You are currently browsing the monthly archive for juuni 2009.

Joudsin täna kohale. Kokku kulus aega siia saabumiseks koigest 26 tundi. 😀 Gotlandi esmamulje on hea, ehkki suutsin korra juba saarel ära eksida. Visbys jäi meile samuti aega piisavalt, et linna vaadelda. Kolm tundi tuuritasdime linnas ringi. Imeline oli vana kindlus, mis kallaletungidest täiesti puutumatu. Andis alla alati, kui vaenlane välja ilmus. Kullap sellepärast ongi Jumala saar saarekesele nimeks pandud. Ka saare sumbol on vastav – Kristus Jumala Tall. St saare sumboliks ongi talleke, hoidmas risti.

Homme vara asume kiirelt tööle, seega peaksin vist magama heitma.

gotlflag

Muideks, enne  kui unustan. Gotlandil on päriselt ka meeletult lambaid, kes muruniidukitena töötavad ning kuulikuid, kes mööda teid, metsi ja aasu ringi vuravad 😀

 

Ps! Siiatuleku lennuk oli väike ja rappuv. Ei soovita sellega lennata. Igal juhul veidi hirmus oli. Laskumise tuuleaugud olid aga päris mugavad 😀

Täna oli armas päev. Levitasin oma usku, vähemalt nii mulle öeldi. Usuks oli seekord sudoku – jaapani loogikamäng. Alguses olid paljud pisut skeptilised, hiljem siiski leebuti ning veel paar hetke hiljem oldi juba omalaadses sõltuvuses.

Ka UNO-kaarte sai mängitud – kohe tunde. Õnneks Kadri päästis lõpuks mu maine ja võttis kaotuse kandmise enese peale. Ka laulda sai mõnusalt. Maire mängis oma kasinast repertuaarist tervelt 3-st 4 lugu. Päris hea saavutus, ütleksin. Mängis toredasti. Tagasi sain anda ka raamatud, mis mulle ei kuulu.  Neid oli terve koorem, sõna otseses mõttes. Osa neist panin Jaani maha, teise vedasin peole kaasa. Ka lastekodusse jõudsin. Lapsed valmistasid nukurideid. Üritasin ka veidi aidata, kuid sattusin hoogu ja hakkasin isegi usinasti nukkudele riideid õmblema 😀

Homme on aga ilus päev. Sõidan minema ja äraminemise puhul löövad kell 18 kiriku kellad. Võite kuulata! Luban 😀

Suur tänu Teile, armsad sõbrad, et täna osalesite. Koogid olid priimad, muu toit samuti. Melon lausa kadus kurku. Ning suur tänu, et olemas olete. Jumal õnnistagu Teid!

Näide sudokust:

minu tänane usk, mida kuulutasin :D

minu tänane usk, mida kuulutasin 😀

Millisel viisil peaks suhtlema ebaviisakate inimestega? Vist ei peakski nendega lävima. Mõne suhtlusmaneer näib rajanevatki alandamispüüdlusel ning liigsel endakummardamisel, mis viimaselt rajaneb tegelikult alaväärsustundele. Mõtekas oleks ehk kasutada ka peegeldamismeetodit, seega anda teisele märku tema ebaolemisest. Meetod pärineb Feng Sui-st.

Kas saab maailma parandada isik, kes maailma näib tegelikult vihkavat. Oma illusiooni maailmast küll, kuid maailma ennast paraku vist mitte. Mõne nn üllus tekitab minus viimasel ajal kibestumust. Kibestunud inimene on maailmale kahjuks, sest peale enesehävituse tekitab ta negatiivseid emotsioone ka enda ümber asuvates inimestes. Milleks siis töötada üldse maailma ja Jumala hüvanguks, kui Jumala loometööd ja maaima selles ei väärtustata.

Siin aitab vaid meeleparandus ja piht ning kirikuskäimine ning lõpuks – leppimine, nii iseenda kui maailmaga. Jumal õnnistagu kibestunud inimesi, sest neile on õnnistust enim tarvis.

Tänane päev möödus osaliselt Jaani Kirikus – india muusikat kuulates ning ka kirikupoodi valvates. Jäin rahule – väga. Homme on siis minu ärasaatmispidu. Selline natuke nukker tunne valitseb südames. Tuleb hakata pakkima. Asju on veel korraldada. Jätan mingil viisil jällegi miskit maha. Uudsus on mingil viisil alati ka hirmutav, ehkki tegelikult ju miskit peljata pole.

