You are currently browsing the monthly archive for veebruar 2011.

Istun aknalaual ning naudin tuppa hoovavat päikesevalgust. Aken on lahti, õhus on tunda kevadet, mööda vuhises kiirabiauto. Elu 🙂 Andsin toa üle, jäänud on veel vaid võtmed. Meeldiv!!!

 

Korraldasin väikese olengu. Olime seitsmekesi. Mängisimegi Wii-d. Kahjuks olid paljud kutsutud juba tagasi kodudesse läinud. Mõni naaber tuli ka lisaks seltsiks. Jõime Eesti terviseks kohvi tilgakese Vana Tallinnaga: Prantsusmaa, Saksamaa, Venemaa ja Eestimaa 😀

Korraldamine oli veider. Suure saali võti oli kadunud. Ajasin seda pool päeva taga. Lõpuks andsime alla, sest isegi ukse muukimine ei aidanud. Eelmine ruumi kasutaja lihtsalt ei toonud võtit tagasi – nõme. Seega pidime leppima telekaruumiga. Isegi Saksamaal on asjade organiseeritusega kohati päris suuri probleeme…

Lisaks laulsime täna vesprit. Õhtul pidi olema veel müstikagrupp, kuid sinna ma paraku ei jõudnud, kuna mõtlesin, et jõuan veel ehk saali võtme jälile, kui veidi varem koju tõttan. Vesper tekitas hää tunde. Homme on see jällegi kavas. Nüüd aga magama. Loodan, et joodud kohm selles osas suuri takistusi ette ei võta. Homme tuleb tuba üle anda. Õnneks tohin siiski nädalavahetuse veel siin veeta 😛

Lõpetasin jällegi suhted saksa bankadega, selleks korraks. Lisaks sain endale Saksamaalt juhendaja, prof Rosenau siinsest usuteaduskonnast. Loodan, et selle juhendamisega saavad asjad klappima. Tuleb jälle tööle hakata, seda ütleb kõhutunne. Kolm järgnevat päeva laulame mingi ürituse raames õhtupalvusi – Kieler Umschlag. See näikse olevat miskit talvepäevade taolist, kuid seda keskaegses vormis. Eks vaatab, mis külge jääb. Homme, st täna korraldan veidi suurema peo järjekordse lahkumisega seoses. Loodan, et ei tule liigselt inimesi ja samas, et ka liiga vähe kohale ei ilmuks. Limonaad juba ootab 😀 Linnast registreerisin end samuti välja ning pakidki läksid Eesti poole teele. Huvitav, kumb enne kohale jõuab, pakk või mina? 😛

Ahjaa, viimased päevad olin muuseas pikali maas. Mind tabas kauaoodatud gripp, õnneks kõhugripp ja suhteliselt lühidas äratalutavas vormis. Nüüd juba jällegi lippan ringi.

 

Tänane päev viis jällegi Kristjani kodukanti, seega Hamburgi lähistele. Käisime saunamaailmas, veelõbustuspargis ja mullivannis sulistamas. Tegevust jätkus igale maitsele ning lausa ligikaudu 8 tunniks. Proovisin erinevaid saunu igast maailma nurgast: soolasauna, aafrika versiooni, vana head soome sauna 110 kraadi soojaga :-D, meditatsioonisauna, jääauku, basseini, päikeselambid olid samuti olemas. Veepark oli kujundatud laguuni moodi. Sai ujuda sees ja väljas, veidi hüpata ja karata, geisreid nautida ning ronida. Loomulikult ei puudunud ka veeliumäed. Tegemist on suhteliselt suure kuid rahuliku miljööga kohaga. Loomulikult ei puudunud ka toitlustus, mis üllatuseks ei olnud ka eriti kallis. Selles plaanis oli oibadega päev.

Oli igas mõttes kogemusterohke päev. K sõi miskit huvitavat ning tal hakkas kohutavalt paha päeva kolmandamas pooles. Seega on meil läbitud esimene haigus 🙂 Natuke abitu tunne on, kui õieti aidata ei saa. Sees ei püsinud tal küll miskit. Suurim rõõm oli lihtsalt ta kõrval olla ning toetada, vett tuua, söetablette otsida ja muud taolist. Naljakas kogemus on veepargi personaliga seoses. Nimelt puuduvad neil igasugused vahendid sellises olukorras inimese aitamiseks. Ka söetabletid puudusid neil. Seega praktikas tuli inimene, ütles K-le tere, küsis, kuidas tunne on ja läks oma teed ning reaalsuses ei saanud ju aidata. Minu meelest peaksid sellistel meditsiinitöötajatel siiski mingid vabamüügi ravimid kindlasti käepärast olema.

