You are currently browsing the tag archive for the ‘Kiel’ tag.

Viimane kuu on möödunud müstika ja harjutamise vaimus, ülikoolgi on tegevust pakkunud. Kolm viimast nädalat on möödunud kolmes erinevas kloostris. Eelmisel nädalal andsime gregoriaani-ansambliga kontserdi sajale inimesele Ratzeburgis, samuti on seljataga kaks müstikakursust Jeesus-palvega erinevates benediktiinikloostreis.

Viimasel poolaastal olen üsna palju tegelenud oma silmadega. Diabeet hammustas silmi. Hea uudis on see, et praegu on olukord päris hea või lausa oivaline. Mulle on juhtunud suurepärane silmaarst, samuti on kaasa aidanud Jeesus-palve, teadlikkuse tõus, männiekstrakt nimega Pycnogenol. Siinne arst lõpetas silmade laserdamise ja hakkasin saama hoopis silmasüste, mis on mõnusalt edu toonud. Päris oluliseks on seejuures saanud holistiline lähenemine, st silmadega seoses pöördus tähelepanu veresuhkrule, vererõhule, toidule ja liikumisele ning palvepraktikale/meditatsioonile. Esimest korda elus kannan insuliinipumpa, nii et süstima ma enam ei pea.

Dok-töö edeneb vaikselt. Imen aga teadmisi endasse, teen intervjuusid, loen raamatuid. On hea, kui teoloogilised raamatud toovad tõeliselt kasu ka isiksuse arengule ja minu temaatika puhul on see tõepoolest nii. Selle eest olen siiralt tänulik.

Üks järgnevaid suuremaid teemasid on meil hetkel majaprojekt. Avastasin enda jaoks päris hea hinnaga moodulmajad, mille hind on korterite suurusjärgus ja kvaliteet päris kõrge. Samuti on taolist maja võimalik alati suurendada. Linnaäärne elu tundub samuti veidi kassilikum olevat. Samuti on südantsoojendav mõte sellest, et saame enam looduses viibida. Vaatame, mis sellest mõttest välja kujuneb. Hetkel ootame pakkumist ja siis tuleb vaadata, mida majanduslik situatsioon sellest kõigest arvab.

Suvi hakkab läbi saama. Käes on muuseas ka aeg end uuesti kodumaal näidata, meil on veel n-ö pulmareis välja võtmata ja Karvik leidis ühe päris mõnusa koha, kuhu küllap siirdume, nimelt ühte loodusspaasse.

Selleks korraks kõik 🙂

Vermutlich ist es auch höchste Zeit auf deutsch irgend(et)was zu schreiben. Das ist mein erster teils deutschsprachiger Blogeintrag . Das ist eine kleine Zusammenfassung von dem, was geschrieben steht. Es geht mir gut. In letzter Zeit habe ich mich meistens mit Mystik, Seminaren, mit meinen Augen usw. beschäftigt. Es gefällt mir sehr, dass mein Diss.-Thema zu meiner Persönlichkeitsentwicklung beiträgt. Die letzten Wochen verbrachte ich in verschiedenen Klöstern . Es ist alles eine nette Bereicherung gewesen Ein wenig konnte ich auch richtig arbeiten, was mich ebenso freut. In dem letzten Kloster gab es einen Hausschwan und eine Klosterkatze, die beide arbeitstüchtig waren. Dieser Schwan lebt auf dem Gras und hat all das frischgemähte Gras gefressen. Ein wenig traurig erschien er mir doch, weil er da so alleine war und nur ein paar Enten für die Kommunikation da hatte. In ein paar Tagen fliege ich für drei Wochen nach Estland. Erstens werden wir da endlich mal eine Hochzeitsreise realisieren, natürlich wird da wieder das Saunen im Vordergrund stehen. Zweitens haben wir den Plan, uns ein kleines Haus zu kaufen, das besser für die Katzen geeignet wäre und ja keine Miete kosten würde. Am Rande der Stadt zu wohnen wäre doch netter als jetzt. Zentral ist zwar amüsant, aber nicht für die Haustiere und besonders nicht über das Wochenende.

Oli kena reis ja täna ta lõppes.

