You are currently browsing the tag archive for the ‘demokraatia’ tag.

Demokraatia aluseks on veendumus, et kõik on põhiõigustelt võrdsed. Kodanikel peab olema võrdne võimalus haridusele ja seega võimekus teha iseseisvaid poliitilisi otsuseid, seega suur osa on haridusel.

Teiseks tuleb tagada praktiliselt võimalus, et inimene oleks informeeritud ning tal oleks reaalne võimalus jõuda valimistele, seega, et tal oleks võimalik oma kodanikukohuseid ja -kodanikuvabadusi täita.

Kuulasin hiljuti saksa wdr-i filosoofilist raadiot. Räägiti ühel sotsiaalsetest teemadest ja sellega seotud probleemidest. Jõuti ka tõigani, et demokraatia toimimisel on üheks aluseks igaühe õigus oma kodule. Eesti Vabariik võttis samasisulise harta küll vastu, kuid mitte selle 4. punkti, et inimesel on õigus kodule. Seega pole meil täidetud üht demokraatia põhilisematest võimalikkuse tingimustest. Üks probleem on see, et meil on palju alkohoolikuid, narkomaane, enesehävitajaid, ka kodutuid ning muid inimesi, kes vaid mitte huvi puudumisest ei jõua kunagi oma poliitilise tahte avaldamiseni. Lisaks on paljudel kadunud ka huvi ja lootus oma valikute mõjule poliitiliste tulemuste osas.

Need, keda meie ühiskonna probleemid enam puudutavad, ei jõua tihti valima ega muul viisil oma kodanikuõigusi täitma. Samuti ei jõua valima nt paljud vanurid ja muud inimesed, ka invaliidid, kellest valimiskast on liiga kaugel, vähemalt nende arvates.

Käisin kodus-kodus. Kõigil mu perekonnas on just vastalanud kuul sünnipäev ja seda kõike sai tähistatud. Lisaks käisin eile saunlemas Estonias. Üks tuttav töötab seal ja jäime rääkima lausa mitmeks tunniks. Enamasti oli teemaks seesamune poliitilise situatsiooni puudulikkus, sotsiaalsüsteemi väljaarendamatus, ning lausa ebaõiglus. Juttu tuli meditsiinisüsteemist, kus arstijärjekorrad on kuudepikkused, ja mitte ainult seda. Enamasti on ajad läinud ning uusi aegu veel pole. Seega tegelikkuses mõni inimene ei jõua oma probleemiga KUNAGI arsti juurde, vähemalt kõige karmimatel juhtudel mitte.

Ülejäänud Euroopa kompenseerib ka hambaravi ning ka hambaprobleemidesse surrakse, see pole vaid iluravi. Paljudel on hambad ainus probleem tervisega üldse ning see morjendab paljusid, kes sotsiaalmaksu maksavad ja muidu arstiabi üldse ei vaja. Lisaks rääkisime ka pensionäridest ja töötu-abirahast. Kuidas on nii, et pensionärid peavad 250-euroga toime tulema, samas kui nt pakud asenduskodu mõnele kasulapsele ja saad 650 eurot riigilt kuus. Pensionäridelegi peaks euronõuded peale panema. Lisaks tuleb ette juhuseid, kus pärast tervise tõttu töö kaotamist saad u 100 eurot kuus toetust, SADA eurot kuus ja kui deklaratsiooni esitades tagasisaadav maksutulu ületab selle summa sada eurot, jääb inimene veel selleks kuuks sellest 100-st eurost ka ilma. Samas on seesama inimene aastaid sotsiaalmaksu tasunud, 2% läheb ka töötukassasse. Ta on tõeliselt imestunud, et inimesed veel tänavale ei ole tulnud. Baasturvalisuse puudumine teeb inimesed kurjaks, kiuslikuks, kibestunuks, perspektiivituks, ajab inimesed ka sõltuvusse, kuritegevusse ja loomulikult ka riigist lahkuma, et mitte öelda, põgenema.

