljaanne: Raamatuseerias “Leuenbergi tekstid” avaldatakse alates 1995. aastast Leuenbergi Kirikuosaduse, st EKOE tähtsaid dokumente. Seeläbi on õpetuskõneluste tulemused ning muud dokumendid saadaval nii saksa kui inglise keelsetena. Paljud failid on saadaval pdf-failidena.

(Senini ilmunud asjade päälkirjad: Konsultationen zwischen der Konferenz Europäischer Kirchen (KEK) und der Gemeinschaft Evangelischer Kirchen in Europa (GEKE); Gesetz und Evangelium. Eine Studie, auch im Blick auf die Entscheidungsfindung in ethischen Fragen; Dialog zwischen der Europäischen Baptistischen Föderation (EBF) und der Gemeinschaft Evangelischer Kirchen in Europa (GEKE) zur Lehre und Praxis der Taufe; Konsultation zwischen der Konferenz Europäischer Kirchen (KEK) und der Leuenberger Kirchengemeinschaft (LKG) zur Frage der Ekklesiologie; Kirche-Volk-Staat-Nation, Ein Beitrag zu einem schwierigen Verhältnis; Kirche und Israel, Ein Beitrag der reformatorischen Kirchen Europas zum Verhältnis von Christen und Juden; Das christliche Zeugnis von der Freiheit, Texte und gemeindepädagogische Zugänge zu den Texten; Leuenberg, Meissen und Porvoo, Konsultation zwischen den Kirchen der Leuenberger Kirchengemeinschaft und den an der Meissener Erklärung und der Porvoo-Erklärung beteiligten Kirchen; Evangelische Texte zur ethischen Urteilsfindung; Sakramente, Amt, Ordination; Die Kirche Jesu Christi, Der reformatorische Beitrag zum ökumenischen Dialog über die kirchliche Einheit)

        7. Lisaks on neil hiljuti avaldatud lauluraamat “Armu värvid”

H) Järelmõjud mujal maailmas – peale vanade probleemide hajumisele on konkordial olnud suur kirikuid ühendav ning kokkukasvatav mõju. EKOEga analoogsed kirikuteosadused  on vastu võetud nt Ameerika Ühendriikides («Üksmeele vormel», 1997) ning Lähis- ja Kesk-Idas («Ammani deklaratsioon», 2006), aga sündinud on ka uus faas Luterliku Maailmaliidu ja Reformeeritud Maailmaliidu vahelistes kõnelustes, mille taustaks on EKOE «mudel», mis näitab, et see lootus ei ole olnud alusetu.

Loomulikult jäävad küsitavused: (mõtlemisainet)

Kas kirikute ühendamiseks pole enamat vaja kui õpetuskõnelusi?

Aktuaalsemaks Euroopa terviku kui ühise tegutsemisruumi mõõde. Esile on kerkinud väljakutsed, mis on seotud Euroopa jätkuva kokkukasvamisega, Euroopa Liidu laienemise ja arenemisega.

 How did the agreement come about? What are its strengths and limits? What questions does it leave open and what are the tasks facing the churches participating in the agreement today?

 Miks leidis LK koostamine, kõnelused meedias nii vähe kajastamist? Milleks olid sellele vastu just luterlik kõneluste osapool? (luterlased viitasid, et konkordia peaks veenma oma sisemisest kvaliteedist, nt Loenard Goppelt oli usinalt meedia kaasamise vastu) Baseli kirikus peeti teenistus, kui igasugune press, raadio või televisioon polnud kutsutud.

Kõneluste ja ratifitseerimise käigus tuli ilmseks, et reformeeritud olid dokumendiga kiiremini nõus, luterlased näisid olevat enam huvitatud õpetuslikest üksikasjadest? Miks võis see olla nii?

Mõju Eestis:  Eesti kirjutas Leuenbergi Konkordiale alla 1975. aastal (peapiiskop Alfred Tooming).

