You are currently browsing the tag archive for the ‘teoloogia’ tag.

Öö kulus sellele ja tollele, Vaatasin lõike transseksuaalsusest. Avastasin päris huvitavaid videosid antud teema kohta, meditsiinilisi ülevaateid, kommentaare asjaosalistelt ning päris suuri eelarvamusi asjaga seoses. Näidati vanemate kommentaare või nt naise kommentaare, kui elukaaslasest on saanud naine ja ta on seda eluaeg varjanud teiste eest.

Näide: homofoobne perekond saab teada, et tütar on lesbiline. Lõpuks on tütar otsustanud käima hakata transseksuaaliga, inimesega, kes oli naine ja sai meheks. Alguses oli perekond metsikult vastu, kuid inimest tundma õppides oli neil hea meel, et saab inimestele ikka tütre meest tutvustada ja näe, lesbist tütart ka enam pole.

Mõtlesin natuke ka sellele, millise pilguga teoloogia taolisele nähtusele vaatab. Mis määrab naiseks või meheks olemise? Ehk on esiplaanil hoopis inimene olemine? On ju ka inimesi, kel on nt mehe geenid, kuid naise välimus ja vastupidi või lihtsalt hormonaalsed häired, seega vastandite asemel terve värvigamma. Tekitas mõtlemisainet. Lisaks on mul endalgi selle teemaga kogemusi. Olen ühega koos elanud mõnda aega, tema katsumusi näinud, koolikaaslasi on samuti sest valdkonnast ette tulnud.

Inimsood hägustuvad, rollid samuti. Enam ei saa toetuda soolistele stereotüüpidele, paistab, et jäävad vaid isiksused. Samas, ehk on see isegi hea, kuna igasugused nn kinnismõtted on mingil viisil ebajumala teenimise viisid, vähemalt on võimalik neid Tema kohale asetada, või öelda, et nii on asjad loodud ja jäävad ka nii. Ehk on asjad ja inimesed loodud looduvana, kujunevana ja nii ongi just sel viisil loodud. Ära tabada, kuidas asjad on lõplikult, on igavesti tänamatu amet, mingil viisil Tema rolli võtmine enda kanda. Ehk ei peagi olema lõplikku kindlust ilmalikes asjades, ehk ongi hea, et on alati koht, kuhu kukkuda – TEMA sülle. Ehk on inimkond oma metafüüsiliste maailmavaatesokkidest kinnihoidmisega nad veidi haisema lasknud. Sokke on hea ikka vahetada, varieerida, pesta jne. Ükski sokk pole aga olemuslik, kõiki saab vahetada ja materjalidki muutuvad. Tähtis on lihtsalt, et soe oleks, et saaks kõndida, et kingad ei hüüruks jne, nad abistavad ja mingil viisil kirjeldavad maailma. Tema vaid teab, kuidas on. Meile aga on antud valik, nt kanda talvel villaseid sokke. On mõned asjalikumad asjad, kuid alati saab paremini. Vot selline sokijutt. Mul vist varbad külmetavad 😀

Homme aga jälle tööle. Viimased päevad jooksevad, raamatki rõõmustab enama aja üle. Kulda on kogu loodus täis ning lisaks tegin täna võrriga tiiru. Korjasin paar pähklit ja kavatsen nad meile tagaaeda istutada 😛 Vaatan, mis juhtub 😀 Loodan oravaid näha…

Leuenbergi Konkordia (1973)

Definitsioon:

Leuenbergi Konkordia on lühinimetus “reformeeritud kirikute konkordiale Euroopas”, teoloogilisele seletusele, mis lõppversioonis luterlike, reformeeritud ning muude reformatsiooni kirikute poolt Šveitsis Baseli lähedal Leuenbergis 1973 välja töötati. See lõpetas luteri ja reformeeritud kiriku lõhe ja lõi reformeeritud ja luterliku kiriku mõjutustega kirikute vahele ühtsuse. Konkordia mõistab end kui “evangeeliumi mõistmise üksmeelt”, millele alla kirjutanud kirikud moodustavad osaduse. Selle osaduse all on silmas peetud (4. ptk) “Kirikuosadus selle konkordia järgi tähendab evangeeliumi mõistmise üksmeele alusel osadust sõnas ja sakramendis ning võimalikult suure osaduse loomist maailmas tunnistuse ja teenimise kaudu.” Seega on tegemist ühise tee alguse ja põhjendamise otsusega, milles on kesksel kohal õpetuskõnelused.

2003. aastal muudeti vähetuntud paigaga seotud nimi Evangeelsete Kirikute Osaduseks Euroopas.

Eellugu: konkordia tähendus on nähtav reformatoorsete kirikute võrdluses enne  toimunud arenguid, mis viisid lõpuks konkordia formuleerimiseni. Konfessioonidevaheline dialoog oli pärast aastasadadepikkust oma teed kõndimist oluliselt raskendatud. Kus loodi konfessionaalsed unioonid, siis toimus see ülevalt määratuna, seega maaisandate otsusena. Isegi 1934. aasta Barmeni Teoloogiline Seletus seati juba peatselt konfessionaalsete teoloogiliste erimeelsuste tõttu kahtluse alla. Erinevate reformeeritud kirikute vahel puudus täielik armulauaosadus. Aastatel 1956 – 1960 viidi Maailma Kirikute Nõukogu juures läbi luterlik-reformatoorseid kõnelusi üleeuroopalikul tasandil. Need kõnelused järgisid esmalt traditsioonilisi protseduurireegleid ning väljendasid usuartikleid. Oli selgelt näha, et osaduskonna rajamine sellisel viisil üksikutele läbiarutatud teoloogilistele teemadele tuginedes ei saa reaalselt kunagi võimalikuks.

