Elu jookseb oma rada ja teeb seda päris ladusas tempos.

Kevad on kulgenud üsna rahulikult. Päris palju viibisin ka Eestis. Külastasin miist ja kasse ja perekonda. Samuti olen teinud möned intervjuud dok-töö tarbeks.

Veebruaris käisin esimest korda elus Iisraelis. Maandusime Tel Avivis ja nautisime suve. Ka Jeruusalemma sai sammud seatud, Jeesuse rajad üle vaadatud. Palju on seal turismindusele üles ehitatud, kuid seda annab ignoreerida. Önnestus ka vahemere-basseinis ujumas käia, see oli äärmiselt lahe, samuti üks looduslike allikatega looduspark, kus kalad jalgu närisid. See oli nii lahe kogemus, et kordasime seda teiselgi korral.

Käinud olen jätkuvalt ka gregoriaanika radu, samuti avastasin enda jaoks qigongi, venitusharjutused, mis kuuluvad trad hiina meditsiini valda. See aitab kenasti keskenduda, on kasulik nii kehale  kui vaimule.

Lisaks katsun regulaarselt ujuda ja veidral kombel lausa kuni 10 km korraga, mediteerides on see vöimalik, igavaks ka ei lähe, Jeesusega basseinis :-D, sellises optimaalses tempos.

Nii palju siis…

 

Pole juba pikemalt kirjutanud. Et mitte kirjutamist unustada, võib paar rida n-ö paberile vedada.

Elu kulgeb. Koostan harjutusi ja seminare, see on mu töö. See töö on päris meeldiv.

Käin õhtuti tihti jalutamas. Leidsin ükspäev kaldalt, õigemini promenaadilt suure kala, no tõesti suure kala. Elus ta enam polnud, aga paistis päris värske. Arvan, et kalakotkas puistas oma õhtusöögi lennult maha. Viskasin kala tagasi lahte, ehk hakkas liigutama.

Paar nädalat hiljem avastasin jalutades kaks parti: isane magas ja emane valvas. Omalaadne oli seejuures, et see toimus ühe pisema tee tee peal, kus ka autod liiklevad. Mis sa ära teed, kui uni ikka ründab 😀 Ei hakanud neid segama ja kõndisin oma teed.

Muidu on elu rahulik. Ülikool, gregoriaanika, kirik ja internetivestlused ning raamatud st töö…

Viimane kuu on möödunud müstika ja harjutamise vaimus, ülikoolgi on tegevust pakkunud. Kolm viimast nädalat on möödunud kolmes erinevas kloostris. Eelmisel nädalal andsime gregoriaani-ansambliga kontserdi sajale inimesele Ratzeburgis, samuti on seljataga kaks müstikakursust Jeesus-palvega erinevates benediktiinikloostreis.

Viimasel poolaastal olen üsna palju tegelenud oma silmadega. Diabeet hammustas silmi. Hea uudis on see, et praegu on olukord päris hea või lausa oivaline. Mulle on juhtunud suurepärane silmaarst, samuti on kaasa aidanud Jeesus-palve, teadlikkuse tõus, männiekstrakt nimega Pycnogenol. Siinne arst lõpetas silmade laserdamise ja hakkasin saama hoopis silmasüste, mis on mõnusalt edu toonud. Päris oluliseks on seejuures saanud holistiline lähenemine, st silmadega seoses pöördus tähelepanu veresuhkrule, vererõhule, toidule ja liikumisele ning palvepraktikale/meditatsioonile. Esimest korda elus kannan insuliinipumpa, nii et süstima ma enam ei pea.

Dok-töö edeneb vaikselt. Imen aga teadmisi endasse, teen intervjuusid, loen raamatuid. On hea, kui teoloogilised raamatud toovad tõeliselt kasu ka isiksuse arengule ja minu temaatika puhul on see tõepoolest nii. Selle eest olen siiralt tänulik.

Üks järgnevaid suuremaid teemasid on meil hetkel majaprojekt. Avastasin enda jaoks päris hea hinnaga moodulmajad, mille hind on korterite suurusjärgus ja kvaliteet päris kõrge. Samuti on taolist maja võimalik alati suurendada. Linnaäärne elu tundub samuti veidi kassilikum olevat. Samuti on südantsoojendav mõte sellest, et saame enam looduses viibida. Vaatame, mis sellest mõttest välja kujuneb. Hetkel ootame pakkumist ja siis tuleb vaadata, mida majanduslik situatsioon sellest kõigest arvab.

Suvi hakkab läbi saama. Käes on muuseas ka aeg end uuesti kodumaal näidata, meil on veel n-ö pulmareis välja võtmata ja Karvik leidis ühe päris mõnusa koha, kuhu küllap siirdume, nimelt ühte loodusspaasse.

