You are currently browsing the tag archive for the ‘kassid’ tag.

Kolm päeva järjest olen kinno veerenud, ikka tass kohvi hinge alla ja kultuuri kiibitsema. Olen väga rahul. Kõik kolm filmi on igati kordaläinud vaatamised. Kaks viimast olid niivõrd tundelised, et pool filmist voolasid kõigil pisarad.

Esimene film oli “Anna Karenina” Selle filmiga jäin rahule, eriliselt lavastusliku poolega. Üleminekud, rongi sümbol, liikumise mõte, truuduse mõiste, andestus. Sisulise poolega jäin küll ka rahule, kuid rollide sügavus ei tulnud minu meelest kõige paremini välja ning loo tausta tundmine oli üsnagi vajalik, et asjadest aru saada.

Teine film oli “Jagten”, jaht. See film oli lihtlabaselt lummav, aktuaalne, südamesseminev ning suurepäraselt tehtud. Pääosaline sai rolli eest ka kuldse palmioksa. Lugu rääkis süüst, eelarvamustest, ühiskonnast, vägivallast, ebaõiglusest ja pedofiiliast, sõprusest ning seejuures suutis olla ka Jeesus-film. Lugu rääkis nimelt süütust kannatajast, kes mingil viisil kannab ja kannatab teiste patusust.

Kolmas ja tänane film oli triloogia samuti kandev tegija, “Les miserables”. Tegemist on samuti suurteosega, lisaks suurepärane muusika. Lugu on andestusest, armastusest, kuritööst ja karistusest, lunastusest ning inimlikkusest. Samuti vabadusest, armastusest ja tegelikult lugu Jumalast ja inimloomusest. Lugu on äärmiselt ilus ja valuline. Mees varastas leiva ja sai selle eest karistuseks sunnitöö. Ta põgeneb. Üks ohvitser asub tedas jälitama, uskudes, et pätt jääb pätiks. Peategelane läheb kirikusse ja varastab sealt hõbedat. Pastor andestab talle, päästab ta ning annab talle hõbeda, palvega, et ta kasutaks hõbedat selleks, et ennast kasvatada korralik inimene. Sellega saab alguse meie päätegelase tee Jumala juurde. Temast saab ühe linna pea. Ta päästab ühe õnnetu prostituudi lapse ning teeb kõik selleks, et leida lunastust. Selle ta ka lõpuks leiab ning saab rahus minna oma Issanda juurde. Alles filmi lõpus näivad teised talle selgeks teha suutvat, milline ingel ta tegelikult oli. Tegelikult võib ka sellest loost leida Jeesusfilmi elemente, kuid taolistes lugudes pole selles miskit erilist, eks see suur lugu ole paljude filmide aluseks, lunastuslugu ja pattude eest süü kandmine nimelt, samuti vabadus, mis sellest kõigest armastusest koorub.

Imelised kogemused. Minge kinno 😀

Puhkepäevad said nüüd läbi, eile käisin veel Elsal, meie kaastöölisel külas, tema hobeseid, kasse ja koera vaatamas. Kass Misla on tegija 😀 Nad elavad suurel maaalal ja ema ehitas ja projekteeris ise neile maja. Kassidele on selline karjamaade elu lihtsalt oivaline ja see kumas ka nende olemisest. Kõik nende kassid on tänavalt leitud, lisaks peavad nad ka mõnda leitud kitse. Imelik, et niimoodi on võimalik kitsi leida, mida siis keegi enam ei otsi. Nojah, neid kitsekesi on siin lihtsalt niiii palju, et keegi ei märkagi, kui mõned jalga lasevad. Pärast külaskäiku sõitsin Burgsviki ja teele tuligi üks kuskilt väljapagenud sokuke. Pidin naljaga pooleks kohe Elsa kitsede peale mõtlema.

Täna sai ropult palju sudokusid lahendatud ja natuke ka loetud. Homme aga tööööle 😛

Palju on tegemist olnud ja pole eriliselt viitsinud kirjutada.