“They lacked a clearly defined goal and, above all, they had no roots in the life of the churches taking part. They suffered from the Reformation churches’ old malady of expecting joint theological statements to produce far-reaching consequences. Theology as a kind of opus operatum” (lukas vischer).

1963. aastal saabus muutus. Toimus järjekordne kogunemine, seekord Bossey oikumeenilises instituudis. Pandi paika, et tulevikus tuleb rõhk panna konkreetsetele tulemustele ning saavutada teoloogiline konsensus kesksetes erimeelsustes. Tähtsaim oli koosoleku viimane tund. Küsiti, kes on valmis kõnelusi jätkama. Enamus oli ideega päri, kuid Heidelbergi süstemaatilise teoloogia prof Peter Brunner mitte, ta palus end vabandada, soovides üritusele Jumala õnnistust, kuid lisas, et tõeline läbimurre sünnib, kui koostataks konfessioonide ühine tuumtunnistus evangeeliumi mõistmisel. Seega oli LK idee osaliselt omistatav sellele teoloogile. Ta ise pidas sellist lepingut tol hetkel küll võimatuks, kuid kui tekst oli lõpuks koos, nõustus ka tema sellele alla kirutama.

Seda konsensust takistasid nii ajalooliste usutunnistusformuleeringute keerukus kui ka tänapäeva teoloogilised küsimuseasetused. Uus tõuge kõnelustele saadi reformeeritute-luterlaste omavahelistest kõnelustest Saksa Evangeelses Kirikus (1969-1970). Need kõnelused lähtusid CONFESSIO AUGUSTANA 7. artiklist. Seal eristatakse see, mis on kiriku tõelise ühtsuse jaoks  piisav, sellest, mis on selleks HÄDATARVILIK. Piisavana kirikute osaduseks nähti omavahelist nõustumist evangeeliumi õige õpetuse ning  sakramentide pühitsemise osas. Sellest lähtuvana töötati esimesel kogunemisel Leuenbergis 19.-24. septembril 1971 välja reformatoorsete kirikute konkordia visand. Visand koosnes neljast osast: 1. kirjeldatakse tänapäeva kirikukogukonna eeldusi: reformkirikute ühisest horisondist ja uusaegsetest arengutest, mis konfessioone läbivad. 2. Kajastatakse evangeeliumi arusaamu pealkirjaga “Õigeksmõist kui Jumala vaba tahte sõnum” ning seda käsitletakse kuulutuse, ristimise ning armulaua kui õigeksmõistu kujudes. 3. osa võtab kokku peamised reformatsiooniaja vastuolulised teemad: armulaud, kristoloogia ning predestinatsioon ning miks varasemad etteheited teistele kirikutele neis küsimusis enam ei kehti. 4. osas kirjeldatakse samme, mis viivad konkreetse kirikuosaduseni. Visand saadeti kõigile Euroopa reformatoorsetele kirikuile palvega võtta selle suhtes seisukoht. Vastuste najal ja parandusettepanekuid arvestades töötati välja uus konkordia visand.

 Visandist käisid üle ka juriidilised spetsialistid, et välistada situatsioon, kus kirikud hilisemalt konkordia tagasi lükkaksid, kuna see erinevate kirikute õigusega ei sobitu. Nt oli suuri teeneid Olav Lingneril, Berliini ülemkirikunõunikul (Oberkirchenrat)

Teisel reformatoorsete kirikute kokkusaamisel 12.-16. märtsil 1973 töötati visand veelkord üle ja leiti, et teksti edasisel töötlemisel puudub suurem tulu. Konkordia saadeti kirikutele laiali, palvega sellega 30. septembriks 1974 nõustuda. 1974. aasta oktoobri lõpuks olid üle 50 kiriku konkordiaga päri.

Leuenbergi Konkordia sisu ja põhimõtted:

EKOE (‘Evangeelsete Kirikute osadus Euroopas) alusdokumendis, LKs, kirjeldatakse ühist arusaamist evangeeliumist, mille kohast mõistmist olid usupuhastuse isad väljendanud õigeksmõistuõpetuses, ning seda avatakse lähemalt ühenduses evangeeliumi kuulutamise, ristimise ja armulauaga. Selles valguses ületatakse õpetuslikud vastuolud ja hukkamõistmised (nendest tegi ülevaate Marc Lienhart (1971), et kohalolijaid paremini valgustada, milles hukkamõistmine seisnes, kutsuti spetsiaalselt üks ajalugu tundev süstemaatilne teoloog. See oli sürreaalne situatsioon, kuna needmised enam kedagi kohalolnud teoloogidest õieti ei kõnetanud), mis olid reformatsiooniajast saadik kirikuid lahutanud ja osadust takistanud ning kohustades end kirikuosaduse realiseerimisele tunnistuses ja teenimises.  Tuginedes üksmeelele, millele ollakse jõudnud fundamentaalse ja tsentraalse suhtes, evangeeliumi mõistmises, deklareeritakse LKs kirikuteosadust. LK-le allakirjutanud kirikud on üksteisega kantsli- ja armulauaosaduses. Üheskoos ollakse võimelised pidama jumalateenistust. Seega on tegemist eelkõige praktilise osadusega, nimelt jumalateenistusliku osadusega. EKOE rajanemine jumalateenistuses – kantsli- ja armulauaosaduses – väljendab lõppkokkuvõttes veendumust, et see kirikuteosadus rajaneb Jeesuse Kristuse enda kohaolul ja toimimisel. Tema on kiriku alus ja kriteerium. Jaatades seda usupuhastuse radikaalset taasavastust, keskendudes õigeksmõistusõnumile, keskendutakse kolmainu Jumala lepitavale, vabastavale toimimisele Jeesuses Kristuses. See jumalateenistusliku osaduse taasavastamine tegi võimalikuks 450 aastat kestnud luterluse ja reformeeritute kirikulõhe ületamise Euroopas. Erinevusi siiski ei kaotata, vaid need integreeritakse üksmeelde tsentraalsuses. Just selles üksmeeles peaks leidma aset edasine teoloogiline töö e õpetuskõnelused.

