You are currently browsing the tag archive for the ‘2010’ tag.

Just käisin Hemses shoplemas. Sain kindad ja kreemi ja teel koju korjasin terve kotitäie nurmenukke. Need on kaaslasele üllatuseks. Vaatan, kuidas reageerib. Nurmenukke on siin tohutult.

Üleeilne kontsert oli asja ette. Mõned lood olid võimsad, häid laulukirjutajaid oli siin ikka palju koos. Nii mõnegi otsiks hea meelega ka netist veel üles ja kuulaks ja kuulaks. Eile töötades leidsin mälestuseks veel kena medika, mille vennale kavatsen viia. Las mängib kuulsuse vidinaga kidral paar lookest.

Eilse õhtu veetsime filmi ees. Oli kavas film “Biutiful”. Tegemist on vaieldamatult kohustusliku repertuaariga. Film räägib isast ja tema kahest lapsest, emast, keda vaevab bipolaarne häire. Lisaks avastatakse mehel eesnäärmevähk. Sinna lisandub rahateenimine, allmaailm, musta töö tegijad, immigratsiooniprobleemid, suhted, homoseksuaalsus, perekonna teema ning samas ka vaimsuse ühildamine selle kõigega. Film sai Cannes’i festivalil parima peaosalise auhinna vääriliseks ning parima võõrkeelse filmi auhinna samuti. Lisaks tundub film olevat tugevalt tootmiskulude kokkuhoiu vastane ning kaugemalt vaadeldes võib näha taustal vilkumas ka Jeesus-lugu. Peategelane natuke sarnaneb samuti Jeesuse rolliga. Seega on film ka parempoolsuse kriitika. Vähemalt on teda võimalik nii vaadelda. See on film inimlikkusest ja ohust, kui inimeste vahelises suhtlemises inimlikkus unustatake, samuti lisandub vanemarolli sügavam analüüs. Mida tähendab päriselt olla lapsevanem.

Homme aga jällegi tööle, tööle 😛

Advertisements

Sai see katastrooffilm ära vaadatud. Oli üks ilusamaid filme, mis ma viimasel ajal näinud olen. Samas, ühel kriitikul oli sügavalt õigus, et eriti mugav seda filmi vaadata pole. Film räägib kahest õesti, kellest ühel on sügavaloomuline depressioon. Tegelikult räägib film ka režissöörist, keda ennast vaevab depressioon. Filmis on ka teine õde, kes esimese õe eest hoolt kannab. Film algab pulmast, mille lahutus tuleb varem kui oodata võib. Õdede vahel on samuti natuke pingelised suhted. Õe mees on astronoom ning maale ligineb planeet. Kas planeet sõidab maale sisse, näitab film. Jääb palju lahenduseta küsimusi. Nt on filmis hobused, keda mõlemad õed väha armastavad, kuid samas keda depriõde vahetevahel suhteliselt ebainimlikult piitsutab. See hobune ei ole nõus nimelt ühest sillast üle sõitma, kuhu nad õega alati ratsutavad.  Mees on alguses tugev ja kuna teadlased ennustavad, et planeet siiski möödub maast, on ta rahulik. Rahu ei kesta aga kaua, sest paraku pole teadus alati tõsikindel. Kaks naist arenevad filmi jooksul, kujunevad, samuti õemees ning poeg. Ebatraditsioonilisus iseloomustab teost tervikuna, ootamatused ning kohatine mõistetamatus, salapära. Kuid see on kindlasti vaatamist väärt.

Lisaks andsin oma ESIMESE üldhariduskooli tunni. Läks kenasti, ütleksin. Rääkimine pakub mulle rõõmu ning tähelepanu vastu pole mul samuti midagi. Selles plaanis sobib mulle õpetajatöö hästi. Õpilasedki võtsid meid hästi vastu. Vesteldi küll veidi omavahel, kuid siingi võis põhjus olla see, et teemade arutlemiseks jäi veidi vähe aega. Samuti kiitus Treffneri koolile, kuna sealsete õpilastega on lausa rõõm koostööd teha.

Lisaks sellele loen musketäride lugu edasi. On võimalik aru saada, miks on tegemist klassikaga. Meeldib ta mullegi, ehkki nii mõnigi tegelane ehk natuke üheülbaline tundub, veidi karikatuurne, aga mis teha.