Täna käisid külalised kasse vaatamas. Karvikul viskasid sääsed üle. Elu Emajõe ääres on kirev. Eile said sääsevõrgud akende ette, sääsepüünis püüab aga koisid ja sääski tahab ta millegipärast vähe. Karvik muretses voodile sääsevõrgus, nii et elame nüüd baldahhiini all, vähemalt öösi.

Eile ja üleeile käisid mul ema ja vend külas. Oli muhe kokkusaamine, vaatasid Karviku üle, jälgisid kasside vallatlemist ja jäid öösekski. Eks  see võttis harjumist ka, et kassidega ühes toas magada. Hirmus palav oli samuti, kuid aknaid ei saanud sääskede pärast korralikult avada. See tekitaski mõtte sellest, et peaks sääsevõrgud ükskord koju vedama. Eile öösel neid siis paigaldasimegi. Ka ühe mõnusalt odava ventika vedas Karvik koju; ehk siis on suvelgi toas võimalik olla.

Üleeile nägin veel Lea ka ära, jõudsime kiire lauamängu teha, enne kui sugulased sisse sadasid. Hommikul õnnestus veel silmalaseriski käia. Tundub, et oli üks pikk ja toimekas päev.

Kassiseiklusi ka. Bob on meil selline, et kui õue läheb, siis tuleb alati käia tagasi kutsumas. Aega veedab ta küllap mõnes kuuris. Läks siis K jälle kassi sisse laskma. Läheb naabri aknast mööda ja näeb seespool akna laual meie teist kassi Fortunat istumas. Küllap võtab ta kõike siinolevat oma koduna laiendatud tähenduses. Hiljem üritas ta veel teise naabri autosse ka ronida, sellest rääkimata, et ta põhimõtteliselt Uku Masingu endisesse majja tahtis kolida, õigemini küll naabermajja. Istus seal kahe maja vahelisel aial ning aga semutses inimestega. Üks pere jõudis looma juba arstile viia ning saadi teada, et tal on omanik täitsa olemas. Me isegi ei teadnud, et ta kadunud oli, sest iga päev andis loom end kenasti näole, magas kodus ja ronis uuesti mäele 😀 Selline elukas meil siis. Põhjuseks oli väike Lauri, keda Fortuna pole suutnud veel lõplikult omaks võtta. Küll aeg annab arutust. Lauri on hüperaktiivne ja metsikult mänguline. Ta on Bobi endale sõbraks võtnud. Bob aga magab lakkamatult, küllap sellepärast, et ta on Laurile omal viisil isaks saanud ja magamiseülene aeg kulub konkreetsele söömisele ja Lauri kasvatamisele, st temaga mängimisele ja maadlemisele ning võtlemisele. Raske kassielu. Emased ei soovi väikesest midagi teada, ehkki Lyra on ta omaks võtnud ja valvab tema järele, kui nad juhtuvad koos õues olema.

Juba nelja päeva pärast asun minekule, jällegi Rootsimaa poole, kus ootab töö ja puhkus, vaev ja korrapärane eluviis ning metsik loodus, sipelgad ja lauamängud – ning Habermas, mis mind kõikjal saadab.

Täna oli pühapäev. Karvik sai kultuurišoki, Bob lendas õue ning suurost sai tehtud ning idioodid kohatud – seda kõike aga järgnevas.

