You are currently browsing the tag archive for the ‘film’ tag.

Saabusime oma tavaliselt jõulureisilt Karviku vanemate juurde tagasi.

Läbisime kolm riiki, alustasime ja lõpetasime Eestis.

Kõigepealt sõitsime bussiga Riiga, kus mõnusalt lennujaamas sai magatud. Lennuk läks alles pärastlõunal, kohal olime juba varahommikul. Tundus mugavam teele asuda öise bussiga, muidu oleksime pidanud umbes kell 6 hommikul teele asuma või Pärnust läbi sõitma. Lennujaamas lesida oli mõnus, lugesime raamatuid, vaatlesime inimesi jne.

Esimene maandumine oli Bremenis, kust sõit kulges Hamburgi. Seal veetsime kolm päeva. Eelmisel aastal käisin seal jõuluõhtu peateenistusel, kuhu seekord ei jõudnud. Eelmisest aastast jäi teenistusest meelde see, kui igav see oli. Kestis ta umbes pool tundi, jutlus oli allpool keskmist, jutustati üks lugu sipelgatest ja eriliselt tuumakas jutluse sõnum ei tundunud. Seekord otsustasin südaöise teenistuse kasuks. Pastor oli kusjuures sama. Ööteenistus oli peateenistusega võrreldes vapustavalt hea, kohal oli koor, lauldi ka psalme, jutlus oli samuti tasemel, kogudus laulis alati kaasa ning tundis liturgiat. Tundsin end täielikult kodus. Eks siin ole mõtlemiskoht jõulujumalateenistuse korraldajatele, et see inimesi ka kõnetaks. Samas peavadki suured teenistused kõigile mõistetavad olema ning ehk ei saa eriliselt tummised olla. Samas ei tohi need teenistused olla ka lahjad. Eks seal tuleb kompromiss leida sisu ja vormi vahel, et peateenistuste sisukus säiluks.

Hamburgi paljude jõululemmik on raklett – grillseadeldis minipannidega, kus saab erinevaid asju küpsetada. See oli meilgi menüüs. Saksalikud vorstid, mais, kalapulgad, kurgid ja palju juustu, kõik sai ära proovitud.

Pärast seda võtsime suuna juba Frankfurti, K isa poole. Seal on alati peateemaks lauamängud, pitsa, natuke sauna ja kohvimasin, mis kunagi kohvikeetmist ei lõpeta. Lauamängude mängimisel mul seekord suurt vedamist polnud, kuid huvitav oli sellegipoolest. K isa kodus on lõputu hulk erinevaid mänge, neid kingiti varem igaks sünnipäevaks, jõuluks ja kõigile pereliikmetele. Paar riiulit ja pool tuba on eri mängudega kindlalt sisustet. Väikese saunakeskuse leidsime samuti, kus hinnad Eestist lausa odavamad. Natuke kahju on, et Eestis on päris suur saunakultuur, kuid väga paljud saunaliigid pole siia veel jõudnud, Saksamaa saunade saunavalik on tunduvalt suurem ja tihti ka lisavidinad nagu külmavee väike bassein, mullivannid, joomiskaevud jne. Frankfurdis polnud me reisi ainus saunakogemus.

Edasi viis tee mäkke, Schwanbergi, kus igal aastal käime. Seal olevat Saksamaa üks väheseid, kui mitte ainus luterlik klooster. Sealkäimine on alati tõeline hingamine: palveajad, väga head jutlused, toredad kohtumised Saksamaa pastoritega, erinevate eluteedega inimestega, palju matkamist, meditatsiooni, mõtisklusi, raamatuid. Seekord otsustasime jääda kolm päeva kauemaks kui eelneval aastal. Sain natuke ka vabatahtlikku tööd teha. Töötasin hotelli köögis, tegin inventuuri ning natuke sai ka süüa tehtud 😀 (süüa tegin tegelikult iseendale :-D). Esimese osa elasime noortemajas, viimased kolm päeva lossis. Kaasa tegime ka mitmed pakutavad seminarid, meditatsioonid. Võtsime vana aasta korralikult kokku ja uue vastu. Aasta lõppes jumalateenistusega ja uus aasta algas jumalateenistusega. Südaööl vaatasime, kuidas ümbruskondseid asulaid õhku lasti. Pärast raketindust oli taevas tume suitsupilv, ja pahad vaimud arvatavasti selleks korraks siis minema peletatud. Sellepärast neid rakette algselt ju lasti. Ära käisime ka Castellis, kloostri esmakohas.  Sinna matkasime ja kahel korral eksisime veidi ka teelt. Kuna jäime pimeda peale, tellisime mõistlikuse huvides tagasi tulles takso. Mägimatkamine pehmelt öeldes väsitab, kuid Schwanberg oma ümbrusega on selleks eesmärgiks ideaalne. Castelli perekonnale, kes kloostrile omal ajal ruumid võimaldas, kuulub muuseas ka maailmakuulus pliiatsitööstus. Seal toodetakse nt veini. Praegune klooster Schwanbergis on isemajandav tänu koolituste korraldamistele ja üritustele, samuti müüakse veini, pakutakse läbipõlenud pastoritele nõustamist, meditatsiooni ja koolidele reise jne. Lossi näol on nende käsutuses hotell, energiamajanduses ollakse väga säästlikud ning innovatiivsed, samuti on nende hooldusel kuulu järgi ainuke surnumets (?), kuhu korraldatakse urnimatuseid. Iga surnu valib endale puu enne surma juba puu välja, maksab ühekordse puuhooldustasu ja selle puu juurde tema tuhk ka maetakse. Õdede kirikus on olemas ka kabel, kus saab värskelt lahkunuid mälestada. Selline ettevõtmine toob päris kenasti raha sisse, annab aednikele ja ka õdedele tööd, asjapulkadele samuti. Pärast omaniku surma ostsid õed kogu hoonetekompleksi endale. Mulle on see koht omal viisil asendamatu. Patareid saavad laetud, palved palvetatud, ideaal pidevast usupraktikast, mis elu kannab, saab kenasti väljendatud, lisaks kogu soojus ja sotsiaalsus. Alati oleme seal kohtunud vahvate inimestega, kel igaühel oma lugu rääkida.

