You are currently browsing the monthly archive for november 2012.

Üritame kassi aknast hakata tuppa laskma ja kiisutamise peale tuleb nurga tagant välja üks must kõuts, seesama, kes meid ühel korral külastas ning üritab meie kassi asemel tuppa hüpata 😀 Tõin siis meie kiisu hoopis otse õuest sisse. Natukese aja pärast käis kolksatus ja must kass hüppas otse aknasse 😦 Haiget ta loodetavasti ei saanud. Muidu oleks ta korraks sissegi lasknud, kuid meie kiisule poleks see küll sugugi meeldinud. Ta tundub mõningatel hetkedel olevat pisut armukade 😀 Aga see hetk, kus kass lihtsalt aknasse lendas, oli küll nagu mõnest veidrast filmist. Homme jätkame kassiredeli ehitamist ning ühe metsikult suure kapi kokkupanemist samuti.

Eile käisin arsti juures ja sain teada, et mu punased täpid on hoopis viirus ja mitte kassikirbud. Eelarvamused on tihti väga vildakad. Täna jõudis minuni ka kurguvalu ja nohu. Eile arst ka veidi hoiatas selle eest, et ma end ei külmetaks. Küllap käib nende täppide raviga kaasas ka suurem haigestumisoht nt külmetushaigustesse.

Eile otsisin terve Tartu läbi, et leida puust redelit. Ei leidnudki. Asusime seda täna ise meisterdama. Vähemalt müüdi puidumarketis saelaudu. Päris omamoodi oli kolme 2 m-se lauaga rolleriga mööda Tartut ringi vurada. Tuli appi võtta kaablivitsad, et asi toimiks. Samuti kujutasin ette aasiamaid, kus rolleriga veetakse kõike. Hiljuti käis meediast läbi artikkel meis peituvast asiaadist seoses meie poliitilise kriisiga.

Seda postitust kirjutades on juba saabunud uus päev ja seegi on juba lõppemas. Redeliga saime ühele poole, kappki on valmis. Kuna redel toetus pisut alumise naabri õhksoojuspumba karbile, siis kippus redel kuidagi nihkuma. Asetasime redeli natuke karbist eemale ja loodame, et tal enam jalgu alla ei tule.

Eile õhtul jõudsime veel PÖFF-ilegi, ühte vandenõuteooria filmi vaatama. Film seletas kenasti lahti, kuidas taolised teooriad toimivad, mis mõtteskeemid on selle taga jne. Jäin vaadatuga rahule, ehkki sisukust oleks veidi oodanud siiski enam. Mõned kohad olid segased, teised küsitava väärtusega, kohati kumas läbi naiivne asjakäsitlus. Mõned nüansid ei tundunud lihtsalt loomulikuna, vähemalt minu silmale mitte. Homme lähen kahte filmi vaatama, üks Pöffilt ja teine videvikumaastikult, seega vampiirisaaga viimane osa. Ülehomme aga lähen pärast EEÜÜ-d kassiseikusi vaatama, samuti PÖFF-i raames.

Täna said korda ka jõuludega seotud plaanid, panime enam-vähem sõidugraafiku kokku. Jällegi sõidame Saksamaale, külla Kristjani emale, seejärel isale ning aastavahetuse veedame jällegi kloostris, Schwanbergis, minu ei tea mitmendas kodupaigas.

Advertisements

Meil on kass. Üleeile käis ta esimest korda õues. Tal on selline veider iseloom. Nimelt ei salli ta teisi kasse, vähemalt alguses mitte. Kõigepealt tervitas ta naabri kasse suure ulumisega, jah, ka kassid oskavad uluda. Kuna temas on ühendatud kartlikkus ja uudishimu ühel ja samal ajal, tormas ta pärast oma ulg-sõnavõttu minu poole ja hüppas mulle sülle. Paariks sekundiks oli ta ka kadunud üks hetk, kuid seejärel leidis ta tee koju tagasi. See viimane on hea uudis. Pärast ühte nädalat meie juures teab Lüüra vägagi hästi, kus ta elab ja kust korralikku toitu saab.

