You are currently browsing the monthly archive for jaanuar 2012.

Vaatasin just filmi. Filmi keele järgi tundsin ära, et olen üht filmi Bruno Dumontilt (Jeesuse elu). Film valmis 2006. aastal ja sai Cannes’i filmifestivalil Grand Prix auhinna vääriliseks. Eriti tunduks pole Flanders siiski osutunud, ehkki ma aru ei saa, miks.

Teemaks on prantsuse külaelu, täpsemalt ühe mehe ja naise suhteliselt tundetu suhe. Naine petab emotsioonide vähesuse tõttu meest igal sammul ning samuti mees ei tunnista avalikult, et nad üldse koos on. Küla mehed lähevad ära sõtta ning saavad seal, peale ühe, kõik surma. Näidatakse sõjakoledusi, seda, et inimesed lähtuvad vaid nende baasvajadustest. Mehed vägistavad vastasarmee naissõduri. Hiljem satuvad nad vastase kätte vangi ning naissõdur laseb vägistajad hukata ja ühe, vägistamise algataja ka kastreerida ning seejärel laseb naine mehe maha. Pärast pääsemist saabub ainus ellujääja, meie peategelane tagasi koju. Kõik on muutunud. Ta jättis ühe oma sõpradest surema ning süümepiinad painavad teda. Esimest korda elus aga julgeb ta oma tüdrukule tunnistada, et teda armastab. Ka kodus toimus samal ajal sõda. Naine oli nimelt rasedaks jäänud ning esile tulevad ka nümfomaani kalduvused. Aegamisi kaotab naine mõistuse ja hospitaliseeritakse, kuid saab hiljem jällegi välja. Seega kurva filmi lõppnoot on siiski ilus ja filmil on väike moraalne alatoon ning noot, mis loo lõpetab, annab lootust. Mõlemad inimesed olid nii palju läbi elanud, et lõpuks said nad oma veidral viisil suhteks valmis.

Esmaseks aga lause Anselm Grünilt!

“und  für die mönche ist ein Hauptkennzeichen, ob der Glaube echt ist, das Nicht-Richten, der Glaube an den guten Kern in jedem Menschen. Wenn einer durch seine Einbildungen fanatisch und eng wird, über andere schimpft und andere verurteilt, ist es immer ein Zeichen, dass er sich nicht dem Wort Gottes geöffnet hat, sondern sich mit seinen Worten die Wirklichkeit zurechtbiegen will, selbst wenn er seine Worte in Worte der Schrift kleidet.”

Eile vaatasin oma elu üht mõjuvamat filmi “Agora” nimeks. Huvi Rooma impeeriumi lõpu vastu on minus ju juba aastaid olnud ning too kuulus naisfilosoof Hypatia on samuti pikalt huvi pakkunud, samuti Aleksandria kuulus raamatukogu, kus naine töötas, enne kui naised millegipärast unustusse vajusid, küll mitte päriselt, kuid taotlus selleks oli. Jeesus tuli meile võrdsust tooma, meid naisi n-ö meesteks looma (tolle aja kontekstis igati mõistlik soov), ütleks Tooma avangeelium, kuid välja tuli loomulikult nagu alati 😀

Eilne film oli aga oma taotlustelt suurepärane. Pidin kohe filmi lõpus nutma puhkema. Oli palju ilu, armsaid inimsuhteid, siiski liialt palju vägivalda ning must-valget lähenemist. Lisaks oli peategelasest tehtud liialt naiivne tegelaskuju, päriselus suri ta ka mitte 30-selt, vaid alles 60 ja pääle aasta vanusena. Tema sügavust polnud võimalik päris hästi märgata, samuti jäi kaugeks ja ebaselgeks see, mis filosoofilisi vaateid ta esindab. Ka ei tulnud välja tema suur elukogemus, mitmed õppereisid ning see, et ta Platoni Akadeemiat juhtis. Naiivsus ja elukaugus kumas läbi, ehkki seda polnud tegelaskuju päris elu vaadeldes põhjust eriliselt oletada. See siiski ei vähenda filmi ilu, seda, kui palju peategelane ka teoses filosoofiat armastas. Samas ei toodud välja, et filosoofia oli määratletud tollel ajal religioonina. Vaatajale võis jääda mulje, et tegemist on ateisti või agnostikuga. Filosoofia juurde kuulusid tol ajal ka omad rituaalid, mis võimaldasid tarkust paremini ammutada. See oli ka arvatavasti põhjuseks, miks teda osaliselt nõiduses süüdistati.

Usutegelased olid samuti tahumatud, robustsed, naiivsed, kuulutusmeetodid veidi demagoogilised. Tundub, et tegemist on sügava filmiga lihtsale publikule, kes on harjunud Hollywoodi linateostega.

Ajad on kiired. Käin ju koolis, iga päev.

Täna vaatasin head filmi Maarja Magdaleenast. Kümnesse. Tunde andsin tervelt kaks ja pool 😀 Rääkisin Hobbesist. Sain ise ka targemaks. Öösel magasin ju eile tervelt üldse mitte, kuna õhtul sai põõnatud ning seejärel mõeldud, et võiks veidi kohvi juua. Jõingi ning ülejäänud öö olesklesin. Lilianile viisin raamatu ära, sai endalegi Graduale Novumi. Vahva. Pidime ka kohvetama minema, kuid see jäi ära. Voodi oli mulle tol hetkel tähtsam. Katoliku koolis sain 5-dikke tundma. Nii väikseid ja tarku olevusi pole juba kaua aega näinud. Arvan, et sinna on 3-4 geeniust ära eksinud, ja seda ilma naljata 🙂 Isegi 12-dike juures ei kohta ma tihti sellist intellekti. Tegemist on poisteklassiga viiendike puhul. Ehk tasub see varajases nooruses siiski ära, poisse ja tüdrukuid lahutada. Mind huvitav ainult see veel, kuidas ka tüdrukuid enam oma lihtsast tubliduse mullist välja saada ning seda saavutada, et nemadki mõttelainel päriselt sõitma õpiksid. Tihti seda ju ei juhtu, paraku. Klassipildis peegelduvad siiski veel ühiskonna ootused või minu arusaam nendest ootustest.

Keset und kõlas telefon. Ärkasin ja sain vaid aru, et rootsi keel lükkub pühapäeva – no selge 😀 Täna see mulle ka kenasti sobis ja tundub, et oleme juba kolmekesi, sest helistajaks oli Merle. Vahva.

Kristjani vanaema lahkus igavikku! Igavene mälestus talle. Olen õnnelik, et teda tundma sain ning ka õnnelik, et tal 90-aastaseks elada õnnestus, ning õnnelik, et ta oli hää vanaema.

Viimased päevad ja nädalad on möödunud koooooolis 🙂 Annan tunde ja mis kõige hullem, naudin seda isegi 🙂

Hääd ööd!

Oli kena reis ja täna ta lõppes.

Ryanairiga sai täna nalja. Ma seniajani ei mõista, miks inimesed pool tundi enne lennuki väljumist järjekorda võtavad ja seisavad ja seisavad. Kui inimesed lõpuks sisse lasti, läksin kenasti ilma ootamata oma kohale 😀 Huvitav, kas keegi on taolist inimkäitumist juba uurinud. Inimesed ei saavuta mitte mingeid eeliseid ja ootavad ja ootavad.

Kielis käisime veel ühes supervahvas saunakeskuses. Sakslased on saunast natuke erinevalt aru saanud. Toimus suur leiliviskamine 90 kraadises saunas ja mina vaevu panin tähele, mis toimub. Meeldivalt soe oli, aga ei miskit enamat. Frankfurdi lähedal olime ju samuti saunas. Sealne leil oli veidi kõvem, kuid vihtasid kasutasid nad ainult leili viskamiseks. Ehkki paar korda kuus või oli see nädalas, lubati vihtadega isegi vihelda, ehkki neile oli see pigem sensatsioon.