Väikese vahamaandumisega Frankfurtis viis tee meid hoopis Hollandisse, sõbrale külla. Nägime selle maa väidetavalt parimat kõrgkooli. Hollandit iseloomustab tagasihoidlik rikkus. Palju on aknaid, majad on kujundatud ruumikalt. Väliselt väikesed majad näevad seest päris suured välja.

Hollandis sattusime ka kinno. Kino oli omalaadne. Meie saal oli kusagil kõrgustes, kuhu viis ääretult kõrge trepp. Filmide keskel on ka paus. Vaatasime üht väga mitmetasandilist filmi “Philomena”. Lugu räägib naisest, kes elas nunnade juures, jäi rasedaks ning kelle laps anti nunnade poolt adopteerimisele. Lugu põhineb tõestisündinud sündmustel ja on igal juhul vaatamist väärt. Osalt pajatab film ka ajakirjandusest ja selle pahupoolest.

 

Hollandis käisime samuti saunas. Plaan oli minna kolmeks tunniks, kuid lusti jätkus kauemaks. Juhuslikult sattusime supersoodustuse otsa. Terve päeva pileti saime kokkuvõttes soodsamalt kui Eestis. Saunasid oli sees ja väljas. Ühes aurusaunas oli kuuma veega bassein, väljas suur mullivann, joogiallikas päris allikaveega, infrapunasaun, ujumisbassein samuti sooja veega, sanaarium, mitu aurusauna, koorimisruum soolaga, samuti oli väljas bassein, mis oli samuti sedavõrd soe nagu mullivann, ravimtaimesaun oli ka veel. Eripakkumise puhul saime tasuta kohvi. Ma usun, et see oli mu parim saunakogemus senini. Kohalikust kultuurist saime tundma kohalikku turgu. Koju vedasime tüki juustu ning kuhja õunu, mis turu lõpu puhul poolmuidu kaasa anti. Muidu oli kõik vahva, kuid kohalikus ühikas ei toimi noorte koristusgraafik. Samas, oma järelt nõud siiski mingi hetk pestakse. Vahel pesime nõusid aga enne kasutamist (n-ö puhtaid nõusid siis, ja mööblit ka). Muidu olid noored nagu noored ikka.

Täna oli siin täis maja. Lõunal käis söömas 395 inimest. Õues oli lämbe palavus, kuid äikeseni asi siiski ei küündinud. Ka meile majadesse jagus tööd küllaga. Kohtusin ühe vanema meesterahvaga, kelle inglise keel oli lihtsalt perfektne. Tegime tema juures hiirvaikselt koristust, kuna ta naine oli ühe toa enda valdusesse võtnud ning üritas seal magada 😛 Hiired lakkusid maja aga särama ning lahkusid jällegi.

Tänaseks olid palgatud lisatöölised, kes aitasid nõusid väljast sisse vedada. Tänane lisatööline oli juhuslikult sama noortekoori liige, mis meil Tartus külas käis. Pärast suurt lõunajooksmist said kõik endale vabal valikul jäätise preemiaks. Majades möllamist oli aga sedavõrd palju, et meie tööpäev ei lõppenudki koristamisega, vaid pesime veel veidi nõusid pea poole õhtusöögini välja, sest põhipühapäeva naiskond viibis veel majades.

Õhtul võtsin aga suuna Burgsviki, kinno, Taani ja mõnede muude riikide suurteost vaatama. “A Royal Affair” oli filmil nimeks.

