You are currently browsing the tag archive for the ‘2011’ tag.

Mnja, käisin täna Salvestis. Nüüd on paariks nädalaks toit varutud.

Selle nädala suurim uudis on, et elasin koolipraktika suurepäraselt üle. Täna oli lisaks kavas Pärnusse sõita, kuid külmetus tuli vahele ja võttis kogu tähelepanu endale. Seega jõuab sinna alles teisipäeval.

Eile oli jällegi piibligrupp. Naudin seal käimist ja ka selle tegemist väga. Inimesi on kohal küll oodatust vähem, kuid nii mina, kui loodetavasti ka osavõtjad saavad Uue Testamendi koha pealt oma jagu targemaks.

Lisaks jõudsin sel nädalal ka EEÜÜ-sse. Sai Markust lahti harutatud, kohvi joodud ning palveletud. Sattusin sõpside-tuttavate nähemisest nii elevusse, et tundsin pisut enda domineerimist, ehmatasin vist veidi mõnda inimest, kes mind ja minu viise veel lähemalt ei tunne.

Nüüd aga ravin oma külmetust…

Aga filmid…

Õigus!

Vaatasin “Shame”‘i, filmi seksisõltlasest mehest. Probleemi on kirjeldatud nii ehedalt, et seljakarvad tõusevad püsti. Filmi ei soovita siiski nendele, kes pelgavad filmis näha paljast ihu. Seda siin ei varjata. Film on minu meelest õnnestunud.

Teisena oli vaatlemisel film nimega “Türannosaurus”. Siin on tegemist looga inimsuhetest, kristlusest, Jumalast, koduvägivallast. Siin on tegemist naisega, kes oma alaväärsuskompleksi käes vaevleva samuti kristlasest mehe käest peksa saab, keda räigelt kuritarvitatakse. Minu meelest peaks see film olema iga naisepeksja kodukinos. Peategelaseks on aga mees, kellel on kohati raske iseloom, kehv maine, kuid vägagi soe süda, samuti suhteliselt suured sotsiaalsed probleemid, suhtlemisraskused. Näidatakse tema elu, kohtumist tolle kristlasest naisega, mehe ühe sõbra suremist, leina oma enda kadunud tüdruku pärast, kelle siit ilmast viis muideks diabeet. Samuti näidatakse tema suhtlemist naabripoisiga, naabripoisi perekonnaga. Poisiga tekib tal suurem side. Algab film aga sellega, kuidas mees oma koerale lõpu peale teeb, põhjuseid siin ei mainita, kuid mehest jääb väga kehv mulje. Filmis ohverdatakse kokku kaks koera, kuid motiivid on siin vastupidised. Mõlemaid filme soovitan soojalt.

Oli kena reis ja täna ta lõppes.

Ryanairiga sai täna nalja. Ma seniajani ei mõista, miks inimesed pool tundi enne lennuki väljumist järjekorda võtavad ja seisavad ja seisavad. Kui inimesed lõpuks sisse lasti, läksin kenasti ilma ootamata oma kohale 😀 Huvitav, kas keegi on taolist inimkäitumist juba uurinud. Inimesed ei saavuta mitte mingeid eeliseid ja ootavad ja ootavad.

Kielis käisime veel ühes supervahvas saunakeskuses. Sakslased on saunast natuke erinevalt aru saanud. Toimus suur leiliviskamine 90 kraadises saunas ja mina vaevu panin tähele, mis toimub. Meeldivalt soe oli, aga ei miskit enamat. Frankfurdi lähedal olime ju samuti saunas. Sealne leil oli veidi kõvem, kuid vihtasid kasutasid nad ainult leili viskamiseks. Ehkki paar korda kuus või oli see nädalas, lubati vihtadega isegi vihelda, ehkki neile oli see pigem sensatsioon.