Magasin teadlikult jumalateenistuse maha, sest öö venis hirmsalt pikale. Imesin kümneid habermas-dokumente endale arvutisse. Väga huvitav on uurida teemat, kus teosed n-o jooksu pealt ilmuvad 😀 Paar raamatut tuleb ka veel tellida, mida raamatukogul pole ja mis küllap on ka liialt spetsiifiline, et seda koheselt muretseda, lisaks tuleb mind huvitav raamat alles aprillis korralikult välja, nii sain vähemalt aru 😀 Seega peab vist hoolega lugema hakkama, muidu kirjutab herr uurimisalune aga edasi ja edasi 😀 Lisaks on huvitav küsimus, kas peaksin uuringutesse kaasama ka kõik ajalehtede artiklid, mis ilmunud. Ligipääs nii mõnedele poliitilistele blätteritele, st lehekestele aga maksab omajagu, nagu ka raamatud, mida e-kujul kuskil pole. Õnneks leidsin siiski, tänu andmebaasidele, nii mõnedki artiklid. Küllap tuleb oma ülemere juhendajaga ühendust võtta. Ehk saksa ülikoolidel on ligipääsuga paremad lood.

Mõtlesime Karvikuga koos miskit teha. Läksime Anne sauna. Ma pole kümme aastat taolises ühissaunas käinud. Enamus asju on säilitatud nõukogude maiguga. Vaid saunaruum on läbinud uuenduskuuri. Pesukausid lebasid igal pool, vihad, vanemad inimesed end mõnusalt küürimas, jalad vees ligunemas, inimesed end vihtlemas. Minus oli täielik kultuurinostalgia ja jäin rahule.

Samal ajal sai Karvik šoki. Esiteks ei saanud ta millestki aru. Ta ei jõudnudki modernse saunaruumini, sest eesruum andis talle korraliku löögi näkku. Ta nägi seal maha sülitavat hambaid pesevat meest, inimesi betoonpinkidel end kasimas, põrandal vee äravooluauke, katkiseid dušše. Ta ei osanud miskit ette võtta, ta ei teadnud, kuidas sellises kohas käitutakse. Seinadel puuduvad ka kellad ning juhatavad sildid, kus nt saunaruum asub. K lääne-eurooplasena on millegi muuga harjunud ja lisaks ei soovinud ta ka üksi kõige selle uudsusega hakkama saada ja nii ta ruumist lahkus. Järgmisel korral kavatseme samas majas väikese sauna võtta, mida ehk K ka nautida suudab.

Mingil hetkel tekkis mul mõte, et turistidele võiks taolist saunakogemust välja pakkuda.

Seejärel sõitsime lähemasse Säästumarketisse, kust muretsesime hulgim kassitoitu. Lausa kolmandik suurostust kulus selle peale. 40-sendiga sai ka üks suur pakk makarone soetatud, kuhu juurde käis kommentaar, et parem ei tahagi teada, kust taolise hinnaga toode pärineb. Ukse taga rääkisid kolm noormeest omavahel, kuidas üks teisega kakles ja kuidas ta tollele inimesele ikka n-ö näkku andis ja oleks tal nuga olnud, siis oleks seda ka kasutanud jne jne. Õllepudel käis ka asja juurde. Seest võttis veidi õõnsaks, samal ajal oli kahju.

Seejärel viis sõit koju. Olime teel rolleriga. Kohati nägime teel kiilasjääd. Oli päris tükk tegemist, et korralikult tasakaalu hoida, kuid see polnudki suurim ohuallikas, nagu välja tuli.

Saabusime just Supilinna, kui nägime teeääres 4-5 inimest. Ma ei tea, mida nad võtnud olid, kuid üks pidas vajalikuks joosta rolleri suunas ning teha huvitavaid häälitsusi. See oleks võinud ju halvasti lõppeda, kuid mu tähelepanu oli täielikult koondunud teeoludele, nii et nende meesolevuste peale ei raatsinud end panustada. Fikseerisin nad ära, katsusin tüübile mitte otsa sõita, kuid seesmiselt oli peal omanäoline ignorants. Tegelikult on see kohutav, kui inimest mingil viisil objektina käsitleda. Ka nendest oli mul kahju. Nad ei teadvustanud endale, et oleksid oma idiootsusega võinud nii ennast kui meid tappa. Pärast küsisin K käest, et kas ta ka neid tähele pani. Ta mõtles ainult, kas tegemist on parem-, vasak- või lihtidiootidega.

