You are currently browsing the tag archive for the ‘palve’ tag.

Viimaste päevade maamärgid:

täna treisin oma õpilase aju, käisin tööpostil, ajasin juttu, olin vaimustatud õhtulaulust, mille Paul (üks kasvandikke) enne söömist laulis. See koht tekitab tõelise kodu tunde.

Täna sain telefonikõne Saksamaalt. Andsin eile organisatsioonile, mis mind finantseeris, pikema intervjuu. Nüüd oli käes tänausõnade aeg. Olen tänulik, nii olid nemadki 🙂

Eilne päev möödus enamjaolt Elvas. Meil oli paastu- ja palvepäev. Laulsime ülistuslaule. Alguses oli nendega see pisike mure, et ma paljusid laule lihtsalt ei teadnud, olen viimastel aastatel harjunud ka enam teiselaadse repertuaariga. Mõne laulu sõnadki tundusid tõlke käigus oma tähenduse olevat muutnud. Kahati olin teoloogiliselt üllatunud, kui tekste silmitsesin. Aga muusika kiitis Issandat ning lasin tunnetel ja vaimsustatusel end mõnusalt kanda. Arutlesime piiblikohti, palvetasime usinasti ning lõpetuseks hävitasime kogu kaasatoodud toidu. Lühikeseks jäi, see oli ainus probleem ning saun kuulub minu meelest taolise ürituse vaieldamatu lisakomponendina asja juurde. Pääle toidu paastusime eile virisemisest. Tekkis naljakas diskussioon, et kas sõna virisemine võiks tulla sõnast vir (mees ladina keeli)? 😀 Ei usu, aga oleks vahva kuskilt asja kontrollida. Reede oli see päev, kus vend läks tagasi koju ja et uuesti kohaneda, võtsin Carmeni üheks ööks enda juurde 😛 Hää kohanemine oli. Siit asusime koos rongijaama teele. Ärkaminegi kujunes meeldivalt. Lootsin ärgata 8.15, aga millegipärast olin juba enne kaheksat ärgas. Nujah, küllap vilgas päike ja usinalt teed keetev suur äsjapestud kahupea mu meeldivalt äratasid 😛

Meelde tuli see, kuidas vennaga aitasime raekoja platsil küüditatute mälestuseks küünlaid süüdata. Nüüd saab ka sellekohaseid pilte üles riputada.

Hetk tagasi lõpetasin vestluse Krisiga. Rääkisime sotsiaalsest ebavõrdsusest, kodututest, sellest, miks on ebamugav, minul vähemalt, kui nt Saksamaal kodutu mulle oma ajalehte müüb. Minu meelest tekitab selline olukord veidi piinlikkust, ma täpselt ei teagi miks. See oleks nagu sunniviisiline aitamine. Kui inimene aga ei osta seda lehte, oleks ta justkui süüdlane selles, et inimene on kodutu. Minu meelest sarnaneb olukord umbes sellega, kui jehoovatunnistaja tuleb tänaval vastu ning tahab su hinge päästa või sind patust vabastada ning kuningriiki kutsub. Ka sel kohal tekib ebamugavus, nagu keegi ründaks sind veidi. Küllap tekib see ebamugavus seetõttu, et keegi tuleb mingisuguse tõetaotlusega, mis võib su vaateid muuta. Kuskil on väike hirm – äkki peakski aitama, äkki olengi selles kaudselt süüdi, et kodutul kodu pole, ehk ongi jehoovatunnistajal õigus. Küllap saab mingil viisil kõigutatud sisemine rahu, kindlus, et kõik on kontrolli all, tabab ehk ka hirm muutuda, hirm samuti sattuda tänavale, nii palju erinevaid aspekte. Milles olen aga veendunud, on see, et abistamine sellistes olukordades peaks olema vabatahtlik ning mitte sellisel viisil peale sunnitud. Enamusel tekiksid ju süümepiinad, kui näiteks seda ajalehte ei osta, mida nad müüvad. Kui nt mustlane küsib minult raha, siis tajun end samuti veidi rünnatuna, mjah, mustlaste puhul on veel ka ennustamise “lisaboonus” ning see, et keeldumise korral võib tabada mõni needmissõna.

