You are currently browsing the tag archive for the ‘Tartu’ tag.

Oli jällegi üks neid Jaani Kiriku päevadest. Seekord oli seal üks suurejooneline kontsert – suurte joontega tõepoolest. Vahva oli, et enamus lauludest olid mulle juba tuttavad ja kõhutunde arvates olin neid juba laulnud. Lauldi täpselt nii, nagu neid lugusid ette kujutasin. Asjad olid paigas, kulgemine muusikas kaasahaarav. Oli jumet ning Jumalat tunda kirikus hõljumas.

Kahju, et siin Eestis gregoriaani mõttes veidi jõudu istun… Tahaks laulda. Selles suhtes igatsen oma Kieli scholat. Igatseva pilguga piilun Graduale Novumit. Üksi pole hea laulda, vajan kaaslasi. Johannes tuleb meelde.

Eile oli samuti hiilgav päev. Käisin Pauluse Kirikus hingehoiuteemalisel üritusel. Kuulsin ühe eriti vahva jutluse, kus oli luikede lugu, laul vabadusele ning armastuse võimalikkusele vaid vabaduses.

Kuulsin ka üht nukrat, kuid mingil viisil imelist, lugu sellest, kuidas keegi sai hingehoidjaks ning pöördus usule. Ta viibis aastaid teadmatuses, elades sõna otseses mõttes metsas, seejärel alkoholi, seejärel nukras abielus, seejärel varjamises, häbis, enesepettuses jne. Nt ta ei märganud aastaid, kuidas ta oma lapsed kasvasid, rääkimata siis Jumala tundmisest. Ka Piiblit häbenes ta pikalt. Ühel hetkel sattus ta Teoloogia Akadeemiasse ning nüüd on tegemist uue inimesega, kes on kõike eelnevat siiski kogenud, ning kes osaliselt ka nende õõvastavate sündmuste najalt ning Jumala abiga on võimeline teisi aitama. Jumalat talle teele!

Pärast vaimulikku üritust sõitsin ei kuhugi mujale kui ZAVOODI 😀 Oli vana plaan minna lauajalgpalli mängima. Nüüd sai see lõpuks tehtud. Sain kolm võitu ja nii mõnedki kaotused. Kuid olid head mängud, vestlusi ning lõpuks sõidutas kaine rollujuht Sirgi meid koju. Ta sõitis esimest korda ja liikus 20-30 km/h (1 konn sekundis) 😀 Ise olin ühe siidri hinge alla kaaninud ja pidasin targemaks mitte sõita. Selle asemel nautisin Tartu ööd ja loodust, mahedat tuulekest ning kulgemist hobukaarikus 😀

Advertisements

Teisipäev: magasin end üle pika aja mõnusalt välja. Seejärel tormasin kooriproovi. Laulmine oli täna meelvivamast meeldivam. Laulud hakkavad selgeks saama ja tunne on seeläbi lihtsalt mõnus.

Õhtu möödus palvevaimus EEÜÜ-s. Nagistasime šokolaadi ning kaanisime teed. Tänase päeva märksõnaks on suurekskasvamine, julgekssaamine ning otsustuste tegemine oma elus. Tulevikku võiks ka veidi vähem peljata, õigemini siis mõnda asja tulevikus, millega seondub teadmatus.

Täna šokeeris mind tolle kamerunlase peksasaamise juhtum. Kohutav. Mulle tuli meelde paar olukorda minevikust. Minu sõber sakslane kartis Tartu tänaval kõvema häälega rääkida, kuna arvas, et sellesse võidakse halvasti suhtuda. Meil on väljaspool ülimalt huvitav maine. Mäletan, kui meid noored ja vihased kaasmaalased kohati natsideks nimetasid, seda siis aastaid tagasi. Kuid nüüd kõigele vaadates, kas polnud neil veidi ka õigus. Piinlik hakkas. Pärast seda juhtumust oma sõbraga läksime Gen-Klubisse, kus juhtusime nägema korporantide Hitler-tervitust, ehk sedasamust rooma tervitust. Too päev paar nädalat tagasi läks ikka ses suhtes päris nihu. Mul on siiralt piinlik, et meil on taolisi naabreid, kelle elu ülimaks sihiks näib olevat vihkamine. Haridust peaks neile-meile enam andma ning alaväärsuskompleksist on aeg üle saada. Meie riigil on sellise vihkamise juures lihtsalt oht tühjaks saada. Ei tea, mitu generatsiooni inimesi peab okupatsiooniajast mööduma, et peale kasvaks eluterved inimesed? (kes lapsi ei kasvataks nagu koeri, kes välismaalasi ei põlastaks oma harimatuse pärast, kes oma elule leiavad positiivse väljundi). Edu meile!

