You are currently browsing the monthly archive for märts 2011.

Nii see päiv jälle õhtasse kulges, kui kulutuli, välgukiirusel.

Alguses oli kirikulooseminar. Võrdlesime Augsburgi ja Trentot, kaks ilusat linna, kus kenad usutunnistuskirjad välja said antud. Rääkisime veidi katoliikluse loomusest, protestantismi killustatusest ning olemusprintsiipidest. Katoliiklus lähtub ülevalt antud kindlalt sõnastet doktriinist, kuid protestantluses vaieldakse millegipärast enam ning vastandused tunduvad suuremad. Katoliiklus mahutab väga erinevaid seisukohti. Protestandid lähtuvad pühakirja tõlgendamisest ning tundub, et see on neid suurtele eriarvamustele viinud. Jääb vaid tulevik ära oodata ning vaadata, kas meist saavad ortodoksid :-), kas hajume, leiame ühisosa ning saame uuesti kokku või sööb meid nt katolik kirik oma suure kübaraga, mis kõike mahutab. Omaette küsimus on, mis saab katolikust kirikust. Urmase sõnul oli seda kirikuloogiliselt ette näha, et paavsti võim üha suureneb. Kuhu ta siis läheb?

Seejärel tõttasin tööpõllule. Põld oli küntud, kohvgi valmimas, kartulid keedetud. Asusin oma õpilasega eesti keelt järama. Lugesime, kirjutasime, väänasime ja käänasime sõnu. Saime teada, et sõna linde kirjutataksegi ainult ühe n-ga 😛 Lõpetuseks mängisime sudokut. Suutsime selle kahepeale ka ära lahendada. Mõni aeg seal oma koibikuid veel soojendanud, jooksin edasi. Mühkat-mühkat nühkisin kondid sotsiaalpedagoogika seminari. Rääkisime RESISDENTSIST pedagoogilises plaanis, koolipraktikas. Mõnikord on vaja olla pidur, pidurdaja, seista vastu, kujundada ja aru saada enda olemisest.

Jutustasime lugusid oma elust, kus olime mingis olukorras vastupanu osutanud. Tõin oma higipõlise näite kemplemisest diabeediga, eneseületamisest selles vallas, sporditegemisest ja edusammudest. Mulle vist ei esitatud suuri nõudmisi. Iga samm, mida võisin teha, oli edusamm 🙂 Mingil viisil tekitab selline vaade hingerahu.

Päev tõepoolest ei olnudki veel läbi. Haarasin kohvikust pannkoogi ja siblasin järgmisse peatuspunkti – Jaani kirikusse. Kirik säras kui jõulupuu. Mulle üllatusena oli seal täna fila-kontsert. Nägin jällegi Ene Salumäed. Seekord tundis ta mu juba ära. Kuulasin poole kõrvaga muusikat, teise poole kõrvaga lugesin kultuuriantropoloogiat. Tekkis selline mõnus muusika-inimolemise segunähtus. Öö võtsime vastu tavapärase gregoriaanipalvusega. Muuseas nägin täna ka oma gregoriaaniõpetajat. On lootust varsti jälle laulma saada.

Nüüd on aga aeg anda päev tagasi Jumala kätte 🙂 Oli hea päev…

Advertisements

Käisin piibligrupis, kus räägiti alandlikkusest. Eks miskit sai jällegi selgemaks, veidi sai palveletud, veidi privaatuudiseid kuuldud-nähtud 🙂 Õhtu kulges vannis, lugedes, Sirgiga sai räägitet. Tegelikult oli plaanis veel filmi vaadata, kuid eks tuleb veel päevi – ka öid.

Homme kavas: seminar, veel üks seminar ning õpetamistöö 😛

..mind vähemalt kindlasti. Täna oli tihe päev. Kargud alla ajanud, tõttasin Maarjamõisa. Võeti kolm suurt kapslit verd – tehnoülevaatuse tarbeks. Pisike osa minust rõõmustas sellegi üle, et sai jälle aadrit lasta. Ka Tarvo õnnesstus ära näha, seljatagant ja korraks, kuid ega ta kauaks minust pääse: lähen ju millalgi tema juurde vastuvõtule.