Parim käik oli siiski Schwanbergi. Nägin jällegi omi õdesid. Peale selle vaatasime ühte prantsuse filmi (My Afternoons with Margueritte). See film on jällegi üks nn kohustuslikke filme. Schwanbergis elu kees. Aastavahetust veetsid seal oma 100 inimest, paljud neist pastorid 😛 Seega, juttu jätkus kauemaks. Lisaks juhtus see, et Kristjan veendus, et kristlus on tallegi täitsa vastuvõetav. Igav kohati, nüüd polegi mul enam oma ateisti 😦 Käisime ka matkamas. Kõigepealt kõndisime Ipshofenist Schwanbergi, Tõus oli oma 200 m. Mõtlesin vahepeal, et Kristjan viskab sussid püsti. Ei visanud siiski. Aitasin tal veidi kotte kanda, siis elasime rännaku kenasti üle. Elu oli mäel täitsa mäel 😀 Söök oli imeline, palvetada sai enam kui küllalt. Kristjanile meeldisid jutlused ja samuti psalmilaulmine. Tegi kõik kenasti kaasa. Alguses vaatles, hiljem hakkas suud paotama. Jällegi nägin ELUSAT kirikut. Saime paari pastoriga ka lähemalt tuttavaks. Lisaks ajasime õdedega juttu, meid õnnistati Sr. Ruthi poolt. Lisaks kuulsin Sr. Christa elulugu, seda, mis teda kloostrisse tõi. Igatsen samuti elusat kristlust, mis viljeleb miskit muud kui vaid pühapäevast jumalateenistust. Soovin intensiivsust, leegitsevaid silmi, täielikku pühendumist ilmalikus keskkonnas, nagu Schwanbergi nunnad seda on saavutanud, ja seda puhtluterlikus vormis. Tundsin nende kolme päeva jooksul jällegi, kuidas usk mu südames kasvas, tunnetus arenes. Palvetamisel ja palvetamisel on siiski vahe. Ka mäel käisime matkamas. Nägin kahte hirve mööda kalpsamas. See mägi kuulus kunagi keltidele ning oli juba neilegi püha. Schwanbergi kõrval asub muideks ristikujuline park, kust võib leida ka õdede surnuaia, palju kujusid, eelmiste omanike aadlike mausoleumi, puitskulptuure ja palju muud. Üks pastor ja tema elukaaslasest meesterahvas viisid meid lõpuks ka veel rongijaama. Loomulikult sai mäel ka raamatupoes käidud ja pood tühjaks veetud. Enamuse raamatutest ostis loomulikult Kristjan, kes hetkel surma teemaga aktiivselt maadleb (ta vanaema on peatselt lahkumas). Veel pakkus suurt pinget Schwanbergi kass Felix. Teda sai pidevalt külastet. Elukohaks oli tal büroo. Lisaks sai mäelgi mängitud lauajalkat. See mäng on isegi kloostreil olemas 😀

Jõudnud tagasi Kieli, käisime Nikolai kirikus kolmekuningapäeva teenistust kuulamas-vaatamas. Oli eriline teenistus mu oma gregoriaanischolaga ning viirukiga. Jutlus läks jällegi südamesse nagu palju muudki. Sel korral läksid kõik jutlused Saksamaal täkkesse, eriti mäel 😛

Lisaks sain mega-super-hinnaga oma gregoriaaniõpetajale Graduale Novumi 🙂

Oli imeline aeg täis eraelu, Kristjani sugulasi, sauna, retkesid (siin igatsesin Carmenit), sööki, palveid, gregoriaanikat, vestlusi, filme (3 tk Rongo, Saabastega Kõuts ja Pärastlõunad Marguerittega), lisaks lõputud rongisõidud, bussiminutid ja lennukit sinnajuurde, isegi mediteerida sai. Sain endale uued püksid rolluga sõitmiseks (termovarustus jällegi), koti, päevavalguslambi ning raamatuid, lisaks paari kingi. Aamen.