Täna lasksime looma õue ja pärast paari tundi polnud temast ei kippu ega kõppu. Läksime väitlema. Pidasin maha oma esimese inglisekeelse väitluse ja polnudki kõige hullem. Saime nelja võistkonna hulgas 2. koha. Tänaseks teemaks oli see, et kas tähtsamad meditsiinilised otsused jätta laste puhul arstide hooleks, seega jätta vanemad sellest kõrvale. Meie argumenteerisime selle poolt, et nii oleks õige teha. Selle küsimuseasetuse võimalikkus on ju selles, et leidub vanemaid, kes ei lase oma lapsi vaktsineerida, kuna arvavad, et see on nende lastele kahjulik, või siis teised, kellele on vereülekanne vastunäidustatud religioossetel põhjustel, samasse rubriiki kuuluvad ümberlõikamised. On võimalik ka ette kujutada vanemiad, kes oma lastele keelduvad nt antibiootikumide andmisest, kuna usuvad, et keha peab selle haigusega ise hakkama saama, jne jne jne. Küsimus on siinkohal selles, et vahel võib vastanduda vanemate tahe nt arstide tahtega. Selle üle vaidlust ei tekkinud, et lastele tuleb teha, mis on neile parim.

Rajasime oma kõned vaateviisile, et:

1) maailmavaade kuulub inimese eraellu. Juhul, kui on ohus lapse tervis, ei tohiks vanemad otsustada toimingute kasuks, mis võivad ohustada lapse tervist, elu;

2) Vanemad ei saa otsustada meditsiiniliste toimingute tegemist või tegematajätmist, mis võib ohustada ühiskonda või selles elavaid kodanikke, või last ennast;

3) Ühiskonna huvi tervikuna on esikohal, kui küsimuse all on lapse tervist puudutavad otsused;

4) Inimese baasvajadused peavad olema garanteeritud riigi ja selle süsteemide poolt;

5) Inimestel, seega ka lapsel, on õigus põhiõigustele. Tal on õigus elule, sellele, et teda ei vigastataks. Sellelt lähtuvalt, kui isiklikud veendumused sellega vastuollu lähevad, prevaleerib arsti otsus lapse elu kasuks. Nt on võimalik juhus, kus vanem otsustab lapsele pakkuda võimalust hakata toituma valgusest (seda esineb Euroopas ja maailmas ka laiemalt), siis oleks arstidel ikkagi õigus selle eest hoolt kanda, et laps süüa saaks, nojah, kuni laps saab täiskasvanuks);

6) Meie argumentatsioon lähtus teaduslikust maailmapildist, seega meditsiinina on määratud teadmised, mida saab kontrollida, seega sinna alla võib kuuluda ka nn alternatiivmeditsiin, kuid ka see peab olema kontrollitav;

7) Lähtusime ka sellest, et tervisesse puutuvaid otsuseid peaks langetama inimene, kes on sellealaselt pädevaim, seega arstid. Nad on oma 12 aastat õppinud.

8) Enamikul vanematest see pädevus puudub.

Vastuargumentidena toodi välja:

1) inimautonoomia, kuid ei põhjendatud ära, miks see selles kontekstis nii oluline on

2) lapse ja vanema lähedus, sellest lähtuvalt väidetav suurem huvi lapse tervise vastu

3) arstid polevat tihtilugu piisavalt pädevad

4) Arstid riskivat oma töökohaga, kui nad taolisi elulise tähtsusega otsuseid langetavad

5) Lapsed peavad selle lapsega koos elama ka pärast selle meditsiinilise otsuse tegemist

Kriitikana tõime välja, et emotsionaalse sideme olemasolu ei ole alati positiivne, vaid võib otsustamist hoopis negatiivselt mõjutada. Lisaks on arstide teave n-ö tehnika viimane sõna. Samal ajal informeerivad vanemad end internetiga, kust leiab kõike, seehulgas täiesti ebaadekvaatset, tähenduses ebateaduslikku infot.  Lisaks motivatsioonist teha lapse heaks kõik: isegi kui arst ei anneta nt lapspatsiendile oma elundeid, nagu mõned vanemad oleks seda valmis tegema, ei tähenda see kaugeltki, et arstid ei hooliks, või et patsient poleks oluline. Esiteks on nad andnud vande, teiseks on neil väga kaua omandatud erialane kompetents, nende kohus polegi teha imesid, vaid anda endast parim.

Veider lugu, aga kui vanemad teaksid, mis on nende lastele parim, siis laseksid nad oma ala asjatundjatel selle üle otsustada, mis on lapsele meditsiiniliselt parim. Nagu Habermas seda ehk näeks, siis peaks parim argument võitma, tervise puhul peaks see olema arstide argument.

