You are currently browsing the category archive for the ‘peakategooria’ category.

Tänane päev tõi tagasi Tartusse ja argipäeva. Õppisime Raunoga Vana-Roomat. Selgeks sai – ehhee – mullegi. Emps saatis mind hommikul bussi peale. Tee peal nägime väikest ussikest, selline musta värvi armas olevus. Emps kenasti lisas: “Kiirrong sõidab.” Oli tegemist, et mitte talle peale astuda. Bussijaamas oma tõlda oodates nägin pealt situatsiooni purjakil inimeste ja politseiga. Kaks kuli räuskasid: ” Kes tahab Tallinna sõita? Maksame 200 krooni peale!” Selle peale kutsuti siis politsei. Hiljem selgus see, et mehed tõepoolest soovisid Tallinna sõita, auto oli neil ka olemas. Vajaka oli vaid kainest juhist ja mõistusest. Viisakust oli neil puudu ning matslikust üleharu. Promille mõlemal 0,2 jagu. Tartusse sõitsin koos ühe Era tn kasvandikuga. Paradoks on selles, et ttüdrukul on sugulasi ning mitu korterit, ometi on ta sunnitud oma noorust just lastekodus veetma. Natuke nukker!

Kodu kild nr järgmine seisnes selles, et sain vanematelt kingituseks panni. Emps üleb kenasti: “Laku panni, Marjakene!” Lisana olgu mainitud, et sellest kevadest olen majanduslikult iseseisev. Seega oli nali nagu rusikas silmaauku. 😀

Kuna täna jäi kerkos käimata, töistel põhjustel, siis olgu lõpulooks lisatud midagi vaimset:

Psalm 90:

1 Qui habitat in protectione Altissimi,
sub umbra Omnipotentis commorabitur.
2 Dicet Domino: “ Refugium meum
et fortitudo mea, Deus meus, sperabo in eum ”.
3 Quoniam ipse liberabit te de laqueo venantium
et a verbo maligno.
4 Alis suis obumbrabit tibi,
et sub pennas eius confugies;
scutum et lorica veritas eius.
5 Non timebis a timore nocturno,
a sagitta volante in die,
6 a peste perambulante in tenebris,
ab exterminio vastante in meridie.
7 Cadent a latere tuo mille
et decem milia a dextris tuis;
ad te autem non appropinquabit.
8 Verumtamen oculis tuis considerabis
et retributionem peccatorum videbis.
9 Quoniam tu es, Domine, refugium meum.
Altissimum posuisti habitaculum tuum.
10 Non accedet ad te malum,
et flagellum non appropinquabit tabernaculo tuo,
11 quoniam angelis suis mandabit de te,
ut custodiant te in omnibus viis tuis.
12 In manibus portabunt te,
ne forte offendas ad lapidem pedem tuum.
13 Super aspidem et basiliscum ambulabis
et conculcabis leonem et draconem.
14 Quoniam mihi adhaesit, liberabo eum;
suscipiam eum, quoniam cognovit nomen meum.
15 Clamabit ad me, et ego exaudiam eum;
cum ipso sum in tribulatione;
eripiam eum et glorificabo eum.
16 Longitudine dierum replebo eum
et ostendam illi salutare meum.

Eesti keeles:


1Kes Kõigekõrgema kaitse all elab
ja alati Kõigeväelise varju all viibib,

2see ütleb Issandale:
“Sina oled mu varjupaik
ja mu kindel mäelinnus,
mu Jumal, kelle peale ma loodan!”

3Sest tema kisub su välja
linnupüüdja paelust,
hukkava katku käest.

4Oma tiivasulgedega kaitseb ta sind
ja tema tiibade all sa leiad varju;
tema tõde on kilp ja kaitsevall.

5Ei sa siis karda öö hirmu
ega noolt, mis päeval lendab,

6ei katku, mis rändab pilkases pimedas,
ega tõbe, mis laastab lõunaajal.

7Langegu tuhat su kõrvalt
ja kümme tuhat su paremalt poolt,
sinu külge see ei puutu.

8Aga sa vaatad oma silmaga ja näed,
kuidas kätte makstakse õelatele.
9Sest sina, Issand,
oled mu varjupaik!
Kõigekõrgema oled sina, mu hing,
võtnud oma eluasemeks.

10Ei taba õnnetus sind
ega lähene häda su telgile.

