You are currently browsing the monthly archive for juuni 2009.

Joudsin tĂ€na kohale. Kokku kulus aega siia saabumiseks koigest 26 tundi. 😀 Gotlandi esmamulje on hea, ehkki suutsin korra juba saarel Ă€ra eksida. Visbys jĂ€i meile samuti aega piisavalt, et linna vaadelda. Kolm tundi tuuritasdime linnas ringi. Imeline oli vana kindlus, mis kallaletungidest tĂ€iesti puutumatu. Andis alla alati, kui vaenlane vĂ€lja ilmus. Kullap sellepĂ€rast ongi Jumala saar saarekesele nimeks pandud. Ka saare sumbol on vastav – Kristus Jumala Tall. St saare sumboliks ongi talleke, hoidmas risti.

Homme vara asume kiirelt tööle, seega peaksin vist magama heitma.

gotlflag

Muideks, enne  kui unustan. Gotlandil on pĂ€riselt ka meeletult lambaid, kes muruniidukitena töötavad ning kuulikuid, kes mööda teid, metsi ja aasu ringi vuravad 😀

 

Ps! Siiatuleku lennuk oli vĂ€ike ja rappuv. Ei soovita sellega lennata. Igal juhul veidi hirmus oli. Laskumise tuuleaugud olid aga pĂ€ris mugavad 😀

TĂ€na oli armas pĂ€ev. Levitasin oma usku, vĂ€hemalt nii mulle öeldi. Usuks oli seekord sudoku – jaapani loogikamĂ€ng. Alguses olid paljud pisut skeptilised, hiljem siiski leebuti ning veel paar hetke hiljem oldi juba omalaadses sĂ”ltuvuses.

Ka UNO-kaarte sai mĂ€ngitud – kohe tunde. Õnneks Kadri pÀÀstis lĂ”puks mu maine ja vĂ”ttis kaotuse kandmise enese peale. Ka laulda sai mĂ”nusalt. Maire mĂ€ngis oma kasinast repertuaarist tervelt 3-st 4 lugu. PĂ€ris hea saavutus, ĂŒtleksin. MĂ€ngis toredasti. Tagasi sain anda ka raamatud, mis mulle ei kuulu.  Neid oli terve koorem, sĂ”na otseses mĂ”ttes. Osa neist panin Jaani maha, teise vedasin peole kaasa. Ka lastekodusse jĂ”udsin. Lapsed valmistasid nukurideid. Üritasin ka veidi aidata, kuid sattusin hoogu ja hakkasin isegi usinasti nukkudele riideid Ă”mblema 😀

Homme on aga ilus pĂ€ev. SĂ”idan minema ja Ă€raminemise puhul löövad kell 18 kiriku kellad. VĂ”ite kuulata! Luban 😀

Suur tÀnu Teile, armsad sÔbrad, et tÀna osalesite. Koogid olid priimad, muu toit samuti. Melon lausa kadus kurku. Ning suur tÀnu, et olemas olete. Jumal Ônnistagu Teid!

NĂ€ide sudokust:

minu tÀnane usk, mida kuulutasin :D

minu tĂ€nane usk, mida kuulutasin 😀

Millisel viisil peaks suhtlema ebaviisakate inimestega? Vist ei peakski nendega lĂ€vima. MĂ”ne suhtlusmaneer nĂ€ib rajanevatki alandamispĂŒĂŒdlusel ning liigsel endakummardamisel, mis viimaselt rajaneb tegelikult alavÀÀrsustundele. MĂ”tekas oleks ehk kasutada ka peegeldamismeetodit, seega anda teisele mĂ€rku tema ebaolemisest. Meetod pĂ€rineb Feng Sui-st.

Kas saab maailma parandada isik, kes maailma nĂ€ib tegelikult vihkavat. Oma illusiooni maailmast kĂŒll, kuid maailma ennast paraku vist mitte. MĂ”ne nn ĂŒllus tekitab minus viimasel ajal kibestumust. Kibestunud inimene on maailmale kahjuks, sest peale enesehĂ€vituse tekitab ta negatiivseid emotsioone ka enda ĂŒmber asuvates inimestes. Milleks siis töötada ĂŒldse maailma ja Jumala hĂŒvanguks, kui Jumala loometööd ja maaima selles ei vÀÀrtustata.

