You are currently browsing the category archive for the ‘akadeemiline’ category.

Leuenbergi Konkordia (1973)

Definitsioon:

Leuenbergi Konkordia on lühinimetus “reformeeritud kirikute konkordiale Euroopas”, teoloogilisele seletusele, mis lõppversioonis luterlike, reformeeritud ning muude reformatsiooni kirikute poolt Šveitsis Baseli lähedal Leuenbergis 1973 välja töötati. See lõpetas luteri ja reformeeritud kiriku lõhe ja lõi reformeeritud ja luterliku kiriku mõjutustega kirikute vahele ühtsuse. Konkordia mõistab end kui “evangeeliumi mõistmise üksmeelt”, millele alla kirjutanud kirikud moodustavad osaduse. Selle osaduse all on silmas peetud (4. ptk) “Kirikuosadus selle konkordia järgi tähendab evangeeliumi mõistmise üksmeele alusel osadust sõnas ja sakramendis ning võimalikult suure osaduse loomist maailmas tunnistuse ja teenimise kaudu.” Seega on tegemist ühise tee alguse ja põhjendamise otsusega, milles on kesksel kohal õpetuskõnelused.

2003. aastal muudeti vähetuntud paigaga seotud nimi Evangeelsete Kirikute Osaduseks Euroopas.

Eellugu: konkordia tähendus on nähtav reformatoorsete kirikute võrdluses enne  toimunud arenguid, mis viisid lõpuks konkordia formuleerimiseni. Konfessioonidevaheline dialoog oli pärast aastasadadepikkust oma teed kõndimist oluliselt raskendatud. Kus loodi konfessionaalsed unioonid, siis toimus see ülevalt määratuna, seega maaisandate otsusena. Isegi 1934. aasta Barmeni Teoloogiline Seletus seati juba peatselt konfessionaalsete teoloogiliste erimeelsuste tõttu kahtluse alla. Erinevate reformeeritud kirikute vahel puudus täielik armulauaosadus. Aastatel 1956 – 1960 viidi Maailma Kirikute Nõukogu juures läbi luterlik-reformatoorseid kõnelusi üleeuroopalikul tasandil. Need kõnelused järgisid esmalt traditsioonilisi protseduurireegleid ning väljendasid usuartikleid. Oli selgelt näha, et osaduskonna rajamine sellisel viisil üksikutele läbiarutatud teoloogilistele teemadele tuginedes ei saa reaalselt kunagi võimalikuks.

“They lacked a clearly defined goal and, above all, they had no roots in the life of the churches taking part. They suffered from the Reformation churches’ old malady of expecting joint theological statements to produce far-reaching consequences. Theology as a kind of opus operatum” (lukas vischer).

1963. aastal saabus muutus. Toimus järjekordne kogunemine, seekord Bossey oikumeenilises instituudis. Pandi paika, et tulevikus tuleb rõhk panna konkreetsetele tulemustele ning saavutada teoloogiline konsensus kesksetes erimeelsustes. Tähtsaim oli koosoleku viimane tund. Küsiti, kes on valmis kõnelusi jätkama. Enamus oli ideega päri, kuid Heidelbergi süstemaatilise teoloogia prof Peter Brunner mitte, ta palus end vabandada, soovides üritusele Jumala õnnistust, kuid lisas, et tõeline läbimurre sünnib, kui koostataks konfessioonide ühine tuumtunnistus evangeeliumi mõistmisel. Seega oli LK idee osaliselt omistatav sellele teoloogile. Ta ise pidas sellist lepingut tol hetkel küll võimatuks, kuid kui tekst oli lõpuks koos, nõustus ka tema sellele alla kirutama.

Seda konsensust takistasid nii ajalooliste usutunnistusformuleeringute keerukus kui ka tänapäeva teoloogilised küsimuseasetused. Uus tõuge kõnelustele saadi reformeeritute-luterlaste omavahelistest kõnelustest Saksa Evangeelses Kirikus (1969-1970). Need kõnelused lähtusid CONFESSIO AUGUSTANA 7. artiklist. Seal eristatakse see, mis on kiriku tõelise ühtsuse jaoks  piisav, sellest, mis on selleks HÄDATARVILIK. Piisavana kirikute osaduseks nähti omavahelist nõustumist evangeeliumi õige õpetuse ning  sakramentide pühitsemise osas. Sellest lähtuvana töötati esimesel kogunemisel Leuenbergis 19.-24. septembril 1971 välja reformatoorsete kirikute konkordia visand. Visand koosnes neljast osast: 1. kirjeldatakse tänapäeva kirikukogukonna eeldusi: reformkirikute ühisest horisondist ja uusaegsetest arengutest, mis konfessioone läbivad. 2. Kajastatakse evangeeliumi arusaamu pealkirjaga “Õigeksmõist kui Jumala vaba tahte sõnum” ning seda käsitletakse kuulutuse, ristimise ning armulaua kui õigeksmõistu kujudes. 3. osa võtab kokku peamised reformatsiooniaja vastuolulised teemad: armulaud, kristoloogia ning predestinatsioon ning miks varasemad etteheited teistele kirikutele neis küsimusis enam ei kehti. 4. osas kirjeldatakse samme, mis viivad konkreetse kirikuosaduseni. Visand saadeti kõigile Euroopa reformatoorsetele kirikuile palvega võtta selle suhtes seisukoht. Vastuste najal ja parandusettepanekuid arvestades töötati välja uus konkordia visand.

 Visandist käisid üle ka juriidilised spetsialistid, et välistada situatsioon, kus kirikud hilisemalt konkordia tagasi lükkaksid, kuna see erinevate kirikute õigusega ei sobitu. Nt oli suuri teeneid Olav Lingneril, Berliini ülemkirikunõunikul (Oberkirchenrat)

Teisel reformatoorsete kirikute kokkusaamisel 12.-16. märtsil 1973 töötati visand veelkord üle ja leiti, et teksti edasisel töötlemisel puudub suurem tulu. Konkordia saadeti kirikutele laiali, palvega sellega 30. septembriks 1974 nõustuda. 1974. aasta oktoobri lõpuks olid üle 50 kiriku konkordiaga päri.