Pärast seda sõitsin peahoonesse ööd tasa tegema. Põõnasin ja lugesin kaks tundi, et siis laulukoori minna. Hakkasin just trepist alla tulema, kui Thomas-Andreas mulle ilmnes. Sai üle pika aja vesteldud, muljeid jagatud. Tal on vahvad pojad, kuulsin, kes juba häälekalt sõnu seavad ning üks juba ka laulab. Selle pääle läksingi laulukoori. See pakub mulle mõnusalt kogemusi. Laulame keskaegseid teoseid. Vaatan, ehk leiab ka paar näidet.

Loomulikult ei puudunud tänasest päevast ka tunnipalvus ning lisaks lisati mind ühte huvitavasse meditatsiooniprojekti. Ma siis vaatan, kui huvitav see on 😀

Viimaste päevade maamärgid:

täna treisin oma õpilase aju, käisin tööpostil, ajasin juttu, olin vaimustatud õhtulaulust, mille Paul (üks kasvandikke) enne söömist laulis. See koht tekitab tõelise kodu tunde.

Täna sain telefonikõne Saksamaalt. Andsin eile organisatsioonile, mis mind finantseeris, pikema intervjuu. Nüüd oli käes tänausõnade aeg. Olen tänulik, nii olid nemadki 🙂

Eilne päev möödus enamjaolt Elvas. Meil oli paastu- ja palvepäev. Laulsime ülistuslaule. Alguses oli nendega see pisike mure, et ma paljusid laule lihtsalt ei teadnud, olen viimastel aastatel harjunud ka enam teiselaadse repertuaariga. Mõne laulu sõnadki tundusid tõlke käigus oma tähenduse olevat muutnud. Kahati olin teoloogiliselt üllatunud, kui tekste silmitsesin. Aga muusika kiitis Issandat ning lasin tunnetel ja vaimsustatusel end mõnusalt kanda. Arutlesime piiblikohti, palvetasime usinasti ning lõpetuseks hävitasime kogu kaasatoodud toidu. Lühikeseks jäi, see oli ainus probleem ning saun kuulub minu meelest taolise ürituse vaieldamatu lisakomponendina asja juurde. Pääle toidu paastusime eile virisemisest. Tekkis naljakas diskussioon, et kas sõna virisemine võiks tulla sõnast vir (mees ladina keeli)? 😀 Ei usu, aga oleks vahva kuskilt asja kontrollida. Reede oli see päev, kus vend läks tagasi koju ja et uuesti kohaneda, võtsin Carmeni üheks ööks enda juurde 😛 Hää kohanemine oli. Siit asusime koos rongijaama teele. Ärkaminegi kujunes meeldivalt. Lootsin ärgata 8.15, aga millegipärast olin juba enne kaheksat ärgas. Nujah, küllap vilgas päike ja usinalt teed keetev suur äsjapestud kahupea mu meeldivalt äratasid 😛

Meelde tuli see, kuidas vennaga aitasime raekoja platsil küüditatute mälestuseks küünlaid süüdata. Nüüd saab ka sellekohaseid pilte üles riputada.