Siin aitab vaid meeleparandus ja piht ning kirikuskĂ€imine ning lĂ”puks – leppimine, nii iseenda kui maailmaga. Jumal Ă”nnistagu kibestunud inimesi, sest neile on Ă”nnistust enim tarvis.

TĂ€nane pĂ€ev möödus osaliselt Jaani Kirikus – india muusikat kuulates ning ka kirikupoodi valvates. JĂ€in rahule – vĂ€ga. Homme on siis minu Ă€rasaatmispidu. Selline natuke nukker tunne valitseb sĂŒdames. Tuleb hakata pakkima. Asju on veel korraldada. JĂ€tan mingil viisil jĂ€llegi miskit maha. Uudsus on mingil viisil alati ka hirmutav, ehkki tegelikult ju miskit peljata pole.

Eile kĂ€is Sass siin. Mees tossab paraku hirmsalt. JĂ”udsime mingi aeg aevaskotta. Jalutada oli lihtsalt imeline, peale vihma hingata vĂ€rsket kirgast Ă”hku ning pÀÀle juua vett Emaallikast – fantast. Pool Eestit Ă”nnestus vaadelda veel sinnajuurde. Eesti on ilus.

Homme plaanis: pakkida, Ă€rasaatmispidu, lastekodu kĂŒlastus.

PĂ€ev oli imeline – tĂ€is nii pĂ€ikest kui pilvi. Hommikul pakkisin end kokku ja seadsin Matu, st oma venna autosse. KĂ”igepealt tegime tema auto korda, seejĂ€rel viis ta mind Valga mnt algusesse. Sealt asusin hÀÀletama. Vedas kenasti ja paari autoga olingi Viljandis. Sass, kes pidi mind Viljandis vastu vĂ”tma, oli alles tööl. Pidin midagi vĂ€lja mĂ”tlema ning helistasin Kadile. NĂ€kkas ja jĂ€rgmised paar tundi vĂ”i enam, veetsimegi kenasti koos. SeejĂ€rel sain ka Sassiga kokku, kes mind Tartusse tĂ”i. KĂ€isime temaga veel ka Taevaskojas, Emaallikast vett joomas ning jalutamas. Sinna me Ă”htu suubuski 🙂

TĂ€na magasin kaua, pea pool pĂ€eva tegelikult. Magamise vahepeal panin paika oma Ă”ppeplaani Saksamaal. Õigemini otsisin vĂ€lja ained, mis mulle huvi vĂ”iksid pakkuda ning kandsin nad kenasti Ă”ppelepingusse. Kardetavasti ka mĂ”ned ained kattuvad. Teoloogiast tĂ”mbasin endale karja aineid ning filosoofiast ning germanistikast samuti. Muuseas avastasin ka kaks Heideggeri ainet, mida soovin kuulata – ĂŒhe loengu ja teise seminari. Kokku kahmasin 40,5 ECTS-i. Sealne eksamite tegemine ei pidavat olema selline lĂ€bu nagu siin 😀 Õnneks aega on ja keskkond pisut vÔÔras, seega Ă”ppimiseks parimad tingimused loodud. Seni oman kogemusi, et vĂ€lismaal Ă”ppimine on olnud pea mitu korda efektiivsem kui Tartus. Usun, et “sĂŒĂŒdi” on just see keskkonna vÔÔrus. KĂ”ike oled sunnitud mĂ€rkama, kuna see on uus. Liiklus on vastupidine, kui viibid Inglismaal, nĂ€od on naeratavad, isegi tĂ€naval, kui viibid Eestist eemal. IseenesestmĂ”istetav saab mĂ”istatuseks.