Leuenbergi Konkordia sisu ja põhimõtted:

EKOE (‘Evangeelsete Kirikute osadus Euroopas) alusdokumendis, LKs, kirjeldatakse ühist arusaamist evangeeliumist, mille kohast mõistmist olid usupuhastuse isad väljendanud õigeksmõistuõpetuses, ning seda avatakse lähemalt ühenduses evangeeliumi kuulutamise, ristimise ja armulauaga. Selles valguses ületatakse õpetuslikud vastuolud ja hukkamõistmised (nendest tegi ülevaate Marc Lienhart (1971), et kohalolijaid paremini valgustada, milles hukkamõistmine seisnes, kutsuti spetsiaalselt üks ajalugu tundev süstemaatilne teoloog. See oli sürreaalne situatsioon, kuna needmised enam kedagi kohalolnud teoloogidest õieti ei kõnetanud), mis olid reformatsiooniajast saadik kirikuid lahutanud ja osadust takistanud ning kohustades end kirikuosaduse realiseerimisele tunnistuses ja teenimises.  Tuginedes üksmeelele, millele ollakse jõudnud fundamentaalse ja tsentraalse suhtes, evangeeliumi mõistmises, deklareeritakse LKs kirikuteosadust. LK-le allakirjutanud kirikud on üksteisega kantsli- ja armulauaosaduses. Üheskoos ollakse võimelised pidama jumalateenistust. Seega on tegemist eelkõige praktilise osadusega, nimelt jumalateenistusliku osadusega. EKOE rajanemine jumalateenistuses – kantsli- ja armulauaosaduses – väljendab lõppkokkuvõttes veendumust, et see kirikuteosadus rajaneb Jeesuse Kristuse enda kohaolul ja toimimisel. Tema on kiriku alus ja kriteerium. Jaatades seda usupuhastuse radikaalset taasavastust, keskendudes õigeksmõistusõnumile, keskendutakse kolmainu Jumala lepitavale, vabastavale toimimisele Jeesuses Kristuses. See jumalateenistusliku osaduse taasavastamine tegi võimalikuks 450 aastat kestnud luterluse ja reformeeritute kirikulõhe ületamise Euroopas. Erinevusi siiski ei kaotata, vaid need integreeritakse üksmeelde tsentraalsuses. Just selles üksmeeles peaks leidma aset edasine teoloogiline töö e õpetuskõnelused.

Samuti väidab LK, et tegemist ei ole uue usutunnistusega. kirikud jäävad oma tunnistustega seotuks, kuid sellelt positiivselt aluselt, üksmeelelt toimub kaaskirikute jaatamine ja needuste vältimine. Seega on LK puhul tegemist INSTRUMENDIGA, mis võimaldab näha ühtsust erinevuses, hermeneutiline trikk. Seega ka erinevus jääb ning see tingib pidevad õpetuskõnelused, et pingevälja ületada. Juba LK-s on kohad, mis viitavad peamistele õpetusprobleemidele. samuti tuleb jätkuvat teoloogilist ja olevikustavat tööd teha ka ühise arusaama puhul evangeeliumist.

Ühine tõepüüdlus ongi jäänud peamiseks osaduse viisiks konkordiakirikute vahel.

Lisaks õpetuskõnelustele kohustuvad kirikud LKga koostööle tunnistamises ja teenimises kohalikul, regionaalsel ja Euroopa tasandil. Veendumus, et ühiselt ollakse osa ühest ja ainsast Jeesuse Kristuse kirikust, on seotud veendumusega, et kiriku Issand vabastab ja kohustab ühisele teenimisele. Nii on LK kirikuteosaduse teostumise olemuslikeks aspektideks üheskoos kuulutada evangeeliumi ning tegutseda õigluse ja rahu nimel maailmas.

Evangeelsete Kirikute Osadus Euroopas (LK-l põhinev kirikute osadus):

  1. kes kuuluvad: 105 kirikut tervest Euroopast. 1997 astusid kirikute osadusse ka 7 metodisti kirikut. „Gemeinsamen Erklärung zur Kirchengemeinschaft“.
  2. kes ei kuulu: Soome Evangeelne luterlik kirik; Rootsi luterlik kirik, Islandi luterlik kirik. Enamik evangeelsetest vabakirikutest nagu adventistid, baptistid ning mennoniidid, kes praktitseerivad usuristimist, ei võta kirikute osadusest LK alusel osa. Aastatel 2002-4 peeti siiski konsultatsioone Euroopa Baptistide Föderatsiooni ning Euroopa Kirikute Osaduskonna vahel. Eelmisel aastal, seega aastal 2010 allkirjastati nende kahe vahel koostöölepe.[1] Vastavat kõnelust mennoniitide ja adventistidega ei toimunud. Samuti ei allkirjastanud LK-d Saksa Iseseisev Evangeelne Luterlik Kirik (SELK), kuna nende arvates minetati konkordias luterlik armulauakäsitlus. (Selbständige Evangelisch-Lutherische Kirche)
  3. Koostööpartnerid: koostööd tehakse Maailma Kikrikute nõukoguga, Euroopa Kirikute Konverentsiga, Luterliku Maailmaliiduga ning Reformeeritute Maailmaliiduga, anglikaanidega ja Euroopa baptistide föderatsiooniga..
  4. Struktuur: EKOE tähtsaimaks organiks on täiskogu, mis koguneb umbes iga 6 aasta järel nädalaks ajaks ning määrab kindlaks EKOE edasise tegevuse põhijooned, otsustab uute õpetuskõneluste teemad ning valib 13-liikmelise nõukogu (end. täitevkomitee). Nõukogu vastutab täiskogude-vahelise töö eest, seda juhib ning esindab 3-liikmeline presiidium. (Nõukogu tegevust toetab omakorda EKOE kantselei, mida juhib peasekretär.) EKOE on hoidnud kinni põhimõttest, et EKOE paindlikkuse ning liikmeskirikute pädevuste mitte-piiramise tagab organisatoorse ja õigusliku kuju tagasihoidlik väljaarendamine. Seda põhimõtet peetakse jätkuvalt oluliseks. Küll aga on jõutud seisukohale, et EKOE kuju ja kujundamise küsimused nõuavad teadlikku ja intensiivset käsitlemist. Nõnda õpitakse üheskoos uuesti andma ka EKOEs kuju veendumusele, et vabastav evangeelium ei ole vastuolus ühendava ja siduva evangeeliumiga: evangeeliumiga, mis vabastab nõnda, et ühendab ja kohustab ühisele tunnistamisele ja teenimisele. Nt 6. täiskogu n-ö strateegiline tähtsus seisnes asjaolus, et peatähelepanu oli küsimusel, milline peaks olema EKOE kuju, millises suunas tuleks jätkata tema töövormide ja struktuuri kujundamist? Kuidas võiks muutuvas, üha enam kokkukasvavas Euroopas ühendada evangeelsete kirikute (millest enamik on oma maades vähemuskirikute olukorras) hääli, et evangeelium oleks kuuldavam? Kuidas kõlaks evangeelne hääl selgemalt ka oikumeenias? Aga samuti, kuidas olla kuuldavam poliitilistes, sotsiaalsetes, majanduslikes jm küsimustes? Kuidas ühendada oma hääli nõnda, et olla suhtlusvõimeline Euroopa tasandi poliitiliste instantsidega ning nõnda kaasa kujundada Euroopa palet, s.t ju seda ühist ruumi, mis üha enam tingib iga üksiku maa ja kiriku elu. Niisiis, teadlikkus, et Euroopa-mõõde on tänapäeval midagi, mida ükski kirik ei saa oma ülesande vastutustundlikul teostamisel eirata ning küsimus, milliseid potentsiaale selles seoses pakub ja võiks pakkuda EKOE. Nõnda toimusidki aastatel 2002–2005 õpetuskõnelused kahel teemal. Õpetuskõneluste rühmas, mis tegeles «protestantlike kirikute kuju ja kujundamisega muutuvas Euroopas», töötas EELK poolt kaasa õp dr Urmas Petti. Käsitluse all ei olnud seekord niisiis mitte niivõrd klassikaline õpetusküsimus, vaid, toetudes uurimusele «Jeesuse Kristuse kirik, küsiti, kas ja mil määral avaldavad Euroopa transformatsiooniprotsessid mõju kirikute kujule ning iseäranis EKOE kujule. (EELKs toimus ettevalmistumine 6. täiskoguks intensiivselt. Õpetuskõneluste rühmadelt esialgse kuju saanud tekstid olid saadetud kirikutele kommenteerimiseks. EELKs otsustati koostada kommentaar EKOE kuju ja kujundamist käsitleva teksti eelnõule. Piiskoplik nõukogu arutas nimetatud teemat kahel koosolekul, kujundades ja sõnastades oma seisukohad EKOE struktuuri osas.)