Ryanairiga sai täna nalja. Ma seniajani ei mõista, miks inimesed pool tundi enne lennuki väljumist järjekorda võtavad ja seisavad ja seisavad. Kui inimesed lõpuks sisse lasti, läksin kenasti ilma ootamata oma kohale 😀 Huvitav, kas keegi on taolist inimkäitumist juba uurinud. Inimesed ei saavuta mitte mingeid eeliseid ja ootavad ja ootavad.

Kielis käisime veel ühes supervahvas saunakeskuses. Sakslased on saunast natuke erinevalt aru saanud. Toimus suur leiliviskamine 90 kraadises saunas ja mina vaevu panin tähele, mis toimub. Meeldivalt soe oli, aga ei miskit enamat. Frankfurdi lähedal olime ju samuti saunas. Sealne leil oli veidi kõvem, kuid vihtasid kasutasid nad ainult leili viskamiseks. Ehkki paar korda kuus või oli see nädalas, lubati vihtadega isegi vihelda, ehkki neile oli see pigem sensatsioon.

Parim käik oli siiski Schwanbergi. Nägin jällegi omi õdesid. Peale selle vaatasime ühte prantsuse filmi (My Afternoons with Margueritte). See film on jällegi üks nn kohustuslikke filme. Schwanbergis elu kees. Aastavahetust veetsid seal oma 100 inimest, paljud neist pastorid 😛 Seega, juttu jätkus kauemaks. Lisaks juhtus see, et Kristjan veendus, et kristlus on tallegi täitsa vastuvõetav. Igav kohati, nüüd polegi mul enam oma ateisti 😦 Käisime ka matkamas. Kõigepealt kõndisime Ipshofenist Schwanbergi, Tõus oli oma 200 m. Mõtlesin vahepeal, et Kristjan viskab sussid püsti. Ei visanud siiski. Aitasin tal veidi kotte kanda, siis elasime rännaku kenasti üle. Elu oli mäel täitsa mäel 😀 Söök oli imeline, palvetada sai enam kui küllalt. Kristjanile meeldisid jutlused ja samuti psalmilaulmine. Tegi kõik kenasti kaasa. Alguses vaatles, hiljem hakkas suud paotama. Jällegi nägin ELUSAT kirikut. Saime paari pastoriga ka lähemalt tuttavaks. Lisaks ajasime õdedega juttu, meid õnnistati Sr. Ruthi poolt. Lisaks kuulsin Sr. Christa elulugu, seda, mis teda kloostrisse tõi. Igatsen samuti elusat kristlust, mis viljeleb miskit muud kui vaid pühapäevast jumalateenistust. Soovin intensiivsust, leegitsevaid silmi, täielikku pühendumist ilmalikus keskkonnas, nagu Schwanbergi nunnad seda on saavutanud, ja seda puhtluterlikus vormis. Tundsin nende kolme päeva jooksul jällegi, kuidas usk mu südames kasvas, tunnetus arenes. Palvetamisel ja palvetamisel on siiski vahe. Ka mäel käisime matkamas. Nägin kahte hirve mööda kalpsamas. See mägi kuulus kunagi keltidele ning oli juba neilegi püha. Schwanbergi kõrval asub muideks ristikujuline park, kust võib leida ka õdede surnuaia, palju kujusid, eelmiste omanike aadlike mausoleumi, puitskulptuure ja palju muud. Üks pastor ja tema elukaaslasest meesterahvas viisid meid lõpuks ka veel rongijaama. Loomulikult sai mäel ka raamatupoes käidud ja pood tühjaks veetud. Enamuse raamatutest ostis loomulikult Kristjan, kes hetkel surma teemaga aktiivselt maadleb (ta vanaema on peatselt lahkumas). Veel pakkus suurt pinget Schwanbergi kass Felix. Teda sai pidevalt külastet. Elukohaks oli tal büroo. Lisaks sai mäelgi mängitud lauajalkat. See mäng on isegi kloostreil olemas 😀

Jõudnud tagasi Kieli, käisime Nikolai kirikus kolmekuningapäeva teenistust kuulamas-vaatamas. Oli eriline teenistus mu oma gregoriaanischolaga ning viirukiga. Jutlus läks jällegi südamesse nagu palju muudki. Sel korral läksid kõik jutlused Saksamaal täkkesse, eriti mäel 😛

Lisaks sain mega-super-hinnaga oma gregoriaaniõpetajale Graduale Novumi 🙂

Oli imeline aeg täis eraelu, Kristjani sugulasi, sauna, retkesid (siin igatsesin Carmenit), sööki, palveid, gregoriaanikat, vestlusi, filme (3 tk Rongo, Saabastega Kõuts ja Pärastlõunad Marguerittega), lisaks lõputud rongisõidud, bussiminutid ja lennukit sinnajuurde, isegi mediteerida sai. Sain endale uued püksid rolluga sõitmiseks (termovarustus jällegi), koti, päevavalguslambi ning raamatuid, lisaks paari kingi. Aamen.