Hetkel kĂ€isin kodulinna kaemas – pea 25 km rulluiskudega. Masu on ka meie teeolusid veidi mĂ”jutanud, vĂ”i minu jalgade seisulorda 😀 Vennal oli tĂ€na veelgi ilusam pĂ€ev. Tema tegi kaks tiiru – umbes 50 km ning lisaks sellele jĂ”utrenni kangiga ĂŒlakehale. Vend nĂ€eb vĂ€lja nagu noor jumal, nagu meie treener kunagi öelda tavatses. Vaatasime kogu linna ĂŒle. Nad on Post Arturi keskust jĂ€llegi laiendanud. Pisike silmamoondus oli tehtud numbriga 2, mis nĂ€gi samas vĂ€lja nagu tĂ€ht “r” 😀 – kohe ilus kaeda. Ilu on igas hetkes. Jahtklubis oli koodiga WC 😀 ning rannas palju noori oma kaaslast otsimas ja leidmas. Meri hiilgas mĂ”nusalt ning kokkuvĂ”ttes nĂ€gime nii pĂ€ikeseloojangut, kui -tĂ”usu. Mööda sĂ”itsime ka sanatoorium Tervisest, mille katuselt kuulsime ĂŒhel eelnevatest kordadest kedagi algeliselt saksofoni mĂ€ngimas. Imeline, kui palju mĂ€lestusi paikneb ĂŒhes kohas ning hetkes. Aistingud, mis vallandavad mĂ€lestusi, on tuhandeid – lĂ”hnu, vaateid, puudutusi jpm.

TĂ€na tajusin jĂ€llegi ka seda, kui mĂ”nus on aias mĂŒtata. Niitsin veel veidi naate ning avastasin ka vikati sĂ”bra reha, millega kogu kupatuse kokku riisusin. Veider, kuid tajusin, et tegemist on omamoodi vaimse tegevusega. Ka see on omalaadne, et tunnen endas soovi midagi seesugust nagu niitmine ĂŒleĂŒldse teha. Mingi sisemine vajadus, tahe, et mitte öelda sund, ajandab mind otsima ja looma korrapĂ€ra. Home, kui aega veel jagub, kavatsen meie vĂ€ikesele pĂ”hjamaisele viinamarjapÔÔsale uue ronimispuu ehitada. Saab nĂ€ha, mis sellest vĂ€lja tuleb. Ka koostöö vĂ”lusid on tore tĂ€hele panna. Eile saagisin ka Ă”unapuudelt vanu oksi. Asetasin nad Ă”ue grillahju kĂ”rvale. TĂ€na avastasin kenasti saetud ja hakitud oksaraod toast kamina kĂ”rvalt riidast. Armas, nagu sipelgapesas elada. Tööjaotus, nagu Cartesius selle kenasti vĂ€lja töötas.

Loen hetkel ĂŒht raamatud kurjade vaimude vĂ€ljaajamisest, kus Cartesiust ning valgustust pimeduse levitamise ajendil kritiseeritakse. PĂ€rast valgustust olevat kadunud kurjade vaimude ja Saatana eksistentsi tajumine ning personifitseeritud kurjuse nĂ€gemine maailmas. Minu arusaamist mööda oli Cartesius vaimne inimene, ehkki ta jagas oma elamist mĂ”nikord nt laibaga, mis ĂŒldlevinud vaimsusega eriti ei ĂŒhildu 😀 Kuulu jĂ€rgi tegeles ta ka mĂŒstika, unenĂ€gude jmt-ga. Kuidas on siis juhtunud taoline asi, et jĂ€reltulevad pĂ”lved on kogu vaimsuse, kurjuse taju, unenĂ€od jm lasknud endast mööda libiseda. Kas Cartesius pooldaski sellist labast materialismi, nagu arvatakse(dualismi derivatsiooni, kaotades duaali teise poole, minnes seelĂ€bi tasakaalust vĂ€lja)? Kas temast on tĂ€iesti valesti aru saadud? Sel juhul on valgustus tĂ”epoolest vaimuvaene, kui kehtib positivistlik vĂ€ide, et mida ei saa empiristlikelt alustelt tĂ”estada, seega hĂŒpoteetilis-eksperimentaalsel viisil mingile vĂ€itele kinnitust leida, siis pole asja lihtsalt olemas.