Oli ekstratihe päev. Öö möödus Ahhaa-keskuses. Proovisime kõik viimseni läbi – õhuratta, keerumasina, kummividinad, milles end keerutada sai, lisaks olid kuum kaup äsjakoorunud tibud, kes hiljem tallu elama lähevad ning kalad, korallid ja muud mõnusad mereloomad, keda enne ses koosluses pole veel näinud. Meil õnnestus ka maa-aluses liftis käia ning maailma keskpaika näha, seda loomulikult videode kaudu. Parim osa oli planetaarium. Esimest korda elus nägin enda galaktikat väljaspoolt, lisaks päikesesüsteemi, hiiglaslikke galiktikate kogumikke ning muud huvitavat. Vaade oli nii reaalne, et mul tekkis kohati kõrguskartus ning kiirusest hakkas kohati peagi ringi käima.

Öösel kell 2.30 tahtsime tegelikult veel ujuma minna, kuid millegipärast panid nad Aura juba kell 3 öösel kinni 😀 Sõitsime koju, käisime veel Herne poes kohvi toomas, tankimas ja seejärel loomulikult oli poole hetkega uni silmas ning juba hommikki käes.

Tööpäev läks eile veidi nihu. Õpilased olid millegipärast suures pöördes, kaklesid üksteisega, olid pahurad ning mu enda õpilane oli samuti tujust ära, soovis isegi põgeneda, kuid siiski ei teinud seda. Noorus on peal, mis muud, kambavaim samuti. Sel hetkel avastasin, et mul veel mitu head asja ikka õppida, eriti noorte ja enesekehtestamise ning grupinduse kohta üldisemalt…

Tänane tööpäev läks juba palju paremini, lahendasime jällegi sudokut, rääkisime, kirjutasime.

Nii see päiv jälle õhtasse kulges, kui kulutuli, välgukiirusel.

Alguses oli kirikulooseminar. Võrdlesime Augsburgi ja Trentot, kaks ilusat linna, kus kenad usutunnistuskirjad välja said antud. Rääkisime veidi katoliikluse loomusest, protestantismi killustatusest ning olemusprintsiipidest. Katoliiklus lähtub ülevalt antud kindlalt sõnastet doktriinist, kuid protestantluses vaieldakse millegipärast enam ning vastandused tunduvad suuremad. Katoliiklus mahutab väga erinevaid seisukohti. Protestandid lähtuvad pühakirja tõlgendamisest ning tundub, et see on neid suurtele eriarvamustele viinud. Jääb vaid tulevik ära oodata ning vaadata, kas meist saavad ortodoksid :-), kas hajume, leiame ühisosa ning saame uuesti kokku või sööb meid nt katolik kirik oma suure kübaraga, mis kõike mahutab. Omaette küsimus on, mis saab katolikust kirikust. Urmase sõnul oli seda kirikuloogiliselt ette näha, et paavsti võim üha suureneb. Kuhu ta siis läheb?

Seejärel tõttasin tööpõllule. Põld oli küntud, kohvgi valmimas, kartulid keedetud. Asusin oma õpilasega eesti keelt järama. Lugesime, kirjutasime, väänasime ja käänasime sõnu. Saime teada, et sõna linde kirjutataksegi ainult ühe n-ga 😛 Lõpetuseks mängisime sudokut. Suutsime selle kahepeale ka ära lahendada. Mõni aeg seal oma koibikuid veel soojendanud, jooksin edasi. Mühkat-mühkat nühkisin kondid sotsiaalpedagoogika seminari. Rääkisime RESISDENTSIST pedagoogilises plaanis, koolipraktikas. Mõnikord on vaja olla pidur, pidurdaja, seista vastu, kujundada ja aru saada enda olemisest.

Jutustasime lugusid oma elust, kus olime mingis olukorras vastupanu osutanud. Tõin oma higipõlise näite kemplemisest diabeediga, eneseületamisest selles vallas, sporditegemisest ja edusammudest. Mulle vist ei esitatud suuri nõudmisi. Iga samm, mida võisin teha, oli edusamm 🙂 Mingil viisil tekitab selline vaade hingerahu.

Päev tõepoolest ei olnudki veel läbi. Haarasin kohvikust pannkoogi ja siblasin järgmisse peatuspunkti – Jaani kirikusse. Kirik säras kui jõulupuu. Mulle üllatusena oli seal täna fila-kontsert. Nägin jällegi Ene Salumäed. Seekord tundis ta mu juba ära. Kuulasin poole kõrvaga muusikat, teise poole kõrvaga lugesin kultuuriantropoloogiat. Tekkis selline mõnus muusika-inimolemise segunähtus. Öö võtsime vastu tavapärase gregoriaanipalvusega. Muuseas nägin täna ka oma gregoriaaniõpetajat. On lootust varsti jälle laulma saada.

Nüüd on aga aeg anda päev tagasi Jumala kätte 🙂 Oli hea päev…

oktoober 2017
E T K N R L P
« mai    
 1
2345678
9101112131415
16171819202122
23242526272829
3031  

Enter your email address to subscribe to this blog and receive notifications of new posts by email.

Join 3 other followers

wordpress statistics

Blog Stats

  • 58,576 hits