Täna oli mu selle semestri viimane luterlik missa. Sain kaks laulu täiesti üksi laulda 🙂 Mul on metsikult kahju lahkuda kohast, mida üks osa hingest koduks nimetab. Olen sellesse kohta miskit maha jätnud, kiindunud, omaks saanud. Tulen tagasi 🙂

Missa sai endale uue muusikalise juhi, üsna suhteliselt keerulise ja haritud kirikumuusiku. Tema korraldab juhuslikult ta müstikagrupi tegemisi, on selline pühendunud asjahuviline. Üle Saksamaa ja teisele poole piiregi on tekkinud väikesed müstikagrupid, kes viljelevad Jeesus-palvet. Mul on hea meel, et saan osaleda selles teoloogias altpoolt. Meie praktilise teoloogia professor korraldab üle riigi iganädalasi seminare ning asjahuvilisi on küllaga: erinevad kiriklikud organisatsioonid, kliinikud, hingehoiutöötajad, teoloogid. Tänases müstikagrupis oli nt pea 15 inimest. Parim on, et initsiatiiv koos käia tuleb inimestelt enestelt. Seda ei näe kiriklikus plaanis just üleharu tihedalt. Eelmisel nädalal näitasid nägu nt paar professorit, ülikooli üks kõrgemaid ametnikke oli kohal, muusikapedagoogid, õpetajad jne jne.

Mul tekkis just mõte, et sellised grupid võiksid ju meilgi Eestis koos käia. Ehk elavdaks see veidi meie kiriku jahedat kliimat ning tooks inimeste ellu tagasi igapäevase palvepraktika ning usulised kogemused.

Täna oli mul Hassaniga, ühe muslimist naabriga, religioossetel teemadel kena vestlus. Rääkisime ööklubidest ning alkoholist ning sellest, miks alkoholitarbimine islamis nii ühemõtteliselt keelatud on. Põhjus on lihtne: alkoholijoobes ei suuda inimene end kontrollida, astub enese teadmata vahekorda, on vägivaldne, kahjustab ennast ja teisi. Et piiri ületamist vältida, keelustati alkohol üleüldse.

Rääkisime ka perverssuste tekkest. Hassani arvates on selle põhjus üksildus, see, et inimest ei võeta omaks grupis, kuhu too persoon kuuluda soovib. See olevat enamiku psüühiliste häirete põhjus. Lihtne seletus, kuid minu meelest tabab see märki.

Homme sõidame jällegi Hamburgi poole – jällegi saunamaailma ning veelõbustusparki. Ei ole miskit paremat kui koosveedetud tore päev 🙂

Kunagi ennemuiste rääkis üks armas sõber raamatust nimega “Parfüüm”. Sattusin samanimelist filmi vaatama.

Lugu on hiilgava, suurepärase ninaga mehest, kes üritab tema arvates inimese olemust, tema lõhna, konserveerida.

Samuti on lugu mõrvarist, kes oma teel perfektse parfüümini tapab 13 naisolevust (ning keedab ühe kassi :-)).

Samuti on tegemist Jeesus-looga väga veidras kuues. Peategelane on mees, kes eristab kõiki lõhnu maaimas, kuid ta ise ei lõhna. Ta tapab 13 inimest, mis vastab jüngrite arvule koos Juudasega. Lisaks on kõik ohvrid neitsid. Neitsitest tehtud parfüüm muudab peategelase täiesti süüta tegelaseks. Lisaks on lõpptseen ühemõtteline, kui mõrvar end tehtud parfüümiga üle valab ning ühel platsil, kus ta kunagi oma elu ilu oli leidnud, ära süüakse. Seega, ka meie tegelane sureb ohvrisurma.

Lapsena jäeti ta kõigi poolt maha, ta sündis kalaturul, ta ema hukati lapse esimese hingetõmbe eest. Naisel oli enne olnud neli surnult sündinud last ning loomulikult oli suur üllatus, kui viies laps elus oli. Naine üritas põgeneda, kuid saadi kätte ning lapse hülgamise eest oli vaid üks võimalik karistus. Üksildus saatis tervet tema elu.

