You are currently browsing the tag archive for the ‘naised’ tag.

Juttu jätkus kauemaks ja EEÜÜ väitlusõhtu kestis pea tunni jagu üle aja.

Rääkisime abordist. See sõna tähendab saksa keeles nii peldikut kui katkestatud rasedust.

Ühel nõul oldi selles osas, et abort pole tegelikult lahendus.

Kohal oli üks perearst, eetikaekspert ning rasedusnõustaja.

Aborditemaatika on tegelikult probleemide pundar ja kompleksem nähtus.

Miks tehakse aborti? Uurimuste järgi on peapõhjused puuduv tugi partneri poolt ning majanduslikud raskused ning välja toodi ka seda, et lapsesaamine ei sobivat plaanidesse. Kardetakse, et lapsesaamisega rikutakse ära nii tulevase lapse kui ka iseenda elu, muutes see väärituks. Psüühilisi probleeme esineb üle 20% abordi teinutest, kuid reaalsuses olevat see arv märgatavalt suurem.

Väga kehvasti on lood nõustamisega. Nõustajate juurde satuvad vaid vähesed ning arstid tunduvad olevat lähenemises lakoonilised. “Kas sünnitate või aborteerime?”, on kogu selleteemalise vestluse enamasti ettetulev sisu. Suhtlemiskoolitus tulevastel günekoloogidel puudub ning naiste taustprobleemidega tegelemine jääb enamasti teostamata või arsti erahobiks. Lisaks tekkis mõtiskelu teemal, kas on võimalik saada üldse günekoloogiks, ilma et õpingute jooksul aborte sooritaksid. Enamus mõtteid kaldus pigem ei poole.

Lisaks sai toodud näiteid Euroopast ja USA-st ning kohati põikasime ka Indiasse, Hiinasse.

Rääkisime ka abordiga seotud muudest probleemidest. Jutuks tuli nt isade roll. Abordi maksavad kinni naised ning selge on ju see, et lapsi üksi ei tehta. Sellega seotud on ka see, et üle poolte abieludest läheb lõhki, meeste alimentide mittemaksmise protsent on meil Euroopa kõrgeim, nagu ka meeste ja naiste palgaerinevus. Naised on kolm korda haritumad, kuid teenivad 30% vähem. Lisaks on lastega perede oht juba sattuda vaesusesse päris suur, üksikemadest rääkimata.

Lisaks iseloomustab meid see, et naised ei soovi lapsi siiski lõpuni kanda ning adopteerimisele anda. Lisaks saab meil naine viimase hetkeni adopteerimise osas ümber mõelda. Väheoluline pole seegi, et hilisem kontakt lapse ja ema vahel katkestatakse täiesti, nt USA-s see nii ei ole. Seal jäävad bioloogilised vanemad, enamasti bioloogiline ema lapsega suhtlema, saadetakse pilte jne.

Möödaminnes puudutasime teemasid nagu Eesti sotsiaalsüsteem tervikuna, samuti sürrogaatemadust, kunstviljastamist, ka seda, et on tore kui teemadest räägitakse, kuid päris oluline on rääkimisest mõtted ülespoole seadusloomesse sisse saada. Samas rõhutati ka MTÜ-de vajalikku ja hästi tehtud tööd selles vallas, eriti koolihariduse osas. Koolis ei käsitleta taolisi teemasid nagu turvalisus, eluprobleemide lahendamine, truudus jt sotsiaalsed teemad, eriti, kuid need teemad on just eluliselt olulised.

Probleem on selles, et kellel väärtusi kodus pole, need neid koolist ei saa ja kellel väärtused on, ei vaja koolist lisa. Väärtuste teket eeldatakse kodust, kuid paljudes kodudes pole eeskujule võimalik loota. Seega on tegemist suletud ringiga, kus muutust probleemsete noorte puhul pole eriti loota. Seega on kalduvus taastoota sotsiaalset võimetust hakkama saada, suhelda, ka elus läbi lüüa. Viimasel ajal õnneks siiski tegeletakse väärtuskasvatuse teemaga, kuid siiani oleme üks kahest EL-i riigist, kus pole kohustuslikku eetikat, religioonilugu, kultuurilugu või muud taolist, mis tegeleks normatiivsete sfääridega elus ning sotsiaalsfääriga. Seda eeldatakse perekonnalt, kuid väga paljud pered on sisemiselt ja väliselt katki. Lisaks puudub paljudes peredes teadlikkus taolistest teemadest. Meie liberaalne süsteem vajaks väga suurt investeerimist haridusse, et inimesed oskaks oma vabadust kasutada ning baasturvalisust ning stabiilsust elus. Alles siis on terved pered võimalikud. Hetkel see väga ei toimi. Üheks suuremaks probleemiks on meeste situatsioon Eestis, juba mainitud alimentide maksmatajätmine, alkoholism, narkomaania, laiemalt perede lahkuminek ning üksikemadus, samuti meeste oodatava eluea lühidus ning konservatiivne enesepilt, mille täitmisega ei tulda toime. Meeste reaalsus ei vasta soovunelmatele ning sealt algavad probleemid, sama ka naiste puhul loomulikult. Soovitakse olla matsud :-D, kuid puudub igasugune legitimatsioon taolisele soovile. Eks see kõik on loomulikult seotud ka aborditemaatikaga.

Lõpuks, mida saame ise teha? Mina arvan, et valimas tuleks käia, võimalusel oma nt aborditeemaga hädasolevaid tuttavaid aidata, teadvustada muid valikuid abordi kõrval. Mõned üksikemad on nt põgenenud Inglismaale, ka seda on ette tulnud, mis meile sugugi au ei tee. Suurendada tuleks teavitustööd ja nõustamist, sest noored ei tea tihti oma võimalusi. Ka kogudusena saab inimestele tuge pakkuda.