Ehk oleks väärtuskasvatus siiski vajalik, kas pole?

Hiljem viskasime veel Bobi välja. Puikles, mis ta puikles, aga singi mõjule vastu ei saanud. Nüüd on tüüp, küllap esimest korda elus, ka õues käinud ja auto allgi istunud. Toas kipub ta vaid tugitoolis magama ja kohalike kassinaiste eest varju otsima ning palju sööma. See kooslus meile väga ei meeldi, sest kõuts kipub nii liialt laisklema. Kõigepealt käisime temaga koos majapeal, kust ta mööda treppi üles-alla vudis. Ka see on hää treening. Täna jõudsime õueskäimiseni. Vaikselt, aga võtab omaks. Minu meelest tolereerivad meie naisedki kõutsi juba paremini ja isegi mängivad temaga. Aega võtab, aga asja saab…

Täna oli Jaani kirikus mentorite koolitus. Tegime endale selgeks, mida me leeritöös selle mõiste all silmas peame, tulime paarile konstruktiivsele ideele, kuidas süsteemi paremini tööle saada. Punkt on lihtne: inimesed, kes kogudusse tulevad, ei leia seal tihti endale paika, neil on kohanemisraskused, lisaks arvamus, et kerkos on mingi põhigrupp ja sinna lisaks inimesi ei võeta. Paraku on ju nii, et leeritatavaid on palju, kuid paigale jäävad vaid mõned. Seda protsenti peaks kindlasti suurendama, kuna nii mõnedki, kes kõrvale jäävad, tunnevad tõrjutust, lisaks ei oska või ei soovi nad küsida või ei pea seda kohaseks. Kuulsime ühe psühholoogi väikest loengut mentoriksolemisest üldse, piiritlesime mõiste täpsemalt, panime paika oma ootused mentoriksolemisele. Lisaks saime 5 minutit harjutada peegeldamist, kuulamist, vestluse juhtimist – seega aktiivset kuulamist. Tunne on, et sellest projektist võib asja saada. Olen rõõmus.

Täna sündis meil vist ime. Otsustasime suusatama minna. Loomulikult võtsime kassid õue kaasa. Ootamatu oli see, et nad tulid Tähtvere rõngale kaasa 😀 Veelgi enam üllatas aga see, et sel ajal, kui meie suusatasime, ei tõtanud kassid tagasi koju, vaid jäid meid ootama, mängisid mööda suusaradu, ronisid väikeseid mände mööda ja kasutasid suusajälgi jalgrajana. Üks kass lippas ühes suusarööpas, teine teises. Tulin mina esimeselt ringilt, ja mida mina näen, kera on tekkinud ühele suusarajale. Lähemale sõites on keral silmad ja sõjamaaling näos. Meie Fortuuna istus suusarööpas ja vaatas mind pineva näoga. Ainult natuke pead ja kaks silmanööpi olid esil. Tüüp üritas end vist Lüüra eest suusarööpasse ära peita 😀 Loomulikult ajasid nad kõik see aeg teineteist taga. Hiljem jalutasime kõik koos koju.

Ei saagi aru, kas “viga” on meis või kassides. Ei teadnud, et kassidega taoline suhtlemine võimalik on. Kassid suhtlesid loomulikult ka omavahel. Kuna Fortuuna on veidi ujedam, siis me kõik kolmekesi üritasime talle veidi julgust süstida, et ta julgeks ikka kogu tee rajale kaasa tulla. Lõpuks saime sellega hakkama. Nüüd kassid vaid põõnavad: nii väsitav oli neile tänane päev.

Nagu tavaliselt, vedasin end kotttooli juurde, et tasuta teatrit vaadata. Tavaliselt pakuvad seda meile meie kassid, kes üksteist taga ajavad, õigemini ajab Lüüra Fortuunat taga ja viimane viskub hirmust tooli või kapi alla või kuhu siis iganes.