11Sest tema annab oma inglitele
sinu pärast käsu
sind hoida kõigil su teedel.

12Kätel nad kannavad sind,
et sa oma jalga ei lööks vastu kivi.

13Sa astud üle lõvide ja rästikute,
noored lõvid ja lohed sa lömastad.
14“Et ta minusse on kiindunud,
siis ma päästan tema;
ma ülendan tema,
sest ta tunneb minu nime.

15Ta hüüab mind appi
ja ma vastan temale;
mina olen ta juures,
kui ta on kitsikuses,
ma vabastan tema
ning teen ta auliseks.

16Pika eaga ma täidan tema
ja annan temale näha oma päästet.”

Übersetzung:

Advertisements
Minu vend

Minu vend

Üks ilmetu lugu tuleb kirja panna, sest hästi lõppevaid lugusid peetakse ju ikka igavateks. Mulle oli see lugu siiski ainulaadne ja äärmiselt kirgastav ja pingetpakuv. Hommik algas ja kulges raamatus ning katusel – PÄIKESES. Päevitasin usinasti ja samas juurdlesin, kas naabrid pahandavad, kui paljast ihu küpsetan. Naaber on mul kogemata kombel Pärnu Postimehe fotograaf, nii et mure polekski täiesti irratsionaalne. Sirutasin siis katusel veel muskleid ja kassi kombel nurrudes lõdvestasin koolitööst rammestunud korpust.  Katusel oli see ilmekas eelis, et saab hoovis asuvaid puid lugeda. Sain kokku 16 kaske, ühe hiigelkuuse ning lugematul hulgal väiksemaid puukesi ja natuke võsa sinnajuurde.  Venitamisest siiski ei piisanud, et keha rahule jääks. Mingil ajal saabus vend koju ning tal oli TUJU trenni teha. Et asi natukenegi võrdsem välja kukuks, sain mina endale alla venna uisud, 100 mm-te ratastega korralikud sportklassi veljed, seljale kinnitasin koti ploomimahla ja glükoosiga ning vennale said veel seljataskusse veepudel ning apelsin. Enamus varandusest, vett veel mitmekordselt enamgi, kulus ka kehade rehüdratiseerimiseks ära. Läbisime 25 km kusagil 1,5 tunniga. Pimedus, vihisev tuul, külm ja karge öö ning kuu kumamas – need olid asjad, mis meid saatsid. Pinnale ujusid mineviku mälestused. Noortekambad, ööd alkoholiga, võõrandumine sellest seltskonnast, surnud ning vangiläinud armsamad – natuke karm minevik. Nuklik asfalt andis musklitele mõnusalt tööd, naastrehvid on teele jubedalt mõjunud. Soojenev ilm loodetavasti parandab olukorda ning sulatab pisut teed siledamaks. Iga aasta pidi pidi Eesti teedel 10 tonni asfatit talvekummide nahka minema. Seda tajusid meie uisudki. Osa teest möödus täielikus pimeduses, osa autode vahel pendeldades, osa liivaluidetes ja mere ääres, osa aga mõnusal, selleks loodud uisurajal. Jaansoni rada oli imeline: vaade Pärnu jõele, linnale, öötuledele, ning kaugemal kumamas jahid ning rand. Üle tänavasillutise hüppamine oli pisut riskantne, paar kivi samuti, mis sundisid kindluse pigem Jumalale asetema kui kesknärvisüsteemile, kuid kokkuvõttes lõppes lugu mõnusalt ning suubub soojade linade ning võileiva juures. Mõnus on tunda iga lihast, keha nõtkust, elastsust, kõhulihaseid, tuharat natuke valu tegemas. Sport annab tunde, et oled noor ja tugev ning väge täis. Meeldiv:-) Igal juhul olen jälle valmis koolitöösse sukelduma ning homme jällegi mitmeks tunniks bussisõiduks Tartusse, mis parema meelega küll võiks olemata olla. Kahjuks ei võimalda ajakava hääletada ning inimsuhetest rõõmu tunda.

Tänane päev oli meeldivalt soe ja soojus jätkub praeguseni, kui öö on juba koitnud. Minu mõttetalgud möödusid paraku katusel ja päikest ning päeva nautides. Loomulikult olin vestluses, kuid Jumala, päikese, raamatu ja iseendaga. Rahva jaoks muutusandvaid otsuseid sellest paraku vist ei sündinud. Näen viimasel ajal palju und. Selles suhtes on puhkus igati rikkalik – isegi kui see puhkus on vägagi õppimiskeskne.