Tähelepanekuid igapäevaelust: koosveedetud aeg kasvatab inimesi kokku. Lause tänasest päevast ja eilsest õhtust. Märkasin seda, et inimesed kõnnivad ringi silmaklappidega, näod on mornid, jalgades jooksusammud, nagu ei tunneks inimesed üldse oma elust rõõmu. Seltskonnas naerdakse, kuid üksioluks rõõmu ei jätku. Olen veidi üllatunud, iga päev üha uuesti, ehkki antud nähtud ju igal päeval üha uuesti ette tuleb. Sama oli ka K-ga. Nimelt küsis saunamaailmas temalt otseselt vaid üks inimene, kuidas tal läheb ja kas oleks võimalik aidata jne, ehkki seda oli näost näha, et inimene end ülimalt sandisti tunneb. Anonüümset personaalsust ja hoolimist võiks enam olla 🙂

Üks armas kogemus oli ka selle K looga seoses. Ta palvetas kogu õhtu. Piirsituatsioonid muudavad inimest. Naljaga pooleks nentis ta, et tegi seda palvet täiesti egoistlikel eesmärkidel. Ta tundis end palvetades lihtsalt tunduvalt paremini ja nii see läks. Samamoodi läks minulgi. Hingasime ühes rütmis ja palvetasime. Kui miskit praktilist nagunii teha teise heaks ei saa, siis ja ka praktilise tegevuse kõrval on palve ülivõimas. Seda näitas ka tänane päev ja öö. Tore oli koos palvetades teineteisele toeks olla ning lõpuks uinuda. Nüüd tunneb end K tunduvalt paremini. Esimene füüsiline kriis edukalt läbitud.

Täna oli mu selle semestri viimane luterlik missa. Sain kaks laulu täiesti üksi laulda 🙂 Mul on metsikult kahju lahkuda kohast, mida üks osa hingest koduks nimetab. Olen sellesse kohta miskit maha jätnud, kiindunud, omaks saanud. Tulen tagasi 🙂

Missa sai endale uue muusikalise juhi, üsna suhteliselt keerulise ja haritud kirikumuusiku. Tema korraldab juhuslikult ta müstikagrupi tegemisi, on selline pühendunud asjahuviline. Üle Saksamaa ja teisele poole piiregi on tekkinud väikesed müstikagrupid, kes viljelevad Jeesus-palvet. Mul on hea meel, et saan osaleda selles teoloogias altpoolt. Meie praktilise teoloogia professor korraldab üle riigi iganädalasi seminare ning asjahuvilisi on küllaga: erinevad kiriklikud organisatsioonid, kliinikud, hingehoiutöötajad, teoloogid. Tänases müstikagrupis oli nt pea 15 inimest. Parim on, et initsiatiiv koos käia tuleb inimestelt enestelt. Seda ei näe kiriklikus plaanis just üleharu tihedalt. Eelmisel nädalal näitasid nägu nt paar professorit, ülikooli üks kõrgemaid ametnikke oli kohal, muusikapedagoogid, õpetajad jne jne.

Mul tekkis just mõte, et sellised grupid võiksid ju meilgi Eestis koos käia. Ehk elavdaks see veidi meie kiriku jahedat kliimat ning tooks inimeste ellu tagasi igapäevase palvepraktika ning usulised kogemused.

Täna oli mul Hassaniga, ühe muslimist naabriga, religioossetel teemadel kena vestlus. Rääkisime ööklubidest ning alkoholist ning sellest, miks alkoholitarbimine islamis nii ühemõtteliselt keelatud on. Põhjus on lihtne: alkoholijoobes ei suuda inimene end kontrollida, astub enese teadmata vahekorda, on vägivaldne, kahjustab ennast ja teisi. Et piiri ületamist vältida, keelustati alkohol üleüldse.

Rääkisime ka perverssuste tekkest. Hassani arvates on selle põhjus üksildus, see, et inimest ei võeta omaks grupis, kuhu too persoon kuuluda soovib. See olevat enamiku psüühiliste häirete põhjus. Lihtne seletus, kuid minu meelest tabab see märki.

Homme sõidame jällegi Hamburgi poole – jällegi saunamaailma ning veelõbustusparki. Ei ole miskit paremat kui koosveedetud tore päev 🙂

Vargast kassinägu 😀 St kassist varganägu!

Eile vaatasin filmi “Million Dollar Baby” See on jällegi üks neist filmidest, mis jääb igaveseks meelde. Film on võitnud jällegi mitmeid auhindu, 4 Oscarit, 2 kuldset gloobust. Seda on nimetatud ka 2009 aasta parimaks filmiks ning minu meelest õigustatult.

Kaasa teevad Hilary Swank (naispeaosatäitja) ning Clint Eastwood ja samuti Morgan Freeman.

