You are currently browsing the monthly archive for jaanuar 2013.

Oli sisutihe nädalavahetus, sedakorda EEÜÜ talvelaagris. Kohale tulid vahvad ja sisukad kõnelejad. Mõnega sai vaielda, teistega vaid kaasa noogutada 😀 Jätkus kogemust nii südamele, hingele ja mõistusele.

Paar tõdemust, mis kõrva taha panin: palvetamine on metsikult oluline, kui oled kristlane. Mõnikord tuleb kiusatusolukorras lihtsalt jalgadele valu anda, kui kukkuda ei soovita. Kui sooviksid vaenlast maha lüüa, siis on kurjade mõtete tulemise ajal mõttekas hoopis vaenlase pärast palvetada, usk on paljud kärsad sopa seest välja vedanud; korraga tee vaid kolme põhiasja, ülejäänud aeg kuulugu perele ja Jumalale. Tee korraga vähe asju, kuid korralikult. Tööta alati allpool oma võimalikku maksimumkoormust. Tulemuseks elame kauem ja ei jookse midagi märkamata läbi elu. Usk koosneb kolmest põhikomponendist: ratsionaalsest, emotsionaalsest ning spirituaalsest. Ratsionaalselt formuleerin väite ning argumenteerin, spirituaalselt palvetan ning emotsionaalselt karjun: “Tule taevas appi!” Vot nii saab ausalt ja kristlasena poliitikas hakkama ja nii kommenteeris üks esinejatest meie sotsiaalset situatsiooni. Lisaks õppisin, et jutlust on alati vajalik põhjalikult ette valmistada, karisma ei tee jutluse ettekandmisel ka paha.

Kõigele lisaks ja lausa krooniks oli asjaolu, et toit maitses imeliselt, viis keele alla lihtsalt. Hiljem sõitsime rongiga mõnusalt koju. Kui veab, saab mu telefon uuele elule, ka see on hää uudis. Ellu saadetakse ikke inimesed, kes sinna lihtsalt hädavajalikud ja rikastavad on. Vahva!

Advertisements

Olen vist veidi pikatoimeline. Hiljuti lugesin, kuidas keegi sai endale hästi suure korteri ja ehitas sinna 7 tuba sisse. See lugu andis mulle inspiratsiooni. Käisin täna india poes, enne seda muidugi kaubamajas, nind leidsin ühe toreda linasest kardina. Sellest saigi võlvkaare alla tore vahesein. Seega – meil on nüüd väike koda. Imelisel kombel hoiab vahesein ka sooja. Jällegi on põhjust vähem kütta, juhhei.

Siiski tuleb lähipäevil minna veel kardinaid vaatama, kuna rulood on küll toredad, kuid valgust sisse lastes tulevad läbi kohe ka inimeste pilgud. Elame ju n-ö paraadkorrusel, kõike näeme ja isegi oleme esil. Kardinate eelis on see, et valgus paistab läbi, kassid on õnnelikud, st näevad välja, ning me kõik ei pea elama pidevalt teatris.

Oli tore päev: sai jällegi miskit kasulikku teha.

Pühapäeval maandusin jälle kirikus, sedakorda Tartu Maarja koguduses ja Toomamissal, mis sedakorda oli oikumeeniline. Sai jällegi näha vanu nägusid, vahetada kogemusi. Vaikselt elab ka lõputöö, loen nagu tigi, sõuan ja sõuan. Vaatame, kuhu ja kunas jõudma hakkan.

Eile viis tee meid sportima, sedakorda mängisime Karvikuga pea kolm tundi lauatennist. Senini on käpad veidi valusad. Küllap pole enam harjunud taolise mahviga.

Kassid üha sõbrunevad. Hetk tagasi oli hea nali. Lüüra üritas mu kätt kraabata ja Fortuuna, too õnn tuli vahele 😀 Täna nad magasid kohati juba pead koos.

Karvik jagas kogemust: ta kõndis ülikoolist tulles ühest majast mööda, kus oli riputatud linnusöögi maja. Sel korral pesitses selle otsas valge kass 😀 Ei tea, mis tema sealt otsis.

Nagu tavaliselt, vedasin end kotttooli juurde, et tasuta teatrit vaadata. Tavaliselt pakuvad seda meile meie kassid, kes üksteist taga ajavad, õigemini ajab Lüüra Fortuunat taga ja viimane viskub hirmust tooli või kapi alla või kuhu siis iganes.

Täna aga on asjalood veidi erinevad.