Filmi tegemisel on kaasa teinud ka Lars van Trier ja teised, ning teos tabas otse südamesse. Lugu on Taanist, veidi omalaadsest kuningast ning tema naisest ja kuninga ihuarstist, inimõigustest ja vägivallast, võimust ja selle kuritarvitamisest. Üle pika aja on see jällegi üks neist filmidest, mis on rangelt soovituslik. Oli väärt kaemine. Paeluv oli jälgida, kuidas arenes tolleaegne ühiskond, kuidas kuninglik perekond oli oma ameti orjuses, preestrite meelevallas ning kuidas absoluutne monarhia võib paista sootuks erinevalt. Samas on see linateos kujutlus ka silmakirjalikkusest, kuulujuttudest ning Locke’i-eelsest võimude kokkukuulumisest. Käskkiri hukkamiseks võidi anda vaid kuulujutu põhjal, miskit ei pidanud tõestama. Lugu on ka suurest armastusest, naistest. nende positsioonitust positsioonist omas ajas. Tegemist on selle aasta teosega.

Just käisin Hemses shoplemas. Sain kindad ja kreemi ja teel koju korjasin terve kotitäie nurmenukke. Need on kaaslasele üllatuseks. Vaatan, kuidas reageerib. Nurmenukke on siin tohutult.

Üleeilne kontsert oli asja ette. Mõned lood olid võimsad, häid laulukirjutajaid oli siin ikka palju koos. Nii mõnegi otsiks hea meelega ka netist veel üles ja kuulaks ja kuulaks. Eile töötades leidsin mälestuseks veel kena medika, mille vennale kavatsen viia. Las mängib kuulsuse vidinaga kidral paar lookest.

Eilse õhtu veetsime filmi ees. Oli kavas film “Biutiful”. Tegemist on vaieldamatult kohustusliku repertuaariga. Film räägib isast ja tema kahest lapsest, emast, keda vaevab bipolaarne häire. Lisaks avastatakse mehel eesnäärmevähk. Sinna lisandub rahateenimine, allmaailm, musta töö tegijad, immigratsiooniprobleemid, suhted, homoseksuaalsus, perekonna teema ning samas ka vaimsuse ühildamine selle kõigega. Film sai Cannes’i festivalil parima peaosalise auhinna vääriliseks ning parima võõrkeelse filmi auhinna samuti. Lisaks tundub film olevat tugevalt tootmiskulude kokkuhoiu vastane ning kaugemalt vaadeldes võib näha taustal vilkumas ka Jeesus-lugu. Peategelane natuke sarnaneb samuti Jeesuse rolliga. Seega on film ka parempoolsuse kriitika. Vähemalt on teda võimalik nii vaadelda. See on film inimlikkusest ja ohust, kui inimeste vahelises suhtlemises inimlikkus unustatake, samuti lisandub vanemarolli sügavam analüüs. Mida tähendab päriselt olla lapsevanem.

Homme aga jällegi tööle, tööle 😛

Mnja, käisin täna Salvestis. Nüüd on paariks nädalaks toit varutud.

Selle nädala suurim uudis on, et elasin koolipraktika suurepäraselt üle. Täna oli lisaks kavas Pärnusse sõita, kuid külmetus tuli vahele ja võttis kogu tähelepanu endale. Seega jõuab sinna alles teisipäeval.

Eile oli jällegi piibligrupp. Naudin seal käimist ja ka selle tegemist väga. Inimesi on kohal küll oodatust vähem, kuid nii mina, kui loodetavasti ka osavõtjad saavad Uue Testamendi koha pealt oma jagu targemaks.

Lisaks jõudsin sel nädalal ka EEÜÜ-sse. Sai Markust lahti harutatud, kohvi joodud ning palveletud. Sattusin sõpside-tuttavate nähemisest nii elevusse, et tundsin pisut enda domineerimist, ehmatasin vist veidi mõnda inimest, kes mind ja minu viise veel lähemalt ei tunne.

Nüüd aga ravin oma külmetust…

Aga filmid…

Õigus!

Vaatasin “Shame”‘i, filmi seksisõltlasest mehest. Probleemi on kirjeldatud nii ehedalt, et seljakarvad tõusevad püsti. Filmi ei soovita siiski nendele, kes pelgavad filmis näha paljast ihu. Seda siin ei varjata. Film on minu meelest õnnestunud.