Selleks korraks kõik 🙂

Vermutlich ist es auch höchste Zeit auf deutsch irgend(et)was zu schreiben. Das ist mein erster teils deutschsprachiger Blogeintrag . Das ist eine kleine Zusammenfassung von dem, was geschrieben steht. Es geht mir gut. In letzter Zeit habe ich mich meistens mit Mystik, Seminaren, mit meinen Augen usw. beschäftigt. Es gefällt mir sehr, dass mein Diss.-Thema zu meiner Persönlichkeitsentwicklung beiträgt. Die letzten Wochen verbrachte ich in verschiedenen Klöstern . Es ist alles eine nette Bereicherung gewesen Ein wenig konnte ich auch richtig arbeiten, was mich ebenso freut. In dem letzten Kloster gab es einen Hausschwan und eine Klosterkatze, die beide arbeitstüchtig waren. Dieser Schwan lebt auf dem Gras und hat all das frischgemähte Gras gefressen. Ein wenig traurig erschien er mir doch, weil er da so alleine war und nur ein paar Enten für die Kommunikation da hatte. In ein paar Tagen fliege ich für drei Wochen nach Estland. Erstens werden wir da endlich mal eine Hochzeitsreise realisieren, natürlich wird da wieder das Saunen im Vordergrund stehen. Zweitens haben wir den Plan, uns ein kleines Haus zu kaufen, das besser für die Katzen geeignet wäre und ja keine Miete kosten würde. Am Rande der Stadt zu wohnen wäre doch netter als jetzt. Zentral ist zwar amüsant, aber nicht für die Haustiere und besonders nicht über das Wochenende.

Pole pikalt kirjutanud, kuid miks siis mitte seda nüüd teha. 😀

Üle poole aasta olen põhikohaga viibinud Kieli Ülikooli juures. Kogemusi on tulnud selle ajaga omajagu juurde. Loetud on jällegi hulk raamatuid, olen elanud end veidi siinse ülikooli ellu sisse, kuulan muuseas ka oma juhendaja loenguid, seminare jm, sukeldun praktilisse teoloogiasse. Olen samuti naasnud siinsesse gregoriaanigruppi. Ootamas on ees kolm oodatavalt sisukat kloostrireisi, üks neist gregoriaanilaineil, teised palveteemalised.

Eelnev nädal möödus Kieli nädalas elades. Tegemist on maailma ühe suurema purjetamisüritusega. Mäletan, et Gotlandi saarelt nägime sellesama nädala purjekaid saare lõunatipust mööda sõitmas. Mulle oli see nädal aga võimalus näksida maailma toite, sest otse mu maja ees algasid erinevad toidupakkumised. Poes polnud vaja sel nädalal käia, sest toit oli ukse ees. Teel toiduni sai vaadatud mitmeid kunstnikke, muusikuid, artiste. Linn oli rahvast pilgeni täis, üles olid pandud mitmed suured lavad, isegi ülikool pakkus erinevaid ettekandeid.

Samal ajal on lahvatanud suurem põgenikekriis. Siin on põgenikke näha pea iga päev. Probleeme on pigem reedeste räuskavate joobes noortega. Terve Kieli nädala üritati piduliste poolt nädala jaoks paigutatud aiast kuidagi üle ronida ja meie korterite ette oma erinevaid hädasid teha. Kui ühel õhtul koju tulin, soovisid viis joobes meest minuga aeda end tühjendama kaasa tulla 😀 Olin sunnitud neile “ei” ütlema. Loodan, et nad leidsid n-ö asjakohase uru. Kui aus olla, siis tuleb minu ülikooli taha suurem pagulaslaager. Kahju, et selle teema suhtes palju hirmu külvatakse, nii mõnedki kasutavad seda teemat poliitikas ära, kommentaariumid röögivad ühtede ja samade nägude poolt, kel tundub terveid päevi olevat. Mina arvan, et hädalisi tuleb aidata ja et inimesed on inimesed 🙂 Probleemidega tuleb loomulikult tegeleda igal tasandil ja seda ka tehakse. Sihiks võiks võtta rahulikuma ühiskonna. Kohati jääb tunne, et mõned on kurjad seetõttu, et ei saa enam piiritult ebaviisakad olla, sest kui teatud kultuuride inimeste suhtes kuri olla, on oht, et keegi lastakse nt õhku. Mõni näikse soovivat turvaliselt tige olla 🙂 Kommentaarid ähvardavad vägivallaga ja samas kardavad vägivalda. Konstruktiivsusest jääb tihti vajaka, tervikpilt on puudulik, teised jälle lihtsalt jonnivad (teadvustamata, et lapsik jonn viiks suuremas plaanis nt massimõrvani). Tavainimese vaimsed võimed võiksid kõrgemad olla, enam empaatiat ja inimlikkust ei teeks paha, eelkõige tavainimeste enda elule. Kahju, et ei nähta, kuidas enda olemisviis inimest kõige enam hävitab.