Täna aga on asjalood veidi erinevad.

Tõusin täna väga vara, st enne 12-st. Läksime Karvikule perearsti välja vaatama. Hilinesime, seekord vaid ühe minuti, ning asjad said aetud. Kuna ma Karvikut veensin, et Tartus ikka naljalt bussiga ei sõideta, siis läksime jala teele. Kõigepealt Maarjamõisa, seejärel kesklinna. Kesklinnas kohtusin A-ga, kes parajasti M-ga oli kohvetanud. Kuna kassid näitavad ilmseid stressimärke, siis otsustasime Maaülikooli Loomakliinikusse minna. Mõtlesime, et sellest tuleb üks kümne minutine jalutuskäik, kuid loomakliinik oli pargitud päris linnast välja. Ei olnudki nii, et siit trepist üles ja oledki kohal. Mitu kilomeetrit kõmpisime maha. Kuid kohale me jõudsime. Internetist lugesime tootest nimega Feliway, mis peaks kasside stressikäitumist vähendama. Tegemist on elektriseadeldisega, mis kuumuse mõjul paiskab õhku kassihormoonpreparaati, millega kassid tavaliselt rahulolu korral oma lõuaga mööda mööblit ringi sõidavad. Selle seadmega koju jalutasimegi. Teel korjasime veel üles ärakülmunud Lüüra, kes viimased paar tundi oli pidanud õues veetma. Mõtlesime veel, et kas peaks igaks juhuks väikese kirstu tema jaoks kaasa võtma, kuid kass oli parima tervise juures.

Feliway toime oli sekundipealt märgatav. Kassid ajasid rõõmsalt üksteist taga, kuid puudus vägivaldsus. Mõlemad olid ja on senini rõõmsad, usaldavad, ei ole isegi mõelnud selle peale, et miskit peaks kraapima. Fortuuna on sama aktiivne kui Lüüra, enam Fortuuna ei peida end ja mõlemad näivad olevat õnnelikud.

Jah, meelemürgid on ohtlikud, mitte neid kodus järgi proovida 😀 Mingil hetkel tekkis viivuks küsimus, et kas selline hormoonravi võiks olla ebaeetiline, et ehk peaks kass kogu stressi ja omavahelise maadejagamise korralikult läbi kannatama. See mõte kadus pea samal hetkel, kus ta tuli. Praegu jagavad kiisud samamoodi oma maad ära, kuid seda omavahel mängides. Tegelikult hakkasid nad juba eelnevalt vaikselt sõbrunema. Nad võtsid enda valdusesse pesukuivatusresti, mille peale panime eelmiste elanike siiajäetud linad. See nn maja on kassidele suurepärane mängumaa. Üks suur luurekas käib 😀

Lisaks oli täna veel töövestlus, mis kestis umbes pool tundi. Oli siiralt meeldiv. Eks näis, kas minu oskusi vajatakse või mitte. Tegemist oleks õpetajatööga. Oleks tore ka ametialast tööd teha, näha noorust sirgumas.

Üritame kassi aknast hakata tuppa laskma ja kiisutamise peale tuleb nurga tagant välja üks must kõuts, seesama, kes meid ühel korral külastas ning üritab meie kassi asemel tuppa hüpata 😀 Tõin siis meie kiisu hoopis otse õuest sisse. Natukese aja pärast käis kolksatus ja must kass hüppas otse aknasse 😦 Haiget ta loodetavasti ei saanud. Muidu oleks ta korraks sissegi lasknud, kuid meie kiisule poleks see küll sugugi meeldinud. Ta tundub mõningatel hetkedel olevat pisut armukade 😀 Aga see hetk, kus kass lihtsalt aknasse lendas, oli küll nagu mõnest veidrast filmist. Homme jätkame kassiredeli ehitamist ning ühe metsikult suure kapi kokkupanemist samuti.

