You are currently browsing the tag archive for the ‘filmid’ tag.

Kolm päeva järjest olen kinno veerenud, ikka tass kohvi hinge alla ja kultuuri kiibitsema. Olen väga rahul. Kõik kolm filmi on igati kordaläinud vaatamised. Kaks viimast olid niivõrd tundelised, et pool filmist voolasid kõigil pisarad.

Esimene film oli “Anna Karenina” Selle filmiga jäin rahule, eriliselt lavastusliku poolega. Üleminekud, rongi sümbol, liikumise mõte, truuduse mõiste, andestus. Sisulise poolega jäin küll ka rahule, kuid rollide sügavus ei tulnud minu meelest kõige paremini välja ning loo tausta tundmine oli üsnagi vajalik, et asjadest aru saada.

Teine film oli “Jagten”, jaht. See film oli lihtlabaselt lummav, aktuaalne, südamesseminev ning suurepäraselt tehtud. Pääosaline sai rolli eest ka kuldse palmioksa. Lugu rääkis süüst, eelarvamustest, ühiskonnast, vägivallast, ebaõiglusest ja pedofiiliast, sõprusest ning seejuures suutis olla ka Jeesus-film. Lugu rääkis nimelt süütust kannatajast, kes mingil viisil kannab ja kannatab teiste patusust.

Kolmas ja tänane film oli triloogia samuti kandev tegija, “Les miserables”. Tegemist on samuti suurteosega, lisaks suurepärane muusika. Lugu on andestusest, armastusest, kuritööst ja karistusest, lunastusest ning inimlikkusest. Samuti vabadusest, armastusest ja tegelikult lugu Jumalast ja inimloomusest. Lugu on äärmiselt ilus ja valuline. Mees varastas leiva ja sai selle eest karistuseks sunnitöö. Ta põgeneb. Üks ohvitser asub tedas jälitama, uskudes, et pätt jääb pätiks. Peategelane läheb kirikusse ja varastab sealt hõbedat. Pastor andestab talle, päästab ta ning annab talle hõbeda, palvega, et ta kasutaks hõbedat selleks, et ennast kasvatada korralik inimene. Sellega saab alguse meie päätegelase tee Jumala juurde. Temast saab ühe linna pea. Ta päästab ühe õnnetu prostituudi lapse ning teeb kõik selleks, et leida lunastust. Selle ta ka lõpuks leiab ning saab rahus minna oma Issanda juurde. Alles filmi lõpus näivad teised talle selgeks teha suutvat, milline ingel ta tegelikult oli. Tegelikult võib ka sellest loost leida Jeesusfilmi elemente, kuid taolistes lugudes pole selles miskit erilist, eks see suur lugu ole paljude filmide aluseks, lunastuslugu ja pattude eest süü kandmine nimelt, samuti vabadus, mis sellest kõigest armastusest koorub.

Imelised kogemused. Minge kinno 😀

Puhkepäevad said nüüd läbi, eile käisin veel Elsal, meie kaastöölisel külas, tema hobeseid, kasse ja koera vaatamas. Kass Misla on tegija 😀 Nad elavad suurel maaalal ja ema ehitas ja projekteeris ise neile maja. Kassidele on selline karjamaade elu lihtsalt oivaline ja see kumas ka nende olemisest. Kõik nende kassid on tänavalt leitud, lisaks peavad nad ka mõnda leitud kitse. Imelik, et niimoodi on võimalik kitsi leida, mida siis keegi enam ei otsi. Nojah, neid kitsekesi on siin lihtsalt niiii palju, et keegi ei märkagi, kui mõned jalga lasevad. Pärast külaskäiku sõitsin Burgsviki ja teele tuligi üks kuskilt väljapagenud sokuke. Pidin naljaga pooleks kohe Elsa kitsede peale mõtlema.

Täna sai ropult palju sudokusid lahendatud ja natuke ka loetud. Homme aga tööööle 😛

Magasin kaua, kuid eile oli sedavõrd hilja ka voodisse läinud, et seegi veel tänases päevas, hetkel juba tegelikult eilses päevas. Ärkasin üles, luristasin eile ungari söögikohast saadud maitsva seenesupi alla ning jalutasin rolleriga Carmeni juurde. Jõime teed, sõime Carmi laupäevamenüüd, seega häid puuvilju. Vedasin ka mandariinid ühes, mis samuti sai kõhtu visatud. Rääkisime filmidest, kohvikust Anna Edasi, ning sellest, kuidas seal kohvikus filme vaadatakse. Isegi peaks sammud sinna seadma, juba ammu on kutsutud.

Carmi ja Kadri juurest veeresin mõnuga mäest alla, otse Athena Kinno. Täna olid kavas kaks selle aasta filmi, kummalisel kombel rääkisid nad mõlemad vähist, haigusest siis. Täna olid nad Tartu PÖFFi kavas ainsad, filmid, mida kindlasti näha tahtsin. Kolmas, mida oleksin võinud vaadata, oli välja müüdud. Esimese filmi nimi on “Püsimatud” – lugu naisest, kellel on halvaloomuline ajukasvaja ning lugu noorest mehest, kes on autoõnnetuses kaotanud vanemad, inimsuhetest. Film on leinast, hüvastijätust, hetkes elamisest, sellest, kui pikk võib olla 3 kuud. Lõpus võidab armastus.

