You are currently browsing the tag archive for the ‘klooster’ tag.

Saabusime oma tavaliselt jõulureisilt Karviku vanemate juurde tagasi.

Läbisime kolm riiki, alustasime ja lõpetasime Eestis.

Kõigepealt sõitsime bussiga Riiga, kus mõnusalt lennujaamas sai magatud. Lennuk läks alles pärastlõunal, kohal olime juba varahommikul. Tundus mugavam teele asuda öise bussiga, muidu oleksime pidanud umbes kell 6 hommikul teele asuma või Pärnust läbi sõitma. Lennujaamas lesida oli mõnus, lugesime raamatuid, vaatlesime inimesi jne.

Esimene maandumine oli Bremenis, kust sõit kulges Hamburgi. Seal veetsime kolm päeva. Eelmisel aastal käisin seal jõuluõhtu peateenistusel, kuhu seekord ei jõudnud. Eelmisest aastast jäi teenistusest meelde see, kui igav see oli. Kestis ta umbes pool tundi, jutlus oli allpool keskmist, jutustati üks lugu sipelgatest ja eriliselt tuumakas jutluse sõnum ei tundunud. Seekord otsustasin südaöise teenistuse kasuks. Pastor oli kusjuures sama. Ööteenistus oli peateenistusega võrreldes vapustavalt hea, kohal oli koor, lauldi ka psalme, jutlus oli samuti tasemel, kogudus laulis alati kaasa ning tundis liturgiat. Tundsin end täielikult kodus. Eks siin ole mõtlemiskoht jõulujumalateenistuse korraldajatele, et see inimesi ka kõnetaks. Samas peavadki suured teenistused kõigile mõistetavad olema ning ehk ei saa eriliselt tummised olla. Samas ei tohi need teenistused olla ka lahjad. Eks seal tuleb kompromiss leida sisu ja vormi vahel, et peateenistuste sisukus säiluks.

Hamburgi paljude jõululemmik on raklett – grillseadeldis minipannidega, kus saab erinevaid asju küpsetada. See oli meilgi menüüs. Saksalikud vorstid, mais, kalapulgad, kurgid ja palju juustu, kõik sai ära proovitud.

Pärast seda võtsime suuna juba Frankfurti, K isa poole. Seal on alati peateemaks lauamängud, pitsa, natuke sauna ja kohvimasin, mis kunagi kohvikeetmist ei lõpeta. Lauamängude mängimisel mul seekord suurt vedamist polnud, kuid huvitav oli sellegipoolest. K isa kodus on lõputu hulk erinevaid mänge, neid kingiti varem igaks sünnipäevaks, jõuluks ja kõigile pereliikmetele. Paar riiulit ja pool tuba on eri mängudega kindlalt sisustet. Väikese saunakeskuse leidsime samuti, kus hinnad Eestist lausa odavamad. Natuke kahju on, et Eestis on päris suur saunakultuur, kuid väga paljud saunaliigid pole siia veel jõudnud, Saksamaa saunade saunavalik on tunduvalt suurem ja tihti ka lisavidinad nagu külmavee väike bassein, mullivannid, joomiskaevud jne. Frankfurdis polnud me reisi ainus saunakogemus.