Eile käisin arsti juures ja sain teada, et mu punased täpid on hoopis viirus ja mitte kassikirbud. Eelarvamused on tihti väga vildakad. Täna jõudis minuni ka kurguvalu ja nohu. Eile arst ka veidi hoiatas selle eest, et ma end ei külmetaks. Küllap käib nende täppide raviga kaasas ka suurem haigestumisoht nt külmetushaigustesse.

Eile otsisin terve Tartu läbi, et leida puust redelit. Ei leidnudki. Asusime seda täna ise meisterdama. Vähemalt müüdi puidumarketis saelaudu. Päris omamoodi oli kolme 2 m-se lauaga rolleriga mööda Tartut ringi vurada. Tuli appi võtta kaablivitsad, et asi toimiks. Samuti kujutasin ette aasiamaid, kus rolleriga veetakse kõike. Hiljuti käis meediast läbi artikkel meis peituvast asiaadist seoses meie poliitilise kriisiga.

Seda postitust kirjutades on juba saabunud uus päev ja seegi on juba lõppemas. Redeliga saime ühele poole, kappki on valmis. Kuna redel toetus pisut alumise naabri õhksoojuspumba karbile, siis kippus redel kuidagi nihkuma. Asetasime redeli natuke karbist eemale ja loodame, et tal enam jalgu alla ei tule.

Eile õhtul jõudsime veel PÖFF-ilegi, ühte vandenõuteooria filmi vaatama. Film seletas kenasti lahti, kuidas taolised teooriad toimivad, mis mõtteskeemid on selle taga jne. Jäin vaadatuga rahule, ehkki sisukust oleks veidi oodanud siiski enam. Mõned kohad olid segased, teised küsitava väärtusega, kohati kumas läbi naiivne asjakäsitlus. Mõned nüansid ei tundunud lihtsalt loomulikuna, vähemalt minu silmale mitte. Homme lähen kahte filmi vaatama, üks Pöffilt ja teine videvikumaastikult, seega vampiirisaaga viimane osa. Ülehomme aga lähen pärast EEÜÜ-d kassiseikusi vaatama, samuti PÖFF-i raames.

Täna said korda ka jõuludega seotud plaanid, panime enam-vähem sõidugraafiku kokku. Jällegi sõidame Saksamaale, külla Kristjani emale, seejärel isale ning aastavahetuse veedame jällegi kloostris, Schwanbergis, minu ei tea mitmendas kodupaigas.

Täna oli mingil lõdval viisil täiesti tõsine tööpäev. Isegi pind õnnestus kätte soetada.

Kavas oli kõikide vetsude peegelsiledaks hõõrumine ning kõige eemaldamine, mis seal kunagi võis mustust meenutada. Õhtupoole sain hiilgava töö osaliseks – poleerisin toidunõusid ja söögiriistu. Nüüd näevad kõik lusikad välja, nagu nad oleksid eile poest tulnud. Kaaslane lõi veel teisedki vetsud särama ja seda sõna otseses mõttes. Meil on siin saare kõige puhtamad vetsud ja ma arvan, et ma isegi ei liialda.

C sai täna paari hea killuga hakkama. Nt ütles ta et päike on tagasi välja tulnud ja mitte tütar (sun is back, and not a daughter) 😀

Mnja, kõik, st kogu köök rääkis täna Dallase seriaalsit, mille uued osad siin just levisse lasti. Küllap tõttasid kõik seda koju vaatama.

Ahjaaa…leidsime hommikul väikese nahkhiire ja loomulikult adopteerisin ta kohe. Oli teine end kuhugi vastu puruks lennanud ning tilkus natuke veel verdki. Panin ta ühe taime külge rippuma, mis juhtus paraku nõges olema 😀 Pakkusin talle veel kärbest, kuid tüüp oli magama jäänud. Hiljem hakkas padukat sadama ning tüüp ärkas uuesti üles. Viisin ta peopesas (küll kinnastega) varjulisse kohta põõnama (st rippuma ühe köie külge, kