You are currently browsing the monthly archive for aprill 2012.

Täna sain tervelt viielt inimeselt kirja. Nii mõnigi soovis kokku saada ja ausalt öeldes mina nendegagi, kuid Gotland nõuab oma Eesti naisi tagasi…

Hetk tagasi tulin öölaulupeolt. Oli tore, sai kaasa laulda, minu silme all murti turvatöötajate poolt üks joodik maha ning toimetati kuhugi, paar joodikut kukkus mu kõrvalt loogu. Enamus olid siiski talutavas olekus. Minu naabergi tuli kainelt koju 😛 Tehti mobladega laineid, ühel ajal pilte jne. Sain kahe täiesti võõra inimesega kallistada. Kogemus.

Eile käisime aga lauda mängimas EEÜÜ-s. Mina ei võtnudki seekord kõiki mänge 😀 Oh häda, oh aegu…

Esmaspäev kulus nagu tuli. On siinne viimane nädal, viimane nädal kodumail. Asjad ajavad taga ja nõuavad ajamist. Arsti juures sai käidud, avaldus kirjutet, et interneeduse leping lõpetada, pesu pestud, pisiasjad, pisiasjad.

Täna sai veel ka rulluisutamas käidud ning bensiinijaamas Kärknas. Mu naaber on rollust vaimustuses. Ei tea nüüd küll, mis saab 😀 Rolleriga sõitmine tegevat kõik ta meeled vabaks. Olevat lausa puhas nauding. Ehee, loomulikult on, sest miks muidu ma sellega ringi vuraks.

Eesti olevat imeilus ja on ka.

Homme aga on Jaanis viimane piibligrupp sel semestril, sai koguduse ringkirja pisike lugugi kirja pandud.

Täna hävitasin külmkapist lisaks Sirgi marjad ja keetsin kokku ühe suure magustoidu. Homme tulevad külalised ja siis vaatame, mis nägu nad roa pääle teevad. Mulle igal juhul maitseb ning vahukoorgi sai muretsetud.

Pühapäev oli samuti tegija. Öö jäi lühikeseks ning hommikune jumalateenistus tundus olevat liiiiiga vara. Läksin siis hoopis õhtusele katoliku kiriku teenistusele inglise keeles ja lisaks veel Carmeniga jalutama. Diskussioon võttis täitsa võhmale sel jalutuskäigul. Noh, au vähemalt ei kängunud.

Nüüd veel asjad kokku, viimased liigutused ja varsti teele e veele, st Rootsi…

Gotlandi noored ja Liv olid siin. Neljapäeval andsid nad kontserdi kohalikele rootslastele ülikoolis. Reedel käidi ostlemas ning hiljem veetsime koos aega Püssirohu keldris. Sõime saiakahurikuuli seest suppi, närisime salatit ning rääkisime tunde juttu – maast ja ilmast, Gotlandist, Rootsi maksupoliitikast jne. Sain noorte Gotlandlastega üha enam sõbraks. Ööpimeduses käisime veel Jaani kirikust läbi. Vaatasime ruumi üle, musitseerisime pisut, pidasime väikese palvuse.

Järgmisel hommikul oli midagi suuremat kavas. Sõitsime rongiga Taevaskotta matkama. Ilmaga meil vedas. Lubati hoovihma, kuid meieni ei jõudnud tegelikult ühtegi tilka. Maa oli enam-vähem tahenenud, jää veel osaliselt kattis teid. Töötajad parajasti parandasid paisuäärset silda ning näitasid meile surnud rebase laipa, seda nagu trofeed üles tõstes. Noortele see väga ei meeldinud, kuid otseselt ei olnud nad ka väga hirmunud. Kõndisime Taevaskoja läbi, laulsime Taize laule, rootslased esindasid oma repertuaari, eestlased mõmisesid kohati kaasa. Kuskil platsil sai mängitud mänge. Ammutasime vett Emaallikast, täitsime pudelid ning rüüpasime niisama. Kõndisime läbi paljandi, nägime kahte suuremat kärnkonna, jutustasime, lõpuks laulsime kolmes keeles Taize laule kenal väljakul, ning lausa päikese laulsime välja. Seejärel sõime, jalutasime tagasi, kõndisime otsejoones üle suure niidu. Oli hiilgav…

Kell 18 jõudsin koju ning läksin tagasi voodisse ning klapid sulgusid. Klapid avasin uuesti kell 1 paiku öösel. Kell kaks suundusin Sõbra kirikusse Ülestõusmispühade teenistusele, mis oli lihtsalt imeilus ja kestis kuskil poole neljani öösel. Pärast seda oli suurem sööming ning kirik oli rahvast täis. Küllap on neilgi minu elurütm. Nägin vanu sõpru-tuttavaid teoloogia alguspäevilt. Samuti olid seal mõned Jaani koguduse liikmed. Sai sööki mitmeid käike, lammast, kalu, salatit, lihapalle, koduveini, kohvi ja palju-palju muud. Kella viie paiku sain voodisse, et varsti jälle tõusta.

