You are currently browsing the tag archive for the ‘elu’ tag.

Palju on tegemist olnud ja pole eriliselt viitsinud kirjutada.

Täna käisid külalised kasse vaatamas. Karvikul viskasid sääsed üle. Elu Emajõe ääres on kirev. Eile said sääsevõrgud akende ette, sääsepüünis püüab aga koisid ja sääski tahab ta millegipärast vähe. Karvik muretses voodile sääsevõrgus, nii et elame nüüd baldahhiini all, vähemalt öösi.

Eile ja üleeile käisid mul ema ja vend külas. Oli muhe kokkusaamine, vaatasid Karviku üle, jälgisid kasside vallatlemist ja jäid öösekski. Eks  see võttis harjumist ka, et kassidega ühes toas magada. Hirmus palav oli samuti, kuid aknaid ei saanud sääskede pärast korralikult avada. See tekitaski mõtte sellest, et peaks sääsevõrgud ükskord koju vedama. Eile öösel neid siis paigaldasimegi. Ka ühe mõnusalt odava ventika vedas Karvik koju; ehk siis on suvelgi toas võimalik olla.

Üleeile nägin veel Lea ka ära, jõudsime kiire lauamängu teha, enne kui sugulased sisse sadasid. Hommikul õnnestus veel silmalaseriski käia. Tundub, et oli üks pikk ja toimekas päev.

Kassiseiklusi ka. Bob on meil selline, et kui õue läheb, siis tuleb alati käia tagasi kutsumas. Aega veedab ta küllap mõnes kuuris. Läks siis K jälle kassi sisse laskma. Läheb naabri aknast mööda ja näeb seespool akna laual meie teist kassi Fortunat istumas. Küllap võtab ta kõike siinolevat oma koduna laiendatud tähenduses. Hiljem üritas ta veel teise naabri autosse ka ronida, sellest rääkimata, et ta põhimõtteliselt Uku Masingu endisesse majja tahtis kolida, õigemini küll naabermajja. Istus seal kahe maja vahelisel aial ning aga semutses inimestega. Üks pere jõudis looma juba arstile viia ning saadi teada, et tal on omanik täitsa olemas. Me isegi ei teadnud, et ta kadunud oli, sest iga päev andis loom end kenasti näole, magas kodus ja ronis uuesti mäele 😀 Selline elukas meil siis. Põhjuseks oli väike Lauri, keda Fortuna pole suutnud veel lõplikult omaks võtta. Küll aeg annab arutust. Lauri on hüperaktiivne ja metsikult mänguline. Ta on Bobi endale sõbraks võtnud. Bob aga magab lakkamatult, küllap sellepärast, et ta on Laurile omal viisil isaks saanud ja magamiseülene aeg kulub konkreetsele söömisele ja Lauri kasvatamisele, st temaga mängimisele ja maadlemisele ning võtlemisele. Raske kassielu. Emased ei soovi väikesest midagi teada, ehkki Lyra on ta omaks võtnud ja valvab tema järele, kui nad juhtuvad koos õues olema.

Juba nelja päeva pärast asun minekule, jällegi Rootsimaa poole, kus ootab töö ja puhkus, vaev ja korrapärane eluviis ning metsik loodus, sipelgad ja lauamängud – ning Habermas, mis mind kõikjal saadab.

Advertisements

Viimased kaks päeva on olnud imeliselt ilusad: päike on teinud tubli tööd ja paistnud ning paistnud.

Eile õhtul oli nii soe, et käisin lühikeste varrukatega jalutamas. Läksin lipuväljakule ning nägin seal korraga kuskil 20 jänest töötamas. Kõik näksisid Calle muruväljakut siledaks. Meie peremehel on siin üks suur tasuta tööjõud abiks, keda kõik külalised ka väga armastavad.

Jäneseid jätkus eile igale poole. Nad isegi ei kartnud mind eriti. Ka sõjalise objekti otsa olid nad roninud – päikest võtma. Mõned neist olid tikksirged ja seisid kahel jalal. Minu meelest on meie jänksid kängurudega suguluses, vähemalt välimuse järgi kindlasti.

Muidu on elu töine. Täna käis meil politsei, lihtsalt randa vaatamas ja kontrollimas, et kõik ikke sujub. Sujuski. Kenad politseinikud olid, üks auto ja teine mootorrattaga.

Täna päästsin ühe tõugu ära, no ehk oli röövik hoopis. Ta oli meie kolmnurgas karvatuusti kinni jäänud. Pärast mitmetunnist rabelemist oli ta vaikseks jäänud, ehk ää surnudki. Harutasin ta karvadest lahti. Tüübil oli kokku 14 jalga. Panin puupulgakese ühe jala vastu ja haardesse see jäi. Toppisin tüübi lauale päikest võtma ja sooja. Natuke teda mudides sain aru, et tüüp tundus veel elus olevat kuid väga nõrk. Tegin temast paar pilti, seejärel lasksin tal uuesti pulga külge kinnituda ning viisin ta kolmnurgast eemale muruplatsile kosuma. Tavaliselt on taolised röövikud sellised karvased ja ilusad, see olend iluga just ei hiilanud, oli isegi veidi hirmuäratav, kuid oli tore kohtumine. Eilsel jänesepõllul olid lisaks ka linavästrikud välja ilmunud, toimetasid jäneste tagant järelnoppimist. Jah, tõeline maaharimine käis.

Homme on kavas jällegi töö. Eile sain ühe raamatu läbi. Lisaks juhtus see, et täna päästsime järjekordse nahkhiire, kes oli end külmutuskappide ruumi ukse lävepakule seadnud. Üritas kenasti lävepaku küljes rippuda, kuid oli pisut liiga pikk 🙂 L viis ta siis ühe puu taha varjule ning ühe köie külge edasi magama. Oli teine väga väsinud olemisega 😀

Alustasin järgmise raamatuga, mis tundub samuti ülipõnev. Kui hästi läheb, saab paari aasta pärast juba päris hea ülevaate H teostest ja mõtisklemisest.

Breivik sai 21 aastat. Minu patsiendi arvates oli see parim võimalik karistus. Toredad vestlused on mul oma patsiendig; juba tema pärast oleks vajalik järgmisel aastal tagasi tulla.

Ahjaa, eile tegin ühe pikema rollerireisi Ekstasse, koht Klintehamni lähedal. Koju jõudes oli bensiinipaak täiesti tühi 😀 Nüüd tean täpselt, palju masin bensiini võtab, kuid pole seda veel välja arvutanud. Ekstast ma loodetud loppist ei leidnud, ehk siis kirbuturgu. Õnneks jäi neid veel paar tükki tee peal ette. Käisin kohas nimega Petes, 17. sajandist pärinevat talukohta vaatamas. Sinna oli kogutud antiikmööblit oma viiest sajandist, tuhmunud peeglid, suured kapid, voodid, kuhu mahuks magama ehk üks suuremat kasvu kass 😀 Õues olid kaevud, naaberkülast kohaleveetud veel üks vanem maja, olemas oli ka kohvik, kus ma olin ainuke külaline. Jah, suvi on ju läbi saamas. Sõin väikese võileiva ning safrani jäätise ja tass kohvi kuulus ikka asja juurde. Päike paistis, meri oli hiilguses, majamuuseum lihtsalt oivaline, kunagine omanik, kes maja pärast 2. maailmasõda Gotlandi-sõprade ühingule pärandas, oli seal mõned aastad ka elanud. Ametilt tegeles ka apteeker ja kena naisterahvas. Nii mõnedki pildid olid temast veel näha. Õues kaapisid ringi sokkide ja tanuga kanad, sellised huvitava soenguga, emakana ja neli tibukest, kes olid juba täiskasvanuks saamas. Vaatasin kanasid, nemad lootsid veidi võileivast ehk osa saada, kaapasid lillepeenraid, otsisid põõsastes loomakesi, kohati paistsid vaid sabasuled. Lapsepõlv tuli meelde ja enda tibukesed kodus kunagi ussikesi otsimas. Kohtusin ka naisterahvaga, kes koha oli üürinud. Tegemist on kohaliku õpetajaga, kes soovis põhitöö kõrvalt ka miskit muud teha, vahva kohtumine igal juhul. Jäin väga rahule.

Tagasisõites leidsin veel väikese kirbuka, kust paar tassi kaasa tõin, endale ja Karvikule.