Filmist käib läbi ka viimne kohtupäev, kuid seda kõike võib juba ise vaadata.

Intervjuu peaosalisega:

Täna aga algas kool… Nii hea tunne oli tagasi olla. Täna oli meil homileetika ning saksa keel. Rääkisime sümbolitest ning teisalt metafooridest, nende eristamisest, rollist jutluse tegemisel.

 

 

Väike viide Eesti Kirikule:

Piiblitõlgendamise lühilugu Urmas Nõmmikult

Päris kena lugemine Urmas Nõmmikult, mis ehk aitab Piibli tõlgendamise suhtes enam austust üles näidata.

Muidu oli täna tõeliselt kena päev – sadas üle pika aja paksu ja mõnusat lund, mille kohalikud päkapikud ära koristasid. Kui mina alla õue saabusin, oli lumi juba lännu.

Täna pidasime sel aastal viimast korda evangeelset missat. Minu meelest oli vapustav. Meid oli suhteliselt vähe, kuid Jumalat oli selgelt tunda ja ka inimlikku lähedust. Laulda oli sel korral eriti mõnus. Parim tundus see, et neil, kes täna olid vaevaks võtnud end kohale vedada, on laulmine tõeliselt südames.

Muhedana tundus seegi, et mu jalgratas muutus öö jooksul lumememmeks – st ta oli üleni lumega kaetud, justkui varjunud vaiba alla. Ka kuuri alla lükkasin veel lumivalge ratta. Ratta tavaline värvus on muidu ikka must olnud 😀

Homme vesper (gregoriaani vormis õhtupalvus) ning seejärel iganädalane gregoriaaniproov. Jõuluperiood hakkab lähenema, seega ka kontserdid ja muu taoline. Lõpuks peaks ka kätte võtma ning Erfurti helistama. Tahaks ikka paariks nädalaks oma lemmikkloostrisse minna, veidi laulda ja palveleda, tööd rügada, ehk Martin Lutheri poolt sisseõnnistet kellagi tõmmata 🙂

Täna tekkis küsimus: KAS MARTIN LUTHER JÄI ELU LÕPUNI KATOLIIKLASEKS?

Lumi on maas. Täna sadas pea 20 cm villast vatti, sellist valgekoelist.

Oli tihe päev. Helerin naases kodurandadesse, esialgu küll aga hoopis siinsesse päälinna.

Bussiliiklus oli hommikul täiesti konarlik, tegelikult terve päeva. Just hetk pärast seda, kui sõbranna lumetormi sööstis oma punase kohvriga, teatas teine naaber, et bussiliiklus on siinsel liinil peatatud lumeolude tõttu…Oeh…oli mu esimene mõte. Saatsin kiirels sõnumi sisuga: “Jookse elu eest! Bussid ei liigu!” Ma loodan, et ta siis jooksis.

Pärast seda hommikust rallit selgus, et külm vesi oli haihtunud. Tüübid koorisid meie väikesel majal katuse maha ja asendasid selle plastikuga, mis lume all võib puruneda. See saksa tarkus jäi mulle saladuslikuks, miks enne lumetormi on vaja katust ahetada, kuid selleaga asi ei piirdunud. Tolle toreda kile all plahvatas külmaveetoru. Õnneks oli asi paari tunni pärast likvideeritud.

Järgnevalt kutsus naaber mind lund ajama…see oli alles hää töö. Asusime usinasti rügama, pea kaks tundi sai täis. Kasutegur oli küll paraku väike, sest lumepilv ei otsustanud mitte tühjaks saada, vaid puistas aga edasi seda valgekoelist ollust.

Ühel hetkel viskas mul üle, lund loomulikult ja asusin loengusse teele. Jõudsin 10-minutilise hilinemisega, kuid see oli kõigile mõistetav, bussid liikusid kui teod, seega polnud midagi parata, ning jalgrattaga ei riskinud samuti enam teele minna – ühest hangest teise, nagu Emps mainis, oleks mu reis kulgenud.

Loengus oleks magama jäänud, ei mitte igavusest, unekest sai veidi vähe. Rüüpasin suure tassi kohmi ja otsustasin pärast pikka kõhklust siiski missale minna. Tundub, et samalaadsed kõhklused olid teistelgi. Külalisi oli meil täna vaid paar, kuid üritus iseenesest väga ilus.