Lisaks ei saa temat käsitleda must-valgelt, võtmes, “abort on mõrv, punkt”.  Probleem on laiem ja kogu ühiskondlikku terviksituatsiooni puudutav. Naistel puudub enamasti tugi laste soetamiseks. Abordi täieliku keelamise tagajärjed aga võiksid olla päris rängad, ilma et kujundataks välja korralikku tugisüsteemi, kust leida vajalikku abi, mida teha üksikvanemana, kas adoptsiooniks last anda on ikka nii jube jne jne.

Rääkisime ka kampaaniast “Üks meie seast”. Sellega seoses tuli jutuks, et Saksamaal on riigipoolne rahastus tagatud abordi puhul vaid naistele, kes on allpool suhtelist vaesuspiiri.

Jubedusena tuli ilmsiks, et mõnes riigis võib aborti teha lausa sünnituseni, nt Texases. Kui see pole tapmine, siis mis on. Mulle oli taoline ilming päris šokeeriv.

Just aga käisime poes. Lyra tuli meiega kaasa. Silla juures ei julgenud ta enam edasi tulla. Arvasime, et tüüp läks koju. Tunni pärast tagasi tulles ootas kass meid samas, kuhu olime ta jätnud. See on armastus 🙂

Sellise artikli otsa sattusin, et endalegi teaduslik põhjendus leida seiga kohta, mida olen teadnud juba aastaid: naised on vastupidavamad 😀

Naiste vastupidavusalade eelised

Maailma parim meesjooksja ülipikkadel distantsidel:

Yannis Kouros

Ja tema kaaslane mingil viisil. Tema käes on enim maailmarekordeid ning neid ta teeb selleks, et saada õnnelikuks. Seega see on tema religioon, mille sisu on eneseületamine. Ka tema on tegelenud ultramaratonidega. Vaid religioosse metsiku eneseületamisega saab joosta nt 3700 miili 😀

Teemaks selles sissekandes on viimaste päevade sündmused. Vend on külas. Küpsetasime ühe pea kuivanud kana. Sirgil oli mango, mul kolm avokaadot. Kokku pannes tuli välja mango koos oma inetute poegadega. Lisaks saabus meie kööki kevad koos pajutibudega ning tutti frutti kommidega. Nüüd on meil köögis kevadpuu koos kommidega. Siin elavad vist veidi veidrad inimesed 😀

Eilne päev oli omalaadne. Tõusin üles, elu tundus ilus, vend tegi söögi valmis, näksisin kõhu täis, asusime teele ning… mul hakkas paha 😀 Elul on huumorit. Eile tabas mind ootamatult kõhugripp. Tuikusin siiski koos vennaga ülikooli peahoone poole, rääkisin Olgaga väliskoolipraktikast, kaasjuhendamisest. See kulges tegelikult täitsa talutavalt ja sain asjad aetud. Isegi dekanaadist sai kenasti läbi mindud, heal juhul saab jällegi ühe aine üle kanda – homileetika nimelt, millega sai kuus kuud seminaris maadeldud, arvamust avaldatud, harjutusi tehtud, veidi kantslitki proovitud. Sain Olgalt kingituseks Noa laeva mängu. Tal neid veel mitu head kastitäit 😀

Pärast seda viis tee kerkosse ning seejärel koju – jõud oli lihtsalt otsas, süda paha ning palavik ligines. Palusin oma armsal sõbral, kes pole isegi kristlane, enda eest palvetada 🙂 Tegigi seda. Armas oli see, et järgmise päeva, st täna pärastlõunal tundsingi end nii palju paremini, et paar sammu koduõuest välja teha. Rühkisime korraks lastekodusse, tee joodud, edasi Jaani kontserti kuulama. Kavas oli miskit lummavat: Arrotajad. Ka Lea armas sugulane osales seal. Jäin meeletult rahule. Olin lihtsalt kõrvust ja südamest tõstetud.

Väike stiilinäide 🙂

Sellega polnud päev veel kaugeltki läbi. Toibusin kenasti, pärast kontserti läksime filmile, seekord tuli film peruu köögist, toitudest ja nende rahvuse identifikatsioonist läbi toidu, kommete, religiooni ning tõepoolest maitsemälu. Peruulased tõid meile kartuli 🙂 Seega on meil põhjust enamgi kui tänulik olla. Tänu nendele on võimalik olnud suuresti Euroopa rahvastiku kasvamine ning näljasurmade lõppemine iga kehva saagiaasta korral. Riik on läbimas hetkel gastronoomilist revolutsiooni. Dokumentaalfilm on sellest, kuidas tehakse päriselt süüa, selle eetikast, eesmärkidest, turustamisest, ideoloogiast. Osaliselt on film ka hümn traditsiooni hoidjatest – NAISTEST, kes kogu aastatuhandetepikkuse traditsiooni on meie aega kandnud.

Ka sellega päev veel ei lõppenud: järgnes pooletunnine jalutuskäik koju, kuid sooja saamiseks istusime veel “Ristiisa” pubis.

KA õhtupalvus sai kenasti peetud Jaanis.

Homme kavas: perearst, loeng, mahjongiõhtu ning ehk mõni filmgi 🙂

august 2017
E T K N R L P
« mai    
 123456
78910111213
14151617181920
21222324252627
28293031  

Enter your email address to subscribe to this blog and receive notifications of new posts by email.

Join 3 other followers

Postituste paremik

wordpress statistics

Blog Stats

  • 58,414 hits