You are currently browsing the monthly archive for november 2011.

Sellise lause leidsin täna oma leivapakilt.

Viimased päevad on möödunud kiirelt. Täna sain Sirgilt väga armsa postkaardi. Lugesin läbi, enne kui päevaga pihta hakkasin. Sõitsin Selverisse, et postmarki osta. Seal seda loomulikult polnud, küll aga Prismas. Varsi ongi paberid Tallinna poole teel. Kandideerin ühele stipile. Sellega on olnud parajalt probleeme. Tundub, et mõned pedagoogilised õppekavad pole jõudnud pedagoogiliste õppekavade loetellu, mille järgi kandideerimisõppekavade nimekiri koostati. Tegelesin selle küsimusega põhimõtteliselt terve eilse päeva. Vaikselt asjad liiguvad, loodetavasti ikka paremuse poole. Igal juhul on teema üles võetud. Samas, kui meie õppekava pole pedagoogiline, siis võivad nii meil kui meie saatusekaaslastel tekkida lisanduvad probleemid, mida hetkel on isegi raske ette näha.

Täna käisin piibligrupis, lisaks valgusravil, poeski jõudsin ära käia. Ring sai täis ja jälle viibin oma voodis. Enne uinumist loen veel veidi religioonifenomenoloogia konspekti, ehk tulevad siis huvitavad unenäod 😛

Advertisements

On jällegi uue kirikuaasta algus. Sobiv on heita pilk minevikku, kuid eelkõige võiks vaadata ka tulevikku. Täna oli meil armas teenistus; kohal oli pea terve kirikutäis rahvast. Astusime ka teenistuse ajal lauludega üles ning täna läks meil juba päris hästi. Pärast teenistust toimus täiskogu. Minu meelest oli täiskogu meeldivalt viljakas. Vaatasime läbi koguduse arengukava. Võimalus oli küsida ja kaasa rääkida, välja ilmus hea hulk vabatahtlikke.

Meie koguduses hakkab toimima mentorisüsteem. Plaanis on, et iga leerilaps saab endale soovi korral vestluspartneri, kes aitab inimesel kohaneda ning sisse elada koguduse ellu. Samuti saab see nn mentor inimest edasi juhatada, kui mingisugune probleem üle jõu käib. Tööle hakkavad jällegi piibligrupid, mida mina üritan jõudumööda liikuma saada, lisaks hakkab nädala sees olema üks palvus ning on plaanis avada meditatsioonituba. Selle üle olen siiralt rõõmus.

Esitasin koguduse täiskogul ka küsimuse vabastajate hingajate kohta, selle teoloogilise põhjendatuse kohta. Juhani oli nende suhtes ka alguses skeptiline. Ta on kõigil 4 korral kohal käinud. Iga kord on ka loeng, vestlus jne kristlikel teemadel. Tema arvamus on, et abivahendina usutee käimisel pole vabastav hingamine liiast, kuni see millegagi vastuollu ei satu. Ehkki faktiliselt ükski koguduseliige seal ei osale. Siiski osutas ta positiivse külje pealt, et seal käib ligikaudu 50 suhteliselt kirikuvõõrast inimest ning paljud neist on oma eelarvamused kiriku suhtes minetanud. Üks olevat kenasti maininud, et ta olevat aru saanud, et tema ja kiriku vaated üldse ei erine. Ta olevat Jumalaga juba elu aeg sõber olnud 🙂 Sellist argumentatsiooni on võimalik kenasti mõista, siiski jääb alati ruumi sel teemal palvetamiseks. Ma üldse ei poolda erinevate religioossete vaadete segunemist, usu ja teoloogiliste vaadete hägustumist.

Magasin kaua, kuid eile oli sedavõrd hilja ka voodisse läinud, et seegi veel tänases päevas, hetkel juba tegelikult eilses päevas. Ärkasin üles, luristasin eile ungari söögikohast saadud maitsva seenesupi alla ning jalutasin rolleriga Carmeni juurde. Jõime teed, sõime Carmi laupäevamenüüd, seega häid puuvilju. Vedasin ka mandariinid ühes, mis samuti sai kõhtu visatud. Rääkisime filmidest, kohvikust Anna Edasi, ning sellest, kuidas seal kohvikus filme vaadatakse. Isegi peaks sammud sinna seadma, juba ammu on kutsutud.