Tõusin täna väga vara, st enne 12-st. Läksime Karvikule perearsti välja vaatama. Hilinesime, seekord vaid ühe minuti, ning asjad said aetud. Kuna ma Karvikut veensin, et Tartus ikka naljalt bussiga ei sõideta, siis läksime jala teele. Kõigepealt Maarjamõisa, seejärel kesklinna. Kesklinnas kohtusin A-ga, kes parajasti M-ga oli kohvetanud. Kuna kassid näitavad ilmseid stressimärke, siis otsustasime Maaülikooli Loomakliinikusse minna. Mõtlesime, et sellest tuleb üks kümne minutine jalutuskäik, kuid loomakliinik oli pargitud päris linnast välja. Ei olnudki nii, et siit trepist üles ja oledki kohal. Mitu kilomeetrit kõmpisime maha. Kuid kohale me jõudsime. Internetist lugesime tootest nimega Feliway, mis peaks kasside stressikäitumist vähendama. Tegemist on elektriseadeldisega, mis kuumuse mõjul paiskab õhku kassihormoonpreparaati, millega kassid tavaliselt rahulolu korral oma lõuaga mööda mööblit ringi sõidavad. Selle seadmega koju jalutasimegi. Teel korjasime veel üles ärakülmunud Lüüra, kes viimased paar tundi oli pidanud õues veetma. Mõtlesime veel, et kas peaks igaks juhuks väikese kirstu tema jaoks kaasa võtma, kuid kass oli parima tervise juures.

Feliway toime oli sekundipealt märgatav. Kassid ajasid rõõmsalt üksteist taga, kuid puudus vägivaldsus. Mõlemad olid ja on senini rõõmsad, usaldavad, ei ole isegi mõelnud selle peale, et miskit peaks kraapima. Fortuuna on sama aktiivne kui Lüüra, enam Fortuuna ei peida end ja mõlemad näivad olevat õnnelikud.

Jah, meelemürgid on ohtlikud, mitte neid kodus järgi proovida 😀 Mingil hetkel tekkis viivuks küsimus, et kas selline hormoonravi võiks olla ebaeetiline, et ehk peaks kass kogu stressi ja omavahelise maadejagamise korralikult läbi kannatama. See mõte kadus pea samal hetkel, kus ta tuli. Praegu jagavad kiisud samamoodi oma maad ära, kuid seda omavahel mängides. Tegelikult hakkasid nad juba eelnevalt vaikselt sõbrunema. Nad võtsid enda valdusesse pesukuivatusresti, mille peale panime eelmiste elanike siiajäetud linad. See nn maja on kassidele suurepärane mängumaa. Üks suur luurekas käib 😀

Lisaks oli täna veel töövestlus, mis kestis umbes pool tundi. Oli siiralt meeldiv. Eks näis, kas minu oskusi vajatakse või mitte. Tegemist oleks õpetajatööga. Oleks tore ka ametialast tööd teha, näha noorust sirgumas.

Meil on wannabe pesukaru. Teda jälitab pidevalt ja hüppab talle pääle siiruviiruline röövel. Küüsi õnneks mängu ei lasta. Meie perekond on laienenud. Meil on kaks küünilist olendit, kes esialgu veel maid jagavad.

Muidu on hetkel selline vaikelu, natuke raamatuid, natuke mängimist, palju kassitalitust, õueskäimist. Parim on see, et kasside sõbrunemine ei ole kaasa toonud veriseid ninasid ja muud taolist. Esimesed kaks kuud pidavat põnevad olema, kuid sisetunne ütleb, et pesukaru ja täpik saavd sõpradeks.

Täna magasin kerko sisse. Niuks. Õnneks on katoliiklased nii kenad ja pakuvad iga päev midagi. Pean vaid õhtupoolikul end mäest üles vinnama.

Täna kuulsin lugu sellest, kuidas üks välisinvestor jäi ilma suurest summast rahast, kuna äripartnerid ta jokksüsteemiga lohku tõmbasid ning oma lubadusest taganesid. Röövkapitalism on ületanud terve mõistuse piirid, vähemalt nii tundub. Nii mõnedki nt sakslased kaaluvad kodumaale naasmist, kuna siinsed tingimused on liiga rasked, esineb ametnike korruptsiooni ja jokitamist. Selliseid kurbi lugusid on tõesti raske kuulda, nagu kuuleks ennemuistseid lugusid.