Teisena oli vaatlemisel film nimega “Türannosaurus”. Siin on tegemist looga inimsuhetest, kristlusest, Jumalast, koduvägivallast. Siin on tegemist naisega, kes oma alaväärsuskompleksi käes vaevleva samuti kristlasest mehe käest peksa saab, keda räigelt kuritarvitatakse. Minu meelest peaks see film olema iga naisepeksja kodukinos. Peategelaseks on aga mees, kellel on kohati raske iseloom, kehv maine, kuid vägagi soe süda, samuti suhteliselt suured sotsiaalsed probleemid, suhtlemisraskused. Näidatakse tema elu, kohtumist tolle kristlasest naisega, mehe ühe sõbra suremist, leina oma enda kadunud tüdruku pärast, kelle siit ilmast viis muideks diabeet. Samuti näidatakse tema suhtlemist naabripoisiga, naabripoisi perekonnaga. Poisiga tekib tal suurem side. Algab film aga sellega, kuidas mees oma koerale lõpu peale teeb, põhjuseid siin ei mainita, kuid mehest jääb väga kehv mulje. Filmis ohverdatakse kokku kaks koera, kuid motiivid on siin vastupidised. Mõlemaid filme soovitan soojalt.

Vaatasin just filmi. Filmi keele järgi tundsin ära, et olen üht filmi Bruno Dumontilt (Jeesuse elu). Film valmis 2006. aastal ja sai Cannes’i filmifestivalil Grand Prix auhinna vääriliseks. Eriti tunduks pole Flanders siiski osutunud, ehkki ma aru ei saa, miks.

Teemaks on prantsuse külaelu, täpsemalt ühe mehe ja naise suhteliselt tundetu suhe. Naine petab emotsioonide vähesuse tõttu meest igal sammul ning samuti mees ei tunnista avalikult, et nad üldse koos on. Küla mehed lähevad ära sõtta ning saavad seal, peale ühe, kõik surma. Näidatakse sõjakoledusi, seda, et inimesed lähtuvad vaid nende baasvajadustest. Mehed vägistavad vastasarmee naissõduri. Hiljem satuvad nad vastase kätte vangi ning naissõdur laseb vägistajad hukata ja ühe, vägistamise algataja ka kastreerida ning seejärel laseb naine mehe maha. Pärast pääsemist saabub ainus ellujääja, meie peategelane tagasi koju. Kõik on muutunud. Ta jättis ühe oma sõpradest surema ning süümepiinad painavad teda. Esimest korda elus aga julgeb ta oma tüdrukule tunnistada, et teda armastab. Ka kodus toimus samal ajal sõda. Naine oli nimelt rasedaks jäänud ning esile tulevad ka nümfomaani kalduvused. Aegamisi kaotab naine mõistuse ja hospitaliseeritakse, kuid saab hiljem jällegi välja. Seega kurva filmi lõppnoot on siiski ilus ja filmil on väike moraalne alatoon ning noot, mis loo lõpetab, annab lootust. Mõlemad inimesed olid nii palju läbi elanud, et lõpuks said nad oma veidral viisil suhteks valmis.

Jällegi koolipäev läbi saanud. Oli kaks antropoloogia üritus. Üks neist jääb paraku viimaseks korraks, kuna uni hakkas silmi vajuma. Pärast tõttasin lastekodusse suppi sööma ja tööd noolima. Õnnestunud noolimine oli. Saan arvatavasti jällegi veidi ajukurdusid pingutada ja üht õpilast juhendada.

Seejärel kappasin tagasi ülikooli, tee peal nägin Carmenit. Käisin stipivõimalusi kuulamas. Sain targemaks. Tuleb hakata kandideerima et sügissemestril jällegi kuskil väljamaal kogemusi ammutada ja kohustuslikke aineid teha.

Unustasin päeva tähtsaima osa – võin nüüd ametlikult luua padjaklubi, sest nüüd on mul korralik padi 😀

 

Viimastel päevadel on palju teemasid käinud meediast läbi seoses rassismi, sallimatuse ning naisõiguslusega. Mul on siiralt hea meel, et neist teemadest kirjutatakse. Kuskil südames on suur soov saada vatud ühiskonnaks. Mingil viisil võib seda, et meie valimisi pea-aegu kuskil ei kajastatatud, näha ka positiivsena. Oleme stabiliseerumas, me polegi mingi mõttetu pisike Ida-Euroopa riigike, mis kõik nässu keerab.

Et ma ei unustaks: filmifestival tuleb ja mina lähen – KINNO loomulikult 😀

http://www.worldfilm.ee/

Vaatasime eile filmi. See, tundub mulle, muutis mu elu, nagu iga elatud hetk.

Jällegi märkasin, kui suur on kasu RELIGIOONIÕPETUSEST. Tavaline inimene sellest filmist aru EI saaks. Olen selles paraku kindel.