Eile käis Sass siin. Mees tossab paraku hirmsalt. Jõudsime mingi aeg aevaskotta. Jalutada oli lihtsalt imeline, peale vihma hingata värsket kirgast õhku ning pääle juua vett Emaallikast – fantast. Pool Eestit õnnestus vaadelda veel sinnajuurde. Eesti on ilus.

Homme plaanis: pakkida, ärasaatmispidu, lastekodu külastus.

Päev oli imeline – täis nii päikest kui pilvi. Hommikul pakkisin end kokku ja seadsin Matu, st oma venna autosse. Kõigepealt tegime tema auto korda, seejärel viis ta mind Valga mnt algusesse. Sealt asusin hääletama. Vedas kenasti ja paari autoga olingi Viljandis. Sass, kes pidi mind Viljandis vastu võtma, oli alles tööl. Pidin midagi välja mõtlema ning helistasin Kadile. Näkkas ja järgmised paar tundi või enam, veetsimegi kenasti koos. Seejärel sain ka Sassiga kokku, kes mind Tartusse tõi. Käisime temaga veel ka Taevaskojas, Emaallikast vett joomas ning jalutamas. Sinna me õhtu suubuski 🙂

Täna magasin kaua, pea pool päeva tegelikult. Magamise vahepeal panin paika oma õppeplaani Saksamaal. Õigemini otsisin välja ained, mis mulle huvi võiksid pakkuda ning kandsin nad kenasti õppelepingusse. Kardetavasti ka mõned ained kattuvad. Teoloogiast tõmbasin endale karja aineid ning filosoofiast ning germanistikast samuti. Muuseas avastasin ka kaks Heideggeri ainet, mida soovin kuulata – ühe loengu ja teise seminari. Kokku kahmasin 40,5 ECTS-i. Sealne eksamite tegemine ei pidavat olema selline läbu nagu siin 😀 Õnneks aega on ja keskkond pisut võõras, seega õppimiseks parimad tingimused loodud. Seni oman kogemusi, et välismaal õppimine on olnud pea mitu korda efektiivsem kui Tartus. Usun, et “süüdi” on just see keskkonna võõrus. Kõike oled sunnitud märkama, kuna see on uus. Liiklus on vastupidine, kui viibid Inglismaal, näod on naeratavad, isegi tänaval, kui viibid Eestist eemal. Iseenesestmõistetav saab mõistatuseks.

Hetkel käisin kodulinna kaemas – pea 25 km rulluiskudega. Masu on ka meie teeolusid veidi mõjutanud, või minu jalgade seisulorda 😀 Vennal oli täna veelgi ilusam päev. Tema tegi kaks tiiru – umbes 50 km ning lisaks sellele jõutrenni kangiga ülakehale. Vend näeb välja nagu noor jumal, nagu meie treener kunagi öelda tavatses. Vaatasime kogu linna üle. Nad on Post Arturi keskust jällegi laiendanud. Pisike silmamoondus oli tehtud numbriga 2, mis nägi samas välja nagu täht “r” 😀 – kohe ilus kaeda. Ilu on igas hetkes. Jahtklubis oli koodiga WC 😀 ning rannas palju noori oma kaaslast otsimas ja leidmas. Meri hiilgas mõnusalt ning kokkuvõttes nägime nii päikeseloojangut, kui -tõusu. Mööda sõitsime ka sanatoorium Tervisest, mille katuselt kuulsime ühel eelnevatest kordadest kedagi algeliselt saksofoni mängimas. Imeline, kui palju mälestusi paikneb ühes kohas ning hetkes. Aistingud, mis vallandavad mälestusi, on tuhandeid – lõhnu, vaateid, puudutusi jpm.

Täna tajusin jällegi ka seda, kui mõnus on aias mütata. Niitsin veel veidi naate ning avastasin ka vikati sõbra reha, millega kogu kupatuse kokku riisusin. Veider, kuid tajusin, et tegemist on omamoodi vaimse tegevusega. Ka see on omalaadne, et tunnen endas soovi midagi seesugust nagu niitmine üleüldse teha. Mingi sisemine vajadus, tahe, et mitte öelda sund, ajandab mind otsima ja looma korrapära. Home, kui aega veel jagub, kavatsen meie väikesele põhjamaisele viinamarjapõõsale uue ronimispuu ehitada. Saab näha, mis sellest välja tuleb. Ka koostöö võlusid on tore tähele panna. Eile saagisin ka õunapuudelt vanu oksi. Asetasin nad õue grillahju kõrvale. Täna avastasin kenasti saetud ja hakitud oksaraod toast kamina kõrvalt riidast. Armas, nagu sipelgapesas elada. Tööjaotus, nagu Cartesius selle kenasti välja töötas.

Loen hetkel üht raamatud kurjade vaimude väljaajamisest, kus Cartesiust ning valgustust pimeduse levitamise ajendil kritiseeritakse. Pärast valgustust olevat kadunud kurjade vaimude ja Saatana eksistentsi tajumine ning personifitseeritud kurjuse nägemine maailmas. Minu arusaamist mööda oli Cartesius vaimne inimene, ehkki ta jagas oma elamist mõnikord nt laibaga, mis üldlevinud vaimsusega eriti ei ühildu 😀 Kuulu järgi tegeles ta ka müstika, unenägude jmt-ga. Kuidas on siis juhtunud taoline asi, et järeltulevad põlved on kogu vaimsuse, kurjuse taju, unenäod jm lasknud endast mööda libiseda. Kas Cartesius pooldaski sellist labast materialismi, nagu arvatakse(dualismi derivatsiooni, kaotades duaali teise poole, minnes seeläbi tasakaalust välja)? Kas temast on täiesti valesti aru saadud? Sel juhul on valgustus tõepoolest vaimuvaene, kui kehtib positivistlik väide, et mida ei saa empiristlikelt alustelt tõestada, seega hüpoteetilis-eksperimentaalsel viisil mingile väitele kinnitust leida, siis pole asja lihtsalt olemas.

Millegipärast on inimestel kalduvus teha võimalikult lihtsaid valikuid, tihtilugu ka enesele kahjulikke. Ajendiks näib olevat laiskus ja püüd võiamlikult kergesti ÄRA elada. Inimkonda näivad edasi viivat aga need inimesed, kes mingil viisil, erksalt isegi, peavoolule, st laiskusele, vastu ujuvad. Suhteliselt laisal massil aga on kalduvus erksate inimeste tegemistest aru saada viisil, mis sageli viib järeldusteni, mis oma algses plaanis pildile üldse ei sobitu. Nii on küllap juhtunud ka Cartesiusega ning tema teoste ja elu interpreteerimisega. Teoseid on loetud anakronistlikul ja pisut laisal viisil. Ses suhtes õigustab, ülla-ülla, ka teadusmetodoloogia väljaselgitamisel, tihtilugu enim biograafiline meetod koostöös ajaloolis-kriitilise lähenemisviisiga. Mis on selle n-ö laisa inimese ülesanne. Loomulikult olla selline kreatiivne müra. Naljakal viisil võib mõnikord seisakust ja n-ö traditsioonilisest, ehkki pisut stagneerunud pinnasest, välja kasvada palju armsaid ja toredaid inimesi, mõtteid ning erksaid inimesi, kes jällegi annavad suurele karjale mõne uue mõtte, teadussaavutuse, kogemuse jne järada. Et maailm ei hukkuks, on alati vajadus mõne erksa inimvaimu järele, olgu selleks Ema Theresa, halvimas olukorras isegi Jumala Poeg isiklikult, või väiksemad vaimud, kes algset erksuse allikat samuti peegeldavad.

Homme tagasi Tartusse – jällegi vahemaandumisega Viljandis.

Aa…eile sain Haapsalu toomkirikus teha väikese sooloesinemise gregoriaanivallas. Vend pärast ütles, et ma olen juba päris hää laulik 😀 Päris kohe, mitu korda nädalas ma laulan jne. Üldse oli selline musikaalne jaanipäev. Lea juures õppisime tantsima. Jalg hakkab juba kenasti käima. Lea sai ka natuke Matuga tantsi. Kahju, et tantsupeole ei saa. Siis näeksin, kuis Matu jalga keerutab, pisut paremate tantsijatega, kui mina seda eales vast olla suudan.