Carmi ja Kadri juurest veeresin mõnuga mäest alla, otse Athena Kinno. Täna olid kavas kaks selle aasta filmi, kummalisel kombel rääkisid nad mõlemad vähist, haigusest siis. Täna olid nad Tartu PÖFFi kavas ainsad, filmid, mida kindlasti näha tahtsin. Kolmas, mida oleksin võinud vaadata, oli välja müüdud. Esimese filmi nimi on “Püsimatud” – lugu naisest, kellel on halvaloomuline ajukasvaja ning lugu noorest mehest, kes on autoõnnetuses kaotanud vanemad, inimsuhetest. Film on leinast, hüvastijätust, hetkes elamisest, sellest, kui pikk võib olla 3 kuud. Lõpus võidab armastus.

Teine film kannab pealkirja 50/50. Ka siin on lugu vähihaigest, seekord noormehest. Tegemist on komöödiaga. Nii head filmi pole juba tükk aega näinud. Läks otse südamesse. Samuti on peateemaks surmaga leppimine, armastus ning kõikeületav sõprus, inimsuhted, seda viimast eriti perekonnas. Ühes tegelaskujus tundsin natuke ära iseennast 😀 Ette võetakse ka mõned eelarvamused vähi kohta. Mitte ainult noormehel pole raske, haigust elavad omal moel kaasa kõik lähikondsed. Hästi peegeldatakse ka nn tervete maailma ning teist poolt, mida tavainimesed tihti pelgavad. Ka seal võib elu olla täis armastust, hellust, lähedust, kasvamist. Siin filmis tegi haigus selgeks, mis elus tõesti on oluline, mida tasub hoida ja mida mitte. Film oli väga hästi tehtud.

Esimene film kuulus draamade ning teine indie filmide hulka. Kaadridesse sõitis kogu aeg suur ja karvane mikrofon sisse 😀 Samuti oli seda kuulda ka muusikavalikust.

Viimasel ajal olen oma rolleriga väga rahul. Pärast laadimisseadme ostmist käivitub mootor sekundiga. Tänagi oli rollul rattad vuramist täis. Hommikul, st pärastlõunal sõitsin kooli tundi vaatlema. Vahva tund oli. Räägiti ateismist. Sain isegi jällegi targemaks. Täna oli meeldiv päev. Pärast seda vurasin Maarjamõisa, et ühest firmast endale uus glükomeeter muretseda. Paraku jäin paar minutit hiljaks. Sest pole aga midagi: esmaspäevgi on päev, ja teisipäev ja… 😀 Seejärel maandusin sööklas ning sealt edasi Annelinna, kust ühe kampaania korras endale testribad siiski leidsin. Juhhuuu…saab jälle veresuhkrut mõõta. Edasi sõitsin solaariumisse, ehk tegelikult valgusravile – poolteist minutit küpsemist ning nahkki pruunim ning meel nagu kesk-suvel 🙂 Soovitan kõigile. Seejärel käisin ungari söögikohast läbi. Sain terve suure topsi suppi kauba peale. Homne päev on söömise koha pealt sisustatud. Pesu sai ka pestud ning homseks paar kinopiletitki muretsetud. PÖFF käib ja käib. Häid filme tuleb nautida 😛

Ahjaa, misnust ilmus “Naistelehes” artikkel. Kel soovi lugeda, see seadku sammud lähimasse poodi.

Ärkasin vara, ehkki oleks vist pidanud veelgi varem ärkama. Sõitsin katoliku kooli. Sattusime folklooripäevale. Küülasime üht lugu kanakesest ja kassist, kes metsas käis. Kana oli suhteliselt rumal: lasi end rebasel kolm korda ära röövida. Kolmandal korral kass teda päästmas polnud. Kui kass avastas, et kana kadunud, läks kass rebaseurgu otsima. Leidnud rebaseuru, tegi ta kolm rebasepoega tümaks ning pani neil sabad pihta ning päästis kana, et sellest ikkagi kasu oleks ja ta kodus supks võiks saada 😀 …eee… Selline lugu siis. Pääle seda käisime einestamas Treffneris. Söömisega valmis, viis tee tagasi mäkke – järgmist tundi kaema. Plaanis oli ajalugu. Õpilased olid väsinud, paljud ei töötanud kaasa ning tegid lärmi – küllap hilisest ajast tulenevalt. Samas mul oli väga huvitav tundi jälgida. Sain kusjuures ka targemaks.