Sotsiaalne turvalisus ja inimeste usaldusväärsus on üliolulised omadused, et kes iganes siin elab või siia tuleb, saaks alustada turvalises keskkonnas oma elu. Mitte ainult eestimaalased ei tunne end siin alatihti ebaturvaliselt, vaid ka meiele saabunud talendid, investorid jne ning osad kaaluvad siit lahkumist. Sellest on siiralt kahju, sest investoreid tundus meie valitsus väärtustavat. Kehvad kogemused ametnikega suhtlemisel ning otsused, mis tunduvad üheselt ebaõiglased, rikuvad meie riigi usaldusväärsust ning tõsiseltvõetavust.

Paar päeva tagasi olin veel kloostris ja tuli teemaks Eesti sotsiaalpoliitiline olukord ja see, et üle 60 000 lapse elab vaesuses. Selline asi arvatakse Euroopa Liidus olevat täiesti lubamatu. Paraku pole aga sotsiaalsfäär see, mida valitsus väärtustaks, samuti turvalisus, sest selle valdkonna kasumlikkus ei avaldu otseses produktsiooni kasvus. Vähese tähelepanuga sotsiaalprobleemid avalduvad aga justnimelt töökuse languses, meditsiinikuludes, enesetappudes ja väheses sündivuses ning katkistes perekondades. Isegi vaid majandusele mõtlevad inimesed peaks sotsiaalia seadma esmaprioriteediks, sest ilma armastuseta kustub igasugune elu ja tulemuslikkus, majanduskasv või mis iganes on sihiks võetud. Perspektiivitus on aga see, mis lademetes inimesi niidab (nt Gröönimaa) ning mis riiki igatpidi uuristab.

Sellised mõtted siis tänasest päevast. Muidu aga läheb kassiselt. Kassid kraaklevad veel veidi, kuid näitavad rahunemise ja käpasurumise märke, aeg-ajalt esineb rahusuudlusigi 😀 Lisaks käisime saksakeelsel jumalateenistusel, kus jutlus läks jällegi täkkesse. Pärast teenistust rüüpasime veel kohvi ning ajasime juttu. Eks sealt need inimeste kurvad kogemused seoses kohalike oludega pärinevadki.

Lõpetuseks peaks tegelikult mainima, et mul isiklikult on olnud Eesti ametnikega vaid head kogemused, samuti ametiasutustega. Küllap see korruptiivsus on korrus ülalpool. Meil on veel areneda, mis on tegelikult hea, sest sitt olevat leiva isa või kuidas see ütelus käiski 🙂

Reis Saksamaale sai selleks korraks läbi.

Oli väsitav reis, reisimine kui tegevus, Riia lennujaama turvalisusmaksud, rongides loksumine.

Koju sõites üllatas veel see, et rongil oli jällegi hilinemine. Oleksime oma kiirrongist maha jäänud, kuid see hilinemine puudutas toda rongigi. Nimelt kõndis üks inimese jaama rööbastel ja üritas end hinge võrra kergemaks teha, või mõne kehaosa jagu lühemaks. Sel korral see ei õnnestunud õnneks. Meil ka ses suhtes vedas, et jõudsime lõppkokkuvõttes kõikide rongide peale. Mind üllatas rongitöötajate avameelsus. Iga kord öeldi kenasti üle, et enesetapja tõttu paraku rong hilines 40 minutit ja kõigile näis see seletus täiesti vastuvõetavana. See tuletas mulle paraku meelde Eestisse ilmunud reklaami, et lase rong läbi, kuna perekond ootab sind koju. Euroopas on osadel inimestel rasked ajad ja osaliselt on siin põhjuseks praegune majandussüsteem. Hiljuti lugesin artiklit ühelt juhtivalt majandusteoreetikult, kes võrdleb kapitalistlikku ja vabaturumajandust usuga. Tõepoolest, vaba turumajandus põhineb eeldusel, et inimesed ei ehita kartelli, mis on taolise süsteemi suurim vaenlane, lisaks eeldatakse nähtamatu käe olemasolu, mis asju reguleerib. Seda nähtamatut kätt pole võimalik tõestada. Samuti olevat turumajandus trinitaarne jne, seega üks uskumuste süsteem teiste seas.

Ka sel korral veetsime vana aasta viimased päevad kloostris. See oli üks mahlakas aeg täis kohtumisi, kogemusi, kloostri kasse ja vestlusi, üritusi ja matkamist. Ronisime koos ühe õega mäest alla ja tagasi üles, kokku 400 m tõusu ja laskumist, km-e tuli kokku kuskil 8. See tõus võttis südame nii pekslema, et kaldusin juba arvama, et välja ta nüüd lendab. Õnneks see nii siiski polnud. Olen enda üle uhke. Lisaks jõudsime enne üles, kui teised bussiga üles veeti 😀 Meid hulljulgeid, kes mäest uuesti üles komberdasid, oli kokku 6, 2 vanemat meest ja neli naist.