         5. Täiskogud ja teemad:

  • 1976 : Sigtuna (Schweden): „Zeugnis und Dienst reformatorischer Kirchen im Europa der Gegenwart“
  • 1981 : Driebergen (Niederlande): „Konkordie und Kirchengemeinschaft reformatorischer Kirchen im Europa der Gegenwart“
  • 1987 : Straßburg (Frankreich): „Konkordie und Ökumene“
  • 1994 : Wien (Österreich): „Wachsende Gemeinschaft in Zeugnis und Dienst – Reformatorische Kirchen in Europa“ Kasvav osadus tunnistamises ja teenimises – reformatoorsed kirikud Euroopas” oli peale dokumenti “Jeesuse Kristuse kirik” oli EELK jaoks mälestusväärne asjaolu tõttu, et EELK-d esindanud äsja peapiiskopiks saanud Jaan Kiivit valiti kirikuosaduste etteotsa, st üheks presiidiumi liikmeks.
  • 2001 : Belfast (Vereinigtes Königreich): „Versöhnte Verschiedenheit – Der Auftrag der evangelischen Kirchen in Europa“ 2001. aastal Belfastis toimus 5. täiskogul, kui juhtmõtteks oli «Lepitatud erinevus – evangeelsete kirikute ülesanne Euroopas», olid EELK delegaatideks Jaan Kiivit ja Randar Tasmuth. Jaan Kiiviti panus kirikuteosaduse töösse jätkus rõhutatud kombel ka selle täiskogu järel. Seekord ühe nõukogu liikme, nimelt Poola luterliku kiriku delegaadi, asemikuna.
  • 2006 : Budapest (Ungarn): „Gemeinschaft gestalten – Evangelisches Profil in Europa“ Budapestis aset leidnud 6. täiskogu juhtmõtteks oli «Osaduse kujundamine – evangeelne profiil Euroopas».
  • 2012 : Florenz (Italien)

        6. Oma väljaanne: Raamatuseerias “Leuenbergi tekstid” avaldatakse alates 1995. aastast Leuenbergi Kirikuosaduse, st EKOE tähtsaid dokumente. Seeläbi on õpetuskõneluste tulemused ning muud dokumendid saadaval nii saksa kui inglise keelsetena. Paljud failid on saadaval pdf-failidena.

(Senini ilmunud asjade päälkirjad: Konsultationen zwischen der Konferenz Europäischer Kirchen (KEK) und der Gemeinschaft Evangelischer Kirchen in Europa (GEKE); Gesetz und Evangelium. Eine Studie, auch im Blick auf die Entscheidungsfindung in ethischen Fragen; Dialog zwischen der Europäischen Baptistischen Föderation (EBF) und der Gemeinschaft Evangelischer Kirchen in Europa (GEKE) zur Lehre und Praxis der Taufe; Konsultation zwischen der Konferenz Europäischer Kirchen (KEK) und der Leuenberger Kirchengemeinschaft (LKG) zur Frage der Ekklesiologie; Kirche-Volk-Staat-Nation, Ein Beitrag zu einem schwierigen Verhältnis; Kirche und Israel, Ein Beitrag der reformatorischen Kirchen Europas zum Verhältnis von Christen und Juden; Das christliche Zeugnis von der Freiheit, Texte und gemeindepädagogische Zugänge zu den Texten; Leuenberg, Meissen und Porvoo, Konsultation zwischen den Kirchen der Leuenberger Kirchengemeinschaft und den an der Meissener Erklärung und der Porvoo-Erklärung beteiligten Kirchen; Evangelische Texte zur ethischen Urteilsfindung; Sakramente, Amt, Ordination; Die Kirche Jesu Christi, Der reformatorische Beitrag zum ökumenischen Dialog über die kirchliche Einheit)

        7. Lisaks on neil hiljuti avaldatud lauluraamat “Armu värvid”

H) Järelmõjud mujal maailmas – peale vanade probleemide hajumisele on konkordial olnud suur kirikuid ühendav ning kokkukasvatav mõju. EKOEga analoogsed kirikuteosadused  on vastu võetud nt Ameerika Ühendriikides («Üksmeele vormel», 1997) ning Lähis- ja Kesk-Idas («Ammani deklaratsioon», 2006), aga sündinud on ka uus faas Luterliku Maailmaliidu ja Reformeeritud Maailmaliidu vahelistes kõnelustes, mille taustaks on EKOE «mudel», mis näitab, et see lootus ei ole olnud alusetu.

Loomulikult jäävad küsitavused: (mõtlemisainet)

Kas kirikute ühendamiseks pole enamat vaja kui õpetuskõnelusi?

Aktuaalsemaks Euroopa terviku kui ühise tegutsemisruumi mõõde. Esile on kerkinud väljakutsed, mis on seotud Euroopa jätkuva kokkukasvamisega, Euroopa Liidu laienemise ja arenemisega.

 How did the agreement come about? What are its strengths and limits? What questions does it leave open and what are the tasks facing the churches participating in the agreement today?

 Miks leidis LK koostamine, kõnelused meedias nii vähe kajastamist? Milleks olid sellele vastu just luterlik kõneluste osapool? (luterlased viitasid, et konkordia peaks veenma oma sisemisest kvaliteedist, nt Loenard Goppelt oli usinalt meedia kaasamise vastu) Baseli kirikus peeti teenistus, kui igasugune press, raadio või televisioon polnud kutsutud.

Kõneluste ja ratifitseerimise käigus tuli ilmseks, et reformeeritud olid dokumendiga kiiremini nõus, luterlased näisid olevat enam huvitatud õpetuslikest üksikasjadest? Miks võis see olla nii?

Mõju Eestis:  Eesti kirjutas Leuenbergi Konkordiale alla 1975. aastal (peapiiskop Alfred Tooming).