Magasin kaua, kuid eile oli sedavõrd hilja ka voodisse läinud, et seegi veel tänases päevas, hetkel juba tegelikult eilses päevas. Ärkasin üles, luristasin eile ungari söögikohast saadud maitsva seenesupi alla ning jalutasin rolleriga Carmeni juurde. Jõime teed, sõime Carmi laupäevamenüüd, seega häid puuvilju. Vedasin ka mandariinid ühes, mis samuti sai kõhtu visatud. Rääkisime filmidest, kohvikust Anna Edasi, ning sellest, kuidas seal kohvikus filme vaadatakse. Isegi peaks sammud sinna seadma, juba ammu on kutsutud.

Carmi ja Kadri juurest veeresin mõnuga mäest alla, otse Athena Kinno. Täna olid kavas kaks selle aasta filmi, kummalisel kombel rääkisid nad mõlemad vähist, haigusest siis. Täna olid nad Tartu PÖFFi kavas ainsad, filmid, mida kindlasti näha tahtsin. Kolmas, mida oleksin võinud vaadata, oli välja müüdud. Esimese filmi nimi on “Püsimatud” – lugu naisest, kellel on halvaloomuline ajukasvaja ning lugu noorest mehest, kes on autoõnnetuses kaotanud vanemad, inimsuhetest. Film on leinast, hüvastijätust, hetkes elamisest, sellest, kui pikk võib olla 3 kuud. Lõpus võidab armastus.

Teine film kannab pealkirja 50/50. Ka siin on lugu vähihaigest, seekord noormehest. Tegemist on komöödiaga. Nii head filmi pole juba tükk aega näinud. Läks otse südamesse. Samuti on peateemaks surmaga leppimine, armastus ning kõikeületav sõprus, inimsuhted, seda viimast eriti perekonnas. Ühes tegelaskujus tundsin natuke ära iseennast 😀 Ette võetakse ka mõned eelarvamused vähi kohta. Mitte ainult noormehel pole raske, haigust elavad omal moel kaasa kõik lähikondsed. Hästi peegeldatakse ka nn tervete maailma ning teist poolt, mida tavainimesed tihti pelgavad. Ka seal võib elu olla täis armastust, hellust, lähedust, kasvamist. Siin filmis tegi haigus selgeks, mis elus tõesti on oluline, mida tasub hoida ja mida mitte. Film oli väga hästi tehtud.

Esimene film kuulus draamade ning teine indie filmide hulka. Kaadridesse sõitis kogu aeg suur ja karvane mikrofon sisse 😀 Samuti oli seda kuulda ka muusikavalikust.

Elu saab siin hoo sisse. Täna käisime Hamras, rääkisime läbi esimesed jutud, jõime veidi veini. Kätte sain ka esimese päikesevanni; selg kuumab palavusest. Järele on proovitud juba ka jalgratas – sõidab ning üsna hästi peale kauba.

Selle aasta teemaks on armastus. Sellele näivad viitavat juba ka levivad lõhnad. Hetkel kallab vihma ning kõik lõhnab lihtsalt imeliselt. Ümberringi vudivad väikesed jänesed. Nii armas on näha kõiki vanu töötajaid, varsti algavad ka kooriproovid. Vaatan, ehk kisub mindki gospelteenistusel laulma 😀

Mul on üks salajane soov. Ehk on kellelgi mees-naiskonnast kusagil vedelemas väike mahajäätud roller. Tahaksin selle enda valdusse võtta 😛

Täna nägin oma elu ühte seni ilusamat kaitsmist. Tööd hinnati ka vääriliselt parima võimaliku hindega. Täna lõpetas ülikooli ka mu viimane kursavend ning üks armas sõbergi. Sellegi üle tunnen siiralt rõõmu. Täna laulsime esmakordselt iseseisvalt vesprit. Ka see on kordaminek. Lisaks käisime Sirgiga ujumas. Vesi oli kui seljanka supp – meeldiv, soe, märg: kena kaitse sooja eest. Panin end üllatavalt kiirelt riidesse, et kihulased sööma ei jõua. Sirgi venis rahulikult, nautis iga suutäit ning vaikselt jõudsime ka minekule. Oli kordaläinud päev.