Hetk tagasi saabusin kinost, seekord vaatamast tai filmi “Igavik” eelmisest aastast. Oli kulgev film. Film tõmbas endasse ja kõik kuidagi aeglustus. Seal leidus teatavat õrnust, teistsugusust. Siiski oli mul esimesest kaadrist väga raske aru saada, et mees võrriga oli tegelikult vaim, kes otsis oma maja. Väljenduskeel oleks võinud ehk natuke parem olla. Samuti jäi mulle veidi segaseks lõpp, kus äsja mehe kaotanud naine oma tütre ja pojaga rääkis. Ei taibanud, kas tegemist on tema mehe või pojaga 😀 Tagamt oli seda ka raske aru saada, sest just sealt poolt oli filmitud. Aga too hellus jääb pikalt pidama ning kokkuhoidmise tunne. Tõeline armastus on olemas…

Tänane päev kulges suurejooneliselt. Viibin inimese juures, kes tuleb Inglismaalt ning on isiklikult kohanud inglise kuninga ema 😀 See on see asi, kui kuninga ema tunneb huvi vanamööbli vastu ning kui õpid kuninglikus kunstiakadeemias. See oli vahva situatsioon. Akadeemiast oli otsetee läbi muuseumi. Turvad olid kõik inimesed muuseumist välja juhatanud, kuid tudengite otsetee unustanud. Nii leidiski Mona end kuninganna ema kõrvalt, ja seda täiesti kogemata.

Käisime kinos filmi “The King’s Speech”-i vaatamas. Huvitav oli viibida inimese seltsis, kes oleks vabalt võinud olla tegelane filmist. Kõne, mille ümber lugu tiirles, kuulas Mona isiklikult. Oli lihtsalt vapustav näha loo tagamaid, inglise ühiskonda enne II Maailmasõda ning selle kestel. Film on vaieldamatult kõiki saadud auhindu väärt.

Lisaks käisime jalutamas: üle jäise järve, nägime maailma üht pikemat silda, sõitsime veidi metrooga, sõime kohvikus kapsasuppi sibulapirukatega 😀 ning rääkisime ja rääkisime: poliitikast, rahvastest, kommetest, religioonist, kriisidest ning elust. On nii palju suuri lugusid igas eluloos. Täna sain jällegi mõnda neist kuulda.

Läbi aegade üks sensatsioonilisemaid religioosseid filme on siinmail linastunud. Leidub inimesi, kes juba aastakümneid pole söönud ega joonud ja elavad siiani. Meditsiiniliselt on see ime. Läbi on viidud ka selleteemalised meditsiinilised uuringud. Miskit on teoksil. Ehk on teadus sellegagi muutumas.

Veider on see, et uurimisprojekt sai alguse Šveitsist, seega Euroopa keskpaigast. Parimad paastumise imed pärinevad Hiinast ja Indiast. Ka Euroopast on näiteid küllaga. Nt on teateid ühest nunnast, kes viimased paarkümmend eluaastat toitud iga päev ühest armulaualeivast. Selle kohta tehti ka uuringud, kuid need lõpetati, sest ametlike paradigmade kohaselt oleks naine pidanud juba ammu surnud olema.

Naise nimi oli Therese Neumann.

Teisena tuli vaatlusele “Von Menschen und Göttern”

Teinegi film jääb igaveseks meelde. Jäi ka paljudele festivalidele silma. Nt läks sellele filmile selle aasta Cannes’i esikoht.

Tegemist on islami kogukonnas Alzeerias oleva kristliku trapistiorduga. Saabub riigipöörde oht ja olukord muutub kõigile ohtlikuks. Kas jääda kohta, mida peetakse koduks? Mida tähendab teelolemine kristlasena? Mida teha, kui oled juba osa kogukonnast, kui oledki juba see viinapuu, millest oksad sõltuvad? Film on suurepäraseks näiteks sellest, mida võib religioon inimesele tähendada, suurepärane näide oikumeeniast, sellest, kuidas vennad koos elavad. Ning paraku ka sellest, et mõnede inimeste südame asemel laiuvad kivist väljad.

 

Mõlemad filmid on kohustuslik repertuaar 😀

Oli hää film, lahtise lõpuga ning täis nii ajaloo probleeme kui isikliku elu iseärasusi. Lugu on naisest, kes saab teada, et on kasulaps. Tee viib ühe laulu juhatusel teda oma perekonda otsima.

Täna oli teinegi film, kuid see oli sedavõrd sensatsiooniline, et sellest vaja homme kirjutada…

Muidu oli päev kena. Homme lähen sõbraga mere äärde 😛 ja õhtul veel üht filmi vaatama 🙂

Ega ükski päev jää filmideta…

Tänagi sai kinos käidud, ja eilegi…

Eile nägime filmi kahest paarist. Midagi on mõlema paari suhtes viltu ja satutakse petmise küüsi.