Ka edasipidine tegi mind palju targemaks. Nimelt ei saanud ma järjekordselt rollut käima. Seekord tegin targa otsuse, otsustasin endale muretseda akulaadija ja muuseas ka allahindlusega talvekindad. Enam ei peaks külm hakkama. Aga kuidas siis rollut käima saada, tekkis küsimus. Otsustasin katoliku koolist abi küsida. Õnneks oli kellelgi auto ning isa Miguelil olid krokodillid käepärast. Vedas. Poeskäik polnud ainult ostude mõttes kasulik, vaid ka seetõttu, et sain hüva nõu. Nüüd tean paremini, kuidas külma masinat käivitada. Vahva, et mulle on antud praktiline mõistus, millega taolisi probleeme lahendada. Õhtul käis veel külaline. Vestlesime, näksisime toidupoolist ja jõime teed 😛 Päev pole aga veel sugugi läbi. Ees ootab veel natuke lugemikku, st romaani ning vestlust.

Sai see katastrooffilm ära vaadatud. Oli üks ilusamaid filme, mis ma viimasel ajal näinud olen. Samas, ühel kriitikul oli sügavalt õigus, et eriti mugav seda filmi vaadata pole. Film räägib kahest õesti, kellest ühel on sügavaloomuline depressioon. Tegelikult räägib film ka režissöörist, keda ennast vaevab depressioon. Filmis on ka teine õde, kes esimese õe eest hoolt kannab. Film algab pulmast, mille lahutus tuleb varem kui oodata võib. Õdede vahel on samuti natuke pingelised suhted. Õe mees on astronoom ning maale ligineb planeet. Kas planeet sõidab maale sisse, näitab film. Jääb palju lahenduseta küsimusi. Nt on filmis hobused, keda mõlemad õed väha armastavad, kuid samas keda depriõde vahetevahel suhteliselt ebainimlikult piitsutab. See hobune ei ole nõus nimelt ühest sillast üle sõitma, kuhu nad õega alati ratsutavad.  Mees on alguses tugev ja kuna teadlased ennustavad, et planeet siiski möödub maast, on ta rahulik. Rahu ei kesta aga kaua, sest paraku pole teadus alati tõsikindel. Kaks naist arenevad filmi jooksul, kujunevad, samuti õemees ning poeg. Ebatraditsioonilisus iseloomustab teost tervikuna, ootamatused ning kohatine mõistetamatus, salapära. Kuid see on kindlasti vaatamist väärt.

Lisaks andsin oma ESIMESE üldhariduskooli tunni. Läks kenasti, ütleksin. Rääkimine pakub mulle rõõmu ning tähelepanu vastu pole mul samuti midagi. Selles plaanis sobib mulle õpetajatöö hästi. Õpilasedki võtsid meid hästi vastu. Vesteldi küll veidi omavahel, kuid siingi võis põhjus olla see, et teemade arutlemiseks jäi veidi vähe aega. Samuti kiitus Treffneri koolile, kuna sealsete õpilastega on lausa rõõm koostööd teha.

Lisaks sellele loen musketäride lugu edasi. On võimalik aru saada, miks on tegemist klassikaga. Meeldib ta mullegi, ehkki nii mõnigi tegelane ehk natuke üheülbaline tundub, veidi karikatuurne, aga mis teha.

Hetk tagasi saabusin kinost, seekord vaatamast tai filmi “Igavik” eelmisest aastast. Oli kulgev film. Film tõmbas endasse ja kõik kuidagi aeglustus. Seal leidus teatavat õrnust, teistsugusust. Siiski oli mul esimesest kaadrist väga raske aru saada, et mees võrriga oli tegelikult vaim, kes otsis oma maja. Väljenduskeel oleks võinud ehk natuke parem olla. Samuti jäi mulle veidi segaseks lõpp, kus äsja mehe kaotanud naine oma tütre ja pojaga rääkis. Ei taibanud, kas tegemist on tema mehe või pojaga 😀 Tagamt oli seda ka raske aru saada, sest just sealt poolt oli filmitud. Aga too hellus jääb pikalt pidama ning kokkuhoidmise tunne. Tõeline armastus on olemas…

Täna oli praktilis-pedagoogiline kogemus. Veeresin rolluga kodu poole õhtul. Tee ääres olid paar tüdrukut ja üks poiss. Tüdrukud hakkasid laulma Smilersi laulu “Lähme sõidame” ja rääkisid mulle, et tahaksid kaasa sõita. Ehee…ootasin rohelist tuld. Ühtäkki üks türduk ootamatult: “Ta on ju naine!” See oli õpetlik. Küllap olid tüdrukud lootnud mõnele poisile silma teha. Samas muutsin vist nende rollerisõitjakäsitlust 😀

Koolipraksis käisin ka, tunde vaatlemas ning ka Katoliku koolis esimest muljet saamas. Läheb vahvaks, ma loodan, on juba praegu. Jõulude paiku aitan korraldada klassi häätegu, advndilaata ning jõulupidu 😛

Lisaks saame homme Treffneris ise tundi anda. Pöidlad pihku ja loodame, et läheb kenasti. Täna tegime eeltööd, päris pikalt. Oli päev ja sai õhtu… Järgmisest nädalast hakkan iga päev koolis käima. Istun ja vaatlen ja vaatlen ja vaatlen.