Tegelikult arvan, et sotsiaalsete probleemidega võiks tegeleda ikkagi eelkõige riigi sotsiaalsüsteem. Nt too ajalehesüsteem tundub olevat mulle veidi piiripealne juhtum, natuke ehk ebaeetilinegi, kuna see lisab veelgi juurde kodutute tembeldamisele. Ma ei ole ka kindel, et see väga kodutute naasmist ühiskonda oluliselt parandaks, kuna taoline projeks tundub siiski olevat mingil viisil kerjamise alaliik. Mul oleks nt äärmiselt ebamugav neid ajalehti seal müüa, avalikult koguda sel viisil endale raha. Millegipärast on aga kohati nii, et sotsiaalsüsteemi rahad, paraku nähtavasti ka Saksamaal, ei jõua alati inimesteni, samamoodi ehk informatsioongi, et oleks üldse võimalik abi saada. Loomulikult võib ju olla seegi, et saadud rahast pole erilist abi, kuna see kuu alguses juba ära juuakse või narkootikumidele kulutatakse. Olulisem oleks eelkõige suurendada info jõudmist sihtgrupini, koolituste, psüühilise nõustamise ning jooma- ning narkoravi jõudmine samuti oma pot klientideni, samuti töökoolitused või ka kergemad ning kõigile jõukohased tööprojektid.

Vaatasin selle teemaga seoses ka Eesti Sotsiaalministeeriumi kodulehekülge. Ka meil peaks kõigil olema õigus minimaalsete leutingimuste olemasolule: söök, jook, riided, elukoht. Sellele vaatamata on meil üsna palju kodutuid. Huvitav, mis takistab abi jõudmisel nendeni? Et nad endale kas või riigi kulul väikese elamise, riided, söögi ja natuke sotsiaaltöölaadset tegevust võiksid leida. Saksamaal nt on need 1-euro töökohad.

Sealt sai meie jutt Krisiga tegelikult ka alguse kuna ta ei poolda saksa sotsiaaldemokraate, kuna nad olevat palju nõmedat kokku keeranud. Näitena tõi ta Hartz-4 projekti, mis liitis sotsiaaltoetuste ja töötu-abirahade süsteemi. Mjah, kui üle ühe aasta olev töötu saaks Eestis toetust 359 euri+adekvaatsed eluasemekulud, elatuskulud, lisaks ka tema alaealised pereliikmed, siis oleks selline asi minu meelest Eestis päris suur sotsiaalne garantii, suurim, mis meil eales olnud, kuid sakslased ei ole sellise süsteemiga eriti rahul. Raha vähendati eelevaga võrreldes oluliselt. Probeel on ka see, et kodanik peab tegema riigiga lepingu ning võtma vastu talle pakutud iga legaalse töö. Õnneks on siiski ka piirangud töö pakkumisel, nagu inimväärikus, abielu, liikumisvabadus jne. Kuid sellel seadusel on igal juhul ka päris palju vastaseid. Kris tõi näite, et teoreetiliselt võidaks tööotsijat toetusrahade äravõtmise ähvardamisel sundida nt ka prostitutsiooniks. Prostitutsioon on Saksamaal legaalne. Õnneks need kitsendused siiski mahendavad taolist ärakasutamist. Tegeliult võiks Eesti sellest süsteemist miskit ülegi võtta, sisuda töötu abiraha sellega, et töötu oleks valmis enese harimiseks ning reaalselt tööle minema. See ju ka vähendab seda, et mõned lihtsalt töötuabirahast elatuksid, lisaks lubab väheaktiivsetel ning ehk infopuuduses virelevatel inimestel paremini töö leida, kui see neil endal ei õnnestu. Eks vajadused ole erinevad. Õppisin aga seda, et kõiges ei saa eeskuju võtta USA-st. On hea, kui kõigil on tervisekindlustus ning ligipääs arstiabile ning on ka hea ja turvaline, kui sotsiaalsüsteem tagab reaalselt selle, et keegi ei pea tänavale minema ning nälga surema. Panustan sotsiaalsüsteemi tugevusele. Parim on, et selgus, et Kris on samuti vasakpoolne nagu minagi 😛

 