Mja, tööl käisin ka. Õpilane on mul nipernaadilik ning oli pärast suvelaagrit kodust lihtsalt jalga lasknud. Sellega lõppes mu selle kevade õpetamistegevus 🙂 Nüüd on vaja veel tunnid kokku lugeda ning kommiraha ära tuua. Sel reedel on meil aga jällegi maja sünnipäev. Saab muusikat, süüa ja küllap veelgi süüa ning head-paremat seltskonda.

Homme kavas: uisutada sooviks, makatööd saavad samuti kaitstud, vaikselt peaks oma viimast kodutööd vorpima. Eeltöö on tehtud, nüüd tuleks n-ö pastakas välja võtta ja peale hakata.

Õhtud on veidi vaiksed, sest Kristjan läks Saksa meistrivõistlustele ülikoolidevahelises väitlemises. Edu talle!

Viimasel ajal on olnud palju tegemisi. Toimus X Eesti Heliloojate Festival. Selle raames sain osa Mart Jaansoni huvitavast töötoast Arvo Pärdi teemadel, eesti heliloojate teemalisest ettekandest kollektiivi “Küberstuudio” esitluses. Lisaks sellele toimus Ööülikooli salvestus öises Jaani kirikus “kummalisuse” teemadel Märt-Matis Lille esitluses.

Kõige elavamalt jäidki meelde kõik need arvukad kontserdid ning ööülikool. Ööülikool tekitas mitmesuguseid mõtteid. Lektor rääkis kummalisuse nähtusest erinevates kultuurides ning väitis, et Idamaades on see kultuur taotluslikult esil olnud, Euroopas olevat taoline nähtus, eelkõige muusikas, esile tulnud alles 20. sajandil. Eriti pööras ta tähelepanu uutele võtetele muusikas looduse matkimisel ning linnulaulu interpretatsioonil. Näidetena olid esil nt Schönberg, Xenakis, John Cage jt. Ööülikooli saab loomulikult ka netis kuulata. Minu meelest on ka Euroopas olnud muutusi, mis tekkinud puhtast kummalisusest: veidrike kultuur, või nt see, kui Fransiscus hakkas linde ristima. Kristlus isegi tundub esmapilgul kummastav ja oma ajast taolise sõnumiga välja kukkuv.

Laagrist: saime ujuda, metsikult palju. Teisalt söötsime parvi sääski ja kihulasi. Meil oli suurtes kogustes Offi ning muid tõrjevahendeid, kuid neist polnud suuremat kasu. Täna Käbiga kokku saades võtsime kätte ning suundusime jahipoodi, kust leidsin korraliku sääsetapja, mis pea kümneks tunniks peletised eemal hoiab. Laagis sai palju juttu aetud, teisel ööl kolisin aita, kuna sabakont hakkas tundma andma, loomulikult rulluisumatsu tagajärjed, mis siiani end tunda annavad. Karoonaoskused said uuesti üles soojendatud, seegi oli hea. Lisaks sõitsin oma õpilasega mööda jõge üles ja alla, seda nii süstade kui kanuudega. Toitki oli mõnus ja matkavaimus lõkke peal tehtud. Lõkke päält sai hommikukohvi, teed ning grillvorstegi. Lisaks hüppasime batuudi peal, mängiti murumänge, lauldi ning mängiti pilli. Tagasiteel sain oma õpilasega veel õppetunnigi tehtud 🙂 (seda lisaks veel bussis, kus lugesime koos lugu sellest, kuidas Emajõel võib suurvee ajal kenasti kaduma minna). Saime õpetussõnad teada, et veele minnes tuleb alati maalolijatele teada anda, et minnakse.