Viimaste päevade artiklid nt selle näitleja Lille sulest, kõnena tema suust just sellest ka räägivad. Sellele kõnele on kommentaare tulnud nagu murdu. Mõned osutavad sellele, et avalikku sfääri ei saa juhtida kui ettevõtet, kõikide sotsiaalprobleemide lahenduseks EI OLE ettevõtjaks saamine. Meil on vaja ka õpetajaid, arste, koristajaid, teadlasi jne. Iga töö peab andma palga, mis võimaldab ära elada.

Lille jutust sain ka aru, et minu generatsiooni nimetatakse y-generatsiooniks. See generatsioon ei võtvat avalikkuses eriliselt sõna, poliitikas samuti ei osalevat eriti ning ei olevat eriliselt aktiivne. Samas mainiti, et võetakse sõna küll, kuid kuulajaid polevat, samas on suhtumine, kui ei meeldi, mine ära. Nüüd siis on kunsti esindajad oma sõna öelnud. Teised jälle nimetavad seda aristokraatia kriisiks. Riigimehelikkusest olevat vähe järele jäänud, moraalsusest, juhid näikse olevat kaotanud võime, tahte ja kohustuse vastutada. Tavainimene tunneb, et teda pole vaja. Hea, et üldse töötada tohid, järjekord on ukse taga. Sellise inimest väärtustavas keskkonnas on ju lausa lust töötada, eks ole….?

Meie praegune poliitiline süsteem ei soosi eriti sotsiaalsust, kuid see pole tema taotluski. Lisaks põhineb see ideoloogial, et igaüks on oma õnne sepp, kaasa arvatud siis ka need nõrgemad. Kõik peavad ponnistama, rõhuma efektiivsusele, tootmine peab suurenema ja suurenema. Tegelikult on see vaateviis eilne päev ja täis konflikte. Looduse seisukohalt on mõistlikum jätkusuutlik majandamine. Loodusvarad on varsti omadega otsas  ja hetkel toodetakse tunduvalt enam, kui inimesed vajavad, ainult see toodetu jõuab vähesteni. Kapitalistlikus süsteemis on inimese elu mõte edu, progress, tootlikkus, inimest mõõdetakse numbrites, majandusnäitajates. Kristliku maailmapildiga see kokku eriti ei sobi, juba see iseenese elu sepp olemine on kahtlane, teistest mittesõltumine, individualism. Lisaks on siin probleeme ka demokraatiaga. Demokraatia on enamuse huvi, suurkorporatsioonid on ülalt-alla süsteemid, neid huvitab põhimõtteliselt vaid kasum ja omahuvi. Seal puudub demokraatia, ülevalt öeldakse täpselt, kuidas firmas asjad käivad. Selles plaanis on kapitalism feodalismi jätk, ei muud. Seda viimast mõtet pole ma ise välja mõelnud. Õigustatakse seda rikastumist usinusega ja vaeseid stigmatiseeritakse küll sõltlasteks, küll laiskadesks jne. Tegelikkus on paraku see, et need inimesed, kes nt miljardäri vara pärivad, ei ole selle nimel päevagi tööd teinud, ta lihtsalt on sündinud sinna keskkonda. Börsimaaklerid ei tooda väärtust, samuti pangad mitte, kuid sissetulekud on seal just suurimad. Samuti on rentaalbel praegu rantjeena elada, täiesti avalikult selle kulul, kes väärtusi loob. Suuremates maailmareligioonides on protsendivõtmine olnud keelatud, kuid kapitalism just sellele tugineb. Möödaminnes olgu mainitud, et islamimaad tänu nõudele mitte protsenti võtta võlakriisist ja majanduskriisist suuresti ka pääsesid.

