You are currently browsing the tag archive for the ‘baltisakslased’ tag.

Mida käsitletakse valgustuse all? Valgustus jõudis masside hulka alles 19. sajandi lõpul. Valgustus on lai nähtus, mis sisaldab hulga ideid, mis olid valitsevad aastatel 1720-1780 Prantsusmaal. Vastanduti pimedusele, millega peeti silmas eelkõige keskaega ning selleaegset kirikut. Valgustus saab alguse Prantsusmaalt, kus selle taustaks oli varasem humanism ning klassitsism, liikudes sealt edasi Hollandisse ning Saksamaale. Eestis jõuab valgustus alles  rahva sekka kakssada aastat hiljem. Nii prantsuse kui inglise mõtlejate ideed kuulutasid eelkõige ratsionalismi koos skeptitsismiga, mõõdukuse primaati suhtumises väidetesse ja tõdedesse. Tõe kriteeriumiks sai vaatlus, absoluutset tõde polnud olemas (3:216). Suurt tähelepanu saab mõtlemise vabastamine. Valgustus tähendas mõistuse autonoomiat. Selle hüüdlauseks sai hilise ja küpse saksa valgustuse juhtlause Kantilt “Sapere aude!”. Valgustust iseloomustab optimism tuleviku suhtes ning lootus, et ühel hetkel pole enam lahendamata küsimusi. Usutakse looduse kujundamisse meie tahte poolt. Sellel põhimõtteliselt pole piire.
Valgustusajastu iseloomustus: Valgustus polnud ühtne ajalooperiood, vaid tuli esile kohalike ajalooliste eelduste alusel. 1750 kuni Prantsuse revolutsioonini oli valgustuse aktiivne aeg tema sünnimaal (3:216). Valgustusaeg esitas kirikule tõsiseltvõetavuse küsimuse. Kas kristus on intellektuaalselt pädev? Reformatsiooni ja hilisemate ususõdade trauma oli veel elavalt meeles. See vähendas samuti kristluse tõsiseltvõetavust. Ratsionalistlik vool vaatles usu- ja kirikuelu eeskätt mõistuse ja “loomuliku moraali”, ning looduseaduste vaatevinklist. Seega hinnati ka kiriku väärtust eelkõige riigile kasulikkuse seisukohalt (1:104). Valgustusaja teoloogia oli enamasti deistlik. Selle vaate võimulepääsul kaotas pietistlik teoloogiateadus oma mõjujõudu ning kaotas seejuures oma rolli kõige olulisema teadusdistsipliinina. Paljud siiski arvasid, et kristlik õpetus kannatab välja mentaalse analüüsi ning korrelleerub mõistusega. Selline mõtlemine kajastus esmalt Eestis Otto Wilhelm Masingu teostes. Deistliku loodusfilosoofia tuntumaid esindajaid siinmail oli Fr. R. Kreutzwald. Hiljem said hoo sisse neoloogid, kes juba kahtlesid kristlikes õpetustes, ehkki jätsid Piibli veel puutumatuks. Hiljem mindi ka selleni, et mõistus asendas juba Piibli, kuna seda nähti esitavat sama asja. Seega vähendati oluliselt ilmutuse mõju. Jeesuse juures rõhutati vaid moraalset külge. Tekkisid konfliktid erinevate ülikoolide usuteaduskondade ning kirikliku konservatiivse teoloogia vahel. Hakati negatiivselt suhtuma ka imede võimalikkusesse, inimese patususse. Modernne mõtteviis muutis religiooni marginaalsemaks. Maailma valitsemine usaldati täielikult mõistuse kätte. Jutlusedki muutusid praktiliseks (4:320-326).