Teised läksid veel kuhugi istuma, mina aga koju koti pääle. Nüüd aga on uni lännu 🙂

Viimased päevad on muhedad olnud. Eile käisime kontserdil. Kavas oli jazz ja hip-hop elementidega folk Inglismaalt. Muhedal kombel oli meid tol hetkel neli eestlast, lausa eesti laud ja paar külalist ka loomulikult.

Enne kontserti käisime veel zoloogiamuuseumis. Eetris olid suured luud ja nende kõrval ka armsad luud ning mõned topised. Dinod olid puhkusel, kuid see-eest Papua Uus Guinea täiesti esil oma toredate maskide ning jumalakujudega. Keegi vennike oli oma kolbagi näitusele ära kaotanud. Tegemist oli küllap surimaskiga. Suurim leid oli sinivaala ja muude vaalade uhked skeletid.

Teisipäeva õhtul oli suurem kohtumine eestlastega. Neid siin omajagu. Samad kujud figureerisid ka eilsel kontserdil.

Homme kavas kuus üritust, millest reaalselt osa võtan ehk kolmest: uisutamine, a capella kontsert ning rahvusvaheliste tudengite jõuluoleng (näeb vanu karvikuid ja saab meeldiva hinnaga ooperipileti, kuhu tuleb end aegsasti kirja panna). Kavast jääb välja teaduskonna advendiüritus, kellegi sünnipäev ning gregoriaanika. Õnneks selgus õhtul, et gregoriaan poleks lumeoludest lähtuvalt igal juhul toimunud.

Lisaks rääkisime täna pikemalt homoseksuaalsusest. Üks mu sõber jagas oma kogemusi ja muljeid. Küsisin, et millal ta avastas, et talle mehed sümpatiseerivad. Vastus oli pisut üllatav, kuna ta nentis, et juba suhteliselt väikese lapsena olid asjad tema jaoks selged, st eelpuberteedis. See natuke tõepoolest üllatas mind. Aga paljud homod on head sõbrad, see tõdemus kinnitus veelkord. Neile jääb nende mees-olemine, kuid tihti tundub nende tundlikkus olema veidi kõrgemal tasemel. Mingil tasandil on nende pilt kuidagi laiem. Naistele on sõprussuhetes ka selles suhtes homoseksuaalidega eeliseid, kuna neil meestel puudub meie suhtes seksuaalne huvi, seega pole sõprusel selliseid traditsioonilisi seksuaalseid takistusi. Seega saab sel viisil naine olles omalaadse avatud pildi meeste maailma. Selline tõdemus tänasest päevast. Mjah, aga kui mõni homo ei oleks homo, sööks ta elusalt (heas mõttes loomulikult) 😀

Neljapäeval saime jällegi missaga hakkama, Jumala abiga. Reedel oli gregoriaanika nagu alati ning ühiselamu uusasukate suurpidu, maja ülesoojendamise pidu, laupäeval veeti mind teatrisse kriminulli vaatama, lisaks sain kutse õhtusöögile, täna, st juba eile aga käisime Flensburgis. Seal sai pisut ka pilte tehtud. Autoriks Käbi 🙂

Näidendi lavastas mu oma saksa keele õpetaja. Kahjuks oli tükk keskpärane. Mõned näitlejad, naispeaosaline ja inspektor, olid hästi õnnestunud, kuid nõrk lugu rikkus paraku kogu kogemuse. Lõpus jõudsin kenasti mõelda, et just nüüd läheb põnevaks, kuid siis oli etendus juba õhtal. Juba algusest peale oli lõpp teada, pärast esimest kaadrit nimelt selgus kogu lugu. Samas sai kena saksa keelt kuulda.

 

Pidu-pidu oli aga mõnus. Sõime tšillirooga ubade ja lihaga – nämm. Üle pika aja sai end tühjaks tantsida, naabritega kõikvõimalikel viisidel vesteldud, lauajalka oli kohale veetud, muusikagi tasemel, alkot ja mittealkotki oli igale maitsele. Lasin eritellimusel siidri kohale vedada, kuid paraku sattusime kehva versiooni otsa, oli selline liialt magus ja noh mitte see inglisepärane, mis mulle meeldib 😀

Tänane reis läks samuti korda. Saan jällegi linnukese kirja. On käidud kõige Taani-poolsemas linnas Saksamaal. Loivasime kõik kenasti läbi, pildistasime ja pildistasime, kuskil sai veidi ka kohvetatud, vesteldud, vesteldud ja veelkord sama asja tehtud.