Hetk tagasi lõpetasin vestluse Krisiga. Rääkisime sotsiaalsest ebavõrdsusest, kodututest, sellest, miks on ebamugav, minul vähemalt, kui nt Saksamaal kodutu mulle oma ajalehte müüb. Minu meelest tekitab selline olukord veidi piinlikkust, ma täpselt ei teagi miks. See oleks nagu sunniviisiline aitamine. Kui inimene aga ei osta seda lehte, oleks ta justkui süüdlane selles, et inimene on kodutu. Minu meelest sarnaneb olukord umbes sellega, kui jehoovatunnistaja tuleb tänaval vastu ning tahab su hinge päästa või sind patust vabastada ning kuningriiki kutsub. Ka sel kohal tekib ebamugavus, nagu keegi ründaks sind veidi. Küllap tekib see ebamugavus seetõttu, et keegi tuleb mingisuguse tõetaotlusega, mis võib su vaateid muuta. Kuskil on väike hirm – äkki peakski aitama, äkki olengi selles kaudselt süüdi, et kodutul kodu pole, ehk ongi jehoovatunnistajal õigus. Küllap saab mingil viisil kõigutatud sisemine rahu, kindlus, et kõik on kontrolli all, tabab ehk ka hirm muutuda, hirm samuti sattuda tänavale, nii palju erinevaid aspekte. Milles olen aga veendunud, on see, et abistamine sellistes olukordades peaks olema vabatahtlik ning mitte sellisel viisil peale sunnitud. Enamusel tekiksid ju süümepiinad, kui näiteks seda ajalehte ei osta, mida nad müüvad. Kui nt mustlane küsib minult raha, siis tajun end samuti veidi rünnatuna, mjah, mustlaste puhul on veel ka ennustamise “lisaboonus” ning see, et keeldumise korral võib tabada mõni needmissõna.

Tegelikult arvan, et sotsiaalsete probleemidega võiks tegeleda ikkagi eelkõige riigi sotsiaalsüsteem. Nt too ajalehesüsteem tundub olevat mulle veidi piiripealne juhtum, natuke ehk ebaeetilinegi, kuna see lisab veelgi juurde kodutute tembeldamisele. Ma ei ole ka kindel, et see väga kodutute naasmist ühiskonda oluliselt parandaks, kuna taoline projeks tundub siiski olevat mingil viisil kerjamise alaliik. Mul oleks nt äärmiselt ebamugav neid ajalehti seal müüa, avalikult koguda sel viisil endale raha. Millegipärast on aga kohati nii, et sotsiaalsüsteemi rahad, paraku nähtavasti ka Saksamaal, ei jõua alati inimesteni, samamoodi ehk informatsioongi, et oleks üldse võimalik abi saada. Loomulikult võib ju olla seegi, et saadud rahast pole erilist abi, kuna see kuu alguses juba ära juuakse või narkootikumidele kulutatakse. Olulisem oleks eelkõige suurendada info jõudmist sihtgrupini, koolituste, psüühilise nõustamise ning jooma- ning narkoravi jõudmine samuti oma pot klientideni, samuti töökoolitused või ka kergemad ning kõigile jõukohased tööprojektid.

Vaatasin selle teemaga seoses ka Eesti Sotsiaalministeeriumi kodulehekülge. Ka meil peaks kõigil olema õigus minimaalsete leutingimuste olemasolule: söök, jook, riided, elukoht. Sellele vaatamata on meil üsna palju kodutuid. Huvitav, mis takistab abi jõudmisel nendeni? Et nad endale kas või riigi kulul väikese elamise, riided, söögi ja natuke sotsiaaltöölaadset tegevust võiksid leida. Saksamaal nt on need 1-euro töökohad.

Sealt sai meie jutt Krisiga tegelikult ka alguse kuna ta ei poolda saksa sotsiaaldemokraate, kuna nad olevat palju nõmedat kokku keeranud. Näitena tõi ta Hartz-4 projekti, mis liitis sotsiaaltoetuste ja töötu-abirahade süsteemi. Mjah, kui üle ühe aasta olev töötu saaks Eestis toetust 359 euri+adekvaatsed eluasemekulud, elatuskulud, lisaks ka tema alaealised pereliikmed, siis oleks selline asi minu meelest Eestis päris suur sotsiaalne garantii, suurim, mis meil eales olnud, kuid sakslased ei ole sellise süsteemiga eriti rahul. Raha vähendati eelevaga võrreldes oluliselt. Probeel on ka see, et kodanik peab tegema riigiga lepingu ning võtma vastu talle pakutud iga legaalse töö. Õnneks on siiski ka piirangud töö pakkumisel, nagu inimväärikus, abielu, liikumisvabadus jne. Kuid sellel seadusel on igal juhul ka päris palju vastaseid. Kris tõi näite, et teoreetiliselt võidaks tööotsijat toetusrahade äravõtmise ähvardamisel sundida nt ka prostitutsiooniks. Prostitutsioon on Saksamaal legaalne. Õnneks need kitsendused siiski mahendavad taolist ärakasutamist. Tegeliult võiks Eesti sellest süsteemist miskit ülegi võtta, sisuda töötu abiraha sellega, et töötu oleks valmis enese harimiseks ning reaalselt tööle minema. See ju ka vähendab seda, et mõned lihtsalt töötuabirahast elatuksid, lisaks lubab väheaktiivsetel ning ehk infopuuduses virelevatel inimestel paremini töö leida, kui see neil endal ei õnnestu. Eks vajadused ole erinevad. Õppisin aga seda, et kõiges ei saa eeskuju võtta USA-st. On hea, kui kõigil on tervisekindlustus ning ligipääs arstiabile ning on ka hea ja turvaline, kui sotsiaalsüsteem tagab reaalselt selle, et keegi ei pea tänavale minema ning nälga surema. Panustan sotsiaalsüsteemi tugevusele. Parim on, et selgus, et Kris on samuti vasakpoolne nagu minagi 😛