Parim käik oli siiski Schwanbergi. Nägin jällegi omi õdesid. Peale selle vaatasime ühte prantsuse filmi (My Afternoons with Margueritte). See film on jällegi üks nn kohustuslikke filme. Schwanbergis elu kees. Aastavahetust veetsid seal oma 100 inimest, paljud neist pastorid 😛 Seega, juttu jätkus kauemaks. Lisaks juhtus see, et Kristjan veendus, et kristlus on tallegi täitsa vastuvõetav. Igav kohati, nüüd polegi mul enam oma ateisti 😦 Käisime ka matkamas. Kõigepealt kõndisime Ipshofenist Schwanbergi, Tõus oli oma 200 m. Mõtlesin vahepeal, et Kristjan viskab sussid püsti. Ei visanud siiski. Aitasin tal veidi kotte kanda, siis elasime rännaku kenasti üle. Elu oli mäel täitsa mäel 😀 Söök oli imeline, palvetada sai enam kui küllalt. Kristjanile meeldisid jutlused ja samuti psalmilaulmine. Tegi kõik kenasti kaasa. Alguses vaatles, hiljem hakkas suud paotama. Jällegi nägin ELUSAT kirikut. Saime paari pastoriga ka lähemalt tuttavaks. Lisaks ajasime õdedega juttu, meid õnnistati Sr. Ruthi poolt. Lisaks kuulsin Sr. Christa elulugu, seda, mis teda kloostrisse tõi. Igatsen samuti elusat kristlust, mis viljeleb miskit muud kui vaid pühapäevast jumalateenistust. Soovin intensiivsust, leegitsevaid silmi, täielikku pühendumist ilmalikus keskkonnas, nagu Schwanbergi nunnad seda on saavutanud, ja seda puhtluterlikus vormis. Tundsin nende kolme päeva jooksul jällegi, kuidas usk mu südames kasvas, tunnetus arenes. Palvetamisel ja palvetamisel on siiski vahe. Ka mäel käisime matkamas. Nägin kahte hirve mööda kalpsamas. See mägi kuulus kunagi keltidele ning oli juba neilegi püha. Schwanbergi kõrval asub muideks ristikujuline park, kust võib leida ka õdede surnuaia, palju kujusid, eelmiste omanike aadlike mausoleumi, puitskulptuure ja palju muud. Üks pastor ja tema elukaaslasest meesterahvas viisid meid lõpuks ka veel rongijaama. Loomulikult sai mäel ka raamatupoes käidud ja pood tühjaks veetud. Enamuse raamatutest ostis loomulikult Kristjan, kes hetkel surma teemaga aktiivselt maadleb (ta vanaema on peatselt lahkumas). Veel pakkus suurt pinget Schwanbergi kass Felix. Teda sai pidevalt külastet. Elukohaks oli tal büroo. Lisaks sai mäelgi mängitud lauajalkat. See mäng on isegi kloostreil olemas 😀

Jõudnud tagasi Kieli, käisime Nikolai kirikus kolmekuningapäeva teenistust kuulamas-vaatamas. Oli eriline teenistus mu oma gregoriaanischolaga ning viirukiga. Jutlus läks jällegi südamesse nagu palju muudki. Sel korral läksid kõik jutlused Saksamaal täkkesse, eriti mäel 😛

Lisaks sain mega-super-hinnaga oma gregoriaaniõpetajale Graduale Novumi 🙂

Oli imeline aeg täis eraelu, Kristjani sugulasi, sauna, retkesid (siin igatsesin Carmenit), sööki, palveid, gregoriaanikat, vestlusi, filme (3 tk Rongo, Saabastega Kõuts ja Pärastlõunad Marguerittega), lisaks lõputud rongisõidud, bussiminutid ja lennukit sinnajuurde, isegi mediteerida sai. Sain endale uued püksid rolluga sõitmiseks (termovarustus jällegi), koti, päevavalguslambi ning raamatuid, lisaks paari kingi. Aamen.

jaanuar 2012
E T K N R L P
« dets.   veebr. »
 1
2345678
9101112131415
16171819202122
23242526272829
3031  

Enter your email address to subscribe to this blog and receive notifications of new posts by email.

Join 3 other followers

wordpress statistics

Blog Stats

  • 58,411 hits