You are currently browsing the tag archive for the ‘Gotland’ tag.

Kolm päeva järjest olen kinno veerenud, ikka tass kohvi hinge alla ja kultuuri kiibitsema. Olen väga rahul. Kõik kolm filmi on igati kordaläinud vaatamised. Kaks viimast olid niivõrd tundelised, et pool filmist voolasid kõigil pisarad.

Esimene film oli “Anna Karenina” Selle filmiga jäin rahule, eriliselt lavastusliku poolega. Üleminekud, rongi sümbol, liikumise mõte, truuduse mõiste, andestus. Sisulise poolega jäin küll ka rahule, kuid rollide sügavus ei tulnud minu meelest kõige paremini välja ning loo tausta tundmine oli üsnagi vajalik, et asjadest aru saada.

Teine film oli “Jagten”, jaht. See film oli lihtlabaselt lummav, aktuaalne, südamesseminev ning suurepäraselt tehtud. Pääosaline sai rolli eest ka kuldse palmioksa. Lugu rääkis süüst, eelarvamustest, ühiskonnast, vägivallast, ebaõiglusest ja pedofiiliast, sõprusest ning seejuures suutis olla ka Jeesus-film. Lugu rääkis nimelt süütust kannatajast, kes mingil viisil kannab ja kannatab teiste patusust.

Kolmas ja tänane film oli triloogia samuti kandev tegija, “Les miserables”. Tegemist on samuti suurteosega, lisaks suurepärane muusika. Lugu on andestusest, armastusest, kuritööst ja karistusest, lunastusest ning inimlikkusest. Samuti vabadusest, armastusest ja tegelikult lugu Jumalast ja inimloomusest. Lugu on äärmiselt ilus ja valuline. Mees varastas leiva ja sai selle eest karistuseks sunnitöö. Ta põgeneb. Üks ohvitser asub tedas jälitama, uskudes, et pätt jääb pätiks. Peategelane läheb kirikusse ja varastab sealt hõbedat. Pastor andestab talle, päästab ta ning annab talle hõbeda, palvega, et ta kasutaks hõbedat selleks, et ennast kasvatada korralik inimene. Sellega saab alguse meie päätegelase tee Jumala juurde. Temast saab ühe linna pea. Ta päästab ühe õnnetu prostituudi lapse ning teeb kõik selleks, et leida lunastust. Selle ta ka lõpuks leiab ning saab rahus minna oma Issanda juurde. Alles filmi lõpus näivad teised talle selgeks teha suutvat, milline ingel ta tegelikult oli. Tegelikult võib ka sellest loost leida Jeesusfilmi elemente, kuid taolistes lugudes pole selles miskit erilist, eks see suur lugu ole paljude filmide aluseks, lunastuslugu ja pattude eest süü kandmine nimelt, samuti vabadus, mis sellest kõigest armastusest koorub.

Imelised kogemused. Minge kinno 😀

Puhkepäevad said nüüd läbi, eile käisin veel Elsal, meie kaastöölisel külas, tema hobeseid, kasse ja koera vaatamas. Kass Misla on tegija 😀 Nad elavad suurel maaalal ja ema ehitas ja projekteeris ise neile maja. Kassidele on selline karjamaade elu lihtsalt oivaline ja see kumas ka nende olemisest. Kõik nende kassid on tänavalt leitud, lisaks peavad nad ka mõnda leitud kitse. Imelik, et niimoodi on võimalik kitsi leida, mida siis keegi enam ei otsi. Nojah, neid kitsekesi on siin lihtsalt niiii palju, et keegi ei märkagi, kui mõned jalga lasevad. Pärast külaskäiku sõitsin Burgsviki ja teele tuligi üks kuskilt väljapagenud sokuke. Pidin naljaga pooleks kohe Elsa kitsede peale mõtlema.

Täna sai ropult palju sudokusid lahendatud ja natuke ka loetud. Homme aga tööööle 😛

Advertisements

Palju on tegemist olnud ja pole eriliselt viitsinud kirjutada.

Täna käisid külalised kasse vaatamas. Karvikul viskasid sääsed üle. Elu Emajõe ääres on kirev. Eile said sääsevõrgud akende ette, sääsepüünis püüab aga koisid ja sääski tahab ta millegipärast vähe. Karvik muretses voodile sääsevõrgus, nii et elame nüüd baldahhiini all, vähemalt öösi.

Eile ja üleeile käisid mul ema ja vend külas. Oli muhe kokkusaamine, vaatasid Karviku üle, jälgisid kasside vallatlemist ja jäid öösekski. Eks  see võttis harjumist ka, et kassidega ühes toas magada. Hirmus palav oli samuti, kuid aknaid ei saanud sääskede pärast korralikult avada. See tekitaski mõtte sellest, et peaks sääsevõrgud ükskord koju vedama. Eile öösel neid siis paigaldasimegi. Ka ühe mõnusalt odava ventika vedas Karvik koju; ehk siis on suvelgi toas võimalik olla.

Üleeile nägin veel Lea ka ära, jõudsime kiire lauamängu teha, enne kui sugulased sisse sadasid. Hommikul õnnestus veel silmalaseriski käia. Tundub, et oli üks pikk ja toimekas päev.

Kassiseiklusi ka. Bob on meil selline, et kui õue läheb, siis tuleb alati käia tagasi kutsumas. Aega veedab ta küllap mõnes kuuris. Läks siis K jälle kassi sisse laskma. Läheb naabri aknast mööda ja näeb seespool akna laual meie teist kassi Fortunat istumas. Küllap võtab ta kõike siinolevat oma koduna laiendatud tähenduses. Hiljem üritas ta veel teise naabri autosse ka ronida, sellest rääkimata, et ta põhimõtteliselt Uku Masingu endisesse majja tahtis kolida, õigemini küll naabermajja. Istus seal kahe maja vahelisel aial ning aga semutses inimestega. Üks pere jõudis looma juba arstile viia ning saadi teada, et tal on omanik täitsa olemas. Me isegi ei teadnud, et ta kadunud oli, sest iga päev andis loom end kenasti näole, magas kodus ja ronis uuesti mäele 😀 Selline elukas meil siis. Põhjuseks oli väike Lauri, keda Fortuna pole suutnud veel lõplikult omaks võtta. Küll aeg annab arutust. Lauri on hüperaktiivne ja metsikult mänguline. Ta on Bobi endale sõbraks võtnud. Bob aga magab lakkamatult, küllap sellepärast, et ta on Laurile omal viisil isaks saanud ja magamiseülene aeg kulub konkreetsele söömisele ja Lauri kasvatamisele, st temaga mängimisele ja maadlemisele ning võtlemisele. Raske kassielu. Emased ei soovi väikesest midagi teada, ehkki Lyra on ta omaks võtnud ja valvab tema järele, kui nad juhtuvad koos õues olema.

Juba nelja päeva pärast asun minekule, jällegi Rootsimaa poole, kus ootab töö ja puhkus, vaev ja korrapärane eluviis ning metsik loodus, sipelgad ja lauamängud – ning Habermas, mis mind kõikjal saadab.

Viimased kaks päeva on olnud imeliselt ilusad: päike on teinud tubli tööd ja paistnud ning paistnud.

Eile õhtul oli nii soe, et käisin lühikeste varrukatega jalutamas. Läksin lipuväljakule ning nägin seal korraga kuskil 20 jänest töötamas. Kõik näksisid Calle muruväljakut siledaks. Meie peremehel on siin üks suur tasuta tööjõud abiks, keda kõik külalised ka väga armastavad.

Jäneseid jätkus eile igale poole. Nad isegi ei kartnud mind eriti. Ka sõjalise objekti otsa olid nad roninud – päikest võtma. Mõned neist olid tikksirged ja seisid kahel jalal. Minu meelest on meie jänksid kängurudega suguluses, vähemalt välimuse järgi kindlasti.

Muidu on elu töine. Täna käis meil politsei, lihtsalt randa vaatamas ja kontrollimas, et kõik ikke sujub. Sujuski. Kenad politseinikud olid, üks auto ja teine mootorrattaga.

Täna päästsin ühe tõugu ära, no ehk oli röövik hoopis. Ta oli meie kolmnurgas karvatuusti kinni jäänud. Pärast mitmetunnist rabelemist oli ta vaikseks jäänud, ehk ää surnudki. Harutasin ta karvadest lahti. Tüübil oli kokku 14 jalga. Panin puupulgakese ühe jala vastu ja haardesse see jäi. Toppisin tüübi lauale päikest võtma ja sooja. Natuke teda mudides sain aru, et tüüp tundus veel elus olevat kuid väga nõrk. Tegin temast paar pilti, seejärel lasksin tal uuesti pulga külge kinnituda ning viisin ta kolmnurgast eemale muruplatsile kosuma. Tavaliselt on taolised röövikud sellised karvased ja ilusad, see olend iluga just ei hiilanud, oli isegi veidi hirmuäratav, kuid oli tore kohtumine. Eilsel jänesepõllul olid lisaks ka linavästrikud välja ilmunud, toimetasid jäneste tagant järelnoppimist. Jah, tõeline maaharimine käis.

Gotlandi noored ja Liv olid siin. Neljapäeval andsid nad kontserdi kohalikele rootslastele ülikoolis. Reedel käidi ostlemas ning hiljem veetsime koos aega Püssirohu keldris. Sõime saiakahurikuuli seest suppi, närisime salatit ning rääkisime tunde juttu – maast ja ilmast, Gotlandist, Rootsi maksupoliitikast jne. Sain noorte Gotlandlastega üha enam sõbraks. Ööpimeduses käisime veel Jaani kirikust läbi. Vaatasime ruumi üle, musitseerisime pisut, pidasime väikese palvuse.

Järgmisel hommikul oli midagi suuremat kavas. Sõitsime rongiga Taevaskotta matkama. Ilmaga meil vedas. Lubati hoovihma, kuid meieni ei jõudnud tegelikult ühtegi tilka. Maa oli enam-vähem tahenenud, jää veel osaliselt kattis teid. Töötajad parajasti parandasid paisuäärset silda ning näitasid meile surnud rebase laipa, seda nagu trofeed üles tõstes. Noortele see väga ei meeldinud, kuid otseselt ei olnud nad ka väga hirmunud. Kõndisime Taevaskoja läbi, laulsime Taize laule, rootslased esindasid oma repertuaari, eestlased mõmisesid kohati kaasa. Kuskil platsil sai mängitud mänge. Ammutasime vett Emaallikast, täitsime pudelid ning rüüpasime niisama. Kõndisime läbi paljandi, nägime kahte suuremat kärnkonna, jutustasime, lõpuks laulsime kolmes keeles Taize laule kenal väljakul, ning lausa päikese laulsime välja. Seejärel sõime, jalutasime tagasi, kõndisime otsejoones üle suure niidu. Oli hiilgav…

Kell 18 jõudsin koju ning läksin tagasi voodisse ning klapid sulgusid. Klapid avasin uuesti kell 1 paiku öösel. Kell kaks suundusin Sõbra kirikusse Ülestõusmispühade teenistusele, mis oli lihtsalt imeilus ja kestis kuskil poole neljani öösel. Pärast seda oli suurem sööming ning kirik oli rahvast täis. Küllap on neilgi minu elurütm. Nägin vanu sõpru-tuttavaid teoloogia alguspäevilt. Samuti olid seal mõned Jaani koguduse liikmed. Sai sööki mitmeid käike, lammast, kalu, salatit, lihapalle, koduveini, kohvi ja palju-palju muud. Kella viie paiku sain voodisse, et varsti jälle tõusta.

Kell 11 saabusin teenistusele. Gotlandi tüdrukud laulsid seal ja laulsid imeliselt. Pärast teenistust laulis Liv mulle veel ühe ilusa laulu, koor ja nende vanemad tänasid mind, laulsid koos ühe laulu ning kinkisid karbi maitsvaid küpsiseid otse Hemsest. Too väike koor laulis kohati kolmehäälselt. Oli tunda, et Liv on nendega põhjalikku vaeva näinud. Neid kuulata oli lihtsalt suur rõõm. Tänane jutlus oli samuti viimase peal, rääkides osaliselt ka Pussy Riotiga toimunust, seostades seda imeliselt tänase kirjakohaga, kristluse olemusega tervikuna. Teenistus oli täistabamus ja olen tänulik, et Gotlandi sõbrad said siin käia. Kahe nädala pärast lähen juba isegi sinna. Paljudega kavatsen ka suvel kokku saada.

Hiljem vaatlesin pool päeva metsikute kasside videosid. Maailmas on väga palju kaslasi, kellest paljud on väljasuremisohus. Ameerikamaal on üks suuremaid reservaate, varjupaiku metsakiisudele, kes päästetakse nt inimestelt, kes neid ekslikult lemmikloomadena peavad. Metsakiisu jääb aga metsakiisuks. Tutvusin Aasia kassidega, liivakass avaldas sügavat muljet ning Lõuna-Ameerika metsades elav kiisu, kes tagumiste jalgadega puu küljes ripub. On teine vahva suurte silmadega tegelane.

Nädala lausena jäi mulle aga meelde: “Kristlased ei peaks soovima risti lüüa, vaid peaksid üles kutsuma andestusele!” Lisaks ka mõte, et solvata saab inimesi ja mitte Jumalat, ristilöödud Kristust.

Suverõõmud algasid. Suvi jõudis pärale. Ilmad on soojad ja elu ilus. Vibisime mõned tunnid jällegi rannas. Nahal on seniajani tunda, et miskit natuke kärssab.

Natuke sai lugeda, puhata, magada….

Homme jälle tööle. Loodetavasti tuleb selline keskmiselt tihe päev.

Elu saab siin hoo sisse. Täna käisime Hamras, rääkisime läbi esimesed jutud, jõime veidi veini. Kätte sain ka esimese päikesevanni; selg kuumab palavusest. Järele on proovitud juba ka jalgratas – sõidab ning üsna hästi peale kauba.

Selle aasta teemaks on armastus. Sellele näivad viitavat juba ka levivad lõhnad. Hetkel kallab vihma ning kõik lõhnab lihtsalt imeliselt. Ümberringi vudivad väikesed jänesed. Nii armas on näha kõiki vanu töötajaid, varsti algavad ka kooriproovid. Vaatan, ehk kisub mindki gospelteenistusel laulma 😀

Mul on üks salajane soov. Ehk on kellelgi mees-naiskonnast kusagil vedelemas väike mahajäätud roller. Tahaksin selle enda valdusse võtta 😛

Viimasel ajal on olnud palju tegemisi. Toimus X Eesti Heliloojate Festival. Selle raames sain osa Mart Jaansoni huvitavast töötoast Arvo Pärdi teemadel, eesti heliloojate teemalisest ettekandest kollektiivi “Küberstuudio” esitluses. Lisaks sellele toimus Ööülikooli salvestus öises Jaani kirikus “kummalisuse” teemadel Märt-Matis Lille esitluses.

Kõige elavamalt jäidki meelde kõik need arvukad kontserdid ning ööülikool. Ööülikool tekitas mitmesuguseid mõtteid. Lektor rääkis kummalisuse nähtusest erinevates kultuurides ning väitis, et Idamaades on see kultuur taotluslikult esil olnud, Euroopas olevat taoline nähtus, eelkõige muusikas, esile tulnud alles 20. sajandil. Eriti pööras ta tähelepanu uutele võtetele muusikas looduse matkimisel ning linnulaulu interpretatsioonil. Näidetena olid esil nt Schönberg, Xenakis, John Cage jt. Ööülikooli saab loomulikult ka netis kuulata. Minu meelest on ka Euroopas olnud muutusi, mis tekkinud puhtast kummalisusest: veidrike kultuur, või nt see, kui Fransiscus hakkas linde ristima. Kristlus isegi tundub esmapilgul kummastav ja oma ajast taolise sõnumiga välja kukkuv.

Laagrist: saime ujuda, metsikult palju. Teisalt söötsime parvi sääski ja kihulasi. Meil oli suurtes kogustes Offi ning muid tõrjevahendeid, kuid neist polnud suuremat kasu. Täna Käbiga kokku saades võtsime kätte ning suundusime jahipoodi, kust leidsin korraliku sääsetapja, mis pea kümneks tunniks peletised eemal hoiab. Laagis sai palju juttu aetud, teisel ööl kolisin aita, kuna sabakont hakkas tundma andma, loomulikult rulluisumatsu tagajärjed, mis siiani end tunda annavad. Karoonaoskused said uuesti üles soojendatud, seegi oli hea. Lisaks sõitsin oma õpilasega mööda jõge üles ja alla, seda nii süstade kui kanuudega. Toitki oli mõnus ja matkavaimus lõkke peal tehtud. Lõkke päält sai hommikukohvi, teed ning grillvorstegi. Lisaks hüppasime batuudi peal, mängiti murumänge, lauldi ning mängiti pilli. Tagasiteel sain oma õpilasega veel õppetunnigi tehtud 🙂 (seda lisaks veel bussis, kus lugesime koos lugu sellest, kuidas Emajõel võib suurvee ajal kenasti kaduma minna). Saime õpetussõnad teada, et veele minnes tuleb alati maalolijatele teada anda, et minnakse.

Eile käis mul lisaks külaline, kellega koos läheme Gotlandile (Ojamaale). Ostsime kohaliku laevapiletigi juba ära. Käisin temal ja ta perekonnal veel hiljem külaski. M sai oma elu esimese rollusõidu. Päeva tippsündmus oli see, et nende kass võttis mu omaks. Tavaliselt ta seda ei tegevat. Ju mul on siis kassi meelest hea süda või ei tea mis.

Loomulikult on ka laulda saanud. Eile õnnestus meil üks lugu nii vahvalt, et isegi meie haritud muusikateadlane võis sellega rahule jääda. Tänagi laulsime, küll teise kooriga, ning kui Jumal annab, saame teenistusega ka hakkama.

LISAKS: pühapäeval 12. juunil kell 18.oo on Tartu Maarja Kirikus TOOMAMISSA. Tulge ka.

Sõidame Eestist ära 29. juunil.

Eile käisin apteegis. Kas teate, et seal on vahendid ka sääsepunnide vastu, ja seda ka tablettide kujul. Kusjuures, need tõesti mõjuvad.

 

Täna oli laupäev – saime selle puhul bilarikomme.

Avasime viimasel rahulikul õhtul punase veini pudeli. Nüüd on see meeldivalt soe. Homme töötame hilise ööni. Pererahval on hää tuju, kokad muhelesid, muusika mängis. Ehitakse suurt saali pea 200 inimese tarvis.

Lõke põleb veel siiamaani, raamat silme ees muutub üha põnevamaks. Calle on tore peremees, temaga saab muhelemist. Kohalik köögitoimkond, tundub, et on meiega harjunud. Saarerahvale on raske omaseks saada. Neil on põlvkondi pikad suhted, omad jutud, lapsed, sugulased, maalapid, lambad, isegi nende pead. Siiski on lootust… Pererahva koer on meid täielikult omandanud, pererahvaski usaldab meid juba mõnuga, ei kontrolli, viskab nalja, on olemas.

Täna on siin vaikne, pole ainsamtki inimest, see on vaikus enne tormi. Juba homme kogub agoonia suuremat hoogu, sest aasta tuleb suure soojusega ära saata. Talvel Holmhällar magab 😀 Vaid mõned suuskadega turistid ja n-ö hullud veedavad siin oma talve, prillid ninal, puud kaminas, raamatud põhiseltskonnaks. Aastate pärast kujutaks endalgi taolist hullu talve ette.

Elu on siin ikka ilus. Täna oli meil vaba päev. Otsustasime meie sõpradega Rootsist kivimuuseumi minna. Sain endale oma käiakivi. Parim tähelepanek kogetust oli see, et muuseumis tahuti samal ajal kivi välja ning mehaanilisest töötamisest tekkis selline lõunamaine heli, nagu mängitaks eksootilisi trumme. Olime tõelises vaimustuses. Meie juudasoost sõbrad on tervenisti muusikud, nende hulgas muuseas ka Moskva Ülikooli muusikaprofessor klaveri erialal. Ta kirjutab siin hetkel oma raamatut. Meil on varjamisi südames lootus, et ta meile klaveril mõned palad mängiks. Usun, et see oleks suurim rõõm ja musikaalses mõttes suur kogemus. Rebecka laulab jiddisi jazzi ning Anaroli mängib klaveril. Nad on suuresti huvitatud ka sellest, et neile gregoriaanikat ette kannaksin. Muhe on veel see, et Marleen, kes siia hiljuti tuli, on ortodoksi kirikumuusik. Lahe, lahe ja veelkord lahe 😀

Pärast kivimuuseumit suundusime kohalikku muuseumisse-kohvikusse kooke nautima ning minu puhul ka ingverilimonaadi. Selles kohvikus paikneb muuseas ka peale kunstnäituse herbaarium, mis meenutab kangesti kloostriaeda. Autos tiirleski teema monastika ümber. Edasi läksime kivitehasesse, kust muretsesime kaks lubjakiviplaati, kuhu õhtul juba küünlad koos kokkukogutud korallidega maandusid. Imeilus!!! Öösi käisime veel saunas. Leili küll ülearu ei jagunud, meeldivat juttu aga enam kui küllalt. Mingil ajal jõudsime veel ratastega mitmekilomeetripikkuse ringi teha ning süvafilosoofilisi teemasid arutada. Tanja kiitis mu lingvistilisi võimeid ja mõtlemisoskust. Mina imetlesin jälle tema elutarkust ning väärikat vanust (64). Ütlesin talle naljatlemisi, et mõtlen ja räägin nagu vanainimene. Selle pääle hakkasime mõlemad naerma 😀 Öösi veel köögis küünlavalgust nautides kulges vestlus pikkamisi filmitemaatikale. Kuulsin, et siit sai inspiratsiooni nt Tarkovski ning oma viimased eluaastad veetis siin suurmees ise – Ingmar Bergman. Nüüd olen siin mina 😀 😀 Vapustav kant.

oktoober 2017
E T K N R L P
« mai    
 1
2345678
9101112131415
16171819202122
23242526272829
3031  

Enter your email address to subscribe to this blog and receive notifications of new posts by email.

Join 3 other followers

wordpress statistics

Blog Stats

  • 58,576 hits