On olnud tihedad päevad. Pühapäeva pühitsesin kohe kahe jumalateenistusega. Hommik algas virgutuslaulmisega, seega kooriprooviga. Kusjuures rollu töötab jällegi kenasti, naelkummid kenasti nagisevad. Jõudsin mõnusalt oma sihtpunkti – Jaani kerkosse. Pärast laulu oli jumalateenistus. Sedakorda teenisid väikesed jõnglased lauluga kaasa. Tähistasime ju ka isadepäeva. Pärast, nagu alati, sai veel vestlust aretatud kohvitassi ümber. Enne teenistust jätkus samuti juttu kauemaks. Rääkisime piibligrupist ning selle vajalikkusest Jaani koguduses. Urmas andis soovituse, et läheksin n-ö luurele, st pinda sondeerima, et teada saada, kas asjahuvilisi ka piibligrupi tarbeks oleks. Mõte tekkis, et võiks leerilapsed soovituslikus korras samuti Piiblit uurima saata, siit saaksid nad kogemuse ja ühtlasi harjumuse toda suursugust raamatut lugeda. Seda mõtet tuleb meeles hoida, samuti saaks piibligruppi kasutada ka noortetöö osana.

Sellega polnud päev veel sugugi läbi. Edasi viis tee toomamissale. Sai laulda, lugeda, palvetada, mediteerida, süüa jällegi ning teed rüübata. Esimest korda sõin šokolaadikooki hapukapsaga ja ei kahetse 😀

Tänane päev oli samuti kenasti täidetud. Hommik algas minu jaoks väga vara, nimelt kell 8. Sõitsin silmakliinikusse laserravile. See läks imeliselt, ehkki aeg venis ja venis. Sealt väljusin kena sisalikupilguga, ühe silma pupill megasuur ja teine megaväike 😀 Kell pool 12 sain lõpuks tulema, et suure kimaga Treffnerisse sõita, kõigepealt sööma ja seejärel reedest tundi läbi arutama. Põhimõtteliselt sellega tegelesingi ülejäänud päeva. Võtsin esimese kontakti ka Katoliku kooliga. Praktika, oo praktika, vaikselt saad sa vedama 😀

Siin üks tore video:

Täna viis tee kerkosse ja kerko kõrvale. Kuulasin usundiloo tundi. Oli vahva. Noortel olid osaliselt lausa geniaalsed ideed. Rääkisime jumalamõistetest, jumalatõestustest, jagati kogemusi. Jürgenstein tegi vahvaid vaherepliike, tunni ülesehitus oli asjalik. Usun, et õpilased said jälle tera võrra targemaks :-P, mina kusjuures samuti.

Sellega polnud päev veel läbi. Enne seda toimus noortetöö koosolek. On plaanis välja mõelda miskit toredat ja harivat, miskit pakkuvat ka meie koguduse noortele. Tööle, tööle, kurekesed! Plaane on mitmesuguseid, ehk saab mõned neist ka ellu viia, näiteks noortejumalateenistuse jne.

Oli mu esimene koolipäev – käisin Treffneri Gümnaasiumis oma esimesel praktikapäeval. Oli meeldiv kogemus. Saime kooli juhtkonnaga tuttavaks, kuulasime nende muresid ja rõõme. Polegi see koolielu nii lihtne. Ilus kool on, lausa imeilus, neil on kena järelaitamissüsteem ning tublid õpilased. Vaatame, ehk suudan olla ka tubli õpetaja.

Täna käisin ka ooperis, enne seda aga gregoriaanikas. Oli mõnus laulmine. Süüvisime 9. missasse, päris selge veel pole, kuid armsaks juba ta sai. Pärast kooli ja gregoriaani tõttasin ooperisse. Kavas oli barokk ülikaasaegses versioonis. Teos oli Henry Purcelli “Haldjakuninganna” Jäin ooperiga väga rahule, ehkki sedavõrd kaasaegne versioon nõuab ikka päris kaua harjumist. Ivo Posti oli tasemel, nagu ka Atlan Karp ja teisedki.

november 2011
E T K N R L P
« okt.   dets. »
 123456
78910111213
14151617181920
21222324252627
282930  

Enter your email address to subscribe to this blog and receive notifications of new posts by email.

Join 3 other followers

wordpress statistics

Blog Stats

  • 58,576 hits