 

Teemaks selles sissekandes on viimaste päevade sündmused. Vend on külas. Küpsetasime ühe pea kuivanud kana. Sirgil oli mango, mul kolm avokaadot. Kokku pannes tuli välja mango koos oma inetute poegadega. Lisaks saabus meie kööki kevad koos pajutibudega ning tutti frutti kommidega. Nüüd on meil köögis kevadpuu koos kommidega. Siin elavad vist veidi veidrad inimesed 😀

Eilne päev oli omalaadne. Tõusin üles, elu tundus ilus, vend tegi söögi valmis, näksisin kõhu täis, asusime teele ning… mul hakkas paha 😀 Elul on huumorit. Eile tabas mind ootamatult kõhugripp. Tuikusin siiski koos vennaga ülikooli peahoone poole, rääkisin Olgaga väliskoolipraktikast, kaasjuhendamisest. See kulges tegelikult täitsa talutavalt ja sain asjad aetud. Isegi dekanaadist sai kenasti läbi mindud, heal juhul saab jällegi ühe aine üle kanda – homileetika nimelt, millega sai kuus kuud seminaris maadeldud, arvamust avaldatud, harjutusi tehtud, veidi kantslitki proovitud. Sain Olgalt kingituseks Noa laeva mängu. Tal neid veel mitu head kastitäit 😀

Pärast seda viis tee kerkosse ning seejärel koju – jõud oli lihtsalt otsas, süda paha ning palavik ligines. Palusin oma armsal sõbral, kes pole isegi kristlane, enda eest palvetada 🙂 Tegigi seda. Armas oli see, et järgmise päeva, st täna pärastlõunal tundsingi end nii palju paremini, et paar sammu koduõuest välja teha. Rühkisime korraks lastekodusse, tee joodud, edasi Jaani kontserti kuulama. Kavas oli miskit lummavat: Arrotajad. Ka Lea armas sugulane osales seal. Jäin meeletult rahule. Olin lihtsalt kõrvust ja südamest tõstetud.

Väike stiilinäide 🙂

Sellega polnud päev veel kaugeltki läbi. Toibusin kenasti, pärast kontserti läksime filmile, seekord tuli film peruu köögist, toitudest ja nende rahvuse identifikatsioonist läbi toidu, kommete, religiooni ning tõepoolest maitsemälu. Peruulased tõid meile kartuli 🙂 Seega on meil põhjust enamgi kui tänulik olla. Tänu nendele on võimalik olnud suuresti Euroopa rahvastiku kasvamine ning näljasurmade lõppemine iga kehva saagiaasta korral. Riik on läbimas hetkel gastronoomilist revolutsiooni. Dokumentaalfilm on sellest, kuidas tehakse päriselt süüa, selle eetikast, eesmärkidest, turustamisest, ideoloogiast. Osaliselt on film ka hümn traditsiooni hoidjatest – NAISTEST, kes kogu aastatuhandetepikkuse traditsiooni on meie aega kandnud.

Ka sellega päev veel ei lõppenud: järgnes pooletunnine jalutuskäik koju, kuid sooja saamiseks istusime veel “Ristiisa” pubis.