On ilmselt tõsi, et evangeelsete kirikute osadus on EELKs ja Eesti avalikkuses laiemalt vähetuntud. Seepärast, kui EELK piiskoplik nõukogu arutas EKOE kuju ja kujundamisega seonduvat, oldi muu hulgas seisukohal, et EKOE vajab jätkuvat tutvustamist nii meie kiriku sees kui ühiskondlikus avalikkuses. Kooselus metodistidega saab EKOE (vähemalt võiks ja peaks saama) kogetavaks ka Eestis. Veel üheks näiteks sellest, kuidas EKOE saab EELK jaoks kogetavaks, on suhe, Kurhessen-Waldecki Evangeelse Kirikuga, kes on üks kolmest EELK partnerkirikust. Suhe selle unieeritud kirikuga on 2001. aastal sõlmitud leppe kohaselt oma teoloogilises iseloomus määratletud just Leuenbergi Konkordiaga. Aga nimetada võiks siinkohal ka mitme EELK koguduse sõprussidemeid evangeelsete kogudustega Saksamaal, mille raamiks on taas EKOE. Üks järjest olulisem «koht», kus EKOE saab kogetavaks EELK liikmete jaoks, on seotud Euroopas ringiliikumisega ning õppimise või töötamise eesmärgil elamisega paikades, kus luterlikke (või ka anglikaani) kirikuid ei ole üldse või ei ole piisavalt lähedal. Selliselt piirkondi on Euroopas päris palju. Niisiis, EKOEs on võimalik Eesti luterlasel täie vastutustundega osaleda nt Kurhessen-Waldecki Evangeelse Kiriku või mõne muu EKOE kiriku koguduseelus, arvestades selle kiriku selget vahekorda EELKga. Sama kehtib aga ka vastupidi. Mujalt Euroopast Eestisse tulnud reformeeritud ja unieeritud kristlastel on võimalik liituda koguduseeluga EELKs. Nõnda on Evangeelsete Kirikute Osadus Euroopas EELKs kindlasti kogetav solidaarsuse kaudu konfessionaalselt lähedaste kirikutega, kes elavad samuti vähemuskirikute keerulistes olukordades. Ühtlasi lisandub aga vastutuse kogemine selle ees, milline on meie ühise eluruumi Euroopa pale. Järjest vähem on võimalik piirduda suhtlemisel ja vahekorra selgitamisel ühe maa ühiskondlike ja poliitiliste institutsioonidega. EKOE kätkeb siin potentsiaali ka EELK jaoks, evangeelsete kirikute häälte kokkukogumise, ühendamise ning Euroopa ruumis kuuldavamalt esitamise osas. Niisiis, EKOE on kogetav ühise tunnistamise ja teenimise kaudu Euroopa avalikkuses, mis üha enam tingib meie elu ka Eestis ja EELKs (vrd nt ELi põhiseaduse preambula ning Jumalale ja kristlusele viitamise küsimust). EKOE kujutab endast ühendatud jõudu ka kõrgetasemelise teoloogilise töö, oleviku diagnostika jne osas. Arvestades inimjõudude piiratust enamikes EKOE kirikutes, on olemasolevate jõudude ühendamise ja üksteise toetamise võimalus kindlasti suur rikkus. Aga ka nn suurte kirikute jaoks on oluline, et tegutsemine oleks ühine ja töösse kaasataks erinevate kogemuste ja taustadega kirikud. Nõnda on EKOEs tähtsal kohal otsida ühises tegevuses tasakaalu väiksemate ja suuremate kirikute vahel, erinevate regioonide kirikute vahel jne. Suurematel kirikutel on süvenenud teadlikkus vajadusest osaduse nimel ennast piirata. Ka nende valmidus selleks on viimastel aastatel kasvanud. Evangeelsete Kirikute Osadus Euroopas väärib imeks nimetamist ning avab enneolematuid võimalusi ka EELK jaoks. Aga see on ühtlasi väljakutse ja vastutus. Ka EELK-le. Nagu öeldud, on EKOE ise kujunemises, see on ruum, kus üheskoos jumalateenistust pühitseda, üheskoos elada ja tegutseda, üheskoos küsida tõe kohta ning üksteist kritiseerida, üheskoos jõuda selgusele EKOE tuleviku osas. Sellest ruumist on võimalik distantseeruda, seda on võimalik aga ka seestpoolt kaasa kujundada.

Kriitika

Konkordia visand ei jäänud vastulauseteta, nimelt konservatiivsete luterlaste poolt. Kriitikud väitsid, et see konkordia olevat minimaalkonsensus, mis usu tunnistamist (luterlikul viisil) piirab ja teiste vanakiriklike usutunnistustega piisavalt ei tegele. Leuenbergi konkordial on selle peale vastata, et õigeksmõistuõpetus ei ole usuartikkel teiste kõrval, vaid keskne mõiste kirikule osaks saanud päästekuulutusest. Nõustumine ei tähenda seega usutunnistuse piiramist dogmaatilisele miinimumile, vaid et õigeksmõistuõpetuse vahendusel saab alles õige evangeelne  õpetus tõeks. Kõik usutunnistuslaused saavad õigeksmõistult oma sisu. Seega saab siin uue kuue ka kirikuosaduse mõiste. Dogmaatilise minimaalsuse asemel rõhutakse võimalikult suurt kogukonda, mis peab oma keskselt kättevõidetud osadust üha uuesti kehtestama. Seega on suund tegevusele, kuna ühendab vaid minimaalne ja tsentraalne. Just seetõttu kuulub konkordiasse kohustus jätkuvateks õpetuskõnelusteks (Leuenberger Konkordie 37). Seega vastandliku dialoogi asemele astub kirikuosaduse keskne ühiste ülesannete väljaselgitamine. Osad loetletud teemadest on juba ka konkordias kirjas (39).

(Nende ülesannete lahendamiseks hakati korraldama täiskogusid. Esimene neist toimus 1976. aastal Sigtunas. Seal organiseeriti Euroopa 4 regiooni õpetusgrupid ning anti soovitusi teemade kohta, mida arutada. Arutletavate probleemide tulemused avaldati kõigile kirikuile ning see andis aluse uuteks täiskogudeks. Täiskogu arutleb õpetusgruppide tulemusi, otsustab nende retseptsiooni üle ning jagab ülesandeid järgnevate õpetusgruppide tarbeks).

 Paar selgitust tekstis ettetulevate mõistete kohta!!!

Als Zwei-Reiche-Lehre fasst die protestantische Theologie verschiedene situationsbezogene Aussagen Martin Luthers über das Verhältnis von Reich Gottes und Welt, Evangelium und Gesetz bzw. Kirche und Staat zusammen. Der Begriff wurde erst im 20. Jahrhundert zur Systematisierung der Theologie Luthers üblich. Da Luther politische Begriffe nicht eindeutig definierte, war in der Forschung lange Zeit strittig, wie weit der Dualismus der „Reiche“ auch die „Regimente“, also die tatsächlichen Machtfaktoren auf Erden betrifft und mitbestimmt. So haben verschiedene Theologen bei Luther eine „Zwei-Regimente-Lehre“ alternativ oder zusätzlich zu den beiden „Reichen“ postuliert.

Lehre von der Königsherrschaft Christi: selle all mõistetakse ühte vormi kahe riigi õpetusest, mis formuleeriti võitluses poliitika ja usu lahutamisest. Üleskutsega järgida Kristuse kutset sooviti tol ajal võidelda natsionaalsotsialistliku juhtimisprintsiibi vastu. Teeb poliitika rangelt usuasjaks, status confessiones. Seega saab on selle teooria järgi printsipiaalselt võimatu eristada oliitikat usust.