MillegipĂ€rast on inimestel kalduvus teha vĂ”imalikult lihtsaid valikuid, tihtilugu ka enesele kahjulikke. Ajendiks nĂ€ib olevat laiskus ja pĂŒĂŒd vĂ”iamlikult kergesti ÄRA elada. Inimkonda nĂ€ivad edasi viivat aga need inimesed, kes mingil viisil, erksalt isegi, peavoolule, st laiskusele, vastu ujuvad. Suhteliselt laisal massil aga on kalduvus erksate inimeste tegemistest aru saada viisil, mis sageli viib jĂ€reldusteni, mis oma algses plaanis pildile ĂŒldse ei sobitu. Nii on kĂŒllap juhtunud ka Cartesiusega ning tema teoste ja elu interpreteerimisega. Teoseid on loetud anakronistlikul ja pisut laisal viisil. Ses suhtes Ă”igustab, ĂŒlla-ĂŒlla, ka teadusmetodoloogia vĂ€ljaselgitamisel, tihtilugu enim biograafiline meetod koostöös ajaloolis-kriitilise lĂ€henemisviisiga. Mis on selle n-ö laisa inimese ĂŒlesanne. Loomulikult olla selline kreatiivne mĂŒra. Naljakal viisil vĂ”ib mĂ”nikord seisakust ja n-ö traditsioonilisest, ehkki pisut stagneerunud pinnasest, vĂ€lja kasvada palju armsaid ja toredaid inimesi, mĂ”tteid ning erksaid inimesi, kes jĂ€llegi annavad suurele karjale mĂ”ne uue mĂ”tte, teadussaavutuse, kogemuse jne jĂ€rada. Et maailm ei hukkuks, on alati vajadus mĂ”ne erksa inimvaimu jĂ€rele, olgu selleks Ema Theresa, halvimas olukorras isegi Jumala Poeg isiklikult, vĂ”i vĂ€iksemad vaimud, kes algset erksuse allikat samuti peegeldavad.

Homme tagasi Tartusse – jĂ€llegi vahemaandumisega Viljandis.

Aa…eile sain Haapsalu toomkirikus teha vĂ€ikese sooloesinemise gregoriaanivallas. Vend pĂ€rast ĂŒtles, et ma olen juba pĂ€ris hÀÀ laulik 😀 PĂ€ris kohe, mitu korda nĂ€dalas ma laulan jne. Üldse oli selline musikaalne jaanipĂ€ev. Lea juures Ă”ppisime tantsima. Jalg hakkab juba kenasti kĂ€ima. Lea sai ka natuke Matuga tantsi. Kahju, et tantsupeole ei saa. Siis nĂ€eksin, kuis Matu jalga keerutab, pisut paremate tantsijatega, kui mina seda eales vast olla suudan.

Jaan möödus Haapsalus venna, Lea ja tema perekonnaga. Kobistasime kĂ”ik kohad lĂ€bi – ranna ja karjamaad, kohalikud varemeis lossid ning muud huvitavat. Lea suvilas nĂ€gime ka merd ning kĂŒlapidu. Parim aga oli tulikuum saun. Ilmaga oli meid samuti sel viisil Ă”nnistatud, et aastaid jĂ€rjestikust vihmasadu kenasti ununes.

Kodu: vĂ”tsin vikati vĂ€lja ning luisu. Milline taevalik rÔÔm naate niita ning putki 😀

Pro patria teoses on ĂŒks vaimuliku koraali motiiv. Paraku ei tule mulle tĂ€pselt meelde, mis nimelt.

Hommik algas Lea Ă€ratava telefonikĂ”nega. TĂ”usin ĂŒles ja hakkasin melonit jĂ€rama. Kella kaheni vĂ”tsin hoogu ja asutasin end teele – Viljandi mnt poole. Pidin jĂ”udma hÀÀlega Viljandisse, et Sassiga kokku saada. Ta oli, sel ajal kui hÀÀletama asusin, mingisuguse maja katusel ja ĂŒritas sellest mitte lĂ€bi kukkuda. TĂ€na olevat objektile ilmunud ka töö tellija – koertega loomulikult. Tegin siis nalja, et hea, et peremees teda tööluusis ei sĂŒĂŒdistanud, kuna mehed kardavad autost vĂ€lja tulla,sest koerad neid irevil hambul vahivad. 😀 Sassi paarimees siis lisas, et tema ei taha ĂŒldse vĂ€lja tulla ja tehku Sass objekt ĂŒksi valmis.