Jaan möödus Haapsalus venna, Lea ja tema perekonnaga. Kobistasime kõik kohad läbi – ranna ja karjamaad, kohalikud varemeis lossid ning muud huvitavat. Lea suvilas nägime ka merd ning külapidu. Parim aga oli tulikuum saun. Ilmaga oli meid samuti sel viisil õnnistatud, et aastaid järjestikust vihmasadu kenasti ununes.

Kodu: võtsin vikati välja ning luisu. Milline taevalik rõõm naate niita ning putki 😀

Pro patria teoses on üks vaimuliku koraali motiiv. Paraku ei tule mulle täpselt meelde, mis nimelt.

Hommik algas Lea äratava telefonikõnega. Tõusin üles ja hakkasin melonit järama. Kella kaheni võtsin hoogu ja asutasin end teele – Viljandi mnt poole. Pidin jõudma häälega Viljandisse, et Sassiga kokku saada. Ta oli, sel ajal kui hääletama asusin, mingisuguse maja katusel ja üritas sellest mitte läbi kukkuda. Täna olevat objektile ilmunud ka töö tellija – koertega loomulikult. Tegin siis nalja, et hea, et peremees teda tööluusis ei süüdistanud, kuna mehed kardavad autost välja tulla,sest koerad neid irevil hambul vahivad. 😀 Sassi paarimees siis lisas, et tema ei taha üldse välja tulla ja tehku Sass objekt üksi valmis.

Asusin siis hääletama. Kinni pidas rekka, vene soost juhiga rooli taga. Mees ütles, Viljandi. Mina vastasin, et sobib. 😀 . Kolm km enne Viljandit pidin oma teekonda jala jätkama. Mees pööras vasakule ning mina asusin Tartu tn poole teele. Kõmpisin pool linna läbi ja maandusin hiina restos. Nuudlid sisse imetud, võtsin sihi bussijaama suunas. Posti tn, Tallinna mnt. Jõudsin raamatukogu juurde, kui helises telefon. Sassi tööpäev sai läbi. kirjeldasin, kus olen. Tuli vastus: “Mine otse ja pööra paremale”. Ta oli juba Draakoni keldrisse jõudnud, kus enne viibisin. Natuke mõtelnud, otsustas ta mind Pärnusse ära tuua. Pikal teel lürpisime Reius kohvi, mina tegin seda jäägermeistriga. See mõjus kui palsam mu kurgule. Kurk parem, vaatasime ka NSVL vanu kasarmuid ning sõitsime randa, kus olen veetnud oma lapsepõlve. Vesi oli paraku veel külmavõitu. Kodutrepil maandunud, vuras Sass tagasi Viljandisse. Mina teretasin kodu. Maja oli omal kohal. Muru kasvab, kased vapuvad tuules. Väike tiik kalade ning konnadega on samuti alles. Kalade tervise kohta paraku andmed puuduvad. Õhtu veetsin jaanitulel – külapeol. Tunnetasin selgelt kodukolka hõngu, piduseid vallainimesi muusikas trallitamas. Mjah…sattusin sinna vennaga. Meil on ühed geenid, kuid natuke erinev arusaam tantsimisest – minul pigem esteetiline ja temal praktiline. Mul on sügavaid probleeme juhitud olemisega ning allumisega üldse. Õnneks suure keskendumisega suutsin mõtlemisest pisut hoiduda ning intellektuaalsusest ning andusin muusikale. Vend andis lootust, et harjutamise korral annab minust ka tantsumaarja välja meelitada. Venna kõrval jätsin muidugi raudkivi mulje.

Homsed plaanid: lugeda, Haapsallu minna või Pärnusse veel ühele jaanitulele.

Lähiaja igatsus on minna kalale. Vend juba käis mõni nädal tagasi. Seda traditsiooni tahan minagi oma perekonnas edasi kanda. “Kala-kala!!” sai vanasti öeldud, ning kass tuli sööma 😀

Palju õnne eesti rahvale – nii samba kui Sisaski eest!!!

võidusammas

võidusammas

Allikas:  http://www.vabadusemonument.ee

Kokku kolm päeva olin mõtetega ning lõpuks hingega Soomes. Valvasin, et mu õpilane Rauno kenasti lõbustusparki jõuaks ning seal vabalt mütata saaks.  Müttaski – kokku 7 tundi ning 44 sõitu.  Meie oma ligi 20 sõiduga jäime talle kõvasti alla.