On ilmselt tõsi, et evangeelsete kirikute osadus on EELKs ja Eesti avalikkuses laiemalt vähetuntud. Seepärast, kui EELK piiskoplik nõukogu arutas EKOE kuju ja kujundamisega seonduvat, oldi muu hulgas seisukohal, et EKOE vajab jätkuvat tutvustamist nii meie kiriku sees kui ühiskondlikus avalikkuses. Kooselus metodistidega saab EKOE (vähemalt võiks ja peaks saama) kogetavaks ka Eestis. Veel üheks näiteks sellest, kuidas EKOE saab EELK jaoks kogetavaks, on suhe, Kurhessen-Waldecki Evangeelse Kirikuga, kes on üks kolmest EELK partnerkirikust. Suhe selle unieeritud kirikuga on 2001. aastal sõlmitud leppe kohaselt oma teoloogilises iseloomus määratletud just Leuenbergi Konkordiaga. Aga nimetada võiks siinkohal ka mitme EELK koguduse sõprussidemeid evangeelsete kogudustega Saksamaal, mille raamiks on taas EKOE. Üks järjest olulisem «koht», kus EKOE saab kogetavaks EELK liikmete jaoks, on seotud Euroopas ringiliikumisega ning õppimise või töötamise eesmärgil elamisega paikades, kus luterlikke (või ka anglikaani) kirikuid ei ole üldse või ei ole piisavalt lähedal. Selliselt piirkondi on Euroopas päris palju. Niisiis, EKOEs on võimalik Eesti luterlasel täie vastutustundega osaleda nt Kurhessen-Waldecki Evangeelse Kiriku või mõne muu EKOE kiriku koguduseelus, arvestades selle kiriku selget vahekorda EELKga. Sama kehtib aga ka vastupidi. Mujalt Euroopast Eestisse tulnud reformeeritud ja unieeritud kristlastel on võimalik liituda koguduseeluga EELKs. Nõnda on Evangeelsete Kirikute Osadus Euroopas EELKs kindlasti kogetav solidaarsuse kaudu konfessionaalselt lähedaste kirikutega, kes elavad samuti vähemuskirikute keerulistes olukordades. Ühtlasi lisandub aga vastutuse kogemine selle ees, milline on meie ühise eluruumi Euroopa pale. Järjest vähem on võimalik piirduda suhtlemisel ja vahekorra selgitamisel ühe maa ühiskondlike ja poliitiliste institutsioonidega. EKOE kätkeb siin potentsiaali ka EELK jaoks, evangeelsete kirikute häälte kokkukogumise, ühendamise ning Euroopa ruumis kuuldavamalt esitamise osas. Niisiis, EKOE on kogetav ühise tunnistamise ja teenimise kaudu Euroopa avalikkuses, mis üha enam tingib meie elu ka Eestis ja EELKs (vrd nt ELi põhiseaduse preambula ning Jumalale ja kristlusele viitamise küsimust). EKOE kujutab endast ühendatud jõudu ka kõrgetasemelise teoloogilise töö, oleviku diagnostika jne osas. Arvestades inimjõudude piiratust enamikes EKOE kirikutes, on olemasolevate jõudude ühendamise ja üksteise toetamise võimalus kindlasti suur rikkus. Aga ka nn suurte kirikute jaoks on oluline, et tegutsemine oleks ühine ja töösse kaasataks erinevate kogemuste ja taustadega kirikud. Nõnda on EKOEs tähtsal kohal otsida ühises tegevuses tasakaalu väiksemate ja suuremate kirikute vahel, erinevate regioonide kirikute vahel jne. Suurematel kirikutel on süvenenud teadlikkus vajadusest osaduse nimel ennast piirata. Ka nende valmidus selleks on viimastel aastatel kasvanud. Evangeelsete Kirikute Osadus Euroopas väärib imeks nimetamist ning avab enneolematuid võimalusi ka EELK jaoks. Aga see on ühtlasi väljakutse ja vastutus. Ka EELK-le. Nagu öeldud, on EKOE ise kujunemises, see on ruum, kus üheskoos jumalateenistust pühitseda, üheskoos elada ja tegutseda, üheskoos küsida tõe kohta ning üksteist kritiseerida, üheskoos jõuda selgusele EKOE tuleviku osas. Sellest ruumist on võimalik distantseeruda, seda on võimalik aga ka seestpoolt kaasa kujundada.

Kriitika

Konkordia visand ei jäänud vastulauseteta, nimelt konservatiivsete luterlaste poolt. Kriitikud väitsid, et see konkordia olevat minimaalkonsensus, mis usu tunnistamist (luterlikul viisil) piirab ja teiste vanakiriklike usutunnistustega piisavalt ei tegele. Leuenbergi konkordial on selle peale vastata, et õigeksmõistuõpetus ei ole usuartikkel teiste kõrval, vaid keskne mõiste kirikule osaks saanud päästekuulutusest. Nõustumine ei tähenda seega usutunnistuse piiramist dogmaatilisele miinimumile, vaid et õigeksmõistuõpetuse vahendusel saab alles õige evangeelne  õpetus tõeks. Kõik usutunnistuslaused saavad õigeksmõistult oma sisu. Seega saab siin uue kuue ka kirikuosaduse mõiste. Dogmaatilise minimaalsuse asemel rõhutakse võimalikult suurt kogukonda, mis peab oma keskselt kättevõidetud osadust üha uuesti kehtestama. Seega on suund tegevusele, kuna ühendab vaid minimaalne ja tsentraalne. Just seetõttu kuulub konkordiasse kohustus jätkuvateks õpetuskõnelusteks (Leuenberger Konkordie 37). Seega vastandliku dialoogi asemele astub kirikuosaduse keskne ühiste ülesannete väljaselgitamine. Osad loetletud teemadest on juba ka konkordias kirjas (39).

(Nende ülesannete lahendamiseks hakati korraldama täiskogusid. Esimene neist toimus 1976. aastal Sigtunas. Seal organiseeriti Euroopa 4 regiooni õpetusgrupid ning anti soovitusi teemade kohta, mida arutada. Arutletavate probleemide tulemused avaldati kõigile kirikuile ning see andis aluse uuteks täiskogudeks. Täiskogu arutleb õpetusgruppide tulemusi, otsustab nende retseptsiooni üle ning jagab ülesandeid järgnevate õpetusgruppide tarbeks).

 Paar selgitust tekstis ettetulevate mõistete kohta!!!

Als Zwei-Reiche-Lehre fasst die protestantische Theologie verschiedene situationsbezogene Aussagen Martin Luthers über das Verhältnis von Reich Gottes und Welt, Evangelium und Gesetz bzw. Kirche und Staat zusammen. Der Begriff wurde erst im 20. Jahrhundert zur Systematisierung der Theologie Luthers üblich. Da Luther politische Begriffe nicht eindeutig definierte, war in der Forschung lange Zeit strittig, wie weit der Dualismus der „Reiche“ auch die „Regimente“, also die tatsächlichen Machtfaktoren auf Erden betrifft und mitbestimmt. So haben verschiedene Theologen bei Luther eine „Zwei-Regimente-Lehre“ alternativ oder zusätzlich zu den beiden „Reichen“ postuliert.

Lehre von der Königsherrschaft Christi: selle all mõistetakse ühte vormi kahe riigi õpetusest, mis formuleeriti võitluses poliitika ja usu lahutamisest. Üleskutsega järgida Kristuse kutset sooviti tol ajal võidelda natsionaalsotsialistliku juhtimisprintsiibi vastu. Teeb poliitika rangelt usuasjaks, status confessiones. Seega saab on selle teooria järgi printsipiaalselt võimatu eristada oliitikat usust.