Seega on võimalik argumenteerida kenasti selle vastu, et alati ei pruugi väide, et vanemad otsustavad, mis nende lastele parim on, kehtiv olla, vaid see võib isegi taanduda lihtsaks egoismi väljenduseks viisil, “minu oma, mina otsustan ja tean”, ehkki tihti ei tea.

Selline väitlus oli siis täna.

Samal ajal toimus kaks väitlust samal teemal. Teises ruumis oli Karvik kohtunikuks. Päris huvitav oli kuulata, kuidas teise väitluse taset hinnati. Oli põnev õhtu.

Kui koju jõudsime, ilmus kasski välja oma suurelt ringkäigult. Ilmse rahuloluga jälgisin, kuidas meie kass ühe kollase kassiga ninapidi koos oli. Näe, ei olegi ta kõigi kassidega turris ja ulguv.

Meestepäeva puhul pistsime viimase tüki kooki nahka, lisaks sai vannitoa äravool puhtaks tehtud. Ma ei teadnudki, et see taolise süsteemi puhul, nagu meil siin, võimalik on. See polnud vist aastaid enam puhastamist näinud. Saime hunnikute viisi karvu ja soga kätte. Kuid nüüd meil jälle veed voolavad.

Homme saabuvad siia üks riiul ja kapp, mida saab hiljem kokku monteerida…jeeee. Käisime üleeile korduvkasutuskeskuses ja sealt Karvikule need asjakesed leidsimegi. On see üks tänuväärne asutus, kuna tihti on nii, et väga head asjad visatakse lihtsalt minema. Öko ruulib ja suur tänu S-le, kes mind sellele teele juhatas :-.)

Ei saa ikka märkimata jätta, et niiiii imelik, et Karvik on Eestis 😀

Käisime eile õhtul Gen-Klubis. Pärast, kui olin koju jõudnud, ilmusid õlgadele ja jalgadele punased täpid. Keegi vist hammustas mind. Loodan, et mõnd viirust koju ei vedanud, või mõnda ekstra kodulooma. Samuti loodan, et me kass keskit ei kanna. Eks aeg näitab. Tegelikult olen ehk Gen-klubi vastu allergiline 😀

Täna käisin ka väitlusklubis. Rääkisime õpetajakutsest ja selle rahastamisest. Teemaks oli, kas õpetajate rahastamise oleneks õpilaste akadeemilistest tulemustest. Meie roll oli täna rääkida selle teema poolt.

Kuna mind teise poole argumendid lõpuni ei veennud, siis leian, et õpetaja palga sidumine õpilaste akadeemiliste tulemustega võiks olla päris veenev. See suurendaks õpetajate püüdlusi nt õpilaste funktsionaalse lugemise ja mõistmise arendamisel, sest sellest oleneks nende palganumber. Siinkohal tekiks ka õpetajate vahel konkurents ja paremad õpetajad oleksid motiveeritud nt parematesse koolidesse tööle minema ja samuti oleksid õpilased motiveeritud akadeemilisemaid tulemusi omandama. Lisaks motiveeriks see ka kehvemaid õpetajaid üldse mitte õpetajateed valima või siis paremaks saama. Eestis on rahvastiku arv vähenev, seega õpetajate hulk peaks lähitulevikus õpilase kohta suurenema hakkama. Lisaks aitab see, kui koondada gümnaasiumid keskustesse, mida ollakse hetkel ka tegemas.

Valupunktid oleksid nt see, et kes kontrollib ja kellest oleneks õpetaja palk. Küllap peaks kontrollijaks olema nt Haridusministeerium, kooli direktor koostöös õppealajuhatajaga. Paralleelselt tuleks muidugi suurendada ametikoolide osatähtsust, et nõrgemad koolilõpetajad ja asjahuvilised leiaksid endale koha. Usinamad õpilased läheksid siis ülikooli. Ülikool ei peagi olema kõigile.

Akadeemiliste tulemustena defineeriti keskmist hinnet, olümpiaadide tulemusi ning lõpueksamite ning tasemetööde tulemusi.

Huvitav tähelepanek, kuid päris koolielus ju palgamääramine osaliselt õpilaste tulemuste alusel juba käibki. Õpetajad on eriliselt huvitatud, et nende õpilaste tulemused oleksid parimad, sest see on nende maine küsimus. Kui see maine veel siduda tugevamalt nende palganumbriga ning õpilaste funktsionaalsete oskustega, oleks see päris huvitav ja ehk koolielu ergutav mõte. Õpetajal poleks enam ehk ruumi olemaks nt nõme õpilaste vastu ja kutsumaks neid lollideks. Seega võetaks igast õpilaselt tema maksimum.

Meelde tuli veel üks ohukoht, millele oponendid ei viidanud. Nimelt on oht, et õpetaja püüab nt kehvemate õpitulemustega õpilastest lihtsalt lahti saada, et mitte oma palka kaotada. See tuleks veel läbi töötada.

Selline debatiteema siis. Sai jälle veidi sofistikat proovitud. Nüüd lähen aga proovima, kas voodi on veel alles ja kiisu, kelle üritasime täna rihma otsas välja viia, et natuke õuet talle pakkuda. Oli teine nii sabinas, et pool õhtut mängis veel oma hiirtega ringi ja mitte ei suutnud maha rahuneda. Tuuseldas aga mööda tube ringi. Paari tunni möödudes suutis ta siiski rahuneda. Varsti, nii oma kümne päeva pärast, peaks kass juba ilma traksideta välja saama. Edu meile!

Eile täisin oma kodanikukohust ja käisin meelt avaldamas. Hindan ausust, avatust, mõtlemist ja muud taolist. Tahaksin seda näha enam ka poliitikas ning ka rahva seas, kui nad nt poliitikuid valivad. Mulle meeldib poliitika, mis soosib haritust ja kaasamõtlemist. Hetkel tundub natuke asi kaldu olevat.

Täna tõi meie kass meile suure ja elusa ämbliku, kelle ta ka elusalt alla neelas. Tulemuseks oli see, et loomake veel kõhuski end liigutas ja kass mööda korterit ringi vudis ja oksendada püüdis, ehkki tulutult. Pika köhimise peale tulid siiski paar ämblikujalakest välja.

Hiljem üritas ta kaktust nahka pista. Loomulikult kaktus võitis. Tupsrohtliilia aga sai mõnusalt närida. Tõime seepeale õuest muru, mis samuti kenasti kaubaks läks. Sellised huvitavad juhtumused kassiga. Ta oli täna selline üleskeeratud.

Lisaks toimus täna Gen-Klubis õllebingo. Karvik võitis homseks meile kontserdipileti, taldrikutäie krõbinaid ja kaks siidrit. Bingo oli vahva, jällegi saime uusi tutvusi ning vestlusi. Väga paljud välistudengid olid kohal.

Oli selline tore päev.

Kaotasin oma sünnipäeval lemmikarsti, kusjuures Eesti ühe parematest endokrinoloogidest. Miks on vahel nii, et suured elud lahkuvad pea märkamatult? Minu meelest on nii, et Tarvo, nii on arsti nimi, elu ja töö vääriks suuremat tähelepanu. Lisaks vääriks tähelepanu ka see, et mu arst oli vaid 43-aastane. Ma küll hetkel veel ei tea, mis teda täpselt tabas, kuid tema tööharjumusi teades, kahtlustan, et määravaks sai ületöö. Tüüp oli esimene, kes vanemarstina kohale jõudis ja viimane, kes lahkus. Kõik patsiendid said koheldud võrdsena. Suuremat arsti pühendumist pole mina veel näinud. Eks seda näidanud ka teadusliku töö maht, mis tehtud ning meditsiiniteaduse doktori kraad lisaks sajad tänulikud patsiendid. Minuga koos aitas Tarvo diabeetikute noortetööd teha, pidas meile ettekandeid, läbis meiega koos Elva-Vitipalu matka, samuti käis ta koos Põlva diabetside laagris. Mul on siiras kaastunne, et meedia on Eesti ühe vaieldamatu tipparsti kao suhtes nii vaikne olnud.

Täna sõitis vend Pärnusse tagasi, pakkisime ta asjad kokku ning minekit ta tegigi. Kohustuslik repertuaar on nüüd täidetud tegevuse plaanis mõneks ajaks. Nüüd peaks ees olema veidi vaiksem elu, lugemine, laulukoor, kerko ja lõputöö – elu-elu.