Kasutatud kirjandus:

Wenzel Lohff, Die Konkordie reformatorischer Kirchen in Europa: Leuenberger Konkordie”. In: Horst Robert Balz, Gerhard Krause (Hg.): TRE.Studienausgabe.Berlin;New York: de Gruyter – Evang. Verlagswerk. 2000, lk 33-35

 Thomas Andreas Põder, EKOE (ilmunud ajalehes Eesti Kirik, nr 3-5, 17.01.-31.01.2007)

 Rowing in One Boat, John Knox Series no.11 (Geneva: JKIRC, 1999), pp.9-23

 wikipedia.de

 EKOE kodulehekülg

 Lukas Vischer (1998)

PS! Tegemist oli algselt suulise ettekandega. Seega puutuvad refereeringute järel täpsed viited, viited on loetletud vaid nimekirjana

Pilt ka:

Mida käsitletakse valgustuse all? Valgustus jõudis masside hulka alles 19. sajandi lõpul. Valgustus on lai nähtus, mis sisaldab hulga ideid, mis olid valitsevad aastatel 1720-1780 Prantsusmaal. Vastanduti pimedusele, millega peeti silmas eelkõige keskaega ning selleaegset kirikut. Valgustus saab alguse Prantsusmaalt, kus selle taustaks oli varasem humanism ning klassitsism, liikudes sealt edasi Hollandisse ning Saksamaale. Eestis jõuab valgustus alles  rahva sekka kakssada aastat hiljem. Nii prantsuse kui inglise mõtlejate ideed kuulutasid eelkõige ratsionalismi koos skeptitsismiga, mõõdukuse primaati suhtumises väidetesse ja tõdedesse. Tõe kriteeriumiks sai vaatlus, absoluutset tõde polnud olemas (3:216). Suurt tähelepanu saab mõtlemise vabastamine. Valgustus tähendas mõistuse autonoomiat. Selle hüüdlauseks sai hilise ja küpse saksa valgustuse juhtlause Kantilt “Sapere aude!”. Valgustust iseloomustab optimism tuleviku suhtes ning lootus, et ühel hetkel pole enam lahendamata küsimusi. Usutakse looduse kujundamisse meie tahte poolt. Sellel põhimõtteliselt pole piire.
Valgustusajastu iseloomustus: Valgustus polnud ühtne ajalooperiood, vaid tuli esile kohalike ajalooliste eelduste alusel. 1750 kuni Prantsuse revolutsioonini oli valgustuse aktiivne aeg tema sünnimaal (3:216). Valgustusaeg esitas kirikule tõsiseltvõetavuse küsimuse. Kas kristus on intellektuaalselt pädev? Reformatsiooni ja hilisemate ususõdade trauma oli veel elavalt meeles. See vähendas samuti kristluse tõsiseltvõetavust. Ratsionalistlik vool vaatles usu- ja kirikuelu eeskätt mõistuse ja “loomuliku moraali”, ning looduseaduste vaatevinklist. Seega hinnati ka kiriku väärtust eelkõige riigile kasulikkuse seisukohalt (1:104). Valgustusaja teoloogia oli enamasti deistlik. Selle vaate võimulepääsul kaotas pietistlik teoloogiateadus oma mõjujõudu ning kaotas seejuures oma rolli kõige olulisema teadusdistsipliinina. Paljud siiski arvasid, et kristlik õpetus kannatab välja mentaalse analüüsi ning korrelleerub mõistusega. Selline mõtlemine kajastus esmalt Eestis Otto Wilhelm Masingu teostes. Deistliku loodusfilosoofia tuntumaid esindajaid siinmail oli Fr. R. Kreutzwald. Hiljem said hoo sisse neoloogid, kes juba kahtlesid kristlikes õpetustes, ehkki jätsid Piibli veel puutumatuks. Hiljem mindi ka selleni, et mõistus asendas juba Piibli, kuna seda nähti esitavat sama asja. Seega vähendati oluliselt ilmutuse mõju. Jeesuse juures rõhutati vaid moraalset külge. Tekkisid konfliktid erinevate ülikoolide usuteaduskondade ning kirikliku konservatiivse teoloogia vahel. Hakati negatiivselt suhtuma ka imede võimalikkusesse, inimese patususse. Modernne mõtteviis muutis religiooni marginaalsemaks. Maailma valitsemine usaldati täielikult mõistuse kätte. Jutlusedki muutusid praktiliseks (4:320-326).
Valgustus Eestis: meie maale jõudsid valgustuse mõjud välismaa ülikoolidest tulnud õpetajate kaudu 18. sajandi teisel poolel (1:104) ning need langevad meil kokku Katariina II valitsusajaga. Tema valitsusaja algust on nimetatud ka valgustatud absolutismiks. Katariina pikem külaskäik meile andis võimaluse siinse esimese valgustusliku autori, Torma pastori Schwarzenbergi, kirjatöö avaldamiseks (3:216). Alates 1740 käis enam baltsi-sakslasi ka Saksamaa ülikoolides. Nt Immanuel Kantil oli baltlastest õpilasi (3:216). Lisaks tõid valgustuse kaasa mõned oma aega jälgivad aadlikud ning teoloogilise ratsionalismi omaksvõtnud pastorid ning saksa koduõpetajad. Aadlike päritolu hargnes nii Saksamaale kui ka mujale Euroopasse ning pastorid pidasid tihedat ühendust oma vaimse emamaaga, järgides ajakirjade ja kirjanduse vahendusel Kesk-Euroopa ideid ja nendepõhist diskussiooni. Koduõpetajateks tulid siia peamiselt saksa protestantlikes ülikoolides hariduse saanud teoloogid, juristid ning filoloogid. Tolleaegsed olud olid tulijaile oma maast soodsamad. Olulist rolli ideede levikul kandsid ka trükikojad, mida avati järjest enam (Tallinn, Tartu, Narva). Suure Prantsuse Revolutsiooni pärast siiski aastal 1798 trükikojad ajutiselt suleti. Kardeti ohtlike ideede levikut rahva sekka. Samuti keelati kirjanduse toomine välismaalt ning pandi kinni raamatupoed. Hiljem olukord siiski leebus ning eratrükikojad võisid taas tööle asuda. Loomulikult suurendas trükiste tootmist TÜ taasavamine, kus Tartu sai juurde teisegi trükikoja ning ka Pärnu ei jäänud sellest privileegist ilma. Trükikodades avaldati ka valgustusmeelseid ajalehti (Tallinnas 1772. Revalsche Wöchentliche Nachrichten; Tartus Dörptsche Zeitung; ning Pärnus Pernausche Wöchentliche Zeitung; Saaremaal avaldati käsitsi kirjutet ajalehte)(2: 254-255). Valgustuse levikut meil soodustasid tugevalt ka Tartu Ülikool ja Peterburi Justiitskolleegium (vaimulike järelvalve- ja kohtuasutus, mis sekkus riigivõimu esindajana ka kiriku siseasjadesse). 1802. aastal taasavatud TÜ pea kõik õppejõud kuulusid ratsionalistide hulka. Loomulikult koolitati ka samas vaimus tulevasi õpetajaid (1:105). Ratsionalistid tegelesid kooli ja kirjandusega, samuti püüti parandada rahva sotsiaalseid ja majanduslikke tingimusi (1:105). Nt loodi uued koolikorraldused, mille järgi mõisad pidid avama mõisakoole. Osaliselt oli ratsionalismiga seotud ka kihelkonnakoolide loomine (1:105). Need kooliseadused ja sellega kaasnev koolidevõrk olid eelduseks pärisorjuse kaotamiselegi (1:105). Kirjakunstiga oli algust tehtud juba enne valgustust, kuid nüüd lisandusid tuntud repertuaarile veel õpetlikud- ning juturaamatud, mis üritasid aidata inimesi kristlikes eluviisides ning majapidamises. Valgustajate suurimaks püüdeks oli pärisorjuse kaotamine. Sellele olid suuremateks eestvedajateks eelkõige pastorid, nt Schwarzenberg, Hupel ning Jannau. Siiski pidid nad olema suhteliselt taltsad, kuna olid sõltuvuses mõisnikest (1:106).  Valgustuse vaim ning inimõiguste rõhutamine tugevdasid huvi Baltimaade ajaloo vastu. Kasulikku alusteavet pakkus Läti Henriku “Liivimaa kroonika”, mis avaldati ladina keeles (Daniel Gruberi väljaandes (3:216)) aastal 1740 ja saksa keeles (Johann Gottfried Arndti tõlkes(3:216)) 7 aastat hiljem. Sellega kaasnes valgustussajandil toimunud ajaloolise teadvuse uuestisünd (3:216). See paikas saksalaste puudulikke ajalooteadmisi nende endi kohta. Selle pinnal kritiseeriti vägivaldset ristiusustamist siinseil mail (nt Garlieb Merkel) (2:256). Tänu kirjastajatele, raamatukaupmeestele, nii kohalikele kui Saksamaa suurtest keskustest tellitavatele ajakirjadele, igasugustele lugemisseltsidele, klubidele ja nende lugemissaalidele ning tärkavatele teatritele ja kohvikutele, moodustasid Balti kubermangude suuremates saksa keskustes, ka Tallinnas ja Tartus, kohalikud valgustusühingud, ning sellega seoses tekkis uus avalikkus.
Eestikeelne valgustus: eestikeelset valgustust kandsid Balti-Saksa aadlikud. Uudse nähtusena tekkis ilmalik kirjandus. Varajast eestikeelset ilmalikku kirjandust esindasid kalendrid. Esimene neist trükiti 1731. aastal, mis võis küll olla ilmunud juba 1719. aastast. Sajandi lõpul hakkas ilmuma samuti saksa kirjastaja initsiatiivil koostatud lõunaeestikeelne kalender. Kalendrid olid taskukohased rahvavalgustajad ja olid ka ajalehe funktsioonis. Kalendrid sisaldasid muuhulgas ilmaennustusi, andmeid päikesetõusust ja -loojangust ja turust, lisaks praktilisi nõuandeid ja kirjutisi ajaloost ning eri maadest, ka luuletusi ning katkendeid ilukirjandusest. See suunas talupoegi oma lugemisoskust arendama, seega ka oma maailmapilti. Teiseks olid olulised aabitsad. 18. sajandil ilmus neid veel vähe, kuid 19. sajandil juba enam, kuna kooliolud olid paranenud. Samal ajal hakati koolide tarbeks avaldama ka eestikeelseid lugemikke ning matemaatikaõpikuid. Siin oli tähtsaks nt Friedrich Gustav Arvenius ning Peter Ernst Wilde (Saksamaal sündinud arst), kes avaldas esimese eestikeelse nädalalehe “Lühhike öppetus”, mille tekstid eestindas sama kihelkonna pastor Hupel. Sajandi ulatuslikem eestikeelne ilmalik väljaanne oli 1781. aastal ilmunud 868-leheküljeline kokaraamat. 1806 avaldati esimene eestikeelne ajaleht “Tarto maa rahwa Näddali-Leht”. Seal anti edasi Saksa lehtede uudiseid. Eesti kohta oli uudiseid vähe. Samal aastal leht ka suleti, kuna välisuudiseid peeti Prantsuse revolutsiooni tõttu talupoegadele ohtlikuks. Mahukaim ja tähelepanuväärseim oli saksastunud eestisoost pastori Otto Wilhelm Masingu poolt talupoegadele 1821-23 avaldet nädalaleht, mille iga aastakäik oli üle 400 lk pikk. Pühendunud rahvavalgustajana võitles Masing oma lehes teadmatuse, ebausu ja usufanatismi vastu. Ta püüdis arendada ka keelt. Siin tegi suure panuse ka Anton Thor Helle, kes avaldas eesti grammatika ning lisas selle lõppu ka saksa-eesti sõnastiku. Oma grammatika avaldas ka Hupel ning seda mõlema dialekti kohta. 1803. loodi TÜ-s lektori koht eesti keelele pastorite tarbeks, kus kasutati Hupeli grammatikat. Esimene eestlane sai lektoriks alles 1837. aastal. 1813. aastal hakkas Pärnu pastor Rosenplänter avaldama esimest eesti keelt ja kultuuri käsitlevat teadusajakirja (1813-32). Nii tema kui Masing toetasid Põhja-Eesti murret riigikeeleks saamisel.
Tähtsamad võtmeisikud:

Tähtsaim kohalik, kogu elutöö Balti kubermangus teinud valgustuskirjanik ja sealse valgustuse võtmeisik oli alates 1763. aastast ligi neli aastakümmet Põltsamaa pastorina tegutsenud August Wilhelm Hupel. Ta on õppinud teoloogiat ning filosoofiat Jenas ning olnud koduõpetaja Tartumaal või Viljandimaal. Koduloouurimise tähtsust rõhutanud Hupeli mitmekülgsest sulest on pärit neljaosaline uurimus “Topographische Nachrichten von Lief- und Ehstland”. Hiljem on avaldas Hupel veel 46-köitelise ajakirja Nordische Miscellaneen ja Neue Nordische Miscellaanen (1781-1798), mida on peetud Liivimaa keskseks valgustuse häälekandjaks. Tal oli lai lugejaskond ka Saksamaal ning sai hüüdnime “Liivimaa oraakel” (2:256). Teoloogina oli Hupel tüüpiline ratsionalist. Ta rõhutas usulist sallivust ning tema arvates oli kristlik usk võrdne teistega. Ta suhtus positiivselt ka Vene valitsejatesse ning eriti Katariina II valgustatud absolutismi (3:217). Talupoegade vabastamise suhtes oli ta skeptiline, kuna need polnud tema meelest selleks veel küpsed (3:217).
Valgustuse vaimus ajalookirjutuse agaraim esindaja oli Saksamaal Greifswaldis ja Königsbergis õppinud Friedrich Konrad Gadebusch. Liivimaale saabus ta samuti koduõpetajana. Tartus koondas ta enese ümber valgustuslike literaatide ringi ja sai hiljem aunimetuse “Liivimaa valgustuse hääletoru”. Gadebusch kirjutas ja toimetas ka liivimaalaste elulugusid ja ennekõike üheksaosalist väljaannet ”Livländische Jahrbücher”, kus ta käsitles Baltimaade ajalugu alates 1030. aastast.
Göttingeni ülikoolis valgustusideid (Prof Schlözeri juures) ammutanud Laiuse kihelkonna pastor Heinrich Johann Jannau avaldas omalt poolt kaheosalise Liivi- ja Eestimaa ajaloo (1793-1797)(2:256-257).
Valgustuse mõju eesti kirikuelule: koguduse enamiku vastuseis valgustusele oli suurem kui poolehoid, mis oli kanda kinnitanud eelkõige suurkaupmeeste, haritlaste ning käsitööliste hulgas. Siiski asusid just kiriklikud ametikandjad valgustuslikke uuendusi hoogsalt läbi viima. Nt koostati 1805. aastal (Sonntagi poolt) uus valgustusmeelne jumalateenistuse kord, parandati laulikuid ning katekismuseid (nt hinnati Sonntagi katekismuse kavas Jeesust vaid eeskujuna) (1:105). Õp Otto Wilhelm Masing püüdis ka piiblilugusid käsitleda valgustusvaimus.
Eestlaste usuelu mõjutaski eelkõige pastorite tegevus ja neid on peetudki kõige radikaalsemateks rühmaks baltisakslaste hulgas (3:225). Kirikuelust Eesti- ja Liivimaal kogudustes on vähe teateid, sest selle aja kohta puudutavad erinevalt Rootsi ajast ülevaated. Pastoril oli kohustus pidada jumalateenistusi kõikidel pidu- ja pühapäevadel ning sakslastele oli teenistus eraldi. Pastorite konkreetseks kohustuseks oli valvata koguduseliikmete kõlbelise elu järele ning nende rikkumisel rakendada ka karistusi, vastavalt kas rahatrahve või füüsilist nuhtlemist. Selles abistasid talupoegadest vöörmündrid. Võideldi ka üksikute nõidusjuhtumite vastu, kuid valgustusaja mõjud seda igal juhul vähendasid.
Järeldused:

Positiivsed mõjud:

ebausu vähenemine
eneseteadvuse kasv
suurenenud moraalsus
haritus ja sellega kaasnev suurenenud lugemisoskus; seega oli võimalik paremini oma usuelu elada
kirikust saadav praktiline teave
suurem arusaamine kirikuasjadest
pastorite kõrgem haridus
mõjujõu suurenemine kirikuelus
Negatiivsed mõjud:
Pietismi mõju vähenemine
Kristlusest sai moraaliõpetus. Usu võrdumine humanismiga.
ettevalmistus sekularismiks
Kirikust sai haridusasutus
Kirikutes ei kuulutatud enam usutõdesid
Üleloomulikku häbeneti
Allikad:

Olaf Sild, Vello Salo. Lühike Eesti kirikulugu. Käsikiri.Tartu.1995
Seppo Zettenberg. Eesti ajalugu. Tänapäev. Tartu. 2009
Ilmar Talve. Eesti kultuurilugu: Keskaja algusest Eesti iseseisvuseni. Ilmamaa. Tartu.2004
Riho Saard. Euroopa üldine kiriku ajalugu: selle algusest kuni tänapäevani. Argo. Tallinn. 2005

Olin täna Tallinnas. Osa ettekandeid meeldis mulle väga, nt Roometi oma oli tasemel ning ka Raineri oma, mis hiilgas oma uudsuse ning jõulisusega. Oma selguses sööbis mulle meelde ka Bruno oma etteastega.

R peaks arendama aga oma konstruktiivse kriitika oskusi. Punkthaaval tuleb puust ja punaseks ette maalida nõrgad kohad ning teha parandusettepanekuid. Seda ütleb muidugi minu mitte nii tuline meelelaad ja leebus.

Sain paari vana sõbraga jälle vestelda ning sobitasin mõne uue tutvusegi.

Mulle meeldis tegelikult väga ka hoone, milles üritus toimus. TTÜ on endale saanud võimsa hoone raamatukogu, kahe kohviku ning hulga loengusaalidega. Sinna majja on kogunenud ka filosoofid ja kui õigesti mäletan, nende 7 õppejõudu.

Teesid (2) Siin on tänase ja homse ürituse teesid.

Paraku homseks jääda ei saanud. Tööööööööö….nuuks….ootab tegemist!

Ning siin viited piltidele: Filosoofia aastakonverentsi pildid 2010

Ka tänane päev oli meeldiv.

Sain ilusa kirja – Sabinelt. Sain artikli tema uue raamatu kohta, mille kavatsen eesti keelde tõlkida. Jõudu mulle!

Artikkel on siin:

Sabine Boberti müstikaraamatualane artikkel Raamatu teine väljaanne on just ilmumas. Esimene oli paari nädalaga müüdud!!!

Oli juhatuse koosolek. Panime paika semestrikava. Minagi sain paar mõnusat ülesannet, paar filmiõhtut, söögitegemist, D-Kohviku korraldamise ning muud. Lisaks plaanime evangeelsemat üritust laiemale ringile.

Õhtu veetsin sünnipäevavaimus – Indreku ja Eleri pool.

Eile aga sain uuesti süüvida ühte filmi, mida Genialistide klubis sai kenasti vaadata. SUURTEOS!

Indian Holy Man

1. Justin L. Barrett`i kognitiivteaduslik religiooniteooria: Barretti jaoks on religioon täiesti loomulik nähtus. Meie mõistuses asub tööriistakast, mis aitab meil uskumuste abil maailmas toime tulla. Uskumused on Barretti järgi kas reflekteeritud või mitte. Mittereflektiivsed uskumused on eelduseks reflekteeritud uskumustele. Mittereflekteeritud uskumused jagunevad omakorda kolme alajaotusse. Eriti olulised on religiooni seisukohalt HADD (hüperaktiivne agendidetektor) ning ToM (vaimuteooria), mis kuuluvad kategoriseerijate ning kirjeldajate kategooriatesse ning need seadmed tegelevad ideede genereerimisega. Mittereflektiivsed uskumused on peamiseks aluseks keskkonnas toimetulekuks (nt usume, et ei kuku põrandast läbi, et vesi on joogiks hea, et karud on loomad jne).  Neid kasutame enamasti teadvustamata. Mittereflektiivsed ideed on intuitiivsed. Religioossed ideed on omakorda sellised, mis minimaalsel määral vastanduvad intuitsioonile. Kuna nende seletusjõud on ülimalt suur, siis võetakse need kergesti omaks. (Nad aitavad sootsiumis hakkamasaamisel, olles nt moraalinormide tagatiseks, paranormaalsete nähtuste seletuseks, aidates sellega kaasa ka nt sotsiaalse positsiooni määratlemisel jne. Seda soodustab tõik, et jumalustele omistatakse omadus olla nt kõikvõimas, kõiketeadev jne – seega parem karta kui kahetseda). Religioossed uskumused levivad suhteliselt kiiresti. Järelikult otsustab tööriistakast, et religioosed uskumused on eluks kõlbulikud ning need saavad seeläbi mittereflektiivsetest uskumustest reflektiivseteks. (Parimaks peab Barrett judeo-kristlikku jumalakäsitlust, kuna selle seletusvõime on kõige suurem). Meie vaimudes on sellised minimaalselt intuitsioonivastased ideed hästilevivad ning seletavad meile palju fenomene. Suur osa on siin ka HADD-l. See seadeldis tuvastab kõikjal agentsust. Ehkki suur osa lükatakse lükatakse tagasi, jäävad mõned neist sõelale, kuna sobituvad parimal võimalikul viisil meie intuitiivsete uskumustega, ning mõned neist võidakse seetõttu ära tunda jumalatena.  Veelgi loomulikumad on religioossed ideed seetõttu, et juba lapsed näivad loomupäraselt eeldavat, et agantidel on üleloomulikud võimed ja nad peavad hiljem ümber õppima, et agentidel neid päriselt ei olegi. Seega on juba lastel ülimalt loomulik formuleerida jumala mõistet. Seega on jumalatesse uskumine täiesti loomulik sellist tüüpi vaimuga olenditele nagu inimesed, sest nii töötab Barretti arvates  inimvaim. Uskmatus on seega ebaloomulik nähtus ja selle hoidmine nõuab suuremaid jõupingutusi, kuna n-ö ebaloomulikele sündmustele tuleb otsida naturaalsed põhjuseid või need seletamata jätta. Mõtte kaotab nt ka surm, tulevik, elu mõte jne.