Advertisements

Tänane päev viis jällegi Kristjani kodukanti, seega Hamburgi lähistele. Käisime saunamaailmas, veelõbustuspargis ja mullivannis sulistamas. Tegevust jätkus igale maitsele ning lausa ligikaudu 8 tunniks. Proovisin erinevaid saunu igast maailma nurgast: soolasauna, aafrika versiooni, vana head soome sauna 110 kraadi soojaga :-D, meditatsioonisauna, jääauku, basseini, päikeselambid olid samuti olemas. Veepark oli kujundatud laguuni moodi. Sai ujuda sees ja väljas, veidi hüpata ja karata, geisreid nautida ning ronida. Loomulikult ei puudunud ka veeliumäed. Tegemist on suhteliselt suure kuid rahuliku miljööga kohaga. Loomulikult ei puudunud ka toitlustus, mis üllatuseks ei olnud ka eriti kallis. Selles plaanis oli oibadega päev.

Oli igas mõttes kogemusterohke päev. K sõi miskit huvitavat ning tal hakkas kohutavalt paha päeva kolmandamas pooles. Seega on meil läbitud esimene haigus 🙂 Natuke abitu tunne on, kui õieti aidata ei saa. Sees ei püsinud tal küll miskit. Suurim rõõm oli lihtsalt ta kõrval olla ning toetada, vett tuua, söetablette otsida ja muud taolist. Naljakas kogemus on veepargi personaliga seoses. Nimelt puuduvad neil igasugused vahendid sellises olukorras inimese aitamiseks. Ka söetabletid puudusid neil. Seega praktikas tuli inimene, ütles K-le tere, küsis, kuidas tunne on ja läks oma teed ning reaalsuses ei saanud ju aidata. Minu meelest peaksid sellistel meditsiinitöötajatel siiski mingid vabamüügi ravimid kindlasti käepärast olema.

Tähelepanekuid igapäevaelust: koosveedetud aeg kasvatab inimesi kokku. Lause tänasest päevast ja eilsest õhtust. Märkasin seda, et inimesed kõnnivad ringi silmaklappidega, näod on mornid, jalgades jooksusammud, nagu ei tunneks inimesed üldse oma elust rõõmu. Seltskonnas naerdakse, kuid üksioluks rõõmu ei jätku. Olen veidi üllatunud, iga päev üha uuesti, ehkki antud nähtud ju igal päeval üha uuesti ette tuleb. Sama oli ka K-ga. Nimelt küsis saunamaailmas temalt otseselt vaid üks inimene, kuidas tal läheb ja kas oleks võimalik aidata jne, ehkki seda oli näost näha, et inimene end ülimalt sandisti tunneb. Anonüümset personaalsust ja hoolimist võiks enam olla 🙂

Üks armas kogemus oli ka selle K looga seoses. Ta palvetas kogu õhtu. Piirsituatsioonid muudavad inimest. Naljaga pooleks nentis ta, et tegi seda palvet täiesti egoistlikel eesmärkidel. Ta tundis end palvetades lihtsalt tunduvalt paremini ja nii see läks. Samamoodi läks minulgi. Hingasime ühes rütmis ja palvetasime. Kui miskit praktilist nagunii teha teise heaks ei saa, siis ja ka praktilise tegevuse kõrval on palve ülivõimas. Seda näitas ka tänane päev ja öö. Tore oli koos palvetades teineteisele toeks olla ning lõpuks uinuda. Nüüd tunneb end K tunduvalt paremini. Esimene füüsiline kriis edukalt läbitud.

Mul oli just huvitav vestlus ühe koguduse aktiivse töötegijaga Olivia Elise teemal. Tekkis mõte, et tema eest võiks palvetada.

Teeme seda täna 16.30-17.30 saksa aja järgi. (17.30-18.30 oli õige aeg n-ö, aga ega topelt ei kärise)

Palvetage julgesti ja ühinege palvega!!!

Loomulikult palvetagem kõigi osapoolte eest 🙂

oktoober 2017
E T K N R L P
« mai    
 1
2345678
9101112131415
16171819202122
23242526272829
3031  

Enter your email address to subscribe to this blog and receive notifications of new posts by email.

Join 3 other followers

wordpress statistics

Blog Stats

  • 58,575 hits