Lisaks see U.N. Luterliku Maailmaliidu konverentsilt saadud tähelepanek, et maailma keskused järjest rikastuvad ja kesksed persoonid selles, ning perifeeria, st ka meie, järjest vaesuvad. Keegi on multimiljonär, suuresti ka tänu kolmandate riikide inimeste ekspluateerimisele, maksuparadiisidele ning seega maksudest kõrvalehoidmisele. Seda kõike kirjeldatakse vaba turumajandusena, mida NÄHTAMATU käsi juhib ja meie liberaalne majandussüsteem toetab taolist elukorraldust täiel määral. Samas, kas me kristlastena saame taolist asja toetada? See on toimumas ka Eestis, kus raha koguneb väid väga väheste kätte ja see suunitlus järjest kasvab. Sotsiaalne keskkond muutub järjest ebastabiilsemaks. Ma nt ei tea, kui palju on töökuse kasvuga tegemist sellel, et riigifirmade juhtide palgad aastal 2000 mälu järgi pea 10-kordistati. Tulemust, et tavatööliste palgad järele tulevad, EI JUHTUNUD. Juhtide palku loomulikult ei langetatud. Paljusid kristlasi kiusatakse selles suures sotsiaalses ebakindluses ja ebakindluses vägivaldselt taga, pastorite perekonnad on tõsises ohus, Lõuna-Ameerikas Argentiinas nt on sarnane poliitiline süsteem nagu meil. Seal on vaesusest tekkinud slummid. See on ka riik, kus hiljuti üks šveitsi abielupaar langes vägistajate küüsi. Politsei ei julge isegi nendesse slummidesse minna. Lõuna-Ameerikas on tapetud nt ka palju jesuiite, ka vastne paavst polnud nt Argentina presidendile kerge taluda. President ei käinud enam tema teenistustel, kuna nüüdne paavst rõhus väga suuresti tollele hiiglaslikule sotsiaalsele ebaõiglusele, mis riigis valitseb, ja Mehhiko sotsiaalsest situatsioonist ei maksa rääkidagi. Ka USA sotsiaalmajanduslik olukord halveneb pidevalt. Nemad on meie poliitilise mudeli kants. Täistöökohaga inimestele antakse kuu alguses juba toidutalongid kätte. Tööinimesed elavad kodutute varjupaikades, sest neil pole piisavalt vahendeid, et omale korterit üürida. On linnu, mille elanikud ei jaksa oma surnuid matta. Öösel toovad nad oma surnud välja, hommikul koristab vastav auto surnud ära ning nad maetakse. Tegelikult on pool USA elanikkonnast vaesuses või ühe palga kaugusel sellest. 1 % inimestest teenib ligi 91% kogu palgast. 1% omab 42% kogu varandusest ja see on juba suur oht demokraatiale. Seda teemat uurib Princtoni Ülikooli professor Cornel West. Järgnev video seletab probleemi olemust ja minu meelest on seal päris mitu probleemi seoses kristliku eluvaatega, seoses inimeste sildistamise, off shore firmadega, maksudest hoidumisega ning raha kantimisega maksuparadiisidesse. Ahjaa, 71% ameeriklastest on ilma ravikindlustuseta. Selline segane jutt siis. Aga mõte on üks: kuidas sobituvad omavahel poliitiline süsteem, mis nii mõnedegi majandusteadlaste arvates suurendab kihistumist, vaesust, kuritegevust, narkomaaniat ning majanduslikku ebavõrdsust, – seega ebaõiglust – kristlusega???

Tavis Smiley ja Cornel West

Meil oli just Tamsalus juhtum, kus noor tüdruk piinati surnuks ning lisaks raiuti tal samavana poiss-sõbra ja tema õe poolt pea otsast (väidetavalt). Meil on sotsiaalhoolekandeasutused, kus lastakse inimene, kes on täielikult teovõimetu, koju jalutama 20 kraadise pakasega ning seda 120 km kaugusele, ilma rahata ja kaardiga, kuhu on x peale joonistatud. Siis on veel sotsiaalasutused, kus väidetavalt vaimselt haigeid naisi seksuaalselt ära kasutatakse. Kas kõige selle põhjuseks on poliitiline süsteem, kus inimesest eriliselt ei hoolita ja sotsiaalvõrgustikku ei arendata või miski muu? 20 aastat on möödunud vabariigi taassünnist ja probleemid on meil valdavalt samad: narkomaania, alkoholism, suur hulk enesetappe, üksikemad, abielude purunemine, meeste alimentidest hoidumine, väga suur hulk inimesi on vaesunud, laste nälg, lisaks on pere olemine tõeline vaesusrisk. See, et pere loomine on vaesusrisk, on paduliberaalses süsteemis pea loogiline. Et ära elada, peavad mõlemad, nii naine kui mees, pidavalt töötama ja ümber õppima ja kohanema. Kuna kõhn riik ei kompenseeri ühe osapoole kodusolemist ja lapsekasvatamist, siis majanduslik langus perekonnas on pea paratamatu, eriti riigis, kes üritab end konkurentsivõimelisena hoida just madalat palgapoliitikat kasutades. Ühe palgaga ei ole võimalik lapsega perel ära elada ning suure töökoormuse korral jääb töölolev vanem lihtsalt lapse arengust kõrvale. Üksikemadest ei maksa üldse rääkida. Nende majanduslik olukord ilma riigi abita on niigi katastroof. Siit küsimus: mida me oleme kristlastena teinud, et seda olukorda parandada? Küsitakse, kas vabamüürlane olla on ok, kui oled nt pastor, aga kas neilt eeldustelt, mis mainitud, on näiteks võimalik toetada paduliberaalset maailmavaadet ja olla samas koherentselt kristlane, ilma sisemiste vastuoludeta? Mida olen mina teinud, et seda olukorda parandada? Ja Sina?