KA õhtupalvus sai kenasti peetud Jaanis.

Homme kavas: perearst, loeng, mahjongiõhtu ning ehk mõni filmgi 🙂

…oli pere ja mitte surra ristil… Seda väidab film, mida mul õnnestus eile vaadata. Film rääkis loomulikult veel muustki. Minu meelest on tegemist ühega parematest Jeesus-filmidest. Sinna on haaratud päris mitmed viimaste aegade uurimuste lemmikpalad, Juudas kui Jeeuse parim sõber ja kaaslane, Maarja Magdaleena Jeesusega abielus jne, ka Pilaatust ei kirjeldata naaivselt Jeesuse suurima sõbra ja toetajana. Enamus seda ei teagi, kuid teoloogias on viimasel kahel sajandil kujunenud päris mitmed Jeesu-pilte: variserist, patsifistist, feministist jne. Loomulikult on seal kõrval siiski ka veel teadlasi, kes näevad Jeesuse kui Messia võlusid. Iga kaader on minu meelest selles filmis lihtsalt kulda väärt, no vähemalt präänikut igal juhul. Lähenemine on uudne, igas hetkes on kogeda miskit uut, osad kohad on nii ehedad, et võtab võpatama, samuti ajalookirjeldus on jahmatavalt hingesööbiv.

 

Tänane päev oli tegelikult päris meeldiv. Hommikul järasin koos naabritega, seejärel vedasin end teenistusele. Viimastel päevadel on olnud kõrvaprobleem. Küllap tõmbasin SPA-s kõrva vett täis. Käisin valvearsti vastuvõtul. Selgus see, et trummikile kummis, kuid suuremat häda pole. Kõrv lihtsalt niisama veidi vilises ning läks lukku ja unustas mulle mainida, kuhu võti jäi. Ei saagi siis muud teha kui neelata lihtsalt. Aeg parandab kõik haavad või tuleb lihtsalt järgmine põletik…

Pärastlõunal, kirikukohm alla neelatud, seadsin sammud tööpostile. Sai noortega vesteldud ning M, oma õpilast jällegi ortograafiliselt treitud. Rääkisime muuseas ka Liibüast, näitasin kaardil, kus riik asub, seletasime Jaapaniga seonduvaid probleeme, üritasin selgeks teha (endalegi muideks) kuidas maavärin, tsunami ja kõik seal välja võis näha. Tore on nii väikese tegelasega täiesti mõistlikke asjade üle vestelda. Juba nii noorel inimesel paistavad olevat oma väikesed arusaamad, miskit, mis kodust veel kaasa võetud ning mis peamine, hea süda.

Eile õhtul saunatasime Liisa, Martini ja Marleeniga. Oli äärmiselt vahva õhtu… Enne seda oli ju just lõppenud loeng filmidest, nii et need mõtted kandsin uljasti veel saunagi edasi. Muljetasime, sõime pelmeene, jõime veidi siidrit ja õlustki polnud puudust. Sai räägitud loomulikult ka jaapanlastest, nendele pakutud abist, nende suhtumisest. Kritiseeriti muhedal viisil üht eesti ajakirjanikku, kes toredatelt metafüüsilistelt alustelt üht jaapanlast siin küsitles. Küsiti selle suhtumisega, et kas jaapanlased oma jumalate peale ka viha peavad? Jaapanlane nentis, et neil väga ilus loodus ja selle looduse juurde kuulub ka taoline loodus. See oli parim vastus. Või siis olukord, kus vanem naine seisab oma rusudest maja ees. Temalt küsiti, et kas oli väga hirmus? Naine vastas, et see hetk oli küll hirmus, kui tsunami tuli ja sellega vastus lõppes. Hiljem oli hirm kadunud ning taastunud rahu. Mida olekski võimalik vastata taolises olukorras? Leian, et see oligi kõik, mida selles olukorras öelda võinuks. Ta seisis oma maja ees, ta oli kaotanud kõik, kuid puudub hirm. Selles me erineme küllap jaapanlastest.