Teine film kannab pealkirja 50/50. Ka siin on lugu vähihaigest, seekord noormehest. Tegemist on komöödiaga. Nii head filmi pole juba tükk aega näinud. Läks otse südamesse. Samuti on peateemaks surmaga leppimine, armastus ning kõikeületav sõprus, inimsuhted, seda viimast eriti perekonnas. Ühes tegelaskujus tundsin natuke ära iseennast 😀 Ette võetakse ka mõned eelarvamused vähi kohta. Mitte ainult noormehel pole raske, haigust elavad omal moel kaasa kõik lähikondsed. Hästi peegeldatakse ka nn tervete maailma ning teist poolt, mida tavainimesed tihti pelgavad. Ka seal võib elu olla täis armastust, hellust, lähedust, kasvamist. Siin filmis tegi haigus selgeks, mis elus tõesti on oluline, mida tasub hoida ja mida mitte. Film oli väga hästi tehtud.

Esimene film kuulus draamade ning teine indie filmide hulka. Kaadridesse sõitis kogu aeg suur ja karvane mikrofon sisse 😀 Samuti oli seda kuulda ka muusikavalikust.

Sai see katastrooffilm ära vaadatud. Oli üks ilusamaid filme, mis ma viimasel ajal näinud olen. Samas, ühel kriitikul oli sügavalt õigus, et eriti mugav seda filmi vaadata pole. Film räägib kahest õesti, kellest ühel on sügavaloomuline depressioon. Tegelikult räägib film ka režissöörist, keda ennast vaevab depressioon. Filmis on ka teine õde, kes esimese õe eest hoolt kannab. Film algab pulmast, mille lahutus tuleb varem kui oodata võib. Õdede vahel on samuti natuke pingelised suhted. Õe mees on astronoom ning maale ligineb planeet. Kas planeet sõidab maale sisse, näitab film. Jääb palju lahenduseta küsimusi. Nt on filmis hobused, keda mõlemad õed väha armastavad, kuid samas keda depriõde vahetevahel suhteliselt ebainimlikult piitsutab. See hobune ei ole nõus nimelt ühest sillast üle sõitma, kuhu nad õega alati ratsutavad.  Mees on alguses tugev ja kuna teadlased ennustavad, et planeet siiski möödub maast, on ta rahulik. Rahu ei kesta aga kaua, sest paraku pole teadus alati tõsikindel. Kaks naist arenevad filmi jooksul, kujunevad, samuti õemees ning poeg. Ebatraditsioonilisus iseloomustab teost tervikuna, ootamatused ning kohatine mõistetamatus, salapära. Kuid see on kindlasti vaatamist väärt.

Lisaks andsin oma ESIMESE üldhariduskooli tunni. Läks kenasti, ütleksin. Rääkimine pakub mulle rõõmu ning tähelepanu vastu pole mul samuti midagi. Selles plaanis sobib mulle õpetajatöö hästi. Õpilasedki võtsid meid hästi vastu. Vesteldi küll veidi omavahel, kuid siingi võis põhjus olla see, et teemade arutlemiseks jäi veidi vähe aega. Samuti kiitus Treffneri koolile, kuna sealsete õpilastega on lausa rõõm koostööd teha.

Lisaks sellele loen musketäride lugu edasi. On võimalik aru saada, miks on tegemist klassikaga. Meeldib ta mullegi, ehkki nii mõnigi tegelane ehk natuke üheülbaline tundub, veidi karikatuurne, aga mis teha.

Hetk tagasi saabusin kinost, seekord vaatamast tai filmi “Igavik” eelmisest aastast. Oli kulgev film. Film tõmbas endasse ja kõik kuidagi aeglustus. Seal leidus teatavat õrnust, teistsugusust. Siiski oli mul esimesest kaadrist väga raske aru saada, et mees võrriga oli tegelikult vaim, kes otsis oma maja. Väljenduskeel oleks võinud ehk natuke parem olla. Samuti jäi mulle veidi segaseks lõpp, kus äsja mehe kaotanud naine oma tütre ja pojaga rääkis. Ei taibanud, kas tegemist on tema mehe või pojaga 😀 Tagamt oli seda ka raske aru saada, sest just sealt poolt oli filmitud. Aga too hellus jääb pikalt pidama ning kokkuhoidmise tunne. Tõeline armastus on olemas…

august 2017
E T K N R L P
« mai    
 123456
78910111213
14151617181920
21222324252627
28293031  

Enter your email address to subscribe to this blog and receive notifications of new posts by email.

Join 3 other followers

Postituste paremik

wordpress statistics

Blog Stats

  • 58,414 hits