Asusin siis hÀÀletama. Kinni pidas rekka, vene soost juhiga rooli taga. Mees ĂŒtles, Viljandi. Mina vastasin, et sobib. 😀 . Kolm km enne Viljandit pidin oma teekonda jala jĂ€tkama. Mees pööras vasakule ning mina asusin Tartu tn poole teele. KĂ”mpisin pool linna lĂ€bi ja maandusin hiina restos. Nuudlid sisse imetud, vĂ”tsin sihi bussijaama suunas. Posti tn, Tallinna mnt. JĂ”udsin raamatukogu juurde, kui helises telefon. Sassi tööpĂ€ev sai lĂ€bi. kirjeldasin, kus olen. Tuli vastus: “Mine otse ja pööra paremale”. Ta oli juba Draakoni keldrisse jĂ”udnud, kus enne viibisin. Natuke mĂ”telnud, otsustas ta mind PĂ€rnusse Ă€ra tuua. Pikal teel lĂŒrpisime Reius kohvi, mina tegin seda jÀÀgermeistriga. See mĂ”jus kui palsam mu kurgule. Kurk parem, vaatasime ka NSVL vanu kasarmuid ning sĂ”itsime randa, kus olen veetnud oma lapsepĂ”lve. Vesi oli paraku veel kĂŒlmavĂ”itu. Kodutrepil maandunud, vuras Sass tagasi Viljandisse. Mina teretasin kodu. Maja oli omal kohal. Muru kasvab, kased vapuvad tuules. VĂ€ike tiik kalade ning konnadega on samuti alles. Kalade tervise kohta paraku andmed puuduvad. Õhtu veetsin jaanitulel – kĂŒlapeol. Tunnetasin selgelt kodukolka hĂ”ngu, piduseid vallainimesi muusikas trallitamas. Mjah…sattusin sinna vennaga. Meil on ĂŒhed geenid, kuid natuke erinev arusaam tantsimisest – minul pigem esteetiline ja temal praktiline. Mul on sĂŒgavaid probleeme juhitud olemisega ning allumisega ĂŒldse. Õnneks suure keskendumisega suutsin mĂ”tlemisest pisut hoiduda ning intellektuaalsusest ning andusin muusikale. Vend andis lootust, et harjutamise korral annab minust ka tantsumaarja vĂ€lja meelitada. Venna kĂ”rval jĂ€tsin muidugi raudkivi mulje.

Homsed plaanid: lugeda, Haapsallu minna vĂ”i PĂ€rnusse veel ĂŒhele jaanitulele.

LĂ€hiaja igatsus on minna kalale. Vend juba kĂ€is mĂ”ni nĂ€dal tagasi. Seda traditsiooni tahan minagi oma perekonnas edasi kanda. “Kala-kala!!” sai vanasti öeldud, ning kass tuli sööma 😀

Palju Ă”nne eesti rahvale – nii samba kui Sisaski eest!!!

vÔidusammas

vÔidusammas

Allikas:  http://www.vabadusemonument.ee

Kokku kolm pĂ€eva olin mĂ”tetega ning lĂ”puks hingega Soomes. Valvasin, et mu Ă”pilane Rauno kenasti lĂ”bustusparki jĂ”uaks ning seal vabalt mĂŒtata saaks.  MĂŒttaski – kokku 7 tundi ning 44 sĂ”itu.  Meie oma ligi 20 sĂ”iduga jĂ€ime talle kĂ”vasti alla.

Parima mulje jÀttis mulle traditsiooniline Ameerika raudtee. Sellega vurasime mitmeid kordi.

