You are currently browsing the tag archive for the ‘religioon’ tag.

Täna oli suurepärane päev ja eilsest oleks võinud kujuneda kohutav päev, kuid kõik läks kenasti, et mitte öelda imeliselt. Nimelt kuulsin, et kaks sõpra on haiglasse sattunud. Käisin neid vaatamas ja seetõttu on tulemus positiivne. Neil läheb suhteliselt kenasti. Mõlematel on paraku vaimsed mured. Mja, elu Eestis on ebakindel.

Aga oli tore külas käia ja rääkida. Sellistel puhkudel tekib mõnikord küsimus, kuidas sõpru paremini hädas aidata, kuidas nende häda üldse tähele panna, ning seda õigel ajal. Kuidas reageerida adekvaatselt ja õigel ajal, millal peaks n-ö sekkuma?

Täna aga viis tee hoopis ortodoksikirikusse salvimisteenistusele. Oli väga hea tunne seal olla: sai palvetatud, neli korda salviti kõiki, võib-olla enamgi, kuid mind ootas teater. Haigete salvimine tervendamiseks on igivana traditsioon. Leidub seda ka juba UT-s, lisaks oli õli tol ajal üks tavalisemaid ravivahendeid.

Teatris oli kavas “Kalendritüdrukud”. Lugu põhines päriselul. Lugu on naisteseltsist, kes käivad koos, korraldavad üritusi, küpsetavad, laulavad, on usklikud, eriti seltsi juhtfiguur esindab viktoriaanlikke väärtusi.

Samas on igaühes neist miskit, mis tolle maailmapildi juurde ei sobi, igaüks neist on erinev, neid ühendab ka see vaade, et seltsi elu on kohati igav, loegud triviaalsed ning juhtide motiivid, kes üritusi korraldavad, kahtlased, naaberasulaga võistlevad.

Ühel tegelastest on mees, kes saab teada vähist ning aegamisi elust lahkub. Tema mälestuseks soovivad naised osta vähikeskusele uue sohva ja seda igaaastase kalendri müügiga. Kuid kirikupiltidega kalendri või sillapiltidega üllitise, kuhu võib kirja panna oma kemoteraapia ajad, selle müümise eest saaks vaid ehk ainult hamstrile kargud muretsetud. Nad uurivad turgu ja avastavad, mis päriselt müüb, ning see on aktifoto. Siin kohtuvad kaks maailma, viktoriaanlik maailmapilt, küsimus, kas akt on üldse kunst, kas kehaga äri teha on sobilik. Minu jaoks läbis tervet näidendit ka teatud küsitavus, et kas on sobilik kaasa minna sellega, mis müüb. Samas on tegemist vanemate daamidega, kelles on sügavalt juurdunud veel enesevarjamise ideaalid. Nt tõi üks tegelaskuju näite, et kui ta ema oleks õigel ajal taibanud ja julgenud minna arsti juurde rindu näitama, oleks ta veel alles. Näidend on ka ühiskonnakriitiline. Valehäbis inimesed ei kasuta oma võimeid endale parimal viisil ja takerduvad endasse. Näidati ka pahupoolt. Paljudel naistest tundus olevat juba väljakujunenud alkoholilembus, et oma igavat elu sisustada, muresid uputada või lihtsalt julgust juua. Joodi nii siin kui seal. Küllap siin oli vihje sellele, et korralikult välja elamata elu ongi selline, mis ajab jooma.

Nad lahendavad kalendriidee teostamise väga kavalalt. Naised teevad oma asju nagu tavaliselt, kuid on seejuures alasti, loomulikult viisakas viisil alati, et suurt ju midagi näha polegi. Kalendrist saab aga hitt ning naisteklubi juhi minestuspõhjud. Jää aga hakkab sulama…

Näidend portreteerib erinevaid tegelaskujusid, kes naisteklubis käivad, kes igaüks esindab erinevat naiserolli ja ükski neist pole päris traditsioonilise naiserolliga kattuv. Igaühel on oma lugu. On pastori tütar, kelle isa kodust minema saadab, kuna naine jäi rasedaks. Isa kuulutas armastavat Jumalat, ligimesearmastust, kuid toimib sellele ometi vastupidiselt. Teine on naine, kes on kuulekas ja sõbralik, kuid kelles pole julgust, et oma mehele kohta kätte näidata. Nimelt tema mees petab teda. Kolmas on ülimalt alkolembene ning napi riietumisstiiliga. Tema käib golfiklubis, et natukenegi oma mehega koos olla. Golfiklubis on aga piraajanaised, kes küll kuulutavad üllust ja teevad aga reegleid, samas kui selja taga kutsuvad nad toda naist litsiks. Seega vohab siingi silmakirjalikkus. Samuti on üks aktiivne naine, kes peab väikest poodi, kuid kelle unistus oli kunagi näitlejaks saada. See aga luhtus, sest küllap jäi julgust väheseks. Viimaks asuvadki kõik naised võitlema õige asja eest ja kokku tuleb üks lõpp-lahe lugu. Tegemist on komöödiaga ning naerda saab palju – eelarvamuste üle kindlasti, irooniat on samuti. Samuti on lugu sümboleid tulvil. Samuti on loos natuke või enam religioonikriitikat. Religiooni nähakse enam viktoriaanlikus ja vagatsevas valguses, kuid samuti kohati ka täiesti tõsiseltvõetavana. Paljudel hetkedel lauldakse kristlikke laule, kõige intrigeerivam vist on kalendri lõpupilt, kus kõik on paljad ning laulavad kristlikku jõululaulu. See pani mõtlema. Siin on nii usukriitikat kui usku kaunistavat. Religiooni on mõned võtnud silmakirjatsevalt, kuid samas on õiged väärtused paigas ja need väljenduvad ka mõnedes tegelastes eredalt. Religioon ja väärtused ja usk on kesksed, sest neid maksab veel kritiseerida 🙂 Igal juhul on suurepärane näidend, mis mõjub veel päevi. Samuti oli kohal täismaja. Ju siis arvavad teisedki sama 😀

Elu veereb. Mu tundlikkus on aastatega millegipärast suurenenud. Nagu viimastel päevadel märganud olen, peegelduvad mu igapäevased religioossed harjutused ka privaatsfääris. Tunnetan oma kaaslase minevikuvalu kuidagi erilise ehedusega, sellise ehedusega, et olemine füüsiliselt natuke nagu viltu kisub, möödunud aegade ärevushäire teeb end veidi märgatavaks. Veider on tunnetada teise inimese veidi tumedat n-ö aurat sellisel viisil. Palved ei teeks üldse paha siinkohal. Võib-olla on tegemist ka lihtsalt füüsilise kurnatusega, kuid seda on ju ennegi olnud ja selliseid tundeid pole veel esinenud.

Muidu oli täna keskmiselt kobe päev. Olin homileetika seminaris. Saksa keelde ei jõudnudki, kuna ei tundnud end kõige puhanumana. Järgmiseks korraks tohin imepisikese jutluse kirjutada, sellest, kuidas mõistan enda homileetilist positsiooni. Loodan, et leian paar hääd mõtet igapäevaelust ja mujalt. Homme aga loengusse ja kinno inimesi vaatama, kes elavad vaid valgusest. Seda on tõepoolest raske uskuda. Pean ise üle kaema 😀

Am Anfang war das Licht – on filmi nimi.

Homme seda Pumpesse vaatama 😀

Tegemist võib olla esoteerikaga 🙂

Vaatasin just Brian Greene filmi “Elegantne universum”. Uued mõistmishorisondid avanesid, milles ka religioonil tundub olevat üle pika aja jällegi oma kohakene maailmas. 