Kell 11 saabusin teenistusele. Gotlandi tüdrukud laulsid seal ja laulsid imeliselt. Pärast teenistust laulis Liv mulle veel ühe ilusa laulu, koor ja nende vanemad tänasid mind, laulsid koos ühe laulu ning kinkisid karbi maitsvaid küpsiseid otse Hemsest. Too väike koor laulis kohati kolmehäälselt. Oli tunda, et Liv on nendega põhjalikku vaeva näinud. Neid kuulata oli lihtsalt suur rõõm. Tänane jutlus oli samuti viimase peal, rääkides osaliselt ka Pussy Riotiga toimunust, seostades seda imeliselt tänase kirjakohaga, kristluse olemusega tervikuna. Teenistus oli täistabamus ja olen tänulik, et Gotlandi sõbrad said siin käia. Kahe nädala pärast lähen juba isegi sinna. Paljudega kavatsen ka suvel kokku saada.

Hiljem vaatlesin pool päeva metsikute kasside videosid. Maailmas on väga palju kaslasi, kellest paljud on väljasuremisohus. Ameerikamaal on üks suuremaid reservaate, varjupaiku metsakiisudele, kes päästetakse nt inimestelt, kes neid ekslikult lemmikloomadena peavad. Metsakiisu jääb aga metsakiisuks. Tutvusin Aasia kassidega, liivakass avaldas sügavat muljet ning Lõuna-Ameerika metsades elav kiisu, kes tagumiste jalgadega puu küljes ripub. On teine vahva suurte silmadega tegelane.

Nädala lausena jäi mulle aga meelde: “Kristlased ei peaks soovima risti lüüa, vaid peaksid üles kutsuma andestusele!” Lisaks ka mõte, et solvata saab inimesi ja mitte Jumalat, ristilöödud Kristust.

Täna oli suurepärane päev ja eilsest oleks võinud kujuneda kohutav päev, kuid kõik läks kenasti, et mitte öelda imeliselt. Nimelt kuulsin, et kaks sõpra on haiglasse sattunud. Käisin neid vaatamas ja seetõttu on tulemus positiivne. Neil läheb suhteliselt kenasti. Mõlematel on paraku vaimsed mured. Mja, elu Eestis on ebakindel.

Aga oli tore külas käia ja rääkida. Sellistel puhkudel tekib mõnikord küsimus, kuidas sõpru paremini hädas aidata, kuidas nende häda üldse tähele panna, ning seda õigel ajal. Kuidas reageerida adekvaatselt ja õigel ajal, millal peaks n-ö sekkuma?

Täna aga viis tee hoopis ortodoksikirikusse salvimisteenistusele. Oli väga hea tunne seal olla: sai palvetatud, neli korda salviti kõiki, võib-olla enamgi, kuid mind ootas teater. Haigete salvimine tervendamiseks on igivana traditsioon. Leidub seda ka juba UT-s, lisaks oli õli tol ajal üks tavalisemaid ravivahendeid.

Teatris oli kavas “Kalendritüdrukud”. Lugu põhines päriselul. Lugu on naisteseltsist, kes käivad koos, korraldavad üritusi, küpsetavad, laulavad, on usklikud, eriti seltsi juhtfiguur esindab viktoriaanlikke väärtusi.

Samas on igaühes neist miskit, mis tolle maailmapildi juurde ei sobi, igaüks neist on erinev, neid ühendab ka see vaade, et seltsi elu on kohati igav, loegud triviaalsed ning juhtide motiivid, kes üritusi korraldavad, kahtlased, naaberasulaga võistlevad.

Ühel tegelastest on mees, kes saab teada vähist ning aegamisi elust lahkub. Tema mälestuseks soovivad naised osta vähikeskusele uue sohva ja seda igaaastase kalendri müügiga. Kuid kirikupiltidega kalendri või sillapiltidega üllitise, kuhu võib kirja panna oma kemoteraapia ajad, selle müümise eest saaks vaid ehk ainult hamstrile kargud muretsetud. Nad uurivad turgu ja avastavad, mis päriselt müüb, ning see on aktifoto. Siin kohtuvad kaks maailma, viktoriaanlik maailmapilt, küsimus, kas akt on üldse kunst, kas kehaga äri teha on sobilik. Minu jaoks läbis tervet näidendit ka teatud küsitavus, et kas on sobilik kaasa minna sellega, mis müüb. Samas on tegemist vanemate daamidega, kelles on sügavalt juurdunud veel enesevarjamise ideaalid. Nt tõi üks tegelaskuju näite, et kui ta ema oleks õigel ajal taibanud ja julgenud minna arsti juurde rindu näitama, oleks ta veel alles. Näidend on ka ühiskonnakriitiline. Valehäbis inimesed ei kasuta oma võimeid endale parimal viisil ja takerduvad endasse. Näidati ka pahupoolt. Paljudel naistest tundus olevat juba väljakujunenud alkoholilembus, et oma igavat elu sisustada, muresid uputada või lihtsalt julgust juua. Joodi nii siin kui seal. Küllap siin oli vihje sellele, et korralikult välja elamata elu ongi selline, mis ajab jooma.

Nad lahendavad kalendriidee teostamise väga kavalalt. Naised teevad oma asju nagu tavaliselt, kuid on seejuures alasti, loomulikult viisakas viisil alati, et suurt ju midagi näha polegi. Kalendrist saab aga hitt ning naisteklubi juhi minestuspõhjud. Jää aga hakkab sulama…

Näidend portreteerib erinevaid tegelaskujusid, kes naisteklubis käivad, kes igaüks esindab erinevat naiserolli ja ükski neist pole päris traditsioonilise naiserolliga kattuv. Igaühel on oma lugu. On pastori tütar, kelle isa kodust minema saadab, kuna naine jäi rasedaks. Isa kuulutas armastavat Jumalat, ligimesearmastust, kuid toimib sellele ometi vastupidiselt. Teine on naine, kes on kuulekas ja sõbralik, kuid kelles pole julgust, et oma mehele kohta kätte näidata. Nimelt tema mees petab teda. Kolmas on ülimalt alkolembene ning napi riietumisstiiliga. Tema käib golfiklubis, et natukenegi oma mehega koos olla. Golfiklubis on aga piraajanaised, kes küll kuulutavad üllust ja teevad aga reegleid, samas kui selja taga kutsuvad nad toda naist litsiks. Seega vohab siingi silmakirjalikkus. Samuti on üks aktiivne naine, kes peab väikest poodi, kuid kelle unistus oli kunagi näitlejaks saada. See aga luhtus, sest küllap jäi julgust väheseks. Viimaks asuvadki kõik naised võitlema õige asja eest ja kokku tuleb üks lõpp-lahe lugu. Tegemist on komöödiaga ning naerda saab palju – eelarvamuste üle kindlasti, irooniat on samuti. Samuti on lugu sümboleid tulvil. Samuti on loos natuke või enam religioonikriitikat. Religiooni nähakse enam viktoriaanlikus ja vagatsevas valguses, kuid samuti kohati ka täiesti tõsiseltvõetavana. Paljudel hetkedel lauldakse kristlikke laule, kõige intrigeerivam vist on kalendri lõpupilt, kus kõik on paljad ning laulavad kristlikku jõululaulu. See pani mõtlema. Siin on nii usukriitikat kui usku kaunistavat. Religiooni on mõned võtnud silmakirjatsevalt, kuid samas on õiged väärtused paigas ja need väljenduvad ka mõnedes tegelastes eredalt. Religioon ja väärtused ja usk on kesksed, sest neid maksab veel kritiseerida 🙂 Igal juhul on suurepärane näidend, mis mõjub veel päevi. Samuti oli kohal täismaja. Ju siis arvavad teisedki sama 😀

Külastasin üle pika aja Pärnut! Sõitsin sinna rolleriga. Mitmeid päevi mõtlesin, et tegemist on lauslollusega, kuid mõeldud-tehtud 🙂 Pakkisin end sisse – kampsunid, mitmeid paare sokke, kolm paari pükse, kindaid, kuid kõigest sellest oli veel vähe. Ilmad olid teisipäevaks täiesti külmaks pööranud. Õhus oli -6. Pärast kolme eri maade ilmateadet sain siiski lootust, et sõit on võimalik üle elada. Laenasin naabrilt termost ja asusin teele. Võtsin appi vana tarkuse: kilekotid jalga ning kätte. Siis võisin juba tõepoolest mõelda saunale ratastel. Nüüd on päriselt kevad käes, kui kannatas Pärnusse veereda. Sai Empsu sünnipäeva peetud. Oli mõnus aeg kodus, sai vestelda, valusaid sooni mudida, mõtelda tulevikule ning kassigi harjata. Tekkis mõte tagaaeda paar kuuske istutada müratõkkeks ning lisaks on ju siis jõulude ajalgi miskit võtta.