Film räägib sellest kuulsast teosest:

I osa

II osa

III osa

Tekst ise:

HOWL

by Allen Ginsberg

I saw the best minds of my generation destroyed by

madness, starving hysterical naked,

dragging themselves through the negro streets at dawn

looking for an angry fix,

angelheaded hipsters burning for the ancient heavenly

connection to the starry dynamo in the machinery of night,

who poverty and tatters and hollow-eyed and high sat

up smoking in the supernatural darkness of

cold-water flats floating across the tops of cities

contemplating jazz,

who bared their brains to Heaven under the El and

saw Mohammedan angels staggering on tenement roofs illuminated,

who passed through universities with radiant cool eyes

hallucinating Arkansas and Blake-light tragedy

among the scholars of war,

who were expelled from the academies for crazy &

publishing obscene odes on the windows of the skull,

who cowered in unshaven rooms in underwear,

burning their money in wastebaskets and listening

to the Terror through the wall,

who got busted in their pubic beards returning through

Laredo with a belt of marijuana for New York,

who ate fire in paint hotels or drank turpentine in

Paradise Alley, death, or purgatoried their

torsos night after night

with dreams, with drugs, with waking nightmares,

alcohol and cock and endless balls,

incomparable blind; streets of shuddering cloud and

lightning in the mind leaping toward poles of Canada & Paterson,

illuminating all the motionless world of Time between,

Peyote solidities of halls, backyard green tree cemetery

dawns, wine drunkenness over the rooftops,

storefront boroughs of teahead joyride neon

blinking traffic light, sun and moon and tree

vibrations in the roaring winter dusks of Brooklyn,

ashcan rantings and kind king light of mind,

who chained themselves to subways for the endless

ride from Battery to holy Bronx on benzedrine

until the noise of wheels and children brought

them down shuddering mouth-wracked and

battered bleak of brain all drained of brilliance

in the drear light of Zoo,

who sank all night in submarine light of Bickford’s

floated out and sat through the stale beer after

noon in desolate Fugazzi’s, listening to the crack

of doom on the hydrogen jukebox,

who talked continuously seventy hours from park to

pad to bar to Bellevue to museum to the Brooklyn Bridge,

lost battalion of platonic conversationalists jumping

down the stoops off fire escapes off windowsills

off Empire State out of the moon,

yacketayakking screaming vomiting whispering facts

and memories and anecdotes and eyeball kicks

and shocks of hospitals and jails and wars,

whole intellects disgorged in total recall for seven days

and nights with brilliant eyes, meat for the

Synagogue cast on the pavement,

who vanished into nowhere Zen New Jersey leaving a

trail of ambiguous picture postcards of Atlantic City Hall,

suffering Eastern sweats and Tangerian bone-grind-ings and

migraines of China under junk-with-drawal in Newark’s bleak furnished room,

who wandered around and around at midnight in the

railroad yard wondering where to go, and went,

leaving no broken hearts,

who lit cigarettes in boxcars boxcars boxcars racketing

through snow toward lonesome farms in grand-father night,

who studied Plotinus Poe St. John of the Cross telepathy

and bop kabbalah because the cosmos instinctively

vibrated at their feet in Kansas,

who loned it through the streets of Idaho seeking visionary

indian angels who were visionary indian angels,

who thought they were only mad when Baltimore

gleamed in supernatural ecstasy,

who jumped in limousines with the Chinaman of Oklahoma on the impulse of winter midnight street

light smalltown rain,

who lounged hungry and lonesome through Houston

seeking jazz or sex or soup, and followed the

brilliant Spaniard to converse about America

and Eternity, a hopeless task, and so took ship to Africa,

who disappeared into the volcanoes of Mexico leaving

behind nothing but the shadow of dungarees

and the lava and ash of poetry scattered in fireplace Chicago,

who reappeared on the West Coast investigating the

F.B.I. in beards and shorts with big pacifist

eyes sexy in their dark skin passing out incomprehensible leaflets,

who burned cigarette holes in their arms protesting

the narcotic tobacco haze of Capitalism,

who distributed Supercommunist pamphlets in Union

Square weeping and undressing while the sirens

of Los Alamos wailed them down, and wailed

down Wall, and the Staten Island ferry also wailed,

who broke down crying in white gymnasiums naked

and trembling before the machinery of other skeletons,

who bit detectives in the neck and shrieked with delight

in policecars for committing no crime but their

own wild cooking pederasty and intoxication,

who howled on their knees in the subway and were

dragged off the roof waving genitals and manuscripts,

who let themselves be fucked in the ass by saintly

motorcyclists, and screamed with joy,

who blew and were blown by those human seraphim,

the sailors, caresses of Atlantic and Caribbean love,

who balled in the morning in the evenings in rose

gardens and the grass of public parks and

cemeteries scattering their semen freely to

whomever come who may,

who hiccuped endlessly trying to giggle but wound up

with a sob behind a partition in a Turkish Bath

when the blond & naked angel came to pierce

them with a sword,

who lost their loveboys to the three old shrews of fate

the one eyed shrew of the heterosexual dollar

the one eyed shrew that winks out of the womb

and the one eyed shrew that does nothing but

sit on her ass and snip the intellectual golden

threads of the craftsman’s loom,

who copulated ecstatic and insatiate with a bottle of

beer a sweetheart a package of cigarettes a candle and fell off the bed, and continued along