Valgustus Eestis: meie maale jõudsid valgustuse mõjud välismaa ülikoolidest tulnud õpetajate kaudu 18. sajandi teisel poolel (1:104) ning need langevad meil kokku Katariina II valitsusajaga. Tema valitsusaja algust on nimetatud ka valgustatud absolutismiks. Katariina pikem külaskäik meile andis võimaluse siinse esimese valgustusliku autori, Torma pastori Schwarzenbergi, kirjatöö avaldamiseks (3:216). Alates 1740 käis enam baltsi-sakslasi ka Saksamaa ülikoolides. Nt Immanuel Kantil oli baltlastest õpilasi (3:216). Lisaks tõid valgustuse kaasa mõned oma aega jälgivad aadlikud ning teoloogilise ratsionalismi omaksvõtnud pastorid ning saksa koduõpetajad. Aadlike päritolu hargnes nii Saksamaale kui ka mujale Euroopasse ning pastorid pidasid tihedat ühendust oma vaimse emamaaga, järgides ajakirjade ja kirjanduse vahendusel Kesk-Euroopa ideid ja nendepõhist diskussiooni. Koduõpetajateks tulid siia peamiselt saksa protestantlikes ülikoolides hariduse saanud teoloogid, juristid ning filoloogid. Tolleaegsed olud olid tulijaile oma maast soodsamad. Olulist rolli ideede levikul kandsid ka trükikojad, mida avati järjest enam (Tallinn, Tartu, Narva). Suure Prantsuse Revolutsiooni pärast siiski aastal 1798 trükikojad ajutiselt suleti. Kardeti ohtlike ideede levikut rahva sekka. Samuti keelati kirjanduse toomine välismaalt ning pandi kinni raamatupoed. Hiljem olukord siiski leebus ning eratrükikojad võisid taas tööle asuda. Loomulikult suurendas trükiste tootmist TÜ taasavamine, kus Tartu sai juurde teisegi trükikoja ning ka Pärnu ei jäänud sellest privileegist ilma. Trükikodades avaldati ka valgustusmeelseid ajalehti (Tallinnas 1772. Revalsche Wöchentliche Nachrichten; Tartus Dörptsche Zeitung; ning Pärnus Pernausche Wöchentliche Zeitung; Saaremaal avaldati käsitsi kirjutet ajalehte)(2: 254-255). Valgustuse levikut meil soodustasid tugevalt ka Tartu Ülikool ja Peterburi Justiitskolleegium (vaimulike järelvalve- ja kohtuasutus, mis sekkus riigivõimu esindajana ka kiriku siseasjadesse). 1802. aastal taasavatud TÜ pea kõik õppejõud kuulusid ratsionalistide hulka. Loomulikult koolitati ka samas vaimus tulevasi õpetajaid (1:105). Ratsionalistid tegelesid kooli ja kirjandusega, samuti püüti parandada rahva sotsiaalseid ja majanduslikke tingimusi (1:105). Nt loodi uued koolikorraldused, mille järgi mõisad pidid avama mõisakoole. Osaliselt oli ratsionalismiga seotud ka kihelkonnakoolide loomine (1:105). Need kooliseadused ja sellega kaasnev koolidevõrk olid eelduseks pärisorjuse kaotamiselegi (1:105). Kirjakunstiga oli algust tehtud juba enne valgustust, kuid nüüd lisandusid tuntud repertuaarile veel õpetlikud- ning juturaamatud, mis üritasid aidata inimesi kristlikes eluviisides ning majapidamises. Valgustajate suurimaks püüdeks oli pärisorjuse kaotamine. Sellele olid suuremateks eestvedajateks eelkõige pastorid, nt Schwarzenberg, Hupel ning Jannau. Siiski pidid nad olema suhteliselt taltsad, kuna olid sõltuvuses mõisnikest (1:106).  