Kasutatud kirjandus:

Wenzel Lohff, Die Konkordie reformatorischer Kirchen in Europa: Leuenberger Konkordie”. In: Horst Robert Balz, Gerhard Krause (Hg.): TRE.Studienausgabe.Berlin;New York: de Gruyter – Evang. Verlagswerk. 2000, lk 33-35

 Thomas Andreas Põder, EKOE (ilmunud ajalehes Eesti Kirik, nr 3-5, 17.01.-31.01.2007)

 Rowing in One Boat, John Knox Series no.11 (Geneva: JKIRC, 1999), pp.9-23

 wikipedia.de

 EKOE kodulehekülg

 Lukas Vischer (1998)

PS! Tegemist oli algselt suulise ettekandega. Seega puutuvad refereeringute järel täpsed viited, viited on loetletud vaid nimekirjana

Pilt ka:

Soomaa jäi meelde veega, lindude laulu ning meeldivate inimestega. Käelihastel on senini meeles, mis eile sai tehtud. Kokku läbisime vennaga 10 km. Olime üllatavalt kiired, ehkki ega see kanuu juhtimine just kõige kergem asi pole. Peaks olema mingi süsteem, kuid sellele veel lõplikult pihta ei saanud. Paar nippi kiiruse kasvatamiseks siiski õppisin, stiili sai lihvitud, liigutusi ökonoomsemaks treitud. Veider oli näha, kui palju inimesi sinna ära mahtus. Eeldasin rahu ja vaikust, täielikku loodust, kuid avastasime pea et uue asula, omal uuel moel. Üllatas ka inimeste visadus oma majade ehitamisel Soomaale. Raske on ette kujutada, kuidas seal see elu välja näev. Tegime nalja, et küllap on mingid varjupaigad Soomaa põliselanikele, keda märg külaline kodudest välja ajab. Mõnevõrra nukker on ka see, et majade ehitamisel pole igakevadise külalisega eriti arvestatud, vähemalt ei paista see arhidektuurist mingil viisil. Ometi on ju võimalik teha maju, mis vett kannatavad, jalgadega on või tugikonstruktsioonidega, võtkem kas või Veneetsia näite. Mjah, kapid ujusid majades, pingid samuti, õunapuude vahel aerutavad paadid, kanuud, süstad, vanakesed kummipaatidega.

Kaotasime ühel kohal oma grupi ning olime ühtäkki oma käel. Sõitsime vale teed mööda ja sattusime metsa. Seal olid ees juba teised eksinud, kes üritasid GPRS-lt abi saada. Küllap nad siis said ka. Meil oli suur ja sügav KÕHUTUNNE. Igaks juhuks üritasin mõnelt ka teed küsida. Olime raudselt jõe sängi pidi sõitmas, kuid vastutulijatel polnud sellest õrna aimugi, vähemalt nendel, kellelt küsisin. Ühed rääkisid, et nemad olla Lätist saabunud, teides arvasid, et nad sõuavad mööda rohumaad. Nii palju loodusteadmist võiks ju ikka olla, et jõesängi ära tunda. Küllap on kõrghooajal kohal paljud põlised linnakodanikud, kes nädalavahetusel tulevad loodust nuusutama. Me jõudsime aga kenasti sihtpunkti, oli ju ka lihtne rada.

Eile õhtul oli plaan kontserdile minna, kuid paraku oli keha niivõrd koetud, et Hortus Musicus lihtsalt pidi ilma meieta hakkama saama 😀

Tänagi oli suur seiklus. Tulin ROLLERIGA Pärnust Tartusse. Võiks ju arvata, et vaikne kulgemine, ilma probleemideta ja puha, kuid nii see ei olnud.

Oli suur TUUL. Märkasin, et tuuleke vikab mind teelt lihtsalt välja. Selline ebakindlus teel tekitas päris palju kõhedust ning ees oli ju veel 150 km. Mõtlesin pingsalt, mida teha. Kõpust ostsin endale suure pudeli limonaadi, et rattale kaalu lisada. Muideks tundub ju rumal idee, kuid aitas. Lisaks täitsin Viljandi lähistel paagi. Ka see lisas suksule raskust ning stabiilsust. Teiseks ohuallikaks on samuti tuuletekitajad – rekkad. Mõned olid sõbralikud ja võtsid veidi hoogu maha, teised jälle mitte. Kohale jõudsin tipptunniks. Õnneks suutsin sellestki üsna väikese vaevaga välja ujuda.