Homme kavas: statist, lauluproov, palvus ja antropoloogia filmifestival 😀 VEND tuleb ka külla paariks päevaks 🙂

 

 

Tegime pitsat. Sain kiituse osaliseks, et olevat üle pika aja parim olnud. Enne seda oli koor, kus omandasime tuisukiirusel laule. Koorijuht tõi mu koju. Loodan, et mu ratas seeläbi loosi ei lähe. Pärastlõuna möödus SPA-s: saunades, mullivannides sulistades. Saksamaaga võrreldes oli kogu lõbu 3x odavam, see oli mulle meeldiv üllatus. Pääle selle läbisin tasuta valgusravi ning möödaminnes käisin ka solaariumis ning küpsetasin veidi nahka. 5 minutit ja praegu kiheleb mõnuga. Küllap oli omajagu tugev masin.

Vaatasin just saksakeelset saadet andekatest õpilastest, kellele välise surve poolt pannakse erinevaid diagnoose, mis ei lase neil oma võimetele vastavalt areneda ning käsitleb neid haigena. Siin jällegi mõtlemisainet pealesurutud vaadetest.

Kas mu laps on veel normaalne? – ZDF – saksakeelne ülekanne

Tänane kogemus naiskorporatsioonidest: küsisin ühelt korporatsiooni rebaselt, et mida värsked tulijad tavaliselt teevad algusperioodil. Mulle vastati, et aitavad enamasti köögis, korraldavad ja ka koristavad. Seejärel mainis ta, et NAISEL on alati hea teada, kuidas koristada.

Selle teabe peale ütles mu naaber, et naiskorporatsioonidest kasvatatakse naisi meeskorporantidele. Pean vist nõustuma, kuid igasugune isu korporandiks saada aihtus tuule kiirusel.

Tänast päeva pidavat iseloomustama järgnev laul, mis vajaks veidi küll eelretsensiooni, ehkki see ju tabab paraku maailmas märki:

Mina sain seda täna teada ja enam näppu ei viska.

Meil oli antropoloogia loeng. Kõigepealt oli teemaks kultuurimüüdid…nt väitvat Alex Lepajõe, et monogaamsus noores eas polevat võimalik…mehed kohe peavad olema lõdva püksikummiga…Või siis nt et naised olevatki natuke rumalamad…kodusemad, vaiksemad jne….Need on kultuurimüüdid, mis annavad meie ühiskonnale muutumatuse illusiooni… Seega ütles Alex tegelikult peamiselt seda, et te peate mind võtma nagu ma olen…nii ma olen ja ma olen mustermees… 😀 Ma isiklikult olen näinud ka teistsuguseid mehi.

Seega saab siin teha sotsiaal-konstruktivistlikku kriitikat…tegelikult vaadates nii ei ole…Oma tegevusega me tihti põlistame müüte ning see annabki neile sotsiaalse faktilisuse. On olnud väga erinevaid arusaamu…

Arvamus muslimitest… neil puuduvat armastusabielu…tegelikult leidub neil siiski kõike, kui on miskit, mis  jääb samaks, nimelt koraani tähtsakspidamine, oma elu modelleerimine prohvet Muhamedi järgi. Nt kaunimat luulet veinist on kirjutanud keskaegsed islamiusulised…

Vaade maailmale, millel on kolm või enam viisi:

Kõik inimesed on 100% sarnased – objektivistlik vaade…loodusteadused…kas on vahet, kes anatoomiaõpikule poseeris? Inimene saab loodust vaid natuke manipuleerida.

100% erinevad – kellest mõtlen, kui ütlen “mina” – äravahetamatu subjektiivsuse maailma – elulugu.

50-50 meie kultuur – “sotsiaalse” gruppide poolt jagatud “arusaamad”

Vihmavarju mõiste – igasugune teadmine on lokaalne…teadmine on see, mis sünnib tõlgendaja peas…tõe küsimus on teisel tasandil..tähtis on subjektiivne tõde… Seega võib öelda, et nii teaduslik tõde kui pärismaalase tõde on ses mõttes sama väärtusega, kuna mõlemad on teadmise kandjatele sama tõesed (Malina vihmavari).