Seda, nagu tänast filmigi iseloomustab elulisus. Selline asjade kulg tundub tõepoolest võimalik. Kodus on mees, kes on küll üdini hea, kuid siiski puudub miski. Ellu satub mees, kellesse armud. Mehel on kodus kaks last ning naine…

Teine film on mu lemmik. Just nagu lemmikutele kohane, on seegi film saanud hulgi auhindu. Tegemist on ema-poja suhtega. Nad armastavad üksteist, kuid ei saa siiski teineteisest aru. Lisaks on film homoseksuaalidest ning nende probleemidest. Ka üksikemade probleem tuuakse esile ning hilise murdeea mured. Film on lihtsalt nii hea, et seda ei saa vaatamata jätta. Jällegi ülimalt eluline…

Vaimutoitu jätkus kauemaks. Käisime veel üht filmi vaatlemas. Seekord oli eetris “The Tree”.

Tegemist on filmiga leinast, suurest puust, kaduvusest, sellest, mida peame normaalseks. Hekseldatakse läbi kõik leina faasid. Lõpuks tuleb lahti lasta.

Lugu ise selline: Väike tüdruk kaotab isa. Surmaga hakkamasaamiseks leiutab ta omalaadse viisi. Ta arvab, et isa vaim on läinud tüdruku lemmikpuusse, hoovis kasvavale hiiglasesse. Puu abil suhtleb ta isaga, samuti on puu okstes kuulda isa häält. Kuid suur puu ohustab perekonna maja ning tuleb teha valik, puu või maja… Loomulikult on väike tüdruk maharaiumise suur vastane…

Puu on sümbol – esmatasandil loomulikult isast. Võimsad juured on samuti sümbol, mis takistab elus edasiminemist. Puu aitab kõikidel end paremini mõista, peegeldab meie tundeid. Loomulikult on film täis religioosseid märke.

Film tehti Judy Pascoe romaani Our Father Who Art in The Tree järgi. Nagu näha, viitab raamatu pealkirigi juba Meie Isa palvele.

Muidu oli eilne päev kena. Lugesin palju ja ärkasin vara 😀 Talveuni hakkab vist läbi saama. Lisaks tellisin endale uuesti Amazonist raamatud, kuna tüübid ei leidnud aadressi üles. Samas, üks pakk sellele aadressile juba saabus. Ei oska midagi järeldada.

Nägin imehead filmi “Kirjad pastor Jaakobile”

Arvan, et film on võrreldav mingil määral “Ostrov”-ga.

Tänase päeva saaga!

Päev algas sellega, et panin endale äratuskella – 15.15-ks, et õigel ajal tööle jõuda. Olin ikka õnneks üleval olnud ka juba veidi varem. Lugesin raamatut, ajaloost.

Tööl oli täna põnev, pingeline, välakutseid esitav keskkond.

Mu õpilane eemaldati õppetöölt, kuna ta koolitundides piisavalt ei osale. Tegelikult läks tal selles suhtes hästi, et ta määrati koduõppele, seega saab ta edasi õppida, asju vastata ning kui Jumal annab, siis pääseb ka terve nahaga. Loodame siis parimat, ehkki nüüd olen mina tema ainuke õpetaja – üldse.

Suur saavutus, päriselt oli see, et suutsin oma väikse õpilasega kodutööd valmis teha. Pärast õhtusööki oli ta pehmelt öeldes vaimselt teisenenud olukorras, nimelt vindist väljas. Tavaliselt kestab see olukord vähemalt poolt päeva. Me saime seekord hakkama kusagil poolt tunniga. Seejärel muutus ta uuesti kontaktseks ning tegi oma õppetöö valmis. Ma seniajani ei ole aru saanud, mis tolle noore inimese puhul taolisi vindist väljakeerdumise olukordi põhjustab.

Loomulikult oli tänagi hulk kontekstualset huumorit, külalised Soomest, kristlikud tudengid Risttee kogudusest, kes lastega mängima tulid ning jällegi paar mahlakat vestlust harimise alal. Omaette tähelepanu sai kehakeel ning teada-tuntud asja kinnitati järjekordselt. Mundris meesolendid on sümpaatsed olendid.

Õhtu viis eelkirjeldatud filmivaatamisele. Suutsin kaks korda unustada, et sõbranna mu seda vaatama kutsus, kuid ei kahetse.

Homme uisutama ning ülehomme toob metsa ning koolitust Tallinnas.

detsember 2017
E T K N R L P
« mai    
 123
45678910
11121314151617
18192021222324
25262728293031

Enter your email address to subscribe to this blog and receive notifications of new posts by email.

Liitu 3 teise tellijaga

Postituste paremik

wordpress statistics

Blog Stats

  • 58,722 hits