Kuid kokkuvõtteks: on jube mõelda, et tuul võib mootorsõiduki lihtsalt pooleldi kraavi visata. Väikese õudusega mõtlesin juba, et mis siis saab, kui kiiruspiirangud suveks kõrgemaks tõstetakse. Pikkamööda hakkasin ju tuulise teega ka harjuma, kuid noored, kes esmakordselt suurele teele satuvad, ei ole sellise asjaga arvatavasti üldse kohanenud.

Lisaks oli täna meeldiv vestlus paari sõbrannaga, ei no mitte lõpuni meeldiv, kuid üks armas elutakus oli sees noore tüdruku esitluses: “Ära paljune luuseriga!” Pidavat olema elus tõeks osutunud tarkus, mitte ainult raamatust. Tegelikult on tegemist tsitaadiga raamatust noortele neidudele. Räägitakse ka seaduspärast, et need, kes enim paljunevad, tavaliselt üldse ei mõtle vastutusele, mis lapsesaamisega kaasneb: nad nt joovad õlukest, vaatavad telekat ning sinnakõrvale paljunevad. Samas paljud, enmasti kõrgeltharitud inimesed, kaaluvad, neil peab olema tehtud haridus, leitud töö, ehitet maja lastetoagagi, kuid siis joostakse juba mööda arste, kuna keha pole enam valmis raseduseks. Võib olla juba liiga hilja.

See oli siis idiokraatia tekkepõhjuste üks algeline lahendus 😀

Tänase päeva ülesanne oli leida kummikud ning minna SPA-sse. Mission completed 🙂

Käisime Tervises. Viibisime seal üle kolme tunni. Esimest korda elus olin jaapani vannis (40 kraadine vesi, kus peaks 20 minutit vastu pidama). Sellega ma päris hakkama ei saanud. Türgi saun oli samuti kogemist väärt. Tegemist on päris suure saunaga, jäi mulle mulje. Natuke kuumavõitu oli see ka. Imalisena jääb meelde suhteliselt vaikne keskkond ning sõbralik teenindus. Muljet avaldas ka kasutatav tehnika. Meile anti kiipkäevõrud, millele sai raha peale laadida, et miskit osta ning sel viisil saab sularahaga vees mängimist vältida. See mulle meeldis. Lapsi oli täna samuti vähe, pea pool tundi istusin infrapunasaunas. Nii palju pole juba pikalt higistanud. Lisaks sellele on SPA-s veel veemašaaz, aroomisaun, lugemisnurk ning palju täimi, minu meelest olid esindatud ka sinised käokingad, mis mind küll veidi imestama pani 😀 Jäin käiguga igati rahule. Arvan, et see koht sobib mulle isegi enam kui Terviseparadiis, hindki on samast klassist, mis ei käi ka üle jõu.

Pärnu on lihtsalt nii ilus – Sanatoorium Tervist tutvustav video!

Armas on see, et leidsin sellest videost oma endise klassijuhataja ning inglise keele õpetaja. Küllap töötab/töötas temagi seal 🙂

Pärast seda jahtisime kummikuid. Saidki jahitud. Nägin lapsepõlve sõbrannat, sain teada, et temagi elab Tartus ning töötab minust jalgrattaga kolme minuti kaugusel 😀 Seega… kordaläinud päev.

Homme aga kanuutama. Jalgade jaoks on kenasti kummikud olemas, nüüd tuleb vaid varuriided kilekotti ning mops kondoomi pakkida 😀 Mõnikord on kaitsevahenditest ka reaalselt kasu 😀

Viibin kodus-kodus. Täna lasin rollerile hoolduse teha. Sain veidi soodukat. Armas oli see, et avastasime kogemata kombel pärimusmuusika päevade kuulutuse. Käisime üht kontserti kuulamas, sai kaasa leelotada, nägin Heli ema ja kuulsin kohalikku uudiseid. Õhtu viis Pärnu Kuursaali. Mjah, seltskond ja muusika ei olnud just minu maitse, kuid sain tuttavaks ühe kena inimesega, fotograafiga muideks. Hiljem selgus, et tegemist on küllap mingil viisil veidi esoteerilise inimesega, kuna ta ühtäkki teadas soovis, kas kummalgi meist, mul või mu vennal, on pisiperet oodata. Olin pehmelt öeldes üllatunud. Ise ma küll nende plaanidega kursis pole. Igal juhul oli ta kindel, et see peatselt juhtub ning ütles, et võin tema juurest fotostuudiost läbi minna, et noh, kui laps peaks tuleb, et siis võiks lasta tal ehk pilte teha 😀