Tänase ülekande lõpp 🙂

Vahepeal on sündinud palju. Üleeile saabusin tagasi Kieli, et siin ülikoolis töötada ja dok-töö tarbeks uurimust teha. Hetkel peatun ülikooli külalistemajas. Külalistemajas on hubane ja märgata võib päris suurt kvaliteedivahet võrreldes ühiselamutega. Nt on mul oma dušš ja põrandakate on vahepeal muutunud täispuiduks. Samuti on mul roas väike söögilaud, kuhu külalinegi mahutada. Kõik on spartalik, aga rahulik ja kaunis. Veider, kuidas üliõpilasstaatuse muutus võib põrandakatet muuta 😀 Maja on rahulik ja siin elavad enamasti doktorandid. Tegelikult kolin ma arvatavasti juba homme samalaadsesse majja akvaariumi lähedale. Siia paigutati mind vaid paariks päevaks, kuna mu korter pole veel vaba.

Esimestel päevadel olen, nagu alati, ajanud erinevaid asju. Vaja on teha kohalik pangakonto (kaardi- ja hooldustasu puudub!), raekojas tuleb end ka ette näidata, st end registreerida, lepingud allkirjastada jne.

Lisaks kulgesin novembris abieluranda. Meil oli selline tagasihoidlik ja armas laulatus. Teised paistsid rahule jäävat ja meie niisamuti. Kohal olid nii mõnedki sugulased ning sõbrad Tartust.

Kokku olin pärast Gotlandi kodus ligi kaks kuud. Sinna mahtus lisaks muudele asjadele veel silmaop, tegelikult lausa kaks. Diabeetikud peavad regulaarselt kontrollis käima ja mõtlesin end oktoobri lõpus jälle silmaarstile näidata. Ühe rohu toimel kõrgenenud vererõhk oli ühes silmas kurja teinud ja opile mind saadeti, et silmapõhi ära puhastada. Et op paremini õnnestuks, oli tarvis teha teine op, nimelt lääts ära vahetada. Nüüd on see kõik tehtud. Eesti arstid on väga tasemel. Tundub, et Jumala silm oli jälle minuga, kuna sain oma silmaloole jälile suhteliselt juhuse tahtel. Muuseas tegin puhtaks ka ülejäänud taustsüsteemi, korrigeerisin vererõhku ja pulssi, lisaks veresuhkrut ning lisasin menüüsse ginko ja E-vitamiini, millel on hea toime diabeetiku silmadele. Hea distsipliiniharjutus on see olnud.

Lääne meditsiinis tervikuna jääb puudu holistilisest lähenemisest, tervikpildist. Diabeetikute puhul on asi õnneks veidi parem, sest alati tuleb diabeediga arvestada. Samas, see kes tervikpilti tõlgendab, on tihti patsient ise, mis pole tegelikult kõige parem. Minugi puhul oli see enda initsiatiiv, et silmaprobleemiga soovisin vererõhu väärtusi kontrollida, kus muuseas ilmnes, et ka pulss on päris kõrge (vererõhurohi kaitseb silmapõhjasid diabeetikul). Tavaliselt patsiendid selle peale väga ei tule, et ise põhjuseid otsida, initsiatiivi näidata. Ravitakse enamasti mingit probleemi, mille põhjus võib olla hoopis teisal. Mul vedas ja jõudsime probleemi tuumani. Nii me arstidel kui patsientidel on veel arenemisruumi, kuid tänu digiloole ja süsteemi ühtlustumisele ehk situatsioon tunduvalt paraneb.

Ootamatult hukkus meie hea sõber ja elukaaslane, kass Lauri! Pea koduõuel sõitis talle auto otsa. Kardetavasti olid süüdlaseks/põhjustajaks laupäevaöised peolised, kes öises Supilinnas tänavate kiirust proovivad. Meie tänav just renoveeriti. Sellest peale on kiirused ja kiirendused jälle suurenenud. Juhtum leidis aset kurvist umbes 20 m kaugusel: seega pidi kiirendus olema ääretult suur. Ei kujuta ette, kuidas paarikümne meetri kaugusel kurvist juba selline kiirus sisse saadakse, millega kelleltki elu võetakse, lisaks kohe lahkutakse. Tegelane lahkus kusjuures sündmuskohalt, mis asja sugugi paremaks ei tee. Me elame 30-alas ning paljud autod ei pea sellest piirangust kinni. Kirjutasin pärast meie “õnnetust” linnavalitsuse tegelastele märgukirja, et ehk oleks võimalik sinna tänavale, kus inimesed kiirusi kuritarvitavad, üles panna lamavad politseinikud. Järgmisena võib löögi saada kellegi laps, vanainimene, koer, jalgrattur jne. Tähtvere tänaval on lisaks igapäevane see, et õhtuti sõidetakse seal regulaarselt koguni pea 90-ga ja seda pidevalt.