Edasi viis tee mäkke, Schwanbergi, kus igal aastal käime. Seal olevat Saksamaa üks väheseid, kui mitte ainus luterlik klooster. Sealkäimine on alati tõeline hingamine: palveajad, väga head jutlused, toredad kohtumised Saksamaa pastoritega, erinevate eluteedega inimestega, palju matkamist, meditatsiooni, mõtisklusi, raamatuid. Seekord otsustasime jääda kolm päeva kauemaks kui eelneval aastal. Sain natuke ka vabatahtlikku tööd teha. Töötasin hotelli köögis, tegin inventuuri ning natuke sai ka süüa tehtud 😀 (süüa tegin tegelikult iseendale :-D). Esimese osa elasime noortemajas, viimased kolm päeva lossis. Kaasa tegime ka mitmed pakutavad seminarid, meditatsioonid. Võtsime vana aasta korralikult kokku ja uue vastu. Aasta lõppes jumalateenistusega ja uus aasta algas jumalateenistusega. Südaööl vaatasime, kuidas ümbruskondseid asulaid õhku lasti. Pärast raketindust oli taevas tume suitsupilv, ja pahad vaimud arvatavasti selleks korraks siis minema peletatud. Sellepärast neid rakette algselt ju lasti. Ära käisime ka Castellis, kloostri esmakohas.  Sinna matkasime ja kahel korral eksisime veidi ka teelt. Kuna jäime pimeda peale, tellisime mõistlikuse huvides tagasi tulles takso. Mägimatkamine pehmelt öeldes väsitab, kuid Schwanberg oma ümbrusega on selleks eesmärgiks ideaalne. Castelli perekonnale, kes kloostrile omal ajal ruumid võimaldas, kuulub muuseas ka maailmakuulus pliiatsitööstus. Seal toodetakse nt veini. Praegune klooster Schwanbergis on isemajandav tänu koolituste korraldamistele ja üritustele, samuti müüakse veini, pakutakse läbipõlenud pastoritele nõustamist, meditatsiooni ja koolidele reise jne. Lossi näol on nende käsutuses hotell, energiamajanduses ollakse väga säästlikud ning innovatiivsed, samuti on nende hooldusel kuulu järgi ainuke surnumets (?), kuhu korraldatakse urnimatuseid. Iga surnu valib endale puu enne surma juba puu välja, maksab ühekordse puuhooldustasu ja selle puu juurde tema tuhk ka maetakse. Õdede kirikus on olemas ka kabel, kus saab värskelt lahkunuid mälestada. Selline ettevõtmine toob päris kenasti raha sisse, annab aednikele ja ka õdedele tööd, asjapulkadele samuti. Pärast omaniku surma ostsid õed kogu hoonetekompleksi endale. Mulle on see koht omal viisil asendamatu. Patareid saavad laetud, palved palvetatud, ideaal pidevast usupraktikast, mis elu kannab, saab kenasti väljendatud, lisaks kogu soojus ja sotsiaalsus. Alati oleme seal kohtunud vahvate inimestega, kel igaühel oma lugu rääkida.

Väikese vahamaandumisega Frankfurtis viis tee meid hoopis Hollandisse, sõbrale külla. Nägime selle maa väidetavalt parimat kõrgkooli. Hollandit iseloomustab tagasihoidlik rikkus. Palju on aknaid, majad on kujundatud ruumikalt. Väliselt väikesed majad näevad seest päris suured välja.

Hollandis sattusime ka kinno. Kino oli omalaadne. Meie saal oli kusagil kõrgustes, kuhu viis ääretult kõrge trepp. Filmide keskel on ka paus. Vaatasime üht väga mitmetasandilist filmi “Philomena”. Lugu räägib naisest, kes elas nunnade juures, jäi rasedaks ning kelle laps anti nunnade poolt adopteerimisele. Lugu põhineb tõestisündinud sündmustel ja on igal juhul vaatamist väärt. Osalt pajatab film ka ajakirjandusest ja selle pahupoolest.

 

Hollandis käisime samuti saunas. Plaan oli minna kolmeks tunniks, kuid lusti jätkus kauemaks. Juhuslikult sattusime supersoodustuse otsa. Terve päeva pileti saime kokkuvõttes soodsamalt kui Eestis. Saunasid oli sees ja väljas. Ühes aurusaunas oli kuuma veega bassein, väljas suur mullivann, joogiallikas päris allikaveega, infrapunasaun, ujumisbassein samuti sooja veega, sanaarium, mitu aurusauna, koorimisruum soolaga, samuti oli väljas bassein, mis oli samuti sedavõrd soe nagu mullivann, ravimtaimesaun oli ka veel. Eripakkumise puhul saime tasuta kohvi. Ma usun, et see oli mu parim saunakogemus senini. Kohalikust kultuurist saime tundma kohalikku turgu. Koju vedasime tüki juustu ning kuhja õunu, mis turu lõpu puhul poolmuidu kaasa anti. Muidu oli kõik vahva, kuid kohalikus ühikas ei toimi noorte koristusgraafik. Samas, oma järelt nõud siiski mingi hetk pestakse. Vahel pesime nõusid aga enne kasutamist (n-ö puhtaid nõusid siis, ja mööblit ka). Muidu olid noored nagu noored ikka.