Samuti väidab LK, et tegemist ei ole uue usutunnistusega. kirikud jäävad oma tunnistustega seotuks, kuid sellelt positiivselt aluselt, üksmeelelt toimub kaaskirikute jaatamine ja needuste vältimine. Seega on LK puhul tegemist INSTRUMENDIGA, mis võimaldab näha ühtsust erinevuses, hermeneutiline trikk. Seega ka erinevus jääb ning see tingib pidevad õpetuskõnelused, et pingevälja ületada. Juba LK-s on kohad, mis viitavad peamistele õpetusprobleemidele. samuti tuleb jätkuvat teoloogilist ja olevikustavat tööd teha ka ühise arusaama puhul evangeeliumist.

Ühine tõepüüdlus ongi jäänud peamiseks osaduse viisiks konkordiakirikute vahel.

Lisaks õpetuskõnelustele kohustuvad kirikud LKga koostööle tunnistamises ja teenimises kohalikul, regionaalsel ja Euroopa tasandil. Veendumus, et ühiselt ollakse osa ühest ja ainsast Jeesuse Kristuse kirikust, on seotud veendumusega, et kiriku Issand vabastab ja kohustab ühisele teenimisele. Nii on LK kirikuteosaduse teostumise olemuslikeks aspektideks üheskoos kuulutada evangeeliumi ning tegutseda õigluse ja rahu nimel maailmas.

Evangeelsete Kirikute Osadus Euroopas (LK-l põhinev kirikute osadus):

  1. kes kuuluvad: 105 kirikut tervest Euroopast. 1997 astusid kirikute osadusse ka 7 metodisti kirikut. „Gemeinsamen Erklärung zur Kirchengemeinschaft“.
  2. kes ei kuulu: Soome Evangeelne luterlik kirik; Rootsi luterlik kirik, Islandi luterlik kirik. Enamik evangeelsetest vabakirikutest nagu adventistid, baptistid ning mennoniidid, kes praktitseerivad usuristimist, ei võta kirikute osadusest LK alusel osa. Aastatel 2002-4 peeti siiski konsultatsioone Euroopa Baptistide Föderatsiooni ning Euroopa Kirikute Osaduskonna vahel. Eelmisel aastal, seega aastal 2010 allkirjastati nende kahe vahel koostöölepe.[1] Vastavat kõnelust mennoniitide ja adventistidega ei toimunud. Samuti ei allkirjastanud LK-d Saksa Iseseisev Evangeelne Luterlik Kirik (SELK), kuna nende arvates minetati konkordias luterlik armulauakäsitlus. (Selbständige Evangelisch-Lutherische Kirche)
  3. Koostööpartnerid: koostööd tehakse Maailma Kikrikute nõukoguga, Euroopa Kirikute Konverentsiga, Luterliku Maailmaliiduga ning Reformeeritute Maailmaliiduga, anglikaanidega ja Euroopa baptistide föderatsiooniga..
  4. Struktuur: EKOE tähtsaimaks organiks on täiskogu, mis koguneb umbes iga 6 aasta järel nädalaks ajaks ning määrab kindlaks EKOE edasise tegevuse põhijooned, otsustab uute õpetuskõneluste teemad ning valib 13-liikmelise nõukogu (end. täitevkomitee). Nõukogu vastutab täiskogude-vahelise töö eest, seda juhib ning esindab 3-liikmeline presiidium. (Nõukogu tegevust toetab omakorda EKOE kantselei, mida juhib peasekretär.) EKOE on hoidnud kinni põhimõttest, et EKOE paindlikkuse ning liikmeskirikute pädevuste mitte-piiramise tagab organisatoorse ja õigusliku kuju tagasihoidlik väljaarendamine. Seda põhimõtet peetakse jätkuvalt oluliseks. Küll aga on jõutud seisukohale, et EKOE kuju ja kujundamise küsimused nõuavad teadlikku ja intensiivset käsitlemist. Nõnda õpitakse üheskoos uuesti andma ka EKOEs kuju veendumusele, et vabastav evangeelium ei ole vastuolus ühendava ja siduva evangeeliumiga: evangeeliumiga, mis vabastab nõnda, et ühendab ja kohustab ühisele tunnistamisele ja teenimisele. Nt 6. täiskogu n-ö strateegiline tähtsus seisnes asjaolus, et peatähelepanu oli küsimusel, milline peaks olema EKOE kuju, millises suunas tuleks jätkata tema töövormide ja struktuuri kujundamist? Kuidas võiks muutuvas, üha enam kokkukasvavas Euroopas ühendada evangeelsete kirikute (millest enamik on oma maades vähemuskirikute olukorras) hääli, et evangeelium oleks kuuldavam? Kuidas kõlaks evangeelne hääl selgemalt ka oikumeenias? Aga samuti, kuidas olla kuuldavam poliitilistes, sotsiaalsetes, majanduslikes jm küsimustes? Kuidas ühendada oma hääli nõnda, et olla suhtlusvõimeline Euroopa tasandi poliitiliste instantsidega ning nõnda kaasa kujundada Euroopa palet, s.t ju seda ühist ruumi, mis üha enam tingib iga üksiku maa ja kiriku elu. Niisiis, teadlikkus, et Euroopa-mõõde on tänapäeval midagi, mida ükski kirik ei saa oma ülesande vastutustundlikul teostamisel eirata ning küsimus, milliseid potentsiaale selles seoses pakub ja võiks pakkuda EKOE. Nõnda toimusidki aastatel 2002–2005 õpetuskõnelused kahel teemal. Õpetuskõneluste rühmas, mis tegeles «protestantlike kirikute kuju ja kujundamisega muutuvas Euroopas», töötas EELK poolt kaasa õp dr Urmas Petti. Käsitluse all ei olnud seekord niisiis mitte niivõrd klassikaline õpetusküsimus, vaid, toetudes uurimusele «Jeesuse Kristuse kirik, küsiti, kas ja mil määral avaldavad Euroopa transformatsiooniprotsessid mõju kirikute kujule ning iseäranis EKOE kujule. (EELKs toimus ettevalmistumine 6. täiskoguks intensiivselt. Õpetuskõneluste rühmadelt esialgse kuju saanud tekstid olid saadetud kirikutele kommenteerimiseks. EELKs otsustati koostada kommentaar EKOE kuju ja kujundamist käsitleva teksti eelnõule. Piiskoplik nõukogu arutas nimetatud teemat kahel koosolekul, kujundades ja sõnastades oma seisukohad EKOE struktuuri osas.)

         5. Täiskogud ja teemad:

  • 1976 : Sigtuna (Schweden): „Zeugnis und Dienst reformatorischer Kirchen im Europa der Gegenwart“
  • 1981 : Driebergen (Niederlande): „Konkordie und Kirchengemeinschaft reformatorischer Kirchen im Europa der Gegenwart“
  • 1987 : Straßburg (Frankreich): „Konkordie und Ökumene“
  • 1994 : Wien (Österreich): „Wachsende Gemeinschaft in Zeugnis und Dienst – Reformatorische Kirchen in Europa“ Kasvav osadus tunnistamises ja teenimises – reformatoorsed kirikud Euroopas” oli peale dokumenti “Jeesuse Kristuse kirik” oli EELK jaoks mälestusväärne asjaolu tõttu, et EELK-d esindanud äsja peapiiskopiks saanud Jaan Kiivit valiti kirikuosaduste etteotsa, st üheks presiidiumi liikmeks.
  • 2001 : Belfast (Vereinigtes Königreich): „Versöhnte Verschiedenheit – Der Auftrag der evangelischen Kirchen in Europa“ 2001. aastal Belfastis toimus 5. täiskogul, kui juhtmõtteks oli «Lepitatud erinevus – evangeelsete kirikute ülesanne Euroopas», olid EELK delegaatideks Jaan Kiivit ja Randar Tasmuth. Jaan Kiiviti panus kirikuteosaduse töösse jätkus rõhutatud kombel ka selle täiskogu järel. Seekord ühe nõukogu liikme, nimelt Poola luterliku kiriku delegaadi, asemikuna.
  • 2006 : Budapest (Ungarn): „Gemeinschaft gestalten – Evangelisches Profil in Europa“ Budapestis aset leidnud 6. täiskogu juhtmõtteks oli «Osaduse kujundamine – evangeelne profiil Euroopas».
  • 2012 : Florenz (Italien)

        6. Oma väljaanne: Raamatuseerias “Leuenbergi tekstid” avaldatakse alates 1995. aastast Leuenbergi Kirikuosaduse, st EKOE tähtsaid dokumente. Seeläbi on õpetuskõneluste tulemused ning muud dokumendid saadaval nii saksa kui inglise keelsetena. Paljud failid on saadaval pdf-failidena.

(Senini ilmunud asjade päälkirjad: Konsultationen zwischen der Konferenz Europäischer Kirchen (KEK) und der Gemeinschaft Evangelischer Kirchen in Europa (GEKE); Gesetz und Evangelium. Eine Studie, auch im Blick auf die Entscheidungsfindung in ethischen Fragen; Dialog zwischen der Europäischen Baptistischen Föderation (EBF) und der Gemeinschaft Evangelischer Kirchen in Europa (GEKE) zur Lehre und Praxis der Taufe; Konsultation zwischen der Konferenz Europäischer Kirchen (KEK) und der Leuenberger Kirchengemeinschaft (LKG) zur Frage der Ekklesiologie; Kirche-Volk-Staat-Nation, Ein Beitrag zu einem schwierigen Verhältnis; Kirche und Israel, Ein Beitrag der reformatorischen Kirchen Europas zum Verhältnis von Christen und Juden; Das christliche Zeugnis von der Freiheit, Texte und gemeindepädagogische Zugänge zu den Texten; Leuenberg, Meissen und Porvoo, Konsultation zwischen den Kirchen der Leuenberger Kirchengemeinschaft und den an der Meissener Erklärung und der Porvoo-Erklärung beteiligten Kirchen; Evangelische Texte zur ethischen Urteilsfindung; Sakramente, Amt, Ordination; Die Kirche Jesu Christi, Der reformatorische Beitrag zum ökumenischen Dialog über die kirchliche Einheit)

        7. Lisaks on neil hiljuti avaldatud lauluraamat “Armu värvid”

H) Järelmõjud mujal maailmas – peale vanade probleemide hajumisele on konkordial olnud suur kirikuid ühendav ning kokkukasvatav mõju. EKOEga analoogsed kirikuteosadused  on vastu võetud nt Ameerika Ühendriikides («Üksmeele vormel», 1997) ning Lähis- ja Kesk-Idas («Ammani deklaratsioon», 2006), aga sündinud on ka uus faas Luterliku Maailmaliidu ja Reformeeritud Maailmaliidu vahelistes kõnelustes, mille taustaks on EKOE «mudel», mis näitab, et see lootus ei ole olnud alusetu.

Loomulikult jäävad küsitavused: (mõtlemisainet)

Kas kirikute ühendamiseks pole enamat vaja kui õpetuskõnelusi?

Aktuaalsemaks Euroopa terviku kui ühise tegutsemisruumi mõõde. Esile on kerkinud väljakutsed, mis on seotud Euroopa jätkuva kokkukasvamisega, Euroopa Liidu laienemise ja arenemisega.

 How did the agreement come about? What are its strengths and limits? What questions does it leave open and what are the tasks facing the churches participating in the agreement today?

 Miks leidis LK koostamine, kõnelused meedias nii vähe kajastamist? Milleks olid sellele vastu just luterlik kõneluste osapool? (luterlased viitasid, et konkordia peaks veenma oma sisemisest kvaliteedist, nt Loenard Goppelt oli usinalt meedia kaasamise vastu) Baseli kirikus peeti teenistus, kui igasugune press, raadio või televisioon polnud kutsutud.

Kõneluste ja ratifitseerimise käigus tuli ilmseks, et reformeeritud olid dokumendiga kiiremini nõus, luterlased näisid olevat enam huvitatud õpetuslikest üksikasjadest? Miks võis see olla nii?

Mõju Eestis:  Eesti kirjutas Leuenbergi Konkordiale alla 1975. aastal (peapiiskop Alfred Tooming).

On ilmselt tõsi, et evangeelsete kirikute osadus on EELKs ja Eesti avalikkuses laiemalt vähetuntud. Seepärast, kui EELK piiskoplik nõukogu arutas EKOE kuju ja kujundamisega seonduvat, oldi muu hulgas seisukohal, et EKOE vajab jätkuvat tutvustamist nii meie kiriku sees kui ühiskondlikus avalikkuses. Kooselus metodistidega saab EKOE (vähemalt võiks ja peaks saama) kogetavaks ka Eestis. Veel üheks näiteks sellest, kuidas EKOE saab EELK jaoks kogetavaks, on suhe, Kurhessen-Waldecki Evangeelse Kirikuga, kes on üks kolmest EELK partnerkirikust. Suhe selle unieeritud kirikuga on 2001. aastal sõlmitud leppe kohaselt oma teoloogilises iseloomus määratletud just Leuenbergi Konkordiaga. Aga nimetada võiks siinkohal ka mitme EELK koguduse sõprussidemeid evangeelsete kogudustega Saksamaal, mille raamiks on taas EKOE. Üks järjest olulisem «koht», kus EKOE saab kogetavaks EELK liikmete jaoks, on seotud Euroopas ringiliikumisega ning õppimise või töötamise eesmärgil elamisega paikades, kus luterlikke (või ka anglikaani) kirikuid ei ole üldse või ei ole piisavalt lähedal. Selliselt piirkondi on Euroopas päris palju. Niisiis, EKOEs on võimalik Eesti luterlasel täie vastutustundega osaleda nt Kurhessen-Waldecki Evangeelse Kiriku või mõne muu EKOE kiriku koguduseelus, arvestades selle kiriku selget vahekorda EELKga. Sama kehtib aga ka vastupidi. Mujalt Euroopast Eestisse tulnud reformeeritud ja unieeritud kristlastel on võimalik liituda koguduseeluga EELKs. Nõnda on Evangeelsete Kirikute Osadus Euroopas EELKs kindlasti kogetav solidaarsuse kaudu konfessionaalselt lähedaste kirikutega, kes elavad samuti vähemuskirikute keerulistes olukordades. Ühtlasi lisandub aga vastutuse kogemine selle ees, milline on meie ühise eluruumi Euroopa pale. Järjest vähem on võimalik piirduda suhtlemisel ja vahekorra selgitamisel ühe maa ühiskondlike ja poliitiliste institutsioonidega. EKOE kätkeb siin potentsiaali ka EELK jaoks, evangeelsete kirikute häälte kokkukogumise, ühendamise ning Euroopa ruumis kuuldavamalt esitamise osas. Niisiis, EKOE on kogetav ühise tunnistamise ja teenimise kaudu Euroopa avalikkuses, mis üha enam tingib meie elu ka Eestis ja EELKs (vrd nt ELi põhiseaduse preambula ning Jumalale ja kristlusele viitamise küsimust). EKOE kujutab endast ühendatud jõudu ka kõrgetasemelise teoloogilise töö, oleviku diagnostika jne osas. Arvestades inimjõudude piiratust enamikes EKOE kirikutes, on olemasolevate jõudude ühendamise ja üksteise toetamise võimalus kindlasti suur rikkus. Aga ka nn suurte kirikute jaoks on oluline, et tegutsemine oleks ühine ja töösse kaasataks erinevate kogemuste ja taustadega kirikud. Nõnda on EKOEs tähtsal kohal otsida ühises tegevuses tasakaalu väiksemate ja suuremate kirikute vahel, erinevate regioonide kirikute vahel jne. Suurematel kirikutel on süvenenud teadlikkus vajadusest osaduse nimel ennast piirata. Ka nende valmidus selleks on viimastel aastatel kasvanud. Evangeelsete Kirikute Osadus Euroopas väärib imeks nimetamist ning avab enneolematuid võimalusi ka EELK jaoks. Aga see on ühtlasi väljakutse ja vastutus. Ka EELK-le. Nagu öeldud, on EKOE ise kujunemises, see on ruum, kus üheskoos jumalateenistust pühitseda, üheskoos elada ja tegutseda, üheskoos küsida tõe kohta ning üksteist kritiseerida, üheskoos jõuda selgusele EKOE tuleviku osas. Sellest ruumist on võimalik distantseeruda, seda on võimalik aga ka seestpoolt kaasa kujundada.