Elus on igal juhul veidraid kokkusattumusi. Istusime kuursaali maha. Vaatasin just, et eriti silmapaistvaid inimesi ringi ei liigu. Selline eristamatu mass tundus olevat. Ei see pole hinnang inimeste kohta, kuid sellist inimest, kellega tahaks kohe rääkima hakata, tunneb juba kaugelt ära (enamasti, et üjejäänutega hästi jutule saada, kulub enamasti aega). Ühel hetkel vaatasin, et üks veidi vanem ja elukogenum inimene ka seltskonnas. Järgmisel hetkel tuli ta meie laua juurde ning küsis, kas nende seltskond võib ka meie kõrvale tulla. Alguses, nagu ikka aeg-ajalt juhtub, arvati, et oleme vennaga paar 😀 Hakkasime vestlema, nii palju, kui see suures lärmis võimalik oli. Ta oli meeldivalt rõõmus, et oma vennaga hästi läbi saan. Ise ta vennaga millegipärast hästi läbi ei saa ning paari sõnaga kirjeldas ta olukorda meilegi.

Igal juhul selline omalaadne seiklus, kogemus…

Homme aga linna kummikuid muretsema, ülehomme Soomaale… Lisaks vajab mu muidu laisk keha mõnd hoogsat ujulatundi 🙂 Tuleb seda talle võimaldada 😀

Saab minustki ju pedagoog.

Leidsin kena artikli:

Eesti kooli põhiprobleem – orjapidamine!

Haridussüsteem vajab parandamist – kiiresti, muidu on üks ohtudest koolis, et õpetajad hakkavad ülekurnatusest lastele kallale minema.

Viimaste päevade müttamisi: kooriproovid, ettekannet vorpisin, kuid õppejõud jäi paraku haigeks. Mulle see tol hetkel natuke isegi sobis, kuna nüüd saab veidi veel teemat seedida.

Lastekodus käisin samuti mitmel korral, ajusid treimas, nii endal kui oma õpilastel. Ööd on siin muidugi ikka pikad, kuluvad pikkadele vestlustele, lugemisele. Ülejäänud õhtud aga mööduvad Jaani Kirikus. Lõõritame gregor-jaani 😀

Nädalavahetus viib Soomaale, sedakorda vennaga. Saame põldudel paadiga sõita – vahva. Esmaspäev tõotab tulla tuulest viidud. Kavas on rolluga Pärnust Tartusse sõita. Ei kujuta ettegi, kui paksult seks ürituseks peaksin riietuma…

Leidsin ääretult tabava artikli humanitaaria ja ETIS-e kokkusobivuse probleemide kohta. ETIS sobib kolbihoidjatele, kuid mitte humanitaaridele. Massproduktsiooni filosoofia lihtsalt pole filosoofia.

Traktaadi tapmine – Tiiu Hallap

Üldiselt on elu ilus. Vaatasime Carmiga eile “Uhkust ja eelarvamust”, mina tegin seda juba 7 korda, kui ma ei eksi ning ikka vaataks hea meelega üha uuesti.

Teiseks nägin Kristjani isa ja venna ära. Kõik kolm on sarnaste näojoontega. Hea on vahet teha, tunneb suurema massi hulgast kenasti ära.

Lisaks kirjutan väikest ettekannet Leuenbergi Konkordia kohta. Huvitav teema on. Loodan, et ettekanne tuleb samuti talutav.

aprill 2011
E T K N R L P
« märts   mai »
 123
45678910
11121314151617
18192021222324
252627282930  

Enter your email address to subscribe to this blog and receive notifications of new posts by email.

Join 3 other followers

wordpress statistics

Blog Stats

  • 58,576 hits