Advertisements

Viimane nädal on kulgenud lugemise ja külaliste vaimus. On saanud mängida ja rääkida. Kassidel on samuti uued maneerid. Fortuna on hakanud enam võimutsema. Nt on ta endale omastanud õiguse esimesena süüa.

Sotsiaalsetest probleemidest on samuti saanud rääkida: nii paljud arvavad, et siin ei saa üldse oma palga eest ära elada. Noogutan siis nendega kaasa. Ega ei ela küll liigagi tihti.

Olen enda jaoks avastanud ühe Saksa filosoofilise raadio. Nii hea on osata ja mõista ühte toredat keelt, mis annab mulle võimaluse mõista paljut, mis meie ühiskonnas pole eriliselt esindatud. Annah Arendt on teemaks ja tema vabadus. Jälle oleme jõudnud kapitalismi kriitikani omal viisil, sund vabaduseks tänapäeval.

Viimasel ajal olen märganud huvitavat tõsiasja. Raske on viimasel ajal hommikuti kirikusse jõuda. Seoses Karviku siiatulemisega on mulle järele sõudnud ka Kieli ajakava, st täielik öine eluviis. Külastan pigem õhtuseid teenistusi. Imeline leid on, et vastavad teenistused on täiesti olemas.

Võimalus osalemiseks poliitikas eeldab põhiõiguste ja kindluse olemasolus. Seega pole poliitilist vabadust, kui inimesel puudub nt elukoht. Kuna meie riik on loobunud sotsiaalse harta mõnest punktist loobunud. Sellest võib järeldada, et meie riik ei taga inimestele täielikku poliitilist vabadust. Niuks, see tuli mulle nüüd üllatusena. Sotsiaalne turvalisus pole meie riigis veel tagatud. Seega mingil tasandil on võimalik öelda, et me pole veel korralik demokraatlik riik.

Leidsin Oudekki Loone sulest igati lugemisväärse artikli.

Võim klaashelmeste eest

Hümn nendelt.

Uurisin nende projekti lähemalt ja see pani mind sügavalt mõtlema.

Ühtne Eesti hümn

Poliitika on tugevalt parendamist vajav nähtus. Läbipaistvusel oleks aeg tulla. Oleks aeg hakata rahval ka oma aju kasutama ning osalema riigi valitsemises suuremal määral. Kõige hullem oli kuulda näitajaid, et mõningate uurimuste põhjal ei küüni me veel demokraatianigi, just seetõttu, kuna rahval on suva. Miks me ei hooli, mis meie rahast saab? Passiivsus ei ole vabas riigis kohane.

Ürituse koduleht. Minu meelest väga oluliselt püstitatud poliitikakriitiline küsimus: KODULEHT

detsember 2017
E T K N R L P
« mai    
 123
45678910
11121314151617
18192021222324
25262728293031

Enter your email address to subscribe to this blog and receive notifications of new posts by email.

Liitu 3 teise tellijaga

wordpress statistics

Blog Stats

  • 58,723 hits