Kriitika

Konkordia visand ei jäänud vastulauseteta, nimelt konservatiivsete luterlaste poolt. Kriitikud väitsid, et see konkordia olevat minimaalkonsensus, mis usu tunnistamist (luterlikul viisil) piirab ja teiste vanakiriklike usutunnistustega piisavalt ei tegele. Leuenbergi konkordial on selle peale vastata, et õigeksmõistuõpetus ei ole usuartikkel teiste kõrval, vaid keskne mõiste kirikule osaks saanud päästekuulutusest. Nõustumine ei tähenda seega usutunnistuse piiramist dogmaatilisele miinimumile, vaid et õigeksmõistuõpetuse vahendusel saab alles õige evangeelne  õpetus tõeks. Kõik usutunnistuslaused saavad õigeksmõistult oma sisu. Seega saab siin uue kuue ka kirikuosaduse mõiste. Dogmaatilise minimaalsuse asemel rõhutakse võimalikult suurt kogukonda, mis peab oma keskselt kättevõidetud osadust üha uuesti kehtestama. Seega on suund tegevusele, kuna ühendab vaid minimaalne ja tsentraalne. Just seetõttu kuulub konkordiasse kohustus jätkuvateks õpetuskõnelusteks (Leuenberger Konkordie 37). Seega vastandliku dialoogi asemele astub kirikuosaduse keskne ühiste ülesannete väljaselgitamine. Osad loetletud teemadest on juba ka konkordias kirjas (39).

(Nende ülesannete lahendamiseks hakati korraldama täiskogusid. Esimene neist toimus 1976. aastal Sigtunas. Seal organiseeriti Euroopa 4 regiooni õpetusgrupid ning anti soovitusi teemade kohta, mida arutada. Arutletavate probleemide tulemused avaldati kõigile kirikuile ning see andis aluse uuteks täiskogudeks. Täiskogu arutleb õpetusgruppide tulemusi, otsustab nende retseptsiooni üle ning jagab ülesandeid järgnevate õpetusgruppide tarbeks).

 Paar selgitust tekstis ettetulevate mõistete kohta!!!

Als Zwei-Reiche-Lehre fasst die protestantische Theologie verschiedene situationsbezogene Aussagen Martin Luthers über das Verhältnis von Reich Gottes und Welt, Evangelium und Gesetz bzw. Kirche und Staat zusammen. Der Begriff wurde erst im 20. Jahrhundert zur Systematisierung der Theologie Luthers üblich. Da Luther politische Begriffe nicht eindeutig definierte, war in der Forschung lange Zeit strittig, wie weit der Dualismus der „Reiche“ auch die „Regimente“, also die tatsächlichen Machtfaktoren auf Erden betrifft und mitbestimmt. So haben verschiedene Theologen bei Luther eine „Zwei-Regimente-Lehre“ alternativ oder zusätzlich zu den beiden „Reichen“ postuliert.

Lehre von der Königsherrschaft Christi: selle all mõistetakse ühte vormi kahe riigi õpetusest, mis formuleeriti võitluses poliitika ja usu lahutamisest. Üleskutsega järgida Kristuse kutset sooviti tol ajal võidelda natsionaalsotsialistliku juhtimisprintsiibi vastu. Teeb poliitika rangelt usuasjaks, status confessiones. Seega saab on selle teooria järgi printsipiaalselt võimatu eristada oliitikat usust.

Kasutatud kirjandus:

Wenzel Lohff, Die Konkordie reformatorischer Kirchen in Europa: Leuenberger Konkordie”. In: Horst Robert Balz, Gerhard Krause (Hg.): TRE.Studienausgabe.Berlin;New York: de Gruyter – Evang. Verlagswerk. 2000, lk 33-35

 Thomas Andreas Põder, EKOE (ilmunud ajalehes Eesti Kirik, nr 3-5, 17.01.-31.01.2007)

 Rowing in One Boat, John Knox Series no.11 (Geneva: JKIRC, 1999), pp.9-23

 wikipedia.de

 EKOE kodulehekülg

 Lukas Vischer (1998)

PS! Tegemist oli algselt suulise ettekandega. Seega puutuvad refereeringute järel täpsed viited, viited on loetletud vaid nimekirjana

Pilt ka:

Viimaste päevade maamärgid:

täna treisin oma õpilase aju, käisin tööpostil, ajasin juttu, olin vaimustatud õhtulaulust, mille Paul (üks kasvandikke) enne söömist laulis. See koht tekitab tõelise kodu tunde.

Täna sain telefonikõne Saksamaalt. Andsin eile organisatsioonile, mis mind finantseeris, pikema intervjuu. Nüüd oli käes tänausõnade aeg. Olen tänulik, nii olid nemadki 🙂

Eilne päev möödus enamjaolt Elvas. Meil oli paastu- ja palvepäev. Laulsime ülistuslaule. Alguses oli nendega see pisike mure, et ma paljusid laule lihtsalt ei teadnud, olen viimastel aastatel harjunud ka enam teiselaadse repertuaariga. Mõne laulu sõnadki tundusid tõlke käigus oma tähenduse olevat muutnud. Kahati olin teoloogiliselt üllatunud, kui tekste silmitsesin. Aga muusika kiitis Issandat ning lasin tunnetel ja vaimsustatusel end mõnusalt kanda. Arutlesime piiblikohti, palvetasime usinasti ning lõpetuseks hävitasime kogu kaasatoodud toidu. Lühikeseks jäi, see oli ainus probleem ning saun kuulub minu meelest taolise ürituse vaieldamatu lisakomponendina asja juurde. Pääle toidu paastusime eile virisemisest. Tekkis naljakas diskussioon, et kas sõna virisemine võiks tulla sõnast vir (mees ladina keeli)? 😀 Ei usu, aga oleks vahva kuskilt asja kontrollida. Reede oli see päev, kus vend läks tagasi koju ja et uuesti kohaneda, võtsin Carmeni üheks ööks enda juurde 😛 Hää kohanemine oli. Siit asusime koos rongijaama teele. Ärkaminegi kujunes meeldivalt. Lootsin ärgata 8.15, aga millegipärast olin juba enne kaheksat ärgas. Nujah, küllap vilgas päike ja usinalt teed keetev suur äsjapestud kahupea mu meeldivalt äratasid 😛

Meelde tuli see, kuidas vennaga aitasime raekoja platsil küüditatute mälestuseks küünlaid süüdata. Nüüd saab ka sellekohaseid pilte üles riputada.

Hetk tagasi lõpetasin vestluse Krisiga. Rääkisime sotsiaalsest ebavõrdsusest, kodututest, sellest, miks on ebamugav, minul vähemalt, kui nt Saksamaal kodutu mulle oma ajalehte müüb. Minu meelest tekitab selline olukord veidi piinlikkust, ma täpselt ei teagi miks. See oleks nagu sunniviisiline aitamine. Kui inimene aga ei osta seda lehte, oleks ta justkui süüdlane selles, et inimene on kodutu. Minu meelest sarnaneb olukord umbes sellega, kui jehoovatunnistaja tuleb tänaval vastu ning tahab su hinge päästa või sind patust vabastada ning kuningriiki kutsub. Ka sel kohal tekib ebamugavus, nagu keegi ründaks sind veidi. Küllap tekib see ebamugavus seetõttu, et keegi tuleb mingisuguse tõetaotlusega, mis võib su vaateid muuta. Kuskil on väike hirm – äkki peakski aitama, äkki olengi selles kaudselt süüdi, et kodutul kodu pole, ehk ongi jehoovatunnistajal õigus. Küllap saab mingil viisil kõigutatud sisemine rahu, kindlus, et kõik on kontrolli all, tabab ehk ka hirm muutuda, hirm samuti sattuda tänavale, nii palju erinevaid aspekte. Milles olen aga veendunud, on see, et abistamine sellistes olukordades peaks olema vabatahtlik ning mitte sellisel viisil peale sunnitud. Enamusel tekiksid ju süümepiinad, kui näiteks seda ajalehte ei osta, mida nad müüvad. Kui nt mustlane küsib minult raha, siis tajun end samuti veidi rünnatuna, mjah, mustlaste puhul on veel ka ennustamise “lisaboonus” ning see, et keeldumise korral võib tabada mõni needmissõna.

Tegelikult arvan, et sotsiaalsete probleemidega võiks tegeleda ikkagi eelkõige riigi sotsiaalsüsteem. Nt too ajalehesüsteem tundub olevat mulle veidi piiripealne juhtum, natuke ehk ebaeetilinegi, kuna see lisab veelgi juurde kodutute tembeldamisele. Ma ei ole ka kindel, et see väga kodutute naasmist ühiskonda oluliselt parandaks, kuna taoline projeks tundub siiski olevat mingil viisil kerjamise alaliik. Mul oleks nt äärmiselt ebamugav neid ajalehti seal müüa, avalikult koguda sel viisil endale raha. Millegipärast on aga kohati nii, et sotsiaalsüsteemi rahad, paraku nähtavasti ka Saksamaal, ei jõua alati inimesteni, samamoodi ehk informatsioongi, et oleks üldse võimalik abi saada. Loomulikult võib ju olla seegi, et saadud rahast pole erilist abi, kuna see kuu alguses juba ära juuakse või narkootikumidele kulutatakse. Olulisem oleks eelkõige suurendada info jõudmist sihtgrupini, koolituste, psüühilise nõustamise ning jooma- ning narkoravi jõudmine samuti oma pot klientideni, samuti töökoolitused või ka kergemad ning kõigile jõukohased tööprojektid.

Vaatasin selle teemaga seoses ka Eesti Sotsiaalministeeriumi kodulehekülge. Ka meil peaks kõigil olema õigus minimaalsete leutingimuste olemasolule: söök, jook, riided, elukoht. Sellele vaatamata on meil üsna palju kodutuid. Huvitav, mis takistab abi jõudmisel nendeni? Et nad endale kas või riigi kulul väikese elamise, riided, söögi ja natuke sotsiaaltöölaadset tegevust võiksid leida. Saksamaal nt on need 1-euro töökohad.

Sealt sai meie jutt Krisiga tegelikult ka alguse kuna ta ei poolda saksa sotsiaaldemokraate, kuna nad olevat palju nõmedat kokku keeranud. Näitena tõi ta Hartz-4 projekti, mis liitis sotsiaaltoetuste ja töötu-abirahade süsteemi. Mjah, kui üle ühe aasta olev töötu saaks Eestis toetust 359 euri+adekvaatsed eluasemekulud, elatuskulud, lisaks ka tema alaealised pereliikmed, siis oleks selline asi minu meelest Eestis päris suur sotsiaalne garantii, suurim, mis meil eales olnud, kuid sakslased ei ole sellise süsteemiga eriti rahul. Raha vähendati eelevaga võrreldes oluliselt. Probeel on ka see, et kodanik peab tegema riigiga lepingu ning võtma vastu talle pakutud iga legaalse töö. Õnneks on siiski ka piirangud töö pakkumisel, nagu inimväärikus, abielu, liikumisvabadus jne. Kuid sellel seadusel on igal juhul ka päris palju vastaseid. Kris tõi näite, et teoreetiliselt võidaks tööotsijat toetusrahade äravõtmise ähvardamisel sundida nt ka prostitutsiooniks. Prostitutsioon on Saksamaal legaalne. Õnneks need kitsendused siiski mahendavad taolist ärakasutamist. Tegeliult võiks Eesti sellest süsteemist miskit ülegi võtta, sisuda töötu abiraha sellega, et töötu oleks valmis enese harimiseks ning reaalselt tööle minema. See ju ka vähendab seda, et mõned lihtsalt töötuabirahast elatuksid, lisaks lubab väheaktiivsetel ning ehk infopuuduses virelevatel inimestel paremini töö leida, kui see neil endal ei õnnestu. Eks vajadused ole erinevad. Õppisin aga seda, et kõiges ei saa eeskuju võtta USA-st. On hea, kui kõigil on tervisekindlustus ning ligipääs arstiabile ning on ka hea ja turvaline, kui sotsiaalsüsteem tagab reaalselt selle, et keegi ei pea tänavale minema ning nälga surema. Panustan sotsiaalsüsteemi tugevusele. Parim on, et selgus, et Kris on samuti vasakpoolne nagu minagi 😛