Parima mulje jättis mulle traditsiooniline Ameerika raudtee. Sellega vurasime mitmeid kordi.

jube atraktsioon

jube atraktsioon

inimvurr

inimvurr

minu lemmik

minu lemmik

Kokku olime Linnanmäel pea 8 tundi. Rauno jättis mulle ülimalt hea mulje. Andsime talle võimalikult palju vabadust. Kõige jubedam kogemus ei olnud mul aga Kirnuga, vaid hoopis viikingilaevaga, mille õõtsumine mu kenasti oksele ajas. Vaesed töötajad. Muhedaim kogemus oli Heleriniga. Ta mängis mängu, kus tuli klotse nuiaga taguda. Tal õnnestus kolmele mehele pähe teha ning väike laama võita 😀 Hiljem laevas ja ennegi veel kõndis ta sellega kui trofeega ringi, endal rahulolev naeratus näol. Kui hommikul kohale jõudsime, oli Rauno veel veidi pahur. Tal selline melanhoolne hoiak elu suhtes, pidev sülitamine ning köhimine sinnajuurde. Kõige sagedasema väljendina kasutab ta väljendit “mul ükskõik” ning “oh Issand”, kui miski ei meeldi. Hommikul kuulsime teist välendit üsna tihti, pärastlõunal hakkas ta tuju muutuma. Kui Rauno Kirnu pealt maha tuli, oli ta näost hall ning vaatas pelglikult kõiki atraktsiooni, ega saanud aru, kuidas kellelegi võib taoline asi meeldida, nagu lõbustuspargis pakutakse. Hiljem aga nägu helgines, kaamus vähenes ning esile tuli rõõmust särav noor mees, kes läbi lõbustuspargi vuhises ning kõiki atraksiooni korduvalt läbis, ka alguses hirmujudinaid tekitanud Kirnut veel kordi proovides. Ameerika mägesid, küll mitte traditsioonilisi oli seal erinevas formaadis kokku pea et kümne ringi. Meie Heleriniga proovisime neist ära neli. Omamoodi kogemus oli kummipaatide moodi Ameerika raudtee. See sõitis mööda kärestikku ning vahepeal ka kose alla, kus meid kenasti märjaks kasteti. Vett pakkus ka üks teine Ameerika raudtee, kust Rauno läbimärjana hiljem välja ujus. Mööda minnes nägime ka Soome valitsust, mille juures asuval kaljunukil Rauno ronis ning hiljem rõõmsalt peenras seisis 😀 … irw. Ka botaanikaaiale sai pilk peale visatud ning lõpuks külastasime ka ainukest poodi, mis Juhanuse ajal lahti oli – R-kioskit nimelt 😀 Saime oma hirmkalli juustu ning vorsti kätte. Seejärel sibasime mööda trammirada sadama poole. Jalad olid meil parajasti läbi kulunud. Maandusime laeval, kus roidunult üksteist padjana kasutasime – Helerin mind ja mina teda. Väike laama – võidutrofee meessoo üle 😀 – istus kenasti Helerinil kõhu peal. Kaks ööd veetsime seejuures Helerini pool. See võimalus on eriti tänuväärne, kuna Helerin elab sadamast paarisaja meetri kaugusel. Armas oli loomulikult seegi, et ta reisil meiega ühines. Ta oli kenasti nii kaardi kui giidi eest 😀 – ning padja. Ainuke kurvem asi oli selle reisi juures see, et kirikusse ei õnnestunud see pühapäev minna. Õnneks sai esimese atraktsiooni peal niivõrd kõvasti palvetatud, et küllap ajas see asja ära. Tunne oli siiski natuke piinlikkust tekitav, kuna sellises situatsioonis pole vist elu eest sobilik palvetada, kus elu tegelikult ohus pole ning situatsioon oli ju päälegi oma valitud.