Koju saabusin häälega – lausa kõva häälega. Mind sõidutati viie eri autoga, kui mitte enamaga. Nt sattusin ühe tegelase autosse. kes aitas arhitektina kaasa Tartu-Viljandi mnt parandustööde valmimisel. Hiljem vedasid mind rõõmsad kalamehed, kes nägid välja omajagu koomilised: sellised punnsilmsed, suitsused, ritv autos ripakil, sigarett tolknemas moka otsast. Viimane kohtumine aga oli toredaim. Sain tuttvaks Sassiga (st Aleksandriga), kes oli enda meelest elupõline mulk, ehkki nagu kuulsin, tegelikult slaavi päritoluga. Kuulas kenasti venekeelset raadiojaama. Tema juures oli tähelepanuväärne tema elutunnetus. Tore on näha inimeses ühendatuna tumepruune silmi, küpset isiksust, töökaid käsi ning rõõmsat meelelaadi. Ta sõitis minu pärast ekstra Pärnusse ja sõidutas mind lausa kodutreppi. Slaavi hinges on midagi imetlusväärset.

Päev algas siiski hommikuga ning naabrite vilka siblimisega. Oma lauluviisi hõiskasid ka linnud teispool toapurki. Seminaris õnnestus jällegi muljet avaldada. Õppisime lugema ja selgus, et juba pea-aegu et oskan:-) Jällegi on osa eksamist seljatatud.

Õhtu möödus Pärnu linnatanavatel. Oli kontsert ja inimesed seda kuulamas – ühesõnaga nõidade öö. Ilutulestik oli meeldiv, ülejäänu tavapäraselt mannetu.

Tänase päeva tera on Jüri Üdilt:

kiirus
peale sunnitud
müra
peale sunnitud
vale
peale sunnitud
vägivald
peale sunnitud
mulle
mu enese poolt
aita mind
lootus
mu sees
mõista
mõista
mis
see
on

(„Tänan ja palun“)

Krauklis

    Scout-master puhus pasunat ja rivi tekkis poistel
    kes pikem rivi alguses kes lühike see lõpus
    ja päikest oli mereni mis säras päiksepaistel
    suur lippki aeti vardasse ja meeleolu lõbus

    paar trummi pandi põrama mis tühjad olid seest
    sest pasunasse ülearu palju jooksis vett
    õhk virvendas ja meelekohti tuikas mitme eest
    ja siis üks mõte liikus peast et mul on neli kätt

    jah õige küll ma unustasin selles viivituses
    et olin rivis mille ees scout-master ütles nii:
    nüüd tunnistage üles kes teist trepikotta kuses
    sel ööl ja kui ei tunnista ei liigu sammugi

    siis pikkamööda meenus mulle lukkupandud uks
    ma öösel seda kangutasin (peldik oli õues)
    vist unisena pidasin ma koda peldikuks
    kõik meelde tuli surmahirmu äkki tundsin põues

    scout ustav on te oinad võtke kuulda ometi
    sir Robert Baden-Powellile oleks alles piin
    ja küllap vana kindral paneks maha ameti
    kui teaks et läti scoutidel on vilets distsipliin

    nii rääkis master pööramata pilku rivile
    ja kuigi olin korralik ja väga tahtsin süüa
    ma hetkel tundsin soovi mõeldes telliskivile
    see master sinna rivi ette jalust maha lüüa

    juba jõudis päike minna oma hiilgeseisu
    (nüüd ma tean et selle seisu nimi on seniit)
    meie aga jätkasime sirget paigalseisu
    kuriteost ma vaikisin ei hargnenud see niit

    ja master hirmsa vihaga käed puusas jalutas
    me seisime ma olin arg ja süütud seisid ka
    paar korda ennast kokku võtsin süda valutas
    kuid seda vähem seda vähem suutsin ütelda

    siis Krauklis rivi ette astus (minust kolmas koiku)
    ta oli väga paha poiss ma teda vihkasin
    ja ütles: mina tegin ning läks kuivatama loiku
    ma hädavaevalt vaadata ta poole tihkasin

    scout-master ütles: teadagi et Krauklis kesse muu
    nüüd Suvekodust päevapealt ta ära aetakse
    ma nägin
             et on mere ääres kõrge männipuu
    ja söögisaali aknast nägin                 
                        lauda kaetakse