Lugu on naisest, kes üle kõige soovib poksijaks saada. Selleks ta ka saab. Lugu on mehest, kes noorena treenis poksimeistrit, kellel meistrivõistlustel võetakse aga üks silm. Sellest areneb lugu. Lisaks on lugu eutanaasiast, veel ka usust, sellest, mis on õige ning mis mitte, keda saab nimetada kristlaseks, keda ligimesearmastajaks. Millal on aeg lõpetada, elu või töö… Kes on inimese perekond, ka see on küsimus, kes sind päriselt mõistab…

Film on minu meelest kohustuslik repertuaar…

Teisena nägin filmi “The Monastery. Mr Vig & The Nun” Siinkohalgi on tegemist mitmekihilise looga. On vana mees, elukutselt teoloog, kes pole kunagi kedagi armastanud, peale oma isa. Naistega on samuti kokkupuuted olnud pea olematud. Tema elu on elatud ning aeg on korda saata elu üks suuremaid unistusi, luua klooster. Siit saab lugu alguse. Ta otsustab oma käsutuses vana lossi anda vene õigeusklikele, et nad sinna kloostri rajaksid. Kohale tulevad nunnad ning alguse saab pinev suhe. Kõik ei olegi nii lihtne, kui alguses paistis. Kohanema peavad nii nunnad kui sotsiaalselt kogenematu vanahärra. Tegemist on selle mehe kujunemise looga veel vanas eas ning ka noore nunna kujunemise looga. Siin filmis õpitakse tõepoolest teineteisest hoolima ja armastama. Minu meelest jällegi naelapea pihta film.

Mulle endale meeldib selle filmi õhkkond, see on nii realistlik. Meelde tuleb Kuremäe klooster. Muhedust pakub ka meespeategelase natuur ning nunna olek. Kohtuvad kaks maailma: läänelik Taani ning Ida, õigeusu maailm. Tegemist on dokumentaaliga.

Kolmandana vaatasin paar päeva tagasi veel üht suurteost Nelson Mandela ainetel Lõuna-Aafrika Vabariigi hiljutisest kujunemisloost (“Invictus”) Kaasa mängivad jällegi Morgan Freeman ning Matt Damon. Lugu on tegelikult rägbimeeskonnast ning maailmameistrivõistlustest rägbis. Lugu on rassismist, poliitilistest muutustest Lõuna-Aafrikas, sellest kuidas üks mäng saab inimesi, nii valgeid kui tumedanahalisi liitma. Rägbi oli traditsiooniliselt valgete mäng ning neil olid ka sümbolid, mida mustanahalised tunnetasid ahistavana. Nelson Mandela sai presidendiks ning võttis just kätte toetada rägbit, valgete mängu, et ühendada ka selle abil kogu riigi rahvast. Sellest pidi meeskond võitma maailmameistritiitli. Teisalt on lugu kahest inimesest, president Mandelast kui suurest ja küpsest inimesest, ning ühest rägbimeeskonna kaptenist. President oma küpsusega aitab ka rägbimeeskonna liikmeil saada uuteks inimesteks, nad näevad vangikongi, kus Mandela oli aastaid viibinud, viletsust. President oma küpsuse ning tarkusega aitab meeskonnas minna täielikku tippu, nad õpivad tundma vastutust, suurt vastutust. Tõelise võitja loob vaid tõeline hing õigete eesmärkide nimel…

Filmi muusika on samuti tähelepanuväärne.

Käisime ujumas, Laboes. Bassein oli täis mõnusat soolast vett. Võtsime kaasa palli, sukeldumisrõnga. Kokku viibisime basseinis paar tunnikest. Sai jällegi lihastega veidi mängitud. Paar korda lasksime ka liutorust alla. Mõnusaim oli ehk lastebassein, kus lihtsalt sai lamaskleda. Veidi sai ujutud ka distantsi, kuid see polnud tänase päeva peamõte.

Pikkamööda, teosammul peab jällegi ka asuma töörööbastesse: lugema, lugema ja veelkord lugema. Mingil kohal tuletab end seegi meelde, et Eestis juba uus semester alanud, siin jookseb alles vana. Lisaks peaksin siin kirjutama ühte paksu ja karvast seminaritööd. Vaatame, ehk saabub inspiratsioon, ehk teisitiöeldult see, et jalad seotaks tundideks kirjutuslaua taha kinni 🙂

Oli kenakene päev. Sai lugeda, õppida, teoloogilisi arutelusi kuulda, natuke prantsuse keelt õppida.

Homme aga ostlema: toit hakkab otsa saama 😀

Tähtsaim asi on ehk aga see, et järgmisel esmaspäeval saan ühe professoriga kokku, kes vedamise korral on nõus mind juhendama 🙂

Eestpalved selles küsimuses oodatud…

 

veebruar 2011
E T K N R L P
« jaan.   märts »
 123456
78910111213
14151617181920
21222324252627
28  

Enter your email address to subscribe to this blog and receive notifications of new posts by email.

Join 3 other followers

wordpress statistics

Blog Stats

  • 58,288 hits