the floor and down the hall and ended fainting

on the wall with a vision of ultimate cunt and

come eluding the last gyzym of consciousness,

who sweetened the snatches of a million girls trembling

in the sunset, and were red eyed in the morning

but prepared to sweeten the snatch of the sun

rise, flashing buttocks under barns and naked in the lake,

who went out whoring through Colorado in myriad

stolen night-cars, N.C., secret hero of these

poems, cocksman and Adonis of Denver-joy

to the memory of his innumerable lays of girls

in empty lots & diner backyards, moviehouses’

rickety rows, on mountaintops in caves or with

gaunt waitresses in familiar roadside lonely petticoat upliftings & especially secret gas-station

solipsisms of johns, & hometown alleys too,

who faded out in vast sordid movies, were shifted in

dreams, woke on a sudden Manhattan, and

picked themselves up out of basements hung

over with heartless Tokay and horrors of Third

Avenue iron dreams & stumbled to unemployment offices,

who walked all night with their shoes full of blood on

the snowbank docks waiting for a door in the

East River to open to a room full of steamheat and opium,

who created great suicidal dramas on the apartment

cliff-banks of the Hudson under the wartime

blue floodlight of the moon & their heads shall

be crowned with laurel in oblivion,

who ate the lamb stew of the imagination or digested

the crab at the muddy bottom of the rivers of Bowery,

who wept at the romance of the streets with their

pushcarts full of onions and bad music,

who sat in boxes breathing in the darkness under the

bridge, and rose up to build harpsichords in their lofts,

who coughed on the sixth floor of Harlem crowned

with flame under the tubercular sky surrounded

by orange crates of theology,

who scribbled all night rocking and rolling over lofty

incantations which in the yellow morning were

stanzas of gibberish,

who cooked rotten animals lung heart feet tail borsht

& tortillas dreaming of the pure vegetable kingdom,

who plunged themselves under meat trucks looking for an egg,

who threw their watches off the roof to cast their ballot

for Eternity outside of Time, & alarm clocks

fell on their heads every day for the next decade,

who cut their wrists three times successively unsuccessfully, gave up and were forced to open antique

stores where they thought they were growing

old and cried,

who were burned alive in their innocent flannel suits

on Madison Avenue amid blasts of leaden verse

& the tanked-up clatter of the iron regiments

of fashion & the nitroglycerine shrieks of the

fairies of advertising & the mustard gas of sinister intelligent editors, or were run down by the

drunken taxicabs of Absolute Reality,

who jumped off the Brooklyn Bridge this actually happened and walked away unknown and forgotten

into the ghostly daze of Chinatown soup alley

ways & firetrucks, not even one free beer,

who sang out of their windows in despair, fell out of

the subway window, jumped in the filthy Passaic, leaped on negroes,

cried all over the street,

danced on broken wineglasses barefoot smashed

phonograph records of nostalgic European

1930s German jazz finished the whiskey and

threw up groaning into the bloody toilet, moans

in their ears and the blast of colossal steam whistles,

who barreled down the highways of the past journeying

to each other’s hotrod-Golgotha jail-solitude

watch or Birmingham jazz incarnation,

who drove crosscountry seventytwo hours to find out

if I had a vision or you had a vision or he had

a vision to find out Eternity,

who journeyed to Denver, who died in Denver, who

came back to Denver & waited in vain, who

watched over Denver & brooded & loned in

Denver and finally went away to find out the

Time, & now Denver is lonesome for her heroes,

who fell on their knees in hopeless cathedrals praying

for each other’s salvation and light and breasts,

until the soul illuminated its hair for a second,

who crashed through their minds in jail waiting for

impossible criminals with golden heads and the

charm of reality in their hearts who sang sweet

blues to Alcatraz,

who retired to Mexico to cultivate a habit, or Rocky

Mount to tender Buddha or Tangiers to boys

or Southern Pacific to the black locomotive or

Harvard to Narcissus to Woodlawn to the

daisychain or grave,

who demanded sanity trials accusing the radio of hyp

notism & were left with their insanity & their

hands & a hung jury,

who threw potato salad at CCNY lecturers on Dadaism

and subsequently presented themselves on the

granite steps of the madhouse with shaven heads

and harlequin speech of suicide, demanding instantaneous lobotomy,

and who were given instead the concrete void of insulin

Metrazol electricity hydrotherapy psychotherapy occupational

therapy pingpong & amnesia,

who in humorless protest overturned only one symbolic

pingpong table, resting briefly in catatonia,

returning years later truly bald except for a wig of

blood, and tears and fingers, to the visible mad

man doom of the wards of the madtowns of the East,

Pilgrim State’s Rockland’s and Greystone’s foetid

halls, bickering with the echoes of the soul,

rocking and rolling in the midnight solitude-bench

dolmen-realms of love, dream of life a nightmare,

bodies turned to stone as heavy as the moon,

with mother finally ******, and the last fantastic book

flung out of the tenement window, and the last

door closed at 4. A.M. and the last telephone

slammed at the wall in reply and the last furnished room

emptied down to the last piece of mental furniture,

a yellow paper rose twisted on a wire hanger in the closet,

and even that imaginary,

nothing but a hopeful little bit of hallucination

ah, Carl, while you are not safe I am not safe, and

now you’re really in the total animal soup of time

and who therefore ran through the icy streets obsessed

with a sudden flash of the alchemy of the use

of the ellipse the catalog the meter & the vibrating plane,

who dreamt and made incarnate gaps in Time & Space

through images juxtaposed, and trapped the

archangel of the soul between 2 visual images

and joined the elemental verbs and set the noun

and dash of consciousness together jumping

with sensation of Pater Omnipotens Aeterna Deus

to recreate the syntax and measure of poor human

prose and stand before you speechless and intelligent

and shaking with shame,

rejected yet confessing out the soul to conform to the rhythm

of thought in his naked and endless head,

the madman bum and angel beat in Time, unknown,

yet putting down here what might be left to say

in time come after death,

and rose reincarnate in the ghostly clothes of jazz in

the goldhorn shadow of the band and blew the

suffering of America’s naked mind for love into

an eli eli lamma lamma sabacthani saxophone

cry that shivered the cities down to the last radio

with the absolute heart of the poem of life butchered

out of their own bodies good to eat a thousand years.

What sphinx of cement and aluminum bashed open

their skulls and ate up their brains and imagination?

Moloch! Solitude! Filth! Ugliness! Ashcans and unob

tainable dollars! Children screaming under the

stairways! Boys sobbing in armies! Old men

weeping in the parks!

Moloch! Moloch! Nightmare of Moloch! Moloch the

loveless! Mental Moloch! Moloch the heavy

judger of men!

Moloch the incomprehensible prison! Moloch the

crossbone soulless jailhouse and Congress of

sorrows! Moloch whose buildings are judgment!

Moloch the vast stone of war! Moloch the stunned governments!

Moloch whose mind is pure machinery! Moloch whose

blood is running money! Moloch whose fingers

are ten armies! Moloch whose breast is a cannibal dynamo!

Moloch whose ear is a smoking tomb!

Moloch whose eyes are a thousand blind windows!

Moloch whose skyscrapers stand in the long

streets like endless Jehovahs! Moloch whose factories

dream and croak in the fog! Moloch whose

smokestacks and antennae crown the cities!

Moloch whose love is endless oil and stone! Moloch

whose soul is electricity and banks! Moloch

whose poverty is the specter of genius! Moloch

whose fate is a cloud of sexless hydrogen!

Moloch whose name is the Mind!

Moloch in whom I sit lonely! Moloch in whom I dream

Angels! Crazy in Moloch! Cocksucker in

Moloch! Lacklove and manless in Moloch!

Moloch who entered my soul early! Moloch in whom

I am a consciousness without a body! Moloch

who frightened me out of my natural ecstasy!

Moloch whom I abandon! Wake up in Moloch!

Light streaming out of the sky!

Moloch! Moloch! Robot apartments! invisible suburbs!

skeleton treasuries! blind capitals! demonic

industries! spectral nations! invincible mad

houses! granite cocks! monstrous bombs!

They broke their backs lifting Moloch to Heaven! Pave-

ments, trees, radios, tons! lifting the city to

Heaven which exists and is everywhere about us!

Visions! omens! hallucinations! miracles! ecstasies!

gone down the American river!

Dreams! adorations! illuminations! religions! the whole

boatload of sensitive bullshit!

Breakthroughs! over the river! flips and crucifixions!

gone down the flood! Highs! Epiphanies! Despairs!

Ten years’ animal screams and suicides!

Minds! New loves! Mad generation! down on

the rocks of Time!

Real holy laughter in the river! They saw it all! the

wild eyes! the holy yells! They bade farewell!

They jumped off the roof! to solitude! waving!

carrying flowers! Down to the river! into the street!