Valgustuse vaim ning inimõiguste rõhutamine tugevdasid huvi Baltimaade ajaloo vastu. Kasulikku alusteavet pakkus Läti Henriku “Liivimaa kroonika”, mis avaldati ladina keeles (Daniel Gruberi väljaandes (3:216)) aastal 1740 ja saksa keeles (Johann Gottfried Arndti tõlkes(3:216)) 7 aastat hiljem. Sellega kaasnes valgustussajandil toimunud ajaloolise teadvuse uuestisünd (3:216). See paikas saksalaste puudulikke ajalooteadmisi nende endi kohta. Selle pinnal kritiseeriti vägivaldset ristiusustamist siinseil mail (nt Garlieb Merkel) (2:256). Tänu kirjastajatele, raamatukaupmeestele, nii kohalikele kui Saksamaa suurtest keskustest tellitavatele ajakirjadele, igasugustele lugemisseltsidele, klubidele ja nende lugemissaalidele ning tärkavatele teatritele ja kohvikutele, moodustasid Balti kubermangude suuremates saksa keskustes, ka Tallinnas ja Tartus, kohalikud valgustusühingud, ning sellega seoses tekkis uus avalikkus.
Eestikeelne valgustus: eestikeelset valgustust kandsid Balti-Saksa aadlikud. Uudse nähtusena tekkis ilmalik kirjandus. Varajast eestikeelset ilmalikku kirjandust esindasid kalendrid. Esimene neist trükiti 1731. aastal, mis võis küll olla ilmunud juba 1719. aastast. Sajandi lõpul hakkas ilmuma samuti saksa kirjastaja initsiatiivil koostatud lõunaeestikeelne kalender. Kalendrid olid taskukohased rahvavalgustajad ja olid ka ajalehe funktsioonis. Kalendrid sisaldasid muuhulgas ilmaennustusi, andmeid päikesetõusust ja -loojangust ja turust, lisaks praktilisi nõuandeid ja kirjutisi ajaloost ning eri maadest, ka luuletusi ning katkendeid ilukirjandusest. See suunas talupoegi oma lugemisoskust arendama, seega ka oma maailmapilti. Teiseks olid olulised aabitsad. 18. sajandil ilmus neid veel vähe, kuid 19. sajandil juba enam, kuna kooliolud olid paranenud. Samal ajal hakati koolide tarbeks avaldama ka eestikeelseid lugemikke ning matemaatikaõpikuid. Siin oli tähtsaks nt Friedrich Gustav Arvenius ning Peter Ernst Wilde (Saksamaal sündinud arst), kes avaldas esimese eestikeelse nädalalehe “Lühhike öppetus”, mille tekstid eestindas sama kihelkonna pastor Hupel. Sajandi ulatuslikem eestikeelne ilmalik väljaanne oli 1781. aastal ilmunud 868-leheküljeline kokaraamat. 1806 avaldati esimene eestikeelne ajaleht “Tarto maa rahwa Näddali-Leht”. Seal anti edasi Saksa lehtede uudiseid. Eesti kohta oli uudiseid vähe. Samal aastal leht ka suleti, kuna välisuudiseid peeti Prantsuse revolutsiooni tõttu talupoegadele ohtlikuks. Mahukaim ja tähelepanuväärseim oli saksastunud eestisoost pastori Otto Wilhelm Masingu poolt talupoegadele 1821-23 avaldet nädalaleht, mille iga aastakäik oli üle 400 lk pikk. Pühendunud rahvavalgustajana võitles Masing oma lehes teadmatuse, ebausu ja usufanatismi vastu. Ta püüdis arendada ka keelt. Siin tegi suure panuse ka Anton Thor Helle, kes avaldas eesti grammatika ning lisas selle lõppu ka saksa-eesti sõnastiku. Oma grammatika avaldas ka Hupel ning seda mõlema dialekti kohta. 1803. loodi TÜ-s lektori koht eesti keelele pastorite tarbeks, kus kasutati Hupeli grammatikat. Esimene eestlane sai lektoriks alles 1837. aastal. 1813. aastal hakkas Pärnu pastor Rosenplänter avaldama esimest eesti keelt ja kultuuri käsitlevat teadusajakirja (1813-32). Nii tema kui Masing toetasid Põhja-Eesti murret riigikeeleks saamisel.
Tähtsamad võtmeisikud:

Tähtsaim kohalik, kogu elutöö Balti kubermangus teinud valgustuskirjanik ja sealse valgustuse võtmeisik oli alates 1763. aastast ligi neli aastakümmet Põltsamaa pastorina tegutsenud August Wilhelm Hupel. Ta on õppinud teoloogiat ning filosoofiat Jenas ning olnud koduõpetaja Tartumaal või Viljandimaal. Koduloouurimise tähtsust rõhutanud Hupeli mitmekülgsest sulest on pärit neljaosaline uurimus “Topographische Nachrichten von Lief- und Ehstland”. Hiljem on avaldas Hupel veel 46-köitelise ajakirja Nordische Miscellaneen ja Neue Nordische Miscellaanen (1781-1798), mida on peetud Liivimaa keskseks valgustuse häälekandjaks. Tal oli lai lugejaskond ka Saksamaal ning sai hüüdnime “Liivimaa oraakel” (2:256). Teoloogina oli Hupel tüüpiline ratsionalist. Ta rõhutas usulist sallivust ning tema arvates oli kristlik usk võrdne teistega. Ta suhtus positiivselt ka Vene valitsejatesse ning eriti Katariina II valgustatud absolutismi (3:217). Talupoegade vabastamise suhtes oli ta skeptiline, kuna need polnud tema meelest selleks veel küpsed (3:217).
Valgustuse vaimus ajalookirjutuse agaraim esindaja oli Saksamaal Greifswaldis ja Königsbergis õppinud Friedrich Konrad Gadebusch. Liivimaale saabus ta samuti koduõpetajana. Tartus koondas ta enese ümber valgustuslike literaatide ringi ja sai hiljem aunimetuse “Liivimaa valgustuse hääletoru”. Gadebusch kirjutas ja toimetas ka liivimaalaste elulugusid ja ennekõike üheksaosalist väljaannet ”Livländische Jahrbücher”, kus ta käsitles Baltimaade ajalugu alates 1030. aastast.
Göttingeni ülikoolis valgustusideid (Prof Schlözeri juures) ammutanud Laiuse kihelkonna pastor Heinrich Johann Jannau avaldas omalt poolt kaheosalise Liivi- ja Eestimaa ajaloo (1793-1797)(2:256-257).
Valgustuse mõju eesti kirikuelule: koguduse enamiku vastuseis valgustusele oli suurem kui poolehoid, mis oli kanda kinnitanud eelkõige suurkaupmeeste, haritlaste ning käsitööliste hulgas. Siiski asusid just kiriklikud ametikandjad valgustuslikke uuendusi hoogsalt läbi viima. Nt koostati 1805. aastal (Sonntagi poolt) uus valgustusmeelne jumalateenistuse kord, parandati laulikuid ning katekismuseid (nt hinnati Sonntagi katekismuse kavas Jeesust vaid eeskujuna) (1:105). Õp Otto Wilhelm Masing püüdis ka piiblilugusid käsitleda valgustusvaimus.
Eestlaste usuelu mõjutaski eelkõige pastorite tegevus ja neid on peetudki kõige radikaalsemateks rühmaks baltisakslaste hulgas (3:225). Kirikuelust Eesti- ja Liivimaal kogudustes on vähe teateid, sest selle aja kohta puudutavad erinevalt Rootsi ajast ülevaated. Pastoril oli kohustus pidada jumalateenistusi kõikidel pidu- ja pühapäevadel ning sakslastele oli teenistus eraldi. Pastorite konkreetseks kohustuseks oli valvata koguduseliikmete kõlbelise elu järele ning nende rikkumisel rakendada ka karistusi, vastavalt kas rahatrahve või füüsilist nuhtlemist. Selles abistasid talupoegadest vöörmündrid. Võideldi ka üksikute nõidusjuhtumite vastu, kuid valgustusaja mõjud seda igal juhul vähendasid.
Järeldused:

Positiivsed mõjud:

ebausu vähenemine
eneseteadvuse kasv
suurenenud moraalsus
haritus ja sellega kaasnev suurenenud lugemisoskus; seega oli võimalik paremini oma usuelu elada
kirikust saadav praktiline teave
suurem arusaamine kirikuasjadest
pastorite kõrgem haridus
mõjujõu suurenemine kirikuelus
Negatiivsed mõjud:
Pietismi mõju vähenemine
Kristlusest sai moraaliõpetus. Usu võrdumine humanismiga.
ettevalmistus sekularismiks
Kirikust sai haridusasutus
Kirikutes ei kuulutatud enam usutõdesid
Üleloomulikku häbeneti
Allikad:

Olaf Sild, Vello Salo. Lühike Eesti kirikulugu. Käsikiri.Tartu.1995
Seppo Zettenberg. Eesti ajalugu. Tänapäev. Tartu. 2009
Ilmar Talve. Eesti kultuurilugu: Keskaja algusest Eesti iseseisvuseni. Ilmamaa. Tartu.2004
Riho Saard. Euroopa üldine kiriku ajalugu: selle algusest kuni tänapäevani. Argo. Tallinn. 2005
Advertisements

Tänane päev oli pöörane, pööraselt toimekas. Kõigepealt pidasin ettekande valgustusajast Eestis ning selle mõjudest meie kirikuelule. Mõjusid oli. Avastuseks oli mulle see, kui palju vaadatakse mööda baltisakslaste tööst ka valgustuse ajal, harimaks meie rahvast ja muutmaks meid vabaks. Me häbeneme oma minevikku ja käsitleme vaid eestlasi, kuid mõttekas on märgata ka teisi, kes tol ajal siin elasid ja tööd tegid. Teisena sain teada, kui suur oli pietismi ja vennastekoguduse mõju sellele, et meil tekiks ajalooteadvus ning iseseisev enesetunnetus ning kristluse pilt, nagu me mõistame seda tänapäeval. Muideks, koorilaul on pärit just vennastelt. Seeläbi oleme laulurahvas 😀

Edasi läksin tööle. Saime Ra-ga juba poole tunniga õpitud. Põhjuseks see, et olin peatselt sunnitud lahkuma. Nägin, et poisil nutti on ja kui kiirus pääl, siis ka töötahet. Hea kogemus oli.

Õhtul oli D-kohvik, kus külastasid meid Aldur Vunk, Lea Altnurme ning Eenok Haamer. Teemaks oli rahvuslus ning kristlus, selle vahekord, nende nähtuste tekkimine eestlaste jaoks ning tulevik nende küsimustega seoses. Jutt oli äärmiselt põnev. Said teada muuseas, et palju, mis maausulised endale hiljem kokku konstrueerisid, kuulub tegelikult kristlikku pärimusse ning kuulub seega meile 😀 Rahvas tihtilugu ei saa arugi, et neid hilise ning pooliku konstruktiga lohku veetakse. Sellest on kahju. Veel rääkisime ususõdadest, müütidest, sotsiaalkonstruktivismist, eestlane-olemisest jm.

Vestlus jõudis New Age’i, ajalukku, tulevikku ning ka olevikku, vahele sai pikitud kilde ning lugusid. Üritus lõppes Eenoki poolt loetud palvega. Südamesse jäi meeldiv tunne. Sain lõpuks aru, mida Eenoki vaated sisaldavad ning nägin ka, kuidas Lea vaated nendega sobivad, milles ühtivad ning milles mõneti ka lahku lähevad. Oma tooni andis üritusse ka Aldur Vunk, kes ajalooliselt kõike täiendas, oma nägemuse üritusse lisas. Eriti põnevaid katkendeid tuli eestlaste, või siinsete hõimude elust enne ususõdu, nende kommetest jne jne jne.

Tänane päev oli elamist väärt! Selle võib tänuga Issandale tagasi anda 😀

oktoober 2017
E T K N R L P
« mai    
 1
2345678
9101112131415
16171819202122
23242526272829
3031  

Enter your email address to subscribe to this blog and receive notifications of new posts by email.

Join 3 other followers

wordpress statistics

Blog Stats

  • 58,575 hits