Linn on kena, aadellik, samas väikekodanlik, sõjas ei saanud linn väga kannatada, mistõttu Kieliga võrreldes on mulje täiesti teistsugune. Linna pääkirik, samuti Nikolai nimeks, oli imeilus. Nad olid just valmis saanud oma suure oreli, kogudes muuseas raha ka suurte posteritega, kus sama kirikut on kujutatud Noa-laevana. Kõik on täis kalu ja muid elukaid, suur vaal on keset kirikut ja tornis laiab elevant. Tulin just mõttele, et me võiks Tartu Jaanis ka mingi kunstilise taiese välja mõelda, et kodukiriku oreliehitust toetada. Igal juhul sain ühe posteri ka kaasa. Kuna orel oli juba valmis, siis müüdi neid poolmuidu. Juba see oli põhjus reisiga rahule jääda. Arhitektuurgi oli väikekodanlik-suursugune, igal pool vaatasid meid uhked villad, suursugused, kuid mitte priiskavad.

Ahjaa…õhtul tegime kõik koos süüa – mingisugust kapsahautise moodi asja värskete kartulite ja võiga ning vorstki ei puudunud. See on senine parim ühikas. Vaieldamatult!!!

See nädal tuleb tihe: kolmapäeval kino, laupäeval eelmise ühika pidu, reedel ooper, nujah, seekord ikka muusikal…ja tavalised toimetused 😀 Lisaks tuleb Helerin külla… 😛

Meid jäi kummitama mõte, kas ka mõni suurkuju Flensburgist tuleb?

Vastus:

Munk Lütke Namens – viimane munk, kes Flensburgis katoliku kiriku eest seisis.

Jah, just sinna mind tänane päevaplaan viis. Pääle selle käisin “Body Shop”-is ja sain paari euro eest megahääd šampooni. Nüüd juuksed läigivad. Ujulas möllasin mitu tundi. Olin püsiujujate rajal, siiski olid mul pidevalt paar konnakest, st lapsed, risti rajal ees. Sulistasid sääl. Pääle selle ujusin väikelaste basseinis. Seal oli soojem. Proovisin veidi mänguasju, lapsed vaatasid sellise igatseva näoga. Andsin siis mänguasja neile. Hakkasid kohe mitu korda intensiivsemalt mängima. Lõbus oli. Pääle selle oli laes kaamera. Küllap selleks, et keegi ei saaks lapsi ahistama tulla. Imeline vaade oli ka väljapoole. Lohelaudurid seilasid merel. Järgmiseks laupäevaks kutsuti mind merele – nimelt purjetama. Loodan, et on tuult ja kena ilma. Teepealt korjasin üles ühe salati ja sõin siiski ühe döneri ära. Istusin lihtsalt imeilusal rannal nautides vaadet. Laboe oli oma täies hiilguses. Müüdi veel jäätist, kohvikud olid samuti avatud, olenemata sügisest tajusin veidi veel suvist hõngu.

Pääle selle külastasin kohalikku tee-kontorit. Vedasin sealt nelja sorti teed koju. Nüüd on jälle, mida juua ja naabritelegi pakkuda. Õhtul kutsuti mind jällegi poetretile. Hiivasin kaaslase seljakotti siis paar mozarella-juustu. Õhtu veetsime piljardilaua juures. Juttu jätkus kauemaks, klatsi samuti. Kõndisime ühest aknast mööda. Paar nädalat siin elanud tüdruk oli tee juba leidnud ühe noormehest elaniku sülle. Noormeest olen isegi näinud – itaalia päritoluga kena kuju, kuid… nojah…

Veel leidsin ühe toreda ja tõsiseltvõetava artikli lugemiseks – URMAS PETTILT!

URMAS PETTI KOLUMN EESTI KIRIKUS 19.10.2010

Laskem Jumalal olla Jumal!

august 2017
E T K N R L P
« mai    
 123456
78910111213
14151617181920
21222324252627
28293031  

Enter your email address to subscribe to this blog and receive notifications of new posts by email.

Join 3 other followers

Postituste paremik

wordpress statistics

Blog Stats

  • 58,414 hits