Tegime täna ära. Terve päeva raiusin võsanoa e kiiniga oksi – raiusin ja raiusin. Loodan, et Vello Salo jäi rahule. Ka tema käis kohal. Kohal loomulikult Baltimaade keskaja suurimas tsistertslaste keskuses praeguses Kärknas. Sealsetes kloostrivaremetes toimusid talgud. Kokku oli meid 16 ja kari lapsi sinnajuurde. Puhastasime ühe müüripealse ja värava okstest ja puudest. Seltskond oli hea, palju oli ajaloolisi, hiljem tegi üks professor meile väikse ekskursiooni. Kui Padise tundub meile suur, siis Valkena kloostri klausuuri oleks mahtunud pea kogu Padise klooster. Kärkna oli hiiglaslik kuid seniajani suhteliselt väikesel määral meie teadvusesse jõudnud koht. Munkade põllumajanduse süsteemist saavad inimesed kasu tänapäevani. Sinna on ehitatud mitmed kalatiigid, kastelli ümbritsesid kaks vallikraavi, mälu järgi lausa kolm veskit. Vee abil tehti kõike: töödeldi puitu, tehti endale jahu, vesi andis ka kalu. Senini käivad kalurid seal õngitsemas. Kärkna klooster on üks kolmest vanemast keskaegsest ehitisest Eestis. On kahetsusväärne, et seda au ja hiilgust ning ajalugu inimestele pole korralikult kättesaadavaks tehtud.

Puhastasime müüri ära, sõime suppi, jõime kohvi ja värskat ning lobisemisekski jäi veidi aega. Hetkel on mu keha aga pea-aegu surnud. Käpa peal on suur vill, selg on mõnusalt valus. Selline tunne nagu oleks mägesid liigutanud 😀 Hea tunne on. Tegime ära…

Jumalik. Sellest võiks pikemalt kirjutada. Ilus oli – loodus, palvused, inimesed, vennad ning nende mõttemaailma pisut lähemalt tundma saada.

Kohtusin paljude inimestega. See oli vast suurim hüve ja kogemus, mille reisilt kaasa võtsin.

Pildid kogu reisist peaksid laekuma juba õige pea.

Taizest jäid enim meelde palvused, piibli wok-shop´id ning Oyak, samuti ka kohviaparaat, mille külge lausa naaldusin. Kokku olid tulnud oma 4000 inimest, kes kohati isegi kirikusse ära eimahtunud. Kirik üllatab seal meeldivalt kõva põrandaga, toolid puuduvad. See on omamoodi ka lahe, kuid nädalaga jäävad lihased ja muu ikka reaalselt kangeks.

Parim osa Taizest oli ka eesti kontaktvend Matthiew´lt munkade ajaloo uurimine. Tuli välja, et tegemist on kaasajastatud benediktiinlastega. Temalt võtsin kodustele kaasa ka palju tervitusi.

Kohalik loodus on samuti jumalik, käigud väikestesse romaanistiilis kirikuisse, elu aasadel, vesi, hobesed, lambad ning laamad 😀

Ehk just oma juurte tõttu meeldivad mulle ülimalt ka Taize laulud. Meditatiivsus, lihtsus, pühendumus – kolm iseloomustavad neid laulukesi kõige paremini.

Puhka rahus,Vend Roger!

august 2017
E T K N R L P
« mai    
 123456
78910111213
14151617181920
21222324252627
28293031  

Enter your email address to subscribe to this blog and receive notifications of new posts by email.

Join 3 other followers

wordpress statistics

Blog Stats

  • 58,411 hits