Kallistan hea meelega puid, inimesi, kuid ka sambaid :-)

Kallistan hea meelega puid, inimesi, kuid ka sambaid 🙂

Täna jõudis veel ka Carmen külas käia. Homme on tal ja Mairel matkapäev – minu varustusega osaliselt. Arvan, et seda kasutatakse imehästi ja hüvelisel eesmärgil. Vaatasime pilte, mille katkeid tahan siiagi riputada. Selline kass nagu Carmenil on lausa taeva kingitus.

kõuts

kõuts

kõuts

kõuts

Siia ka madu määratlemiseks:

selgus et tegemist võib olla vaskussiga

selgus et tegemist võib olla vaskussiga

Ja veel mind – igatpidi:

mina mõisas kesktalvel

mina mõisas kesktalvel

müts, redel ja onn

müts, redel ja onn

mina heatahteorjuses :)

mina heatahteorjuses 🙂

Carmen, Indrek ja Eleri

Carmen, Indrek ja Eleri

Carmen

Carmen

Mina ja Lea

Mina ja Lea

ümber uno

ümber uno

Nii palju siis pildimeenutusi talvest ja mujalt.

Täna on kavas Pärnusse minna ja Viljandis vahemaandumine teha. Jaanipäevaks sain endale ja vennale kutse Haapsallu jaanipäeva veetma ja miskit maha põletama.

Ka reedene päev oli tegelikult tegija. Leal oli lõpuaktus ning pärast seda mõnus istumine. Lea mängis seal veel orelit, meenutamist leidis isegi minu perekonna ajalugu, mis on samuti Läänemaaga seotud. Sisse sai visatud kaks kringlit ning kannude viisi kohvi.

Elu on ilus! Mul on palju enam vedanud kui mõnedel. Sellest räägib ka tänane lugu, mida hellema kõrvaehitusega inimesed kuulama ei peaks.

Well I wake up in the morning at 11:47 and I can’t believe I have to face the horror of another fucking day And the magnificent magnitude of my morning erection merely mocks me like the sun in its optimistic greeting of the day Managing to manifest a modicum of motivation I meander to the kitchen make a mission out of mixing Nescafe But the milk is going off and coffee by itself is bitter and there’s ants all through the sugar and the supermarket’s fucking miles away My life is pretty sad But I know that I should be glad. At least I’m not a starving Ethiope Or a policeman in Bagdad At 11:53 I instigate the day’s ablutions in the hope my constitution can be altered by some action on the bowl But the total non-existence of colonic animation seems to me the perfect metaphor for the utter constipation of my soul By 11:59 I have decided that my life would be immediately improved by a carefully written list of short-term goals But by 12.05 my list consists of 1-dot put some pants on, 2-dot go to the shop, buy some prunes and Panadol My life is pretty shit But I know I shouldn’t whinge about it I could be a Palestinian Driving buses on the Gaza strip Yeah how bad can it be? Some people have it worse than me I could be a child prostitute Or Gary Glitter’s family I have no right to cry Some people have it worse than I I could be a thalidomide kid With something in my eye At 12:30 I realise I’m feeling so dejected that I’ve totally neglected the beginning of the Jerry Springer show So I settle on the sofa try to focus an iota of my motor-neurones on the brilliant insights for which Jerry is known And although on any other day a show entitled “Midgets Midget Midgets” would excite me like a virgin at her year eleven ball Today those little jelly-wresting fellas fail to free me of my misery instead they simply serve to make me feel three foot tall But how bad can it be? Some people have it worse than me I could be a Jewish stand up comedian In Nazi Germany Or I could be a Dockers fan Or an orphan in Pakistan Or the architect of the World Trade Centre Or a bobcat driver in Bam Iran I could be making an investigation Of a backpack in an underground station Or I could be a peace-loving speech-writer In George W’s administration Yeah I know that I don’t have the right To be unhappy with my life I could be Paris Hilton’s mother Or Shane Warne’s wife And I know that I shouldn’t be bitchin I could be in a worse position I could be a 3-nippled naturopath In the days of the Spanish inquisition I know I have no right to cry Some people have it worse than I I could have a serious nut allergy And be shipwrecked on an island with a crate of Snickers bars A jar of Nutella and a fresh baked pecan pie Some people have it worse than I

juuni 2009
E T K N R L P
« mai   juuli »
1234567
891011121314
15161718192021
22232425262728
2930  

Enter your email address to subscribe to this blog and receive notifications of new posts by email.

Join 3 other followers

wordpress statistics

Blog Stats

  • 58,411 hits