Seetõttu on paljude loodusteaduste jaoks sõna postmodernism tabu, lausa punase rätiku näitamine härjale.

Veel sain teada, et meie ühiskonna ja aja poolt on tihti meile ette antud ka tunded, mida peame tundma. Nt veel 17. sajandil mõisteti lõbustusi veel muuseas ka selliselt. Korra aastas toimus suur pidu, mille käigus tehti hiiglaslik tuleriit ning sinna visati kotid elustate kassidega. Kui kassid põlesid, oli rahval hästi lõbus…. ükskord rebased, siis oli veelgi lõbusam. Meile on selline asi täiesti vastuvõetamatu.

Veel arutasime kurikuulsat Jefta tütre lugu – tüdruk oli selles loos kuulekuse etalon – iisraeli tütred kiidavad teda… meil võimatu aru saada…

Miks Jefta tütar kaheks kuuks üksindusse läks oma neitsipõlve taga nutma?…usuproov?…et kas Jumal tõesti tahab teda ohvriks?…nuttis oma neitsipõlve taga…ei olnud õnnelik, et jääb neitsiks. Seega sel ajal neitsilikkust iseeneses ei kummardatud.

Jefta tütre lugu on ainuke koht Piiblis, kus inimohver selgelt võetakse vastu…Iisaki ohverdust ei võetud vastu…

Ka selle looga kinnitatakse kehtivat korda, peremudelit. Peamine mõte on aga siiski: ära anna lubadusi, mida Sul hiljem raske pidada. Reeglina tulevad majast esimesena välja loomad, seda pidas küllap Jefta silmas, kui oma lubaduse andis, kuid majast väljud ta oma tütar esimesena.

Majaplaan tolles ajas: kaks tuba ja loomad elavad ka koos… sõim ongi puhtaim koht ja sinna lapsed üldjuhul pandigi. Seega saab kõrvalise märkusena Jeesuse kohta öelda, et küllap keegi perekond võttis nad Jeruusalemmas vastu. Jeesusel vedas seega oma kohaga sõimes… 😀

Jõuame peateemani postituses:

Vahemeremaades oli levinud kurja silma uskumus (ka meil kohati): selle vastu aitabki seesamune näpuviskamine mano coruto – peeniselehvitamine. Enamasti tegid kurja silma naised, eriti võõrad naisterahvad. Näitad naisele PEENIST. Tema tähelepanu on siis suurel peenisel. Siis ei saa ta sind kurja silmaga mõjutada. Võõras, kuri silm näeb kaunist ja kadestab seda, selle soovi kaudu väljendub neg energia, mis rikub. Nüüd siis teame, mis hevimeestel plaanis ja meeles mõldub, kui näppe viskavad 😀

Kurtidel tähendab seesama viibe – I love You – mano coruto…

Ning lõpetuseks pidavat araabiamaailmas kõik keerlema seksi ümber 😀 (vähemalt mingist aspektist vaadelduna). Tõde selgub järgmisel nädalal.

Muidu oli päev täis päeva, muusikat, palvust, seega gregoriaani.

Tänase päeva TÄNU kuulub Martin U-le, selle eest, et ta mul suure pinnu jalast tõmbas, mille kerkos endale õnnestus sisse haakida.

Teine suurem uudis on see, et sain endale uue naabri.

Homme kavas ujumine, lauluproov ning perearsti jahtimine 😀

Jefta tütre ohverdamise lugu (Piibel)

Alguses sai kõik alguse, kuid selle peale tuli kohale reformatsioon. Seejärel kandis tõde avalikkuses kunst, seejärel teadus…

Protestantlus määratles ümber kutsumuse mõiste. Siit jõudis see religioossest sfäärist avalikku, sealt sai omal viisil ka alguse turumajandus ning keskaja lõpp ja meie aja algus.

Seda räägib meile teadus, millega kõik algas ja millega lõppes.

