You are currently browsing the tag archive for the ‘Ülestõusmispühad’ tag.

Gotlandi noored ja Liv olid siin. Neljapäeval andsid nad kontserdi kohalikele rootslastele ülikoolis. Reedel käidi ostlemas ning hiljem veetsime koos aega Püssirohu keldris. Sõime saiakahurikuuli seest suppi, närisime salatit ning rääkisime tunde juttu – maast ja ilmast, Gotlandist, Rootsi maksupoliitikast jne. Sain noorte Gotlandlastega üha enam sõbraks. Ööpimeduses käisime veel Jaani kirikust läbi. Vaatasime ruumi üle, musitseerisime pisut, pidasime väikese palvuse.

Järgmisel hommikul oli midagi suuremat kavas. Sõitsime rongiga Taevaskotta matkama. Ilmaga meil vedas. Lubati hoovihma, kuid meieni ei jõudnud tegelikult ühtegi tilka. Maa oli enam-vähem tahenenud, jää veel osaliselt kattis teid. Töötajad parajasti parandasid paisuäärset silda ning näitasid meile surnud rebase laipa, seda nagu trofeed üles tõstes. Noortele see väga ei meeldinud, kuid otseselt ei olnud nad ka väga hirmunud. Kõndisime Taevaskoja läbi, laulsime Taize laule, rootslased esindasid oma repertuaari, eestlased mõmisesid kohati kaasa. Kuskil platsil sai mängitud mänge. Ammutasime vett Emaallikast, täitsime pudelid ning rüüpasime niisama. Kõndisime läbi paljandi, nägime kahte suuremat kärnkonna, jutustasime, lõpuks laulsime kolmes keeles Taize laule kenal väljakul, ning lausa päikese laulsime välja. Seejärel sõime, jalutasime tagasi, kõndisime otsejoones üle suure niidu. Oli hiilgav…

Kell 18 jõudsin koju ning läksin tagasi voodisse ning klapid sulgusid. Klapid avasin uuesti kell 1 paiku öösel. Kell kaks suundusin Sõbra kirikusse Ülestõusmispühade teenistusele, mis oli lihtsalt imeilus ja kestis kuskil poole neljani öösel. Pärast seda oli suurem sööming ning kirik oli rahvast täis. Küllap on neilgi minu elurütm. Nägin vanu sõpru-tuttavaid teoloogia alguspäevilt. Samuti olid seal mõned Jaani koguduse liikmed. Sai sööki mitmeid käike, lammast, kalu, salatit, lihapalle, koduveini, kohvi ja palju-palju muud. Kella viie paiku sain voodisse, et varsti jälle tõusta.

Kell 11 saabusin teenistusele. Gotlandi tüdrukud laulsid seal ja laulsid imeliselt. Pärast teenistust laulis Liv mulle veel ühe ilusa laulu, koor ja nende vanemad tänasid mind, laulsid koos ühe laulu ning kinkisid karbi maitsvaid küpsiseid otse Hemsest. Too väike koor laulis kohati kolmehäälselt. Oli tunda, et Liv on nendega põhjalikku vaeva näinud. Neid kuulata oli lihtsalt suur rõõm. Tänane jutlus oli samuti viimase peal, rääkides osaliselt ka Pussy Riotiga toimunust, seostades seda imeliselt tänase kirjakohaga, kristluse olemusega tervikuna. Teenistus oli täistabamus ja olen tänulik, et Gotlandi sõbrad said siin käia. Kahe nädala pärast lähen juba isegi sinna. Paljudega kavatsen ka suvel kokku saada.

Hiljem vaatlesin pool päeva metsikute kasside videosid. Maailmas on väga palju kaslasi, kellest paljud on väljasuremisohus. Ameerikamaal on üks suuremaid reservaate, varjupaiku metsakiisudele, kes päästetakse nt inimestelt, kes neid ekslikult lemmikloomadena peavad. Metsakiisu jääb aga metsakiisuks. Tutvusin Aasia kassidega, liivakass avaldas sügavat muljet ning Lõuna-Ameerika metsades elav kiisu, kes tagumiste jalgadega puu küljes ripub. On teine vahva suurte silmadega tegelane.

Nädala lausena jäi mulle aga meelde: “Kristlased ei peaks soovima risti lüüa, vaid peaksid üles kutsuma andestusele!” Lisaks ka mõte, et solvata saab inimesi ja mitte Jumalat, ristilöödud Kristust.

Külastasin üle pika aja Pärnut! Sõitsin sinna rolleriga. Mitmeid päevi mõtlesin, et tegemist on lauslollusega, kuid mõeldud-tehtud 🙂 Pakkisin end sisse – kampsunid, mitmeid paare sokke, kolm paari pükse, kindaid, kuid kõigest sellest oli veel vähe. Ilmad olid teisipäevaks täiesti külmaks pööranud. Õhus oli -6. Pärast kolme eri maade ilmateadet sain siiski lootust, et sõit on võimalik üle elada. Laenasin naabrilt termost ja asusin teele. Võtsin appi vana tarkuse: kilekotid jalga ning kätte. Siis võisin juba tõepoolest mõelda saunale ratastel. Nüüd on päriselt kevad käes, kui kannatas Pärnusse veereda. Sai Empsu sünnipäeva peetud. Oli mõnus aeg kodus, sai vestelda, valusaid sooni mudida, mõtelda tulevikule ning kassigi harjata. Tekkis mõte tagaaeda paar kuuske istutada müratõkkeks ning lisaks on ju siis jõulude ajalgi miskit võtta.

Neljapäeval oli meil kirikus jällegi piibligrupp. Seekord rääkisime jällegi Paulusest ja Pühast Vaimust ning inimeste Kristuse ihust olemisest. Teemaks oli ka naiste peakatte kandmine läbi aegade. See piibligrupp oli minu jaoks eriliselt huvitav. Ei juhtu just iga päev, kui mind miski Piiblis siiralt üllatab ja kui juttu jagub ikka väga kauaks. Hirmus tore on tundma õppida Pauluse-aegset Kreekat, Pauluse mõtlemist, tema vaateid ja norme, erinevaid tõlgendusvõimalusi.

Reede oli suur. Magasin kaua, seejärel sõitsin Jaani kontserdile. Narva muusikud astusid üles. Lauldi nt Pergolesi “Stabat mater”‘it ja muid sobivaid tükke.

Eile sain veel hakkama sellise teoga, et püüdsin astuda SDE-sse 🙂 Vaatame, ehk läheb õnneks.

Täna siis oli jällegi kirikupäev. Kella 9-st õhtul algas meil proov. Mulle meeldib meie praeguse koori seltskond väga 🙂 Sai nalja, sai tõsiselt laulda. Hiljem toimus teenistus, mis paar hetke tagasi lõppes. Laulsime seekord hästi. Urmas tundus meiega väga rahul olevat.

Täna ristiti meie kirikusse 7 uut liiget, kuus naist ja üks mees, nagu see meil kirikus tavaks on, et naisi on kordi enam kui mehi.

Homme hommikul aga jälle laulma, seekord ka psalme 😛 Igatsen juba tagasi kerkosse 😀

Lisaks on KRISTUS surnuist üles tõusnud!!!

Täna oli metsikult pikk päev…

Tõusin kell 8, see on minu jaoks kahtlaselt vara. Küllap oli päev siis seda väärt, seest kuuldavasti on Jeesus üles tõusnud.

Kappasin vara-vara Jaani kerkosse. Hakkasime harjutama laule, lugusid, liturgiat veidi (litaaniat nimelt). Poolteist tundi harjutasime. Kaasa olin vedanud koogi Sirksilt – ricotta juustu ning virsikutega. Ütlesin, et see on ilmaliku inimese panus kirikupühade õnnestumisse. Kõik koogi kallale kahmajad kiitsid sooritust parimate hinnetega. Kadus kenasti. Viimased tükid läksid kirikumehe kõhtu.

Meie teenistusele tuli samuti ka president Ilves, paraku küll perekonnata sel korral. Samas olid tal kena käputäis turvamehi kaasas, kes olid ehk omal viisil natuke perekonna eestki.

Jutlus oli, nagu alati, Urmase poolt tasemel. Märkasin, et presidendil olid alguses silmad kinni, tegeles mõtlemisega või niisama uneles ehk, kuid pikkamisi hakkas ta üsna intensiivselt kuulama 😛 Lihtsalt muhe oli vaadelda.

Laulda oli samuti vahva. Lapsed olid hoos, psalm sai ette kantud, paar oopust samuti. Mul on NIII hea tunne olla oma koguduse liige, see tunne jäi täna südamesse.

Veidi veidrat nalja sai ka. Kiriku kojamees soovis, et talle dokumendi arvutis avaksin, kuid väljendas seda sellisel viisil, nagu sooviks, et ma kogu teksti valmis teeks. Üldse oli ta sellise käskiva tooniga. Ütlesin, et mul pole selleks aega. Seepeale väitis ta, et ei lase meid kirikust välja 😀 Nii rumalat survestamismeetodit pole ma veel ealeski näinud. Hiljem saime siiski välja. Mõnel inimesel on oma n-ö võimu suhtes suurushullustus (soov olla tähtis), vähemalt mulje jääb vahel selline.

Pärast seda “meeldivat” kogemust sõitsin suksuga tööle. Õpilast paraku välja seekord ei ilmunudki, kuid oli suurepärane võimalus rääkida erinevate kasvatajatega kasvatusteemadel. Mis peaks olema kasvatamise eesmärk? Kui oluline peaks olema kasvatuse juures kuulekuse taotlemine? Mil viisil otsida lahendusi keerukatele probleemidega? Mida teha nt, kui väike kodanik viskab oma naabrite vajalikud asjad minema? Mida ta sellega öelda tahab? Kuidas reageerida valelikele lastele?

Olen sotsiaalpedagoogika pooldaja. Arvan, et valelikkuse vastu võiks aidata nt see, kui põhjalikult argumenteerid ning näitad lapsele, mis tema jutus täpselt pole usaldusväärne. Siis harjub laps mõtlema, teiseks, näeb, et valetamine ei soodusta usaldusväärsust ning lõppeks, soovib ju iga laps, et tal õigus on. Lapsi tuleb motiveerida eeskuju kaudu initsiatiivile, sellele, et ta võtaks vastutust oma elu eest. Väljakutsed on mõnusad, väikesed mängud, võistlus, kutse eneseületamisele, selle motiveerimine. Lapse käskimine toodab kuulekaid puunukke, masinaid, orje oma viisilt ja mõttelt. Ei ole suurt lootust, et sellised laosed oma eluga tuevikus hästi toime tuleksid. Pigem võiks eeskuju najal kutsuda last üles tähelepanelikkusele. Saab jutustada lugusid, näidata, mida ise märkad, soosida loovust. Mõte on, et inimene lõppkokkuvõttes õpiks end paremini tundma, teaks, mida ta täpselt soovib, kuhu tüürib.

Kõik need mõtted mõlgutatud, sõitsin järgmisse kirikusse, seekord Maarja kogudusse. Teemaks oli lasteõhtu ning konkreetsemalt Jeruusalem. Käidi mööda kirikut ringi, tehti peatusi, räägiti Jeesus-lugu, süüdati küünlaid ning lauldi, lauldi ning lauldi. Hiljem oli võimalus koos veel mune koksida, võileiba näksida ning lapsed lasti mängima.

Ka sellega polnud lugu veel sugugi läbi. Edasi viis tee Carmi poole. Jõime teed, palvetasime, nautisin uniselt ta diivanit. Palju sai ka räägitud. Tahaks kunagi, kui Jumal lubab, veidi kloosterlikku traditsiooni Eestis elavdada, kuid seda perekogukonna vormis. Tahaks, et Eestis oleks mingi suurem keskus, kus toimuks pidev palve, saaks teha vaimseid harjutusi, viljeleda benediktiinlikku traditsiooni ning pühenduda täiel määral elule koos Jumalaga. Tahaks kohta, kus palve ei lõppe, kus Piibli-lugemine on katkematu, kus Jumala kiituseks pidevalt lauldakse, kus teoloogilist mõtetki unarusse ei jäeta. Selline teoloogiline keskus võiks olla avalik, see oleks avatud tavainimestele, ehk võiks seal olla hingehoiu võimalus, see, et saab mõneks ajaks oma elurütmist välja ning õdede-vendadega koos elada, kõnelusi pidada ning süüvida mõneks ajaks oma eluotsingutel. Usun, et Eestis oleks sellist asja vaja ning nõudlust oleks küllaga. Tean nii mitmeidki inimesi, kes Eestist välismaal kloostrites ja kommuunides käivad hingerahu leidmas, benediktiini sügavat traditsiooni ammutamas, psalme laulmas. Olen isegi ühe aasta kloostris veetnud. Seal sain kuulda, et Šveitsis on olemas ka perekloostreid evangeelses vormis ning need toimivad kenasti. Vaatab, mis Jumal selle plaaniga edasi teeb.

Just oli meil Jaanis ööjumalateenistus. Kirik oli rahvast täis. Armulauasaba aga kestis ja kestis. Pühapäevakoor esines. Meil läks, mu kõhutunde järgi, suhteliselt hästi. Olen rahul. Ristiti ka seekordne leerirühm, 11 inimest. Loodan, et mõnest neist saab ka aktiivne töötegija. Homme hommikul loomulikult jälle kirikusse, sest Ülestõusmispühade teenistus tuleb samuti ära laulda. Meid tuleb kuulama ka president 😀

Mind kutsuti just ufoks 😀 Kannan ju kiivrit, teatavatel põhjustel, seega olin nime kenasti ära teeninud.

Viimaste päevade elu on suhteliselt tihe olnud. Eile käisime Carmiga rolluga veeremas – Kärknasse viis tee, lisaks läbi vihma, bensiinijaama, igale poole teed jooma. Esimest korda tee äärde, teiseks Carm-i juurde, kolmanda tee pakkus mulle kodu. Carmi juures nägin lõpuks ometi Kadri teise poole ära, rääkisime mitmeid tunde erinevatel majandusteemadel, poliitikast, vaesusest, kirikutest, teoloogiast, misjonist jne jne. Kuulasime Schilleri lugu isast, kolmest pojast ning pärimisssõrmustest. See oli selline oikumeenilise sõnumiga jutt. Kõik peaksid elama nii, nagu neil olekski päris sõrmus ja elama nii, et elavad tões, samas aktsepteerima teisi, sest neilgi võib olla tõde. Eks selles jutus tundu olevat paradoks, tegelikult siiski mitte. Saab olla oma tões surmkindel ning siiski näha, et ka teistel on selles tões osa. Sellistel teemadel meil vestlus oligi, siis veel sellest, kuidas iPhone’e toodetakse, inimelude ja tervise hinnaga. Firmale olevat tehtud trahv, kuid selle maksnud, jätkatakse samas vaimus arengumaade inimeste tervise rikkumist ning loomulikult ka noorte kasutamist tööl. Kohutav, kõik selleks, et ekraan oleks korralikult lihvitud. Iseenesest olen Mac-i suur fänn, kuid sellised asjad on ometi lubamatud.

august 2017
E T K N R L P
« mai    
 123456
78910111213
14151617181920
21222324252627
28293031  

Enter your email address to subscribe to this blog and receive notifications of new posts by email.

Join 3 other followers

Postituste paremik

wordpress statistics

Blog Stats

  • 58,414 hits