Puhka rahus, armas Lauri! Loodetavasti polnud õnnetus päris ilmaasjata ja tõi kellegi ellu ehk mõningaid muutusi.

Muidu kulgen vaikselt. Töötan nagu hobene. Viimased kaks päeva olen seoses Lauriga olnud oimetu. Ilmad on siingi palavad. Täna ei kutsunud mind miski toast välja ronima. Homme lähen päevitama, kui ilm võimaldab.

 

Ilmad on siin palavad ja niisked. Elu on siiski mõnus sellest hoolimata. Täna oli igaaastane gospelkontsert ja sel korral oli see veel oodatust veidi paremgi, kavas olid mõned uued laulud ning koorijuht astus üles ka solisti rollis. Sel korral olin tegev publiku rollis. Järgmisel aastal, kui võimalik, soovin jällegi kaasa laulda.

Meri on meilgi siin vetikatesse kasvanud, nii et ujumisega on hetkel veidi keeruline. Täna jõudsin veel lisaks ka Burgsvikist läbi käia ning postist endale pakk kätte nõutada.

K nimetab minu siin-töötamist fitness-laagriks ja eks ta osaliselt tõde ka ole. Eile oli hooaja üks tihedamaid päevi. See on naljakas, aga ka siin ülikiirelt tööd tehes võib tunda lausa religioosseid tundeid. Liikumine toimub auto-piloodil, palju saab mõelda, mediteerida, teiste töötajatega ja koha endaga omal viisil üks olla. Taoline töö võib olla palvekogemuseks, see on asi, mis mind ikka veidi üllatab. Samas on läbi aegade esinenud sarnaseid praktikaid kloostrikogukondades, suurt rõhku on pandud ühisele tööle, mis ühendab. Nii ka siin.

Kõik veed on soojenenud, täna siras terve päeva vaid päike. Tunnen seda oma nahal. Käisime kirbukatel, mis erilist huvi ei pakkunud. Tagasiteel Burgsvikist käisime ujumas. Ülejäänud päev kulges suures osas raamatute seltsis. Ootamas on kõrghooaja tipp ja kolm tööpäeva, kui hästi läheb, jõuan homsele õhtuteenistusele. See on suvehooajal tegelikult ainus teenistus, mis mulle ajaliselt sobib. Peab leppima internetist kuulatavate jutlustega. Järgmisel nädalal on ka igaaastane gospelkontsert. Sinna loodame samuti minna. Nii et üht-teist hingele siiski saab.

Elu on ka Gotlandis suvine. Külalisi on palju ning ilm kuum. Täna käisime Grumpes ujumas ja loppiseid mööda. Ka madudel on vist kuumalaine. Meist paremal kivide vahel nägime nastikut ujumas ja siis teist. Inimeste lähedusse nad ei tulnud. Nii et paremal oli madurand ja vasakul inimeste asuala. Mingil hetkel ujus meres ka üks täiesti hall elukas, sellel “nastikul” puudusid kollased laigud 😀 Ujus kenasti merele, pea veest väljas ja tagasi ka, ma loodan 😀 Selline vahejuhtum. Tagasi minnes vaatasin hoolikalt murus ringi ning pikema rohu sisse selles kandis ma enam vist ei lähe. Ka madudel on suvepuhkus, tuleb välja.

Muidu on elu töine ja samas ka ilus. Siinsed külalised on armsad ning rand on paeluv. Praegugi krõbiseb särk seljas, küllap sain grammi liiga palju päikest.

Homme kavas jällegi kirbuturg ning rannamõnud, seejärel kolm päeva tööd. Loodan, et siia päris hullu palavust ei saabugi.

Saabusime tagasi Holmhällarisse. Reis kulges täiesti tõrgeteta. Rootsi laeva peal oli seekord suurepärane etendus brasiillaste grupi poolt. Pakutu oli ehtne ning kaasahaarav, laulud kohalikus keeles, etenduses oli ka võitluskunsti elemente (capoeira), palju rütme ja isegi jalgpalli. Anti lühike ülevaade brasiilia kultuurist.

Homme aga jälle tööle. Nägin siin üht kassi hetk tagasi, see on vist hea märk 😀 Meid oli pererahval vahva näha.

august 2017
E T K N R L P
« mai    
 123456
78910111213
14151617181920
21222324252627
28293031  

Enter your email address to subscribe to this blog and receive notifications of new posts by email.

Join 3 other followers

wordpress statistics

Blog Stats

  • 58,411 hits