jube atraktsioon

jube atraktsioon

inimvurr

inimvurr

minu lemmik

minu lemmik

Kokku olime LinnanmĂ€el pea 8 tundi. Rauno jĂ€ttis mulle ĂŒlimalt hea mulje. Andsime talle vĂ”imalikult palju vabadust. KĂ”ige jubedam kogemus ei olnud mul aga Kirnuga, vaid hoopis viikingilaevaga, mille ÔÔtsumine mu kenasti oksele ajas. Vaesed töötajad. Muhedaim kogemus oli Heleriniga. Ta mĂ€ngis mĂ€ngu, kus tuli klotse nuiaga taguda. Tal Ă”nnestus kolmele mehele pĂ€he teha ning vĂ€ike laama vĂ”ita 😀 Hiljem laevas ja ennegi veel kĂ”ndis ta sellega kui trofeega ringi, endal rahulolev naeratus nĂ€ol. Kui hommikul kohale jĂ”udsime, oli Rauno veel veidi pahur. Tal selline melanhoolne hoiak elu suhtes, pidev sĂŒlitamine ning köhimine sinnajuurde. KĂ”ige sagedasema vĂ€ljendina kasutab ta vĂ€ljendit “mul ĂŒkskĂ”ik” ning “oh Issand”, kui miski ei meeldi. Hommikul kuulsime teist vĂ€lendit ĂŒsna tihti, pĂ€rastlĂ”unal hakkas ta tuju muutuma. Kui Rauno Kirnu pealt maha tuli, oli ta nĂ€ost hall ning vaatas pelglikult kĂ”iki atraktsiooni, ega saanud aru, kuidas kellelegi vĂ”ib taoline asi meeldida, nagu lĂ”bustuspargis pakutakse. Hiljem aga nĂ€gu helgines, kaamus vĂ€henes ning esile tuli rÔÔmust sĂ€rav noor mees, kes lĂ€bi lĂ”bustuspargi vuhises ning kĂ”iki atraksiooni korduvalt lĂ€bis, ka alguses hirmujudinaid tekitanud Kirnut veel kordi proovides. Ameerika mĂ€gesid, kĂŒll mitte traditsioonilisi oli seal erinevas formaadis kokku pea et kĂŒmne ringi. Meie Heleriniga proovisime neist Ă€ra neli. Omamoodi kogemus oli kummipaatide moodi Ameerika raudtee. See sĂ”itis mööda kĂ€restikku ning vahepeal ka kose alla, kus meid kenasti mĂ€rjaks kasteti. Vett pakkus ka ĂŒks teine Ameerika raudtee, kust Rauno lĂ€bimĂ€rjana hiljem vĂ€lja ujus. Mööda minnes nĂ€gime ka Soome valitsust, mille juures asuval kaljunukil Rauno ronis ning hiljem rÔÔmsalt peenras seisis 😀 … irw. Ka botaanikaaiale sai pilk peale visatud ning lĂ”puks kĂŒlastasime ka ainukest poodi, mis Juhanuse ajal lahti oli – R-kioskit nimelt 😀 Saime oma hirmkalli juustu ning vorsti kĂ€tte. SeejĂ€rel sibasime mööda trammirada sadama poole. Jalad olid meil parajasti lĂ€bi kulunud. Maandusime laeval, kus roidunult ĂŒksteist padjana kasutasime – Helerin mind ja mina teda. VĂ€ike laama – vĂ”idutrofee meessoo ĂŒle 😀 – istus kenasti Helerinil kĂ”hu peal. Kaks ööd veetsime seejuures Helerini pool. See vĂ”imalus on eriti tĂ€nuvÀÀrne, kuna Helerin elab sadamast paarisaja meetri kaugusel. Armas oli loomulikult seegi, et ta reisil meiega ĂŒhines. Ta oli kenasti nii kaardi kui giidi eest 😀 – ning padja. Ainuke kurvem asi oli selle reisi juures see, et kirikusse ei Ă”nnestunud see pĂŒhapĂ€ev minna. Õnneks sai esimese atraktsiooni peal niivĂ”rd kĂ”vasti palvetatud, et kĂŒllap ajas see asja Ă€ra. Tunne oli siiski natuke piinlikkust tekitav, kuna sellises situatsioonis pole vist elu eest sobilik palvetada, kus elu tegelikult ohus pole ning situatsioon oli ju pÀÀlegi oma valitud.