Täna oli eriskummaline päev. Tõusime vara. Mõtlesime, et peaks raamaturiiuli muretsema ning kahvlitele kuivamisresti. Selle kõigeni me aga ei jõudnud. Esimese sihtpunktina sõitsime hoopis kodutute loomade varjupaika, et endale kassi vaadata. Ära ta vaatasimegi ning isegi autosse sai ta laaditud. Seal ta meil oli, nimeks Lüüra, kena 3-aastane triibik, pakitud pappkasti, millest ta end järgneva paari minuti jooksul välja näris. Kiirustasime loomapoodi, et kassile korralik transpordikast muretseda, liivakast ning süüa. Varjupaigast saime kaasa korraliku toiduvaru, lihtsalt kingitusena, et loomale kodu pakume. Õnneks oli kaasas ka mu vend, kes kassil silma peal hoidis. Ostsime väikese kasti, liiva ning samuti kassivetsu, mis homme küll väljavahetamisele läheb, kuna kass karbist liiva kenasti üle kraabib. Kassitransporter autosse veetud, jätsime looma omapead. Muretsesime veel veidi kassitoitu ja muud kraami. Tagasi jõudnud, märkasime, et kass oli end juba kenasti välja murdnud ka väikesest kuudist ja uuris autot ning vaatas niisama välja. Koduloom võidab alati.

Seega on meil kass, kes kõnnib omapäi 🙂

Nüüd peaksid enam-vähem kõik praktilised asjad asjatatud olema, võiks vist MA-tööd jällegi kirjutama hakata. Tuleb ainult laiskusest üle saada 😛

Saabusime just tagasi. Olime Saksamaal ja muretsesime auto. Nüüdseks on uus loom juba registreeritud. Kõik sujud  enam-vähem kenasti. Välja sai valitud Nissan Micra. Tagasiteel sõitsime vaid mõnest teeotsast mööda, mis üldiselt miskit ei muutnud. Eile ööbisime Riias ning üleeile Varssavis. Mõlemal korral viibisime hostelites. Jäin kvaliteediga rahule.

Külas käisime ka Kristjani emal. Sai pikalt lobisetud ning K asjad Eestisse veetud. Saab jällegi n-ö kolimisega jätkata. Hetkel on ruumid jällegi kola täis. Loodan, et lõpuks mahume oma elamisse ikkagi ära.

Muhedaid asju juhtus samuti, kuid hetkel on nad vajunud kõik väsimuse varjule. Meelde tuli vaid see, et kõigega jõudsime valmis kuidagi viimasel hetkel. Nt transiitnumbrid saime veidi enne sulgemist kätte, samuti siin Eestis. Ametid võiksid veidi kauem lahti olla või siis peaks meie harjuma mõttega sellest, et tuleks palju varem üles tõusta.

Ahjaa, sain sel nädalal vanemaks. Sünnipäeva puhul külastasime Bremenis üht saunakeskust, kus tähtpäeva puhul ootas allahindlus. Oli vahva õhtupoolik. Veel viimane aasta 20-ndaid on ees.

Oeh, ostsingi eile maja. Kuskilt tuleb ju alustada, ja nii alustasin minagi kassimajast. Kavatseme endale vöimaluse korral kassi muretseda. Majake pärineb taaskasutuskeskusest ja loodetavasti röömustab koduloom selle üle väga.

Täna jöudsime Bremenisse autot ostma. Mitmed kuud otsinguid kandsid vilja. Leidsin ühe kena Nissani ja usun, et isegi hinnaga vöib rahule jääda. Tegemist on suhteliselt uue autoga, tegelikult vaid kolm aastat vana mudeliga, mis on äsja garantiist tulnud. Kuid ta vahetati uuema mudeli vastu välja. Elu on selline.

Automüüjateks oli üks pärslane ja üks türklane, kes 25 aastat on siin riigis elanud, st Saksamaal.

Miks ma Eestist autot osta ei soovi. Valik on kodumaal palju väiksem, hinnad kallimad, Eestis müüdavate autode minevik on tavaliselt tume, nad on Saksamaal nt önnetuse töttu maha kantud, vöi on neil möni suurem viga. Mahakantud ja dokumentideta autod viiakse Leetu ja sealt satuvad nad automüüjate vahendusel Eestisse ja mujale. Vahepeal on nad loomulikult üles löödud: kiirelt ja odavalt. Sel pöhjusel ei ole Eestis müüdavatel autodel enamasti ka korralikke dokumente kaasas, hooldusraamatut ja muud. Lisaks antakse sakslaste poolt vähemalt aastane garantii, pikalt kehtiv tehnoülevaatus.

Homme on meil aga kavas ei tea mis. Esmaspäevani istume Bremenis, vaatame siin ringi, naudime loodust ja olemist.

Tänane päev oli tegelikult kirev. Hommikul oli päris palju ka viperusi. Oleksime peaaegu lennukist maha jäänud, kuna lennuk otsustas varem kohale jöuda ning seetöttu ka varem startida. Ühel hetkel, kui kohvikus parajasti hommikust söime, kölas kölav naisehääl teatega, et viimane kutse lennukile. Valasin kohvi kurku ja pistsime jooksu. Jöudsime öigel ajal. Hiljem istusime ikkagi paarkümmend minutit lennukis, kuna tehti mingeid tehnilisi asjandusi. Nojah, veider. Kas lennufirmadele on lubatud lihtsalt enne öiget jalga lasta, st lennukit lasta?

Jöudsime kenasti Bremenisse. Naljakas on, et jällegi 15 minutit varem kui plaanitud.  Esimesena tormasime Rossmani ja nautisime Saksamaad 😀 Haarasin uue hambaharja järele, natuke juua ja maiustusi kulus ka ära. Järgmisena hakkasime hostelit otsima. Tuleb välja, et siin on täna midagi oktoobripeo sarnast ja köik kohad olid täis. Önneks oli kuskil keegi ära öelnud ja saime kahe peale neljase toa. Laupäevase päeva puhul olid köik automüüjad juba varakult suletud. Viiest automüüjast oli vaid üks kolmeni lahti. Lähemal uurimisel selgus, et pood asub Oldenburgis. Meil oli poolteist tundi, et mingi 60 km kaugusesse linnakesse jöuda. Helistasime uuesti meestele, ütlesime, et meil on selline probleem, et jöuame Oldenburgi 7 minutit enne poe sulgemist. Nad tulid meile vastu rongijaama. Söitsime kohale. Vaatasime köik üle, käisime rataste all, vaatasime pedaale, et märgata kasutusjälgi, mis viitavad spidomeetri tagasikerimisele. Kontrollisime dokumente, hooldusraamatut, söitsime mönusa ringi. Noh, tundus köik ideaalne olevat. Esmaspäeval, kui köik önnestub, läheb ostmiseks. Tagasi jöudsime viperusteta. Nüüd tuleb veel välja möelda, mida homsega peale hakata. Esmaspäevani on meil siin Bremenis kodu ja siis Karviku ema poole, asjad peale, öö seal ja Eesti poole teele. Kuidas täpselt, oleneb natuke veel ilmast.

Eesti firma kaotas tööpakkumise sõna “neeger” kasutamise tõttu. Ülla-ülla! Tere tulemas Euroopasse ja maailma 🙂 Hea õppetund.

Käisin täna kassinäitusel, õigemini küll kassipiltide näitusel. Jäin väga rahule. Eriliselt palju pilte avastasin tehtud olevat siitsamas Supilinnas. Ühes kassis arvan end ära tundvat naabri musta kassi. Loomad olid isiksustena imeliselt tabatud. Paljud lausa poseerisid oma ilus ja iseloomus.

Jaani kirikust astusin samuti läbi. Mul on homme kolm konkureerivat üritust samal ajal tulemas. Tahaks kolmestuda, kuid arvatavasti valin siiski väitlemise või regilaulujumalateenistuse või filmiõhtu. Päris keeruline, kuna kõik on osalemist väärt.

Kirikus sain paari uut inimest tundma. Kõigi puhul käis tagaplaanil läbi see, et majanduslikult võiks seisukord parem olla. Üks kolmest peab üüri maksmiseks oma pesumasina maha müüma.

Ihaldan stabiilset, täiesti usaldusväärset ning inimesele turvalisust pakkuvat riiki. Natuke kahju on näha pidevalt murelikke inimesi.

Teisest allikast kuulsin, et vähemalt pool meie elanikkonnast on kliiniliselt depressiivsed. Karvik lisas juurde: “Kas teine pool on alkohoolikud?” Must huumor, selge see, kuid pisike tõetera on asjal sees.

Ostsime ka laupäevahommikused piletid ära, mis meid Tallinnasse lennukile veavad. Tuleb minna vanadele autot otsima ja leidma, loomulikult Saksamaale. Loodan hää masinaga tagasi tulla. Palved on teretulnud.

Nüüd aga unele…

november 2012
E T K N R L P
« okt.   dets. »
 1234
567891011
12131415161718
19202122232425
2627282930  

Enter your email address to subscribe to this blog and receive notifications of new posts by email.

Liitu 3 teise tellijaga

wordpress statistics

Blog Stats

  • 58,723 hits