Kloostri jutlus oli imehää, saime ühe müstilise kirikuekskursiooni käigus teada, et kivid, millest kiriku trepp ja altar tehtud, pärinevad koonduslaagrist, kus Bonhoeffer hukati. Jumalateenistusel kuulasime temalt ka ühte luuletust, sellest, millise mulje ta jättis teistele ja milliste heitlustega ta samas maadles oma sisimas. See kõik pani mõtlema.

Mäest alla laskudes, sest otsustasime jala oma pakkidega alla ronida, rääkisime sellest, kuidas näeks maailm välja siis, kui praegune nn Kolmas Maailm käituks  sama pillavalt kui Euroopa. Samuti tuli teemaks Apple’ireligioon ja see, kas Apple oleks õiglase kaubanduse baasil võimalik. Apple kasum on lihtsalt üüratu ning ületab kõikide teiste turuosa kokku. Lisaks on nemad ainsad, kes võtavad igalt tootelt vähemalt 25% kasumit, kuid samas on kuulda olnud seda, et ka nemad kasutavad aasiamaade odavat tööjõudu, st osaliselt kaovad töötamisel töötajate tervis ja elu jne. Ma ise ostaks Apple tooteid parema meelega, kui ma teaks, et seal ei ohverdata nende tootmisel elusid. Lisaks uuristab taoline kasuahne käitumine Euroopa ja USA majandust, kuna tootmine on täielikult kuskil mujal ning see võib kätte maksta. Kuulu järgi üritab USA Apple’t sundida tootmist osaliselt emamaale tagasi tooma. Mjah, eks need kõik ole vaba turumajanduse ja kapitalismi väikesed kõrvalproduktid, mille üle mõtlemisega ka minu uurimistöö päätegelane Habermas tegeleb. On kuidagi kurb, kui probleemide lahendamisel ei mõelda eriti tagajärgede peale. Nt need armsad säästmismeetmed Euroopa riikides. Millegipärast ei arvestanud säästuusklikud sellega, et igasugune ostlemine kukub selle najal kokku, kuna inimeste ostujõud kahaneb, samuti tahe midagi tarbida. Majanduskasv rõhub tarbimise suurenemisele, kuna selle tagajärjel peaks riigikassasse enam raha tiksuma. Säästumeetmed on aga põhjustanud selle, et reaalsuses riigi tulud vähenevad meeletult, kuna tarbimise vähenemise mõjusid ei arvestatud. Lisaks väheneb ka inimeste turvatunne, perspektiivitajumine ja muu. ETV oli hiljuti juttu sellest, et Hispaanias on liiga tormakate kärpemeetmete tõttu varajaselt lahkunud mälu järgi 6000 inimest, kas peaksin järeldama, et nad läksid vabasurma?

Kui me Schwanbergist alla tõttasime, rääkisime muuseas ka sellest, et börsse on võrreldud iludusvõistluse ning kasiinoga, mida see ju kaudselt ka on. Tegemist on puhta spekulatsiooniga, kus tõepoolest väärtusi ei toodeta, ehki mõni võiks ehk ka teisiti mõelda.

On kuidagi veider, et nt börsiinimestel ja intressikogujatel on avalikkuses tolereeritud teiste kulul elamine, legaalne ja tolereeritud mängurlus, samas kui nt töötu riigi raha peal elamine on tabu ja laiskuse sümbol. Samas mitte kumbki ei loo mingit lisaväärtust, ainult et börsiinime elab tihti villas ja töötu…

See on see elu majandusinimesega.

Täna aga tabas meid fortuuna käsi. Saime uue kassi nimega Fortuuna 😀 Ta on meie eelneva kassiga suhteliselt sarnane. Esialgu kassid küll veidi sisisevad üksteise peale, kuid loodetavasti tunnevad nad end tulevikus meie juures hästi. Juba poole päevaga on nende omavaheline suhtlemine paremaks läinud. Sellest on mul hea meel.

jaanuar 2013
E T K N R L P
« dets.   veebr. »
 123456
78910111213
14151617181920
21222324252627
28293031  

Enter your email address to subscribe to this blog and receive notifications of new posts by email.

Join 3 other followers

wordpress statistics

Blog Stats

  • 58,576 hits