Eilne päev möödus suhteliselt rahulikult. Sai paar pidu peetud, veini joodud, liigagi palju. Seltskond oli meeldiv, piljard ja lauatenis ning pähklid käepärast. Pääle selle oli loomulikult ka tavapärane luterlik missa. Milline hõrk elamus on olla ja käia teenistusel ning olla osa Kristuse ihust armulaual. Meie kohaliku schola hääleseadja käis meil missal ka esinemas. Jäin asjaga väga rahule. Õhkkond oli sedavõrd hea, et hakka või nurruma. Keset teenistust tulid kirikusse veel terve hunnik noori täiskasvanuid, kellel ka Schwanbergiga omad seosed. Pärast missat toimub loomulikult ka iganädalane müstikaring (st Jeesus-palve). Siin käib tõeline koguduse loomine 😀 Ning inimesed soovivad tulla.

Täna oli 4 tundi gregoriaaniharjutusi – kõigepealt kaks tundi psalmilaulmist ning seejärel schola. Psalmikud soovivad hakata iga 14 päeva järel vesprit korraldama. Loomulikult hakkan minagi seal käima, arvatavasti ka edasipidi neid psalme laulmas, ehkki hääleseade ja muu tõttu see asi natuke maksab ka. Tänane üritus oli mulle aga tasuta ja edasipidi tohin nautida tudengihinda (idaeurooplasele päälekauba). Vaatame, kuidas selle asjaga on, sest hetkel on nii neljapäev, reede kui ka mõningad pühapäevad gregoriaanist pungil 😀

Niiet tänast päeva jäävad iseloomustama stringid, eilne peomälestus, gregoriaan. Selle päeva võib Jumalale tänumeeles tagasi ulatada 😀 Aa…loomulikult käisin ka koopiaid tegemas. Nüüd on õppematerjale terveks nädalavahetuseks ja enamgi.

Oli huvitav päev, täis muusikat, filmimuusikat.

Vaatasime filmi, mis võitnud auhindu. Peale selle on selles ka uudset teologiat, omajagu.

Peale selle olin tööl. Minu õpilast täna paraku kohal polnud. Ta on vist ikka väga armunud, kuid see-eest sain teistega lastega õppida.

Loengud on ka läbi saamas. Homme on viimane loeng – meeldiv. Saab jälle kolmainuteoloogiat pureda, sedakorda viimast korda.

Jumalik. Sellest võiks pikemalt kirjutada. Ilus oli – loodus, palvused, inimesed, vennad ning nende mõttemaailma pisut lähemalt tundma saada.

Kohtusin paljude inimestega. See oli vast suurim hüve ja kogemus, mille reisilt kaasa võtsin.

Pildid kogu reisist peaksid laekuma juba õige pea.

Taizest jäid enim meelde palvused, piibli wok-shop´id ning Oyak, samuti ka kohviaparaat, mille külge lausa naaldusin. Kokku olid tulnud oma 4000 inimest, kes kohati isegi kirikusse ära eimahtunud. Kirik üllatab seal meeldivalt kõva põrandaga, toolid puuduvad. See on omamoodi ka lahe, kuid nädalaga jäävad lihased ja muu ikka reaalselt kangeks.

Parim osa Taizest oli ka eesti kontaktvend Matthiew´lt munkade ajaloo uurimine. Tuli välja, et tegemist on kaasajastatud benediktiinlastega. Temalt võtsin kodustele kaasa ka palju tervitusi.

Kohalik loodus on samuti jumalik, käigud väikestesse romaanistiilis kirikuisse, elu aasadel, vesi, hobesed, lambad ning laamad 😀

Ehk just oma juurte tõttu meeldivad mulle ülimalt ka Taize laulud. Meditatiivsus, lihtsus, pühendumus – kolm iseloomustavad neid laulukesi kõige paremini.

Puhka rahus,Vend Roger!

juuni 2017
E T K N R L P
« mai    
 1234
567891011
12131415161718
19202122232425
2627282930  

Enter your email address to subscribe to this blog and receive notifications of new posts by email.

Join 3 other followers

wordpress statistics

Blog Stats

  • 58,288 hits