                              
 

Täna liikusin palju: ühest loengust teise, lastekodusse, korvpalliplatsile. Poolteist tundi mängisime kossu. Pole seda tegelikult juba 10 aastat teinud. Tunnen jällegi, et olen selline lihaseline olevus – tugev ja noor.  Õhtu viis Aarne Rannamäed kuulama – juudiriigist. Äärmiselt hea loeng oli. Sisetunne andis pidevalt märku, et peaks ehk R-ile sellest hääst juudilikust olemise hetkest  ja saamise võimalikkusest teada andma (eks ikka miskit kirgastavat kuuldes saadakse), kuid sisemuses tuletas siiski miski Uku Masingu öeldut meelde (Kellele…).

Paar mõtet siiski kuuldu kohta:

Iisraelis elab 7,4 milj inimest. 129 ooo tuleb iga aasta juurde. Enamus lisandub askenasi juutide hulgast. Kõige enam lapsi sünnib loomulikult ultraortodoksete juutide perekonnas. Kätt ette ei panda, kuna Jumal seda ei soovi. Elavad nad nagu kirikurotid, tööl ei käi 60 % meestest, naistest rääkimata. Nad on otseses mõttes vaesed ning haisevad, peenikeste jalgadega ning sporti mittetegevad inimesed, kuid positiivse külje pealt ülimalt perekesksed. Kokku on neid 800 000 ning nende arv protsentuaalselt rahvastikus on viimase 15-aastaga kahekordistunud. Kogu elu käib neil Halaha järgi. Üllatav oli, et neile ei oma maa kui selline mingisugust tähendust, kuna enamasti on tegemist messiaanlike juutidega. 99% neist ei ole sõjaväekohuslased, kuna neile on armee rüve. Elu käib neil aitul annetustest ning riigi poolt antavatest toetustest. Samas on Iisraelis üldisemalt levinud ulatuslik armeekultus. Kui inimene pole sõjaväes käinud, tekib tal pea et garanteeritult hilisemaid probleeme korraliku töö leidmisega ning karjääri tegemisega. Seega, kui inimene pole armeeteenistust läbinud, on ta möku. Siiski on üks väeosa, kus nad teenivad. Seal on minu mäletamist mööda 1500 inimest. Teenistust viiakse läbi range järelvalve all ning rabide hoolsal jälgimisel. Ometi on 1,5-aastane teenistus jagatud 3-me ossa, et vahepeal meelt parandamas käia.

Mjah..tegemist on sisemiselt kääriva ühiskonnaga. Erinevast rahvusest juudid ning eri vaimsusega inimesed on omavahel suuresti pinges. Sinnajuurde lisandub palestiinlaste mure, kes paljunevad meeletu kiirusega ning keda ei soovi endale tegelikult ei Jordaania ega ka Egiptus. Nad on vaesed kui sünagoogi rotid, nagu ka ultraortodokssed juudid. Vaatame, mis edasi saab.

</p>

Midagi hakkab visanduma ka mu magistritöö kohta. Tundub, et Habermas hoopiski seekord. Pole ka just kõige võõram kuju. Tuleb jällegi tööle asuda, raamatukokku kolida ning elult võtta, mis elu annab, ja Jumal.

Muideks, Eesti on varsti pankrotis, ent see ei tule vist üllatusena. Eurole üleminek oleks morbiidne lahendus. Varsti on oodata jällegi noorte inimeste väljarändu parematele jahimaadele. Mis hoiaks meid siin kinni, kui mitte mingisugused vaimsed väärtused. Tänase päeva tsitaadiks võib lugeda Kaido Soomi öeldut, et kui temal ei oleks religioosset identiteeti, ei hoiaks teda miski Eestis. Tegelikult on see igati õige repliik. Ka mind ei hoiaks siin vist mitte miski, kui religioon ei toestaks.

Tänase päeva lugu:

“Vaid see, vaid see, on armastus, kui kivine roos ta puutest saab lõhnavaks lilleks.”