Parim kokkuvõttev lause lk 122: “My point in this book is fairly simple: widespread belief in God arises from the natural processes of the human mind in ordinary human environment.”

2. Mida lisab Jason Slone: kõigepealt lugesin välja selle, et Slone lisab interdistsiplinaarsuse nõude (nt antropoloogia, psühholoogia jne). Lisaks täpsustab ta Barrett`it sel viisil, et Whitehouse`st lähtuvalt lisab ta religioossete ideede levimise viiside täpsema kirjelduse. Laiemad viisid on doktrinaarne ja kujutluslik (nt kuidas levivad ülimalt intuitsioonivastased ideed). Minu meelest osutab ta ka sellele, et meie intuitsioonid ei ole alati täpsed (nt et maa on lapik jne) (st siis tavainimeste intuitsioonid). Peale selle lisas ta veel religioossete ideede alalise muutlikkuse. Lisaks jagab ta religioossed uskumused kaheks – rahvauskumused ja teoloogilised uskumused, esimesed on induktiivsed, teised aga deduktiivsed (abduktiivsed, st inimeste lähtumist kontekstist ning konteksti üldistamist kõigele). See aitab inimestel kujundada uusi uskumusi ja põhimõtteliselt võib lõpuks muuta ka teoloogilisi doktriine.

Ta näitab, et meie ajubioloogia võimaldab meil mõelda samaväärtuslikke ideid samaaegselt ja sel viisil keskkonnas toime tulla. (Seda intuitsioonide samaaegset samaväärsust meile Barrett ei võimalda) Inimvaimud on leidlikud, avastamaks ideid, mis aitavad neil maailmast aru saada, kuid need ideed ei pruugi ilmtingimata olla kooskõlas teoloogiliste vaatepunktidega. Just seetõttu käitume me viisil, mis ei pruugi ühilduda meie teadmistega.

Üks lugeja kirjeldus sinnajuurde:

By William Mccorkel Jr. “Superconnector” (Belfast, UK) – See all my reviews
(REAL NAME)

Slone has done what scholars have tried to do for years. He takes a theory about the way religious people behave and think and applies a method that can actually be tested. This, young grasshoppers, is called method. You see Slone is one of the bright new scholars who understands that simply belonging to a “snobby book club” and going in circles talking about “insert big postmodern scholar here” is not scientific, academic, an/or intellectual. Well, it is not intellectual to people that actually are trying to advance a theory of their own. Hell, even a theory of someone else. Slone’s explanation of Buddhism is, quite frankly, refreshing. If Cognitive Science has nothing to add to the domain of culture and/or religion, then why are Psychologists, Archaeologist, Linguists, Historians, Evolutionary Biologists, and other “scientists” participating in the new and exciting method? The reason is that we can go beyond recycle and regurgitation. It’s called science.

3. Hea on see, et käsitletud autorid suudavad anda teadusliku ja üldise teooria religioosse käitumise kohta. Teiseks suudavad nad ära põhjendada, et religioon on normaalne nähtus või normaalse kognitsiooni kaasprodukt. Kolmandaks taandab ta religiooni inimese tasandile, mis võimaldab meil religioonist lõpuni aru saada, kuna religioon on nende autorite arvates lihtsalt inimesega kaasas ja ei puuduta esmajoones jumalikku valdkonda. Religioon on aju töötamine. Teooriate positiivseks omaduseks võib pidada ka seda, et need aitavad meil paremini mõista enda käitumise eripärasid religioossetes situatsioonides ning kogemustemaailmas üldse. Ka teooria lihtsust võib välja tuua positiivse joonena. Sellel teoorial ja uurimissuunal tervikuna on seeläbi suur seletusjõud ning pretendeerimine suurele üldisusele, mis teisalt võib loomulikult kalduda ka pealiskaudsusesse ning liigsesse üldistamisse.

4. Teooria eirab numinoosset valdkonda ning arvestab ainuüksi inimeste vajadusi. Teooria on vastuolus nt ka luterliku teoloogiaga, mis toetub suures osas Jumala armu olulisusele. Teoorias on lähtepunktiks inimene ja tema uskumused. Ei tegeleta tõe küsimusega. Kõrvale jääb ka nt kirikliku traditsiooni ja religioosse kogemuse käsitlemine. Religioossel kogemusel ei pruugi ilmtingimata olla bioloogiliselt väärtuslikku seletavat jõudu või geniaalset lahendust elus toimetulekuks.  Jumala-kogemisele ei osutata mingit tähelepanu. Imelikult tähenduslikuks saab küsimus “et on” ja “kuidas on”, nagu teaduses tavapärane, kuid sisu ei ole miskipärast vajalikuks peetud. Nii saavad kõik religioonid samaväärseks, kuid muutuvad ilmetuks, kaotades seeläbi oma eripära ja mõjujõu. Ehkki, tõepoolest, Barrett annab monoteistlikele religioonidele eelise oma jumala-kontseptsiooni tõttu, kuid religioonide vajalikkuse seletus jääb intellektuaalselt siiski vaid 18. sajandi tasemele.  see kognitiivteooria ei paista tegelevat peamisega, mis religioonis huvitavat on – suhtlemine Teisega, inimese loomine mingisugusel eesmärgil (teleoloogiline küsimusepüstitus), religioosne kogemus, Jumala arm, müstika, maailma olemus ja muu filosoofilis-teoloogiline. Teooria püüab vastata küsimusele “kuidas”, ja sellega saab ta hädapärast ka hakkama, kuid “miks” ja “mis” küsimusega, religioosse kogemuse ontoloogiaga see teooria tegeleda ei suvatse.

august 2017
E T K N R L P
« mai    
 123456
78910111213
14151617181920
21222324252627
28293031  

Enter your email address to subscribe to this blog and receive notifications of new posts by email.

Join 3 other followers

Postituste paremik

wordpress statistics

Blog Stats

  • 58,414 hits