Carl Solomon! I’m with you in Rockland

where you’re madder than I am

I’m with you in Rockland

where you must feel very strange

I’m with you in Rockland

where you imitate the shade of my mother

I’m with you in Rockland

where you’ve murdered your twelve secretaries

I’m with you in Rockland

where you laugh at this invisible humor

I’m with you in Rockland

where we are great writers on the same dreadful typewriter

I’m with you in Rockland

where your condition has become serious and

is reported on the radio

I’m with you in Rockland

where the faculties of the skull no longer admit

the worms of the senses

I’m with you in Rockland

where you drink the tea of the breasts of the

spinsters of Utica

I’m with you in Rockland

where you pun on the bodies of your nurses the

harpies of the Bronx

I’m with you in Rockland

where you scream in a straightjacket that you’re

losing the game of the actual pingpong of the abyss

I’m with you in Rockland

where you bang on the catatonic piano the soul

is innocent and immortal it should never die

ungodly in an armed madhouse

I’m with you in Rockland

where fifty more shocks will never return your

soul to its body again from its pilgrimage to a

cross in the void

I’m with you in Rockland

where you accuse your doctors of insanity and

plot the Hebrew socialist revolution against the

fascist national Golgotha

I’m with you in Rockland

where you will split the heavens of Long Island

and resurrect your living human Jesus from the

superhuman tomb

I’m with you in Rockland

where there are twenty-five-thousand mad com-

rades all together singing the final stanzas of

the Internationale

I’m with you in Rockland

where we hug and kiss the United States under

our bedsheets the United States that coughs all

night and won’t let us sleep

I’m with you in Rockland

where we wake up electrified out of the coma

by our own souls’ airplanes roaring over the

roof they’ve come to drop angelic bombs the

hospital illuminates itself imaginary walls collapse

O skinny legions run outside O starry

spangled shock of mercy the eternal war is

here O victory forget your underwear we’re free

I’m with you in Rockland

in my dreams you walk dripping from a sea-

journey on the highway across America in tears

to the door of my cottage in the Western night

Back to Howl with Ginsberg and Markov (allikas)

Selline lugu ühest elust. Film oli karm kuid niivõrd hästi tehtud, et vaatamata ei saanud ka jätta.

Tegemist on 20. sajandi ühe suurima poeetilise teosega.

Filmi treiler:

Peaosalisena James Franco


Homme seda Pumpesse vaatama 😀

Tegemist võib olla esoteerikaga 🙂

Midagi elulist: Woody Alleni uus film. Tegemist on komöödiaga, kuid kuna film on sedavõrd sügavmõtteline ning tegelased kohati nii krussis, et naer mõnel hetkel lausa ununeb. Film on elust, vananemisest, surmast – ning religioonist omal viisil. Woody Alleni meelest on rõõm elust illusoorne. Õnn on võimalik vaid illusoorse enesepettuse vahendusel. Kuid, samas, see, kes end illusioonide kohatises totruses leiab, on lõppkokkuvõttes õnnelikum.

Nagu Pauluski lausus, olevat nt usk maailma silmis totrus, kuid see teeb reaalselt õnnelikuks 🙂

See film on tõeliselt vaatamist väärt. Näitlejad on parimad, osad hästi täidetud.

Intervjuu näitlejatega:

Tänasest muidu: oli selle aasta viimane prantsuse keele seminar. Hakkan hääldusele vaikselt pihta saama. On tõeline nauding jällegi uut keelt õppida. Kunagi väitsin, et prantsuse keel saab minu järgnevaks väljakutseks. Saigi. Hiljem saabus kino. Kogemata istus meie kõrval eestlane, kes siin juba pea 20 aastat elanud. Film vaadatud, kõndisime koju ning küpsetasin oma sõbrannale maitsva vormiroa kartulite, liha, mozzarella ning ananassiga. Oli tõepoolest sedavõrd maitsev, et võiks lausa naabreid sööta sellega. Paar tükki said ka kaasa ampsata.

Millegipärast on siin nii, et hakatakse hirmsalt haletsema, kui kuuldakse, et jõuludeks siia jääme. Vaadatakse natuke veidra pilguga, arvates ehk, et kannatame üksilduse käes. Tegelikult see nii ei ole. Jõulud on vaikne aeg, aeg palveks, aeg mõtiskluseks. Ei pea ju ilmtingimata suurt siga endale keresse ajama. Võib nt nagu mina pidada paar kontserti, olla kirikus, nautida randa, hülgeid, suurt maja, mis vaid minu päralt ja pealegi vaatega merele.

 

Eile olime kinos. Nägemisele tuli “Pianomaania”. Jäin rahule. Häid kinoskäike tuleb kindlasti veelgi. Helerin on mul külas. Vintsutasin teda päeva läbi linna pääl. Ära väsis teine ja nohiseb ja mühiseb mõnusalt. Vedasin ta missale, pärast seda seltskonnaga kohvi jooma, poodi. Õhtu lõppes sellega, et tegin üle pika aja mõnuga süüa – kartuli-heeringa vormi. Nämm-nämm… Kahju ainult, et heeringafileed magusad polnud. Sellisel viisil sain retsepti algselt. Maitse on siiski lihtsalt suurepärane. Ka kokkamine võib vahva olla. Homme ooperisse, ülehomme kavas esitada kontsert, karta ja loota on, et väga paljudele inimestele.

juuni 2017
E T K N R L P
« mai    
 1234
567891011
12131415161718
19202122232425
2627282930  

Enter your email address to subscribe to this blog and receive notifications of new posts by email.

Join 3 other followers

wordpress statistics

Blog Stats

  • 58,289 hits