 

Täna oli mu selle semestri viimane luterlik missa. Sain kaks laulu täiesti üksi laulda 🙂 Mul on metsikult kahju lahkuda kohast, mida üks osa hingest koduks nimetab. Olen sellesse kohta miskit maha jätnud, kiindunud, omaks saanud. Tulen tagasi 🙂

Missa sai endale uue muusikalise juhi, üsna suhteliselt keerulise ja haritud kirikumuusiku. Tema korraldab juhuslikult ta müstikagrupi tegemisi, on selline pühendunud asjahuviline. Üle Saksamaa ja teisele poole piiregi on tekkinud väikesed müstikagrupid, kes viljelevad Jeesus-palvet. Mul on hea meel, et saan osaleda selles teoloogias altpoolt. Meie praktilise teoloogia professor korraldab üle riigi iganädalasi seminare ning asjahuvilisi on küllaga: erinevad kiriklikud organisatsioonid, kliinikud, hingehoiutöötajad, teoloogid. Tänases müstikagrupis oli nt pea 15 inimest. Parim on, et initsiatiiv koos käia tuleb inimestelt enestelt. Seda ei näe kiriklikus plaanis just üleharu tihedalt. Eelmisel nädalal näitasid nägu nt paar professorit, ülikooli üks kõrgemaid ametnikke oli kohal, muusikapedagoogid, õpetajad jne jne.

Mul tekkis just mõte, et sellised grupid võiksid ju meilgi Eestis koos käia. Ehk elavdaks see veidi meie kiriku jahedat kliimat ning tooks inimeste ellu tagasi igapäevase palvepraktika ning usulised kogemused.

Täna oli mul Hassaniga, ühe muslimist naabriga, religioossetel teemadel kena vestlus. Rääkisime ööklubidest ning alkoholist ning sellest, miks alkoholitarbimine islamis nii ühemõtteliselt keelatud on. Põhjus on lihtne: alkoholijoobes ei suuda inimene end kontrollida, astub enese teadmata vahekorda, on vägivaldne, kahjustab ennast ja teisi. Et piiri ületamist vältida, keelustati alkohol üleüldse.

Rääkisime ka perverssuste tekkest. Hassani arvates on selle põhjus üksildus, see, et inimest ei võeta omaks grupis, kuhu too persoon kuuluda soovib. See olevat enamiku psüühiliste häirete põhjus. Lihtne seletus, kuid minu meelest tabab see märki.

Homme sõidame jällegi Hamburgi poole – jällegi saunamaailma ning veelõbustusparki. Ei ole miskit paremat kui koosveedetud tore päev 🙂

Oli kenakene päev. Sai lugeda, õppida, teoloogilisi arutelusi kuulda, natuke prantsuse keelt õppida.

Homme aga ostlema: toit hakkab otsa saama 😀

Tähtsaim asi on ehk aga see, et järgmisel esmaspäeval saan ühe professoriga kokku, kes vedamise korral on nõus mind juhendama 🙂

Eestpalved selles küsimuses oodatud…

 

Värnik oli hiljuti joobes ning jäi vahele. Inimestel ikka juhtub. Mul on peas kuvand, et sportlane peaks olema eeskuju. On hea, kui terves kehas oleks ka terve vaim, ütleb ladinakeelne vanasõna.

Sellises toonis, nagu Värnik seda tegi, pole kohane ajakirjandusega vestelda, see šokeeris mind täiesti.

Tänane päev oli täis päeva :-D. Seda iseloomustas tihedus. Käisin arsti juures. Pean hakkama igapäevaselt veresuhkruid mõõtma. Ma olen arsti hää tuttav, seega oli ta minuga karmisõnaline. Mina temaga samuti. Viskasin teda puhaste salvrätikutega ning andsin mõnusa müksu rattakiivriga. Raske koorem ikka minu arst olemine 😀

Täna käisin ka seminarkal. Esmaspäeval on vaja ettekanne ette valmistada. Seminar – ülla-ülla – rääkis Jumalast, Kolmainust, Jumala inimlikkusest, Ps 22:2 -st ning muust olulisest.

Kolmainuõpetus on hädavajalik, väljendamaks Jumala inimlikkust ning identifikatsiooni Jeesuse Kristusega.

Eriti popp oli ennetamise mõiste. Jeesus ennetas seadust oma armastava iseenesestmõistetavusega toimides. Kümnepäälik Markuse evangeeliumis ja Jeesuse risti all Jeesuse surres ennetas lausa ülestõusmist ennast.

Lause: Surma muutmine eluks on armastuse olemus. Kes ei armasta, jääb surma. (1 Joh 3,14).

Edasi lippasin lastekodu poole. Täna sain õppida kolme lapsega. Päike säras ning õppimine kulges oodatust palju kiiremini. Saime järjekordselt reformatsioonist rääkida. Kõne alla tuli Felipe II, göörid Madalmaadest ja palju muud. Nali on selles, et sain isegi paljuski targemaks. Lisaks tegelesin oma lemmikvaldkonna – planimeetriaga. Matemaatika on tõeliselt lahe ning meeldib mulle ikka veel.

august 2017
E T K N R L P
« mai    
 123456
78910111213
14151617181920
21222324252627
28293031  

Enter your email address to subscribe to this blog and receive notifications of new posts by email.

Join 3 other followers

Postituste paremik

wordpress statistics

Blog Stats

  • 58,414 hits