Kallistan hea meelega puid, inimesi, kuid ka sambaid :-)

Kallistan hea meelega puid, inimesi, kuid ka sambaid 🙂

TĂ€na jĂ”udis veel ka Carmen kĂŒlas kĂ€ia. Homme on tal ja Mairel matkapĂ€ev – minu varustusega osaliselt. Arvan, et seda kasutatakse imehĂ€sti ja hĂŒvelisel eesmĂ€rgil. Vaatasime pilte, mille katkeid tahan siiagi riputada. Selline kass nagu Carmenil on lausa taeva kingitus.

kÔuts

kÔuts

kÔuts

kÔuts

Siia ka madu mÀÀratlemiseks:

selgus et tegemist vÔib olla vaskussiga

selgus et tegemist vÔib olla vaskussiga

Ja veel mind – igatpidi:

mina mÔisas kesktalvel

mina mÔisas kesktalvel

mĂŒts, redel ja onn

mĂŒts, redel ja onn

mina heatahteorjuses :)

mina heatahteorjuses 🙂

Carmen, Indrek ja Eleri

Carmen, Indrek ja Eleri

Carmen

Carmen

Mina ja Lea

Mina ja Lea

ĂŒmber uno

ĂŒmber uno

Nii palju siis pildimeenutusi talvest ja mujalt.

TÀna on kavas PÀrnusse minna ja Viljandis vahemaandumine teha. JaanipÀevaks sain endale ja vennale kutse Haapsallu jaanipÀeva veetma ja miskit maha pÔletama.

Ka reedene pÀev oli tegelikult tegija. Leal oli lÔpuaktus ning pÀrast seda mÔnus istumine. Lea mÀngis seal veel orelit, meenutamist leidis isegi minu perekonna ajalugu, mis on samuti LÀÀnemaaga seotud. Sisse sai visatud kaks kringlit ning kannude viisi kohvi.

Elu on ilus! Mul on palju enam vedanud kui mÔnedel. Sellest rÀÀgib ka tÀnane lugu, mida hellema kÔrvaehitusega inimesed kuulama ei peaks.

Well I wake up in the morning at 11:47 and I can’t believe I have to face the horror of another fucking day And the magnificent magnitude of my morning erection merely mocks me like the sun in its optimistic greeting of the day Managing to manifest a modicum of motivation I meander to the kitchen make a mission out of mixing Nescafe But the milk is going off and coffee by itself is bitter and there’s ants all through the sugar and the supermarket’s fucking miles away My life is pretty sad But I know that I should be glad. At least I’m not a starving Ethiope Or a policeman in Bagdad At 11:53 I instigate the day’s ablutions in the hope my constitution can be altered by some action on the bowl But the total non-existence of colonic animation seems to me the perfect metaphor for the utter constipation of my soul By 11:59 I have decided that my life would be immediately improved by a carefully written list of short-term goals But by 12.05 my list consists of 1-dot put some pants on, 2-dot go to the shop, buy some prunes and Panadol My life is pretty shit But I know I shouldn’t whinge about it I could be a Palestinian Driving buses on the Gaza strip Yeah how bad can it be? Some people have it worse than me I could be a child prostitute Or Gary Glitter’s family I have no right to cry Some people have it worse than I I could be a thalidomide kid With something in my eye At 12:30 I realise I’m feeling so dejected that I’ve totally neglected the beginning of the Jerry Springer show So I settle on the sofa try to focus an iota of my motor-neurones on the brilliant insights for which Jerry is known And although on any other day a show entitled “Midgets Midget Midgets” would excite me like a virgin at her year eleven ball Today those little jelly-wresting fellas fail to free me of my misery instead they simply serve to make me feel three foot tall But how bad can it be? Some people have it worse than me I could be a Jewish stand up comedian In Nazi Germany Or I could be a Dockers fan Or an orphan in Pakistan Or the architect of the World Trade Centre Or a bobcat driver in Bam Iran I could be making an investigation Of a backpack in an underground station Or I could be a peace-loving speech-writer In George W’s administration Yeah I know that I don’t have the right To be unhappy with my life I could be Paris Hilton’s mother Or Shane Warne’s wife And I know that I shouldn’t be bitchin I could be in a worse position I could be a 3-nippled naturopath In the days of the Spanish inquisition I know I have no right to cry Some people have it worse than I I could have a serious nut allergy And be shipwrecked on an island with a crate of Snickers bars A jar of Nutella and a fresh baked pecan pie Some people have it worse than I

juuni 2009
E T K N R L P
1234567
891011121314
15161718192021
22232425262728
2930  

Enter your email address to subscribe to this blog and receive notifications of new posts by email.

Liitu 3 teise tellijaga

LehekĂŒljed

wordpress statistics