See on hard Eik! 😀

Tänast päeva meenutada on imelik. Jälle üks päev Jumalast. Hommikul veeresin kooli ja avastasin Uku Masingu – filmilindilt.  Kellele enam ei öeldud nägemiseni, pidi taipama…see tsitaat Masingult iseloomustab mingil viisil Masingu elu ja ka hingelaadi. Masingu juurest viis tee üles-mäge – lastekodusse. Üks mu õpilane ei jõudnud wc-sse ja ning teine kohale. Päeva nael oli kontsert – Inboililt ja Tõnis Mäelt. Paar lugu olid sedapuhku eriti kõnekad. Kiriku külmus kandis mind siiski vahepeal kantseleisse varbaid soojendama. Soojendamine leidis aset unenägude raamatu juures, kust sooja sai ka hing. Nosce te ipsum…juba vaikselt tean ja olen tänulik selle eest Jumalale ja tema inglitele.

Tänase päeva juhtmõte pärineb eilsest päevast, nagu nii mõnigi hää asi: mõni vana vein või mats ajalooga lagipähe:-)

Tehilim Tehila leDavid Meir Levinov kommenteerib seekord Kuldset reeglit:

“Ma pean Issandat alati oma silma ees…” Ps 16:8

See on Toora kuldne reegel, mis puudutab jumalakartliku inimese igapäevast elu. Inimese käitumine, kes arvab, et tema kõrval kedagi pole, erineb inimesest, kes annab enesele aru, et ta pidevalt viibib kuningate Kuninga palge ees.

Inimene, kes pidevalt tajub taevase Kuninga kohalolekut enda kõrval, ei pelga ümbritsevate inimeste pilkeid sel ajal, kui ta täidab käsuseadust. Kuna Looja on mu paremal käel, siis ma tean, et ma ei kõigu. (Rambam ja ŠLA)

See pühakirja salm, mis peab olema iga pühadust otsiva inimese südames, asetatakse tavaliselt sünagoogi seinale.

Lugu tänasest päevast:

Tulin just lastekodust. Tööpäev venis välja ööni ja noh – korvpalliväljakuni samuti. Jäin ühe kasvatajaga vestlema. Hakkas teine siis kenasti oma elukest lahti keerutama. Rääkis mulle oma nägemustest. Tema saab visioone. Huvitav, kas mulle on miskit näkku kirjutet, et mulle kõik seesugune usaldatakse. Juttu tuli ka ühest kirjakohast, millest daam aru ei saanud: nimelt sellest, kuidas neile, kel on, juurde antakse, ja neile, kel pole, see viimanegi võetakse. Seda kirjakohta luges ta nädalaid. Nädalaid lendas ka Piibel vastu seina. Seejärel saabus selginemine. Kõik on koguaeg olemas, tuleb vaid seda kenasti kasutada. Seda tähendava Jumala-laps olemine. Kristlaseks sai daam samuti visiooni vahendusel. Keset päeva, köögis olees, tabas see teda. Teda tõmmati keset päeva hauakoopasse. Seal olid kaks surnud meest. Esimene lausus: “Ma elan.” Teine vastas: “Ma elan.” Seepeale läks taeval lahti ning kostis hääl: “Kui te elate, siis tulge üles ja elage koos minuga.” Mehed vastasid: “Me ei saa, me oleme surnud.” Seepeale tabas kasvatajat selgus: “Tema on neist nägemuses veel allpool.” Tema nägemused on müstilised, seda võib julgelt väita. Ta sai hiljuti veel ühe nägemuse – “õige palve kohta”. Sellest kuulen järgmine kord.

Tehilim Tehila leDavid Meir Levinov kommenteerib Jumala heldust:

“Kuid mina loodan Sinu helduse peale…” Ps 13:6

Kui olen hädas, “mina loodan Sinu helduse peale” ning pärast pääsemist “tahan tänada Issandat” – hädade eest, mis said mulle osaks, sest nad tulid mulle kasuks. (Kiflaim leTušija)

Äratundmisele aitasid jõuda ka sõbrad-seltsilised:-)

Äratundmisele aitasid jõuda ka sõbrad-seltsilised:-)

Nüüd ma lõpuks hakkan aru saama, mis inimesega on tegemist. Päris kohe…inimene 🙂

Vestlus kahe teoloogilise filosoofi vahel

Vestlus kahe teoloogilise filosoofi vahel

oktoober 2017
E T K N R L P
« mai    
 1
2345678
9101112131415
16171819202122
23242526272829
3031  

Enter your email address to subscribe to this blog and receive notifications of new posts by email.

Join 3 other followers

wordpress statistics

Blog Stats

  • 58,575 hits