Neljapäeval oli meil kirikus jällegi piibligrupp. Seekord rääkisime jällegi Paulusest ja Pühast Vaimust ning inimeste Kristuse ihust olemisest. Teemaks oli ka naiste peakatte kandmine läbi aegade. See piibligrupp oli minu jaoks eriliselt huvitav. Ei juhtu just iga päev, kui mind miski Piiblis siiralt üllatab ja kui juttu jagub ikka väga kauaks. Hirmus tore on tundma õppida Pauluse-aegset Kreekat, Pauluse mõtlemist, tema vaateid ja norme, erinevaid tõlgendusvõimalusi.

Reede oli suur. Magasin kaua, seejärel sõitsin Jaani kontserdile. Narva muusikud astusid üles. Lauldi nt Pergolesi “Stabat mater”‘it ja muid sobivaid tükke.

Eile sain veel hakkama sellise teoga, et püüdsin astuda SDE-sse 🙂 Vaatame, ehk läheb õnneks.

Täna siis oli jällegi kirikupäev. Kella 9-st õhtul algas meil proov. Mulle meeldib meie praeguse koori seltskond väga 🙂 Sai nalja, sai tõsiselt laulda. Hiljem toimus teenistus, mis paar hetke tagasi lõppes. Laulsime seekord hästi. Urmas tundus meiega väga rahul olevat.

Täna ristiti meie kirikusse 7 uut liiget, kuus naist ja üks mees, nagu see meil kirikus tavaks on, et naisi on kordi enam kui mehi.

Homme hommikul aga jälle laulma, seekord ka psalme 😛 Igatsen juba tagasi kerkosse 😀

Lisaks on KRISTUS surnuist üles tõusnud!!!

Täna oli oodatust kordi parem päev. On külmetus mind tabanud. Vaatamata sellele suutsime kirikus enam-vähem korralikult esineda, laulda. Meil oli täna ematenor lauljaks, mis tõi mind tagasi mõtte juurde, et mehi tuleb enam kaasata. Läksingi isiklikult ühe bioloogia prof-i juurde, kellest teadsin, et ta hästi laulab ja küsisin, et ehk soovib ta meiega ühineda. Nagu kõik meie mehed, üritab ta kohale jõuda vaid pühapäeviti ja sellest ka täiesti piisab. Pühapäev ongi täiskoosseisu laulupäev ja ühtlasi ka meeste laulupäev. Seega oli ta sellega nõus. Mul on hea meel. Samuti sain nõusse ka inimese, kes seisis bioloogi kõrval – füüsiku, samuti professori. Meil vaikselt kujuneb välja selline akadeemikute koorimoodustis.

Seejärel oli jumalateenistusega ühel pool. Otsustasime Verena ja K-ga Gen-Klubisse minna. Kuna ta on pühapäev ainult mõnikord avatud, siis meil seekord ei vedanud. Ei juhtunud olema see mõnikord. Ka Werner oli täis, samuti Crepp. Lõpuks jõudsime Suudlevatesse Tudengitesse, kus oli suhteliselt rahulik. Nojah, olid ju kõik neis teistes kohvikutes Tegelikult jagus rahvast kõikjale. Rääkisime mitu tundi jutukest, pidasime plaani väärtfilme vaatama minna. Teemasid jagus kauemaks ja päikegi oli heledalt kumamas.

Seejärel kimasin koju ning üritasin kadunud ööd tasa magada. Ei õnnestunudki. Tee viis Väikesesse Vanemuisesse, kus täna näidati “Noore Wertheri kannatusi” Ei olnudki Wagner, hoopis Massenet ja oli samamoodi hiilgav. Jäin rahule. Natuke tugev oli kohati kogu see teos. Oleks soovinus suuremat distantsi. Laul oli minu jaoks teostatud lihtsalt hiilgavalt. Kõige enam meeldis peategelase tenoripartii. Samuti helisesid lihtsalt taevalikult lapsed oma armsa prantsuse keelega.

aprill 2012
E T K N R L P
« märts   mai »
 1
2345678
9101112131415
16171819202122
23242526272829
30  

Enter your email address to subscribe to this blog and receive notifications of new posts by email.

Join 3 other followers

Postituste paremik

wordpress statistics

Blog Stats

  • 58,414 hits