Eile käis mul lisaks külaline, kellega koos läheme Gotlandile (Ojamaale). Ostsime kohaliku laevapiletigi juba ära. Käisin temal ja ta perekonnal veel hiljem külaski. M sai oma elu esimese rollusõidu. Päeva tippsündmus oli see, et nende kass võttis mu omaks. Tavaliselt ta seda ei tegevat. Ju mul on siis kassi meelest hea süda või ei tea mis.

Loomulikult on ka laulda saanud. Eile õnnestus meil üks lugu nii vahvalt, et isegi meie haritud muusikateadlane võis sellega rahule jääda. Tänagi laulsime, küll teise kooriga, ning kui Jumal annab, saame teenistusega ka hakkama.

LISAKS: pühapäeval 12. juunil kell 18.oo on Tartu Maarja Kirikus TOOMAMISSA. Tulge ka.

Sõidame Eestist ära 29. juunil.

Eile käisin apteegis. Kas teate, et seal on vahendid ka sääsepunnide vastu, ja seda ka tablettide kujul. Kusjuures, need tõesti mõjuvad.

 

 

See lause oli meie presidendi soovitus fb-lehele.

Täna käisin jalutamas. See oli valimisjalutuskäik. Päike oli meeldivalt paitamas. Terve tee mõõtsin silmadega lumehangi. Vallamajas e valimisjaoskonnas oli rahulik, ainult trepp oli suhteliselt libe. Tekkis mure, et vanemad inimesed võivad seal küll haledalt libastuda. Jaoskonnas ootasid kolm kena daami. Joonlaua sisse kirjutasin oma suurevõitu allkirja konksud. Pea-aegu et poleks äragi mahtunud. Nagu kõik valimised, valisin seegi kord jällegi sots-demid ja sama isiku 😀 Olen vist igav inimene 😀 Pastakas oli kabiini seina küljest lahti tulnud. Hakkasin seda juba inertsist tasku panema, kui mõistsin, et siiski ei maksaks, kuna tegu pole minu asjaga ning võib ju juhtuda, et keegi tuleb veelgi valima. See pastakas lubati hiljem tagasi kruvida.

Valik tehtud, kõndisin koju. Päike oli ikka taevas, kiirgede kaldenurk küll veidi muutunud. Möödunud oli ju tervelt veerand tundi.

Valik sai tehtud. Loodan, et nüüd tuleb eriti hea valitsus.

Tänane päev kulges suurejooneliselt. Viibin inimese juures, kes tuleb Inglismaalt ning on isiklikult kohanud inglise kuninga ema 😀 See on see asi, kui kuninga ema tunneb huvi vanamööbli vastu ning kui õpid kuninglikus kunstiakadeemias. See oli vahva situatsioon. Akadeemiast oli otsetee läbi muuseumi. Turvad olid kõik inimesed muuseumist välja juhatanud, kuid tudengite otsetee unustanud. Nii leidiski Mona end kuninganna ema kõrvalt, ja seda täiesti kogemata.

Käisime kinos filmi “The King’s Speech”-i vaatamas. Huvitav oli viibida inimese seltsis, kes oleks vabalt võinud olla tegelane filmist. Kõne, mille ümber lugu tiirles, kuulas Mona isiklikult. Oli lihtsalt vapustav näha loo tagamaid, inglise ühiskonda enne II Maailmasõda ning selle kestel. Film on vaieldamatult kõiki saadud auhindu väärt.

Lisaks käisime jalutamas: üle jäise järve, nägime maailma üht pikemat silda, sõitsime veidi metrooga, sõime kohvikus kapsasuppi sibulapirukatega 😀 ning rääkisime ja rääkisime: poliitikast, rahvastest, kommetest, religioonist, kriisidest ning elust. On nii palju suuri lugusid igas eluloos. Täna sain jällegi mõnda neist kuulda.

august 2017
E T K N R L P
« mai    
 123456
78910111213
14151617181920
21222324252627
28293031  

Enter your email address to subscribe to this blog and receive notifications of new posts by email.

Join 3 other followers

Postituste paremik

wordpress statistics

Blog Stats

  • 58,414 hits