Karvik kolis täna Kielist ära. Nüüd on siis Kieli-aeg selleks korraks pikemalt läbi saanud. Paariks päevaks läks Kristjan veel ema poole ning seejärel juba Eestisse…

Lisaks mahtus eilsesse päeva veel ka üks sõbra soovitet film “August Rush”. Film oli vaatamist väärt, esindatud olid kuumad teemad, ehkki teostus jättis mõnes aspektis natuke soovida. Samas oli film luuleline, täis muusikat ning armastus ja muusika võitsid.  Muusika oli filmis tasemel ja lihtsalt ilus. Juba selle pärast on see film hiilgav.

Täna oli mingil lõdval viisil täiesti tõsine tööpäev. Isegi pind õnnestus kätte soetada.

Kavas oli kõikide vetsude peegelsiledaks hõõrumine ning kõige eemaldamine, mis seal kunagi võis mustust meenutada. Õhtupoole sain hiilgava töö osaliseks – poleerisin toidunõusid ja söögiriistu. Nüüd näevad kõik lusikad välja, nagu nad oleksid eile poest tulnud. Kaaslane lõi veel teisedki vetsud särama ja seda sõna otseses mõttes. Meil on siin saare kõige puhtamad vetsud ja ma arvan, et ma isegi ei liialda.

C sai täna paari hea killuga hakkama. Nt ütles ta et päike on tagasi välja tulnud ja mitte tütar (sun is back, and not a daughter) 😀

Mnja, kõik, st kogu köök rääkis täna Dallase seriaalsit, mille uued osad siin just levisse lasti. Küllap tõttasid kõik seda koju vaatama.

Ahjaaa…leidsime hommikul väikese nahkhiire ja loomulikult adopteerisin ta kohe. Oli teine end kuhugi vastu puruks lennanud ning tilkus natuke veel verdki. Panin ta ühe taime külge rippuma, mis juhtus paraku nõges olema 😀 Pakkusin talle veel kärbest, kuid tüüp oli magama jäänud. Hiljem hakkas padukat sadama ning tüüp ärkas uuesti üles. Viisin ta peopesas (küll kinnastega) varjulisse kohta põõnama (st rippuma ühe köie külge, kust hiljem oli ta maja alla varjule roninud). Loodan, et tollest armsast loomast saab veel eluloom.

Äsja vaatasin lõvilahkamise filmi. Lõvi ja tiiger on üks ja seesama loom, no vaata kui tore 😛 Sain neist võrratutest loomadest palju teada, kuidas möirgamine tekib ja muud taolist. Big Cat Rescue oli allikaks ja viitajaks.

Lugesin, hommkul sai isegi töötada. Täna oli lihtsalt üks suur vooditegemine. Nalja pärast tuli üks vabadest naistest mulle ka abiks. Punkt kell kaks oli kogu ooper tänaseks läbi. On sügis.

Täna sain hää uudise osaliseks. Sain siit meditsiinilise takso arve päris suure summa ulatuses. Minu arusaama kohaselt ei peaks ma seda maksma. Mitmeid päevi rääkisin kohalike töötajatega, kes aga jalgu vastu ajasid ning erinevaid jaburusi suust välja ajasid. Jõudsin juba EL-i struktuure hakata läbi vaatama, sest kindlustatuna ei pea ma maksma enam kui siinsed inimesed. Täna tuli lõpuks vastus, et ma ei peagi maksma. Juhhei!!! Suurepärane.

Õhtul aga tegime mere ääres tuld, lugesin oma Habermassi ning nautisin merd ja tuld ning loojuvat päikest. Samuti on jänesed praegu eriti aktiivsed. Täna liikusid nad hoovi peal lausa karjade kaupa, erinevat värvi ka: täna nägin musti, pruune, halle ja isegi üht kollast. Kuidagi väga paksuks on jänksid muutunud ning kohati on nad ka väga julged. Vaatamata nende rohkusele on nad lihtsalt oivaline vaatepilt. Kui mere äärde sõitsin, oli üks põlluäärne jänestest lihtsalt pungil täis. Kõik nad nautisid loojuvat päikest. Neil on siin ka pisikene töö. Nimelt puhastavad nad kõiki siinseid muruteid ja külalistele meeldivad nad samuti. Eilegi panin ise saiakoorukese meile kolmnurka pingi alla, kust öö jooksul kõrvadega linnud nad ära viisid. Sama juhtub loomulikult ka õunasüdamete ning muude asjadega. Taoline bioprügila funktsioneerib ideaalselt.

Jah, lisaks jõudsin kenasti veel lugedagi ning homme tõotab tulla täistöine päev. Saab lauahõbedat poleerida.

Tänane päev oli täis sporti ja kultuuri. Käisime Syndre muuseumis ning kohvikus, lisaks kohalikke taimi vaatamas ja kaemas. Vedasime iisopi kaasa. Pidavat hää maitsetaim olema. See on kavas Evale kinkida.

Syndresse sõitsime mereäärset teed pidi. Kõik oli kobrutamas tumepunastest maasikatest. Muuseumis oli kootud vaipade näitus ning kohvik üllatas hiilgavalt maitsva toiduga. Kaesime sinna kogutet taimi, skulptuure, nautisime toitu ning pääle ampsasime jäätist ning kohvgi ei puudunud laualt.

Tagasine tee oli veelgi huvitavam. Sõitsime täiesti ranna ääres. Enamasti oli tee kenasti kivine, kuid vahest sibasime liivaluideteski. Selline 14 km rännak võttis higi korralikult välja ja nektariinid korralikult sisse.

Täna sain lähemalt tuttavaks meie siinsete sõprade ühe pereliikmega, kes oma ametilt on humorist, nimelt teeb ta satiirilist huumorit ja muusikat samuti. Rääkisime vastu voolu ujumisest, siinsest tööst jne. Õhtu veetsime Rebecka ja Monaga, ajasime pada, jutustasime ka ühe inimõiguslasega siinsetest ametiühingutest, meie õigustest ja kohustustest, võimalustest, teise psühholoogist külalisega aga söömiskommetest erinevates riikides jne jne jne. Juttu jätkub kauemaks…

Täna oli suurepärane päev ja eilsest oleks võinud kujuneda kohutav päev, kuid kõik läks kenasti, et mitte öelda imeliselt. Nimelt kuulsin, et kaks sõpra on haiglasse sattunud. Käisin neid vaatamas ja seetõttu on tulemus positiivne. Neil läheb suhteliselt kenasti. Mõlematel on paraku vaimsed mured. Mja, elu Eestis on ebakindel.

Aga oli tore külas käia ja rääkida. Sellistel puhkudel tekib mõnikord küsimus, kuidas sõpru paremini hädas aidata, kuidas nende häda üldse tähele panna, ning seda õigel ajal. Kuidas reageerida adekvaatselt ja õigel ajal, millal peaks n-ö sekkuma?

Täna aga viis tee hoopis ortodoksikirikusse salvimisteenistusele. Oli väga hea tunne seal olla: sai palvetatud, neli korda salviti kõiki, võib-olla enamgi, kuid mind ootas teater. Haigete salvimine tervendamiseks on igivana traditsioon. Leidub seda ka juba UT-s, lisaks oli õli tol ajal üks tavalisemaid ravivahendeid.

Teatris oli kavas “Kalendritüdrukud”. Lugu põhines päriselul. Lugu on naisteseltsist, kes käivad koos, korraldavad üritusi, küpsetavad, laulavad, on usklikud, eriti seltsi juhtfiguur esindab viktoriaanlikke väärtusi.

Samas on igaühes neist miskit, mis tolle maailmapildi juurde ei sobi, igaüks neist on erinev, neid ühendab ka see vaade, et seltsi elu on kohati igav, loegud triviaalsed ning juhtide motiivid, kes üritusi korraldavad, kahtlased, naaberasulaga võistlevad.

Ühel tegelastest on mees, kes saab teada vähist ning aegamisi elust lahkub. Tema mälestuseks soovivad naised osta vähikeskusele uue sohva ja seda igaaastase kalendri müügiga. Kuid kirikupiltidega kalendri või sillapiltidega üllitise, kuhu võib kirja panna oma kemoteraapia ajad, selle müümise eest saaks vaid ehk ainult hamstrile kargud muretsetud. Nad uurivad turgu ja avastavad, mis päriselt müüb, ning see on aktifoto. Siin kohtuvad kaks maailma, viktoriaanlik maailmapilt, küsimus, kas akt on üldse kunst, kas kehaga äri teha on sobilik. Minu jaoks läbis tervet näidendit ka teatud küsitavus, et kas on sobilik kaasa minna sellega, mis müüb. Samas on tegemist vanemate daamidega, kelles on sügavalt juurdunud veel enesevarjamise ideaalid. Nt tõi üks tegelaskuju näite, et kui ta ema oleks õigel ajal taibanud ja julgenud minna arsti juurde rindu näitama, oleks ta veel alles. Näidend on ka ühiskonnakriitiline. Valehäbis inimesed ei kasuta oma võimeid endale parimal viisil ja takerduvad endasse. Näidati ka pahupoolt. Paljudel naistest tundus olevat juba väljakujunenud alkoholilembus, et oma igavat elu sisustada, muresid uputada või lihtsalt julgust juua. Joodi nii siin kui seal. Küllap siin oli vihje sellele, et korralikult välja elamata elu ongi selline, mis ajab jooma.

Nad lahendavad kalendriidee teostamise väga kavalalt. Naised teevad oma asju nagu tavaliselt, kuid on seejuures alasti, loomulikult viisakas viisil alati, et suurt ju midagi näha polegi. Kalendrist saab aga hitt ning naisteklubi juhi minestuspõhjud. Jää aga hakkab sulama…

Näidend portreteerib erinevaid tegelaskujusid, kes naisteklubis käivad, kes igaüks esindab erinevat naiserolli ja ükski neist pole päris traditsioonilise naiserolliga kattuv. Igaühel on oma lugu. On pastori tütar, kelle isa kodust minema saadab, kuna naine jäi rasedaks. Isa kuulutas armastavat Jumalat, ligimesearmastust, kuid toimib sellele ometi vastupidiselt. Teine on naine, kes on kuulekas ja sõbralik, kuid kelles pole julgust, et oma mehele kohta kätte näidata. Nimelt tema mees petab teda. Kolmas on ülimalt alkolembene ning napi riietumisstiiliga. Tema käib golfiklubis, et natukenegi oma mehega koos olla. Golfiklubis on aga piraajanaised, kes küll kuulutavad üllust ja teevad aga reegleid, samas kui selja taga kutsuvad nad toda naist litsiks. Seega vohab siingi silmakirjalikkus. Samuti on üks aktiivne naine, kes peab väikest poodi, kuid kelle unistus oli kunagi näitlejaks saada. See aga luhtus, sest küllap jäi julgust väheseks. Viimaks asuvadki kõik naised võitlema õige asja eest ja kokku tuleb üks lõpp-lahe lugu. Tegemist on komöödiaga ning naerda saab palju – eelarvamuste üle kindlasti, irooniat on samuti. Samuti on lugu sümboleid tulvil. Samuti on loos natuke või enam religioonikriitikat. Religiooni nähakse enam viktoriaanlikus ja vagatsevas valguses, kuid samuti kohati ka täiesti tõsiseltvõetavana. Paljudel hetkedel lauldakse kristlikke laule, kõige intrigeerivam vist on kalendri lõpupilt, kus kõik on paljad ning laulavad kristlikku jõululaulu. See pani mõtlema. Siin on nii usukriitikat kui usku kaunistavat. Religiooni on mõned võtnud silmakirjatsevalt, kuid samas on õiged väärtused paigas ja need väljenduvad ka mõnedes tegelastes eredalt. Religioon ja väärtused ja usk on kesksed, sest neid maksab veel kritiseerida 🙂 Igal juhul on suurepärane näidend, mis mõjub veel päevi. Samuti oli kohal täismaja. Ju siis arvavad teisedki sama 😀

Mnja, käisin täna Salvestis. Nüüd on paariks nädalaks toit varutud.

Selle nädala suurim uudis on, et elasin koolipraktika suurepäraselt üle. Täna oli lisaks kavas Pärnusse sõita, kuid külmetus tuli vahele ja võttis kogu tähelepanu endale. Seega jõuab sinna alles teisipäeval.

Eile oli jällegi piibligrupp. Naudin seal käimist ja ka selle tegemist väga. Inimesi on kohal küll oodatust vähem, kuid nii mina, kui loodetavasti ka osavõtjad saavad Uue Testamendi koha pealt oma jagu targemaks.

Lisaks jõudsin sel nädalal ka EEÜÜ-sse. Sai Markust lahti harutatud, kohvi joodud ning palveletud. Sattusin sõpside-tuttavate nähemisest nii elevusse, et tundsin pisut enda domineerimist, ehmatasin vist veidi mõnda inimest, kes mind ja minu viise veel lähemalt ei tunne.

Nüüd aga ravin oma külmetust…

Aga filmid…

Õigus!

Vaatasin “Shame”’i, filmi seksisõltlasest mehest. Probleemi on kirjeldatud nii ehedalt, et seljakarvad tõusevad püsti. Filmi ei soovita siiski nendele, kes pelgavad filmis näha paljast ihu. Seda siin ei varjata. Film on minu meelest õnnestunud.

Teisena oli vaatlemisel film nimega “Türannosaurus”. Siin on tegemist looga inimsuhetest, kristlusest, Jumalast, koduvägivallast. Siin on tegemist naisega, kes oma alaväärsuskompleksi käes vaevleva samuti kristlasest mehe käest peksa saab, keda räigelt kuritarvitatakse. Minu meelest peaks see film olema iga naisepeksja kodukinos. Peategelaseks on aga mees, kellel on kohati raske iseloom, kehv maine, kuid vägagi soe süda, samuti suhteliselt suured sotsiaalsed probleemid, suhtlemisraskused. Näidatakse tema elu, kohtumist tolle kristlasest naisega, mehe ühe sõbra suremist, leina oma enda kadunud tüdruku pärast, kelle siit ilmast viis muideks diabeet. Samuti näidatakse tema suhtlemist naabripoisiga, naabripoisi perekonnaga. Poisiga tekib tal suurem side. Algab film aga sellega, kuidas mees oma koerale lõpu peale teeb, põhjuseid siin ei mainita, kuid mehest jääb väga kehv mulje. Filmis ohverdatakse kokku kaks koera, kuid motiivid on siin vastupidised. Mõlemaid filme soovitan soojalt.

Vaatasin täna vesise suuga Kalevi suurt ja soodsat šokolaadi, kuid ütlesin sellele ei… Ei saa toetada firmat, kes võib-olla kasutab toorainet, mis tarbib lapstööjõudu. Noh, vähemalt mu diabeet rõõmustab 🙂 Kui Kalev peaks tõestama oma toodete puhtust, asun neid jälle tarbima. Rääkisin sellest teemast muideks ka koolipraktika raames ühele klassile, näitasin videosid jne. Paar last ka küsisid, et kuidas on lood Kaleviga. Nüüd pääses Kalev sama teemaga Pealtnägijasse. Elu pakub kummalisel kombel vastuseid. Seega on meie Kaleviga lood sellised hämarad.

Käisin ujumas. Läbisin täna üle 2 km, vähemalt kõhutunne ütles nii ja lihased on enamuses valust meeldivalt kanged. Külastasin ka Liisat korra, sõime veidi kuivanud pilaffi ning ajasime kaks sõna juttu. Vabadusega on see häda, et seda on vaja parajal määral, muidu hakkab igav. Koolipraktika on läbi, nüüd pean alustama tööd magistritööga. Eestis on jäänud mul olla veel poolteist kuud, seejärel ootab jällegi oma saar – Gotland, töö ja loodetavasti hakkan siis ka aktiivsemalt magistritöö raamatuid lugema. Mingi aja lugesin neid juba, kuid vaja on minna süvitsi, teemast lähtuvalt vaadelda.

Praeguse nn suhteliselt vaba aja kulutan aga raamatutele suures plaanis: hakkasin nt Marju uut raamatut lugema 😛 Huvitav on, väga huvitav.

Üks nädal on jälle Looja karjas. Alustan siis tänasest päevast. Olen sellest nädalast võtmeisik oma kerkos. Korraldan ju piibligruppe. Täna olin noorteürituse võtmeisikuks. Mängisime noortega mängu, arutasime tulevasi tegevusi. Olime just väljumas kirikust, kui lahti läks uks ja sisse astusid turvafirma töötajad teatega, et kirikust on tulnud häire. Seekord oli tegemist õnneks valehäirega.

Eile aga sai läbi Kristjani siinolemine selleks korraks. Oli viljakas aeg. Käisime sugulastel külas, Pärnus Estonias, Kuutsemäel, Maire ja Miika pulmas, matkamas, kelgutamas, korraldasime koos ühe huvitava Piibli tunni, tähistasime Carmi sünnipäeva ja olime niisama muhedad lestad. Oli vahva aeg 🙂

Koolipraktika hakkab lõpusirgele jõudma. Jäänud on veel paar õpetajate hinnangut, mis loodetavasti õigel ajal kohale jõuavad ning kogu mapi teeleläkitamine. Jäin tunniandmisega rahule. Mulle meeldib õpetajatöö. Loodetavasti andis streik tulemusi ja palga eest saab tulevikus saia ja vorsti kõrvale ehk mõne raamatugi osta. Lootust on.

Viimastel nädalatel on mind tabanud järjest süvenev äratundmine, kui sügavalt on minusse juurdunud vasakpoolne poliitika, ei mitte sotsialism, kuid sotsiaaldemokraatia.

Tänases jutluses oli tabav juba esimene lause: demokraatia ei toimi, sest inimesed on lollid, selgunud ühest uuringust. Küll on targad teadlased 😀 Kuid demokraatia on parim, sest nii ei saavat võimule kõige halvem, kuid kõige paremat ei maksa ka loota. Seda näitab meiegi reaalsus. Võiks siiski suunduda parema poole. Nii paljud viimase aja nt Postimehe artiklid on esitanud küsimuse: miks on töölised ja muude alade inimesed valinud võimule persoonid, kes mitte kunagi ei saagi täitma nende unistust iseseisvast riigist, nimelt põhjamaist heaoluriiki, sest see pole nende poliitikasse sisse ju kirjutatudki. Jõuame tagasi samasse punkti – inimese rumaluse juurde. Loodetavasti on need kui mitte kümned artiklid inimesi veidi edasi harinud.

Ei ole õigust viriseda, kui soovid samaaegselt madalaid makse ja hästitoimivat sotsiaalsüsteemi. Ei maksa viriseda kui soovid samaaegselt rahuldavaid palku ja üliliberaalset majanduspoliitikaid. Liberaalne äripoliitika ju põhinebki tööliste võimalikult madalal palgal, võimalikult kõhnal riigil. Ei maksa hädaldada, kui lapsed nälgivad ja riigikaitsekulutused järjest suurenevad. Varsti pole ju sel viisil enam riiki, mida kaitsta. On siiski võimalik paremini ja põhjamaisemalt: prioriteete paremini läbi kaaludes ja siinkohal on põhjust meelde tuletada: meie häälel on siiski kaalu. Järeldus: mina lähen järgmine kord ka valima 😛 Tahan paremat riiki. On siiski paljut, millega võib rahul olla, kuid soovin palju paremat riiki.

Jah, sellepärast ongi minust kujunenud vasakpoolsete vaadetega inimene, kuna hoolin sellest, mis meist saab, kuna teeb haiget, et tehakse haiget ja kasutatakse ära.

Ahjaa…majandusest…kaubandusest, turust – milleks osta siit asju, mida tellides nt Amazonist saab mitu korda odavamalt (olen oma nahal ära proovinud). Vaba turumajandus tähendab ju oma võimaluste tundmist. Miks ei arvesta meie turg laiema turu võimaluste ning suurusega? Kui pole konkurentsi, saame selle luua.

Paraku on nii, et asjadel pole tänapäeval hinda, see suures osas luuakse turu poolt. Turgu saab aga nõudlusega kujundada. Tehkem siis seda, et võõrfirmad siit miljardeid välja ei viiks. Telligem võimalusel otse tootjalt, toetagem võimalusel ka kohalikku tootjat.

Saagem teadlikumaks!

detsember 2017
E T K N R L P
« mai    
 123
45678910
11121314151617
18192021222324
25262728293031

Enter your email address to subscribe to this blog and receive notifications of new posts by email.

Liitu 3 teise tellijaga

wordpress statistics

Blog Stats

  • 58,723 hits