“Teadus on protestantluse viimane suurprojekt” – Urmas Petti 2011 Teadus mängib sama rolli, mis 200 tagasi religioon. Kui miski on segane, lähen arsti juurde, teadlase juurde. Teadus seletab, miks kõik alguse sai, õigemini küll kuidas, üritab seletada, milleks me elame (loomulikult selleks, et väikest kogumikku infot edasi anda, oleme kullerid lõputus jadas). Igale asjale on spetsialist.

Tegelikult rääkisime täna Augsburgi Usutunnistusest. Eelnev on osaliselt määratletav AU retseptsiooniloona. Oli huvitav seminar. Lugesime allikteksti. Tegemist on meie kiriku alliktekstiga, kuid… Algselt ei olnud tegemist oma loomult päris teoloogilise tekstiga, vaid poliitilise tellimustööga riigimeeste poolt Wormsi riigipäevaks. Tõepoolest, paraku ei jätnud tekst mulle sügavaimat võimalikku muljet. Esimese osaga oli kõik enam-vähem, see oli ka väiksem osa. Teine ja poleemiline osa jättis minu jaoks argumentatiivselt ülesehituselt siiski soovida. Tegemist tundub olevat eneseõigustamisega Piibli najal. Kaotatud oli kloostreid, preestrite abielu, piiskoppidelt üritati haarata ilmalikku võimu. Kõigi nende kaotamiste taga peituvad aga majanduslikud huvid. Oli vaja oma toimingutele legaalset alust. Dokumendi ülesandeks on näidata sellise tegevuse võimalikkust kirikuõiguslikul alusel. Kloostritelt võõrandati maa, mungad ja nunnad suunati abiellu, perekonnast sai uus kloostri moodi asi, mille abtiks siis on pereisa. Reaalsuses paraku see mudel ei toiminud. Pastoraat paraku ei kandnud lõpuni endale määratud rolli.

Mind häiris aga argumenteerimisstruktuur: on leitav väärnähte nt kloostri institutsioonis, seega kaotame kogu institutsiooni. Tõestuseks on toodud paar piiblikohta (ning kõrvale on jäetud teised) ja samuti paar kohta traditsioonist. Nii toimiti paraku paljude teemade puhul.

Enamuse tekstiga olen loomulikult nõus ja suudan isegi seda mõista, millega ma paraku päris lõpuni nõus ei ole, kuid paraku kui asi oli argumenteerimise tasandil, ei olnud väite tõestamise teed piisavalt veenvad.

 

Tõepoolest, oligi. Igakuised kõhuvalupäevad tulevad tihti päeval, kui seda ei oota. Tuli ta siis tänagi, sundis mind pooleks päevaks voodisse jääma ning teise poole päevast lugema, ei valu pärast ma nüüd küll lugema ei pidanud, pigem ikka seetõttu, et kõhuvalu tõttu oli ennelõunal lugemine oluliselt piiratud. Nüüd on selle toiminguga ühel pool, nii valu kui lugemisega 🙂 Mõtsi, et peaks midagi selle valu suhtes ette võtma. Võtangi ning lähen ja külastan perearsti.

Millekski jäi siiski veel aega. Paar tundi rääkisin Kristjaniga ning lausa kolm tundi Leaga. Kuulsin külauudiseid, sain teada, et ilma minuta on Kielis elu igav 😀 Kahju, kuid loomulikult kuskiltpoolt ka veidi meelitav. Seejärel sain veel teada, et kassidele meeldib Kristjan, minu meelest väga hea tunnustus, et see mees mulle sobib. Seega on tegu hea inimesega 🙂 (või oli kassidel kehv maitse :-D). Öösel sain Saksamaalt veel kummalise kirja, pihtimuse omamoodi. Tuleb jõudu mööda asuda siis teiste suheteasjusse selgust tooma ja seda seekord interneti teepäevaku kujul. Meil oli selle inimesega kombeks kord nädalas teed juua, lobiseda ning sõbruneda.

märts 2011
E T K N R L P
« veebr.   apr. »
 123456
78910111213
14151617181920
21222324252627
28293031  

Enter your email address to subscribe to this blog and receive notifications of new posts by email.

Join 3 other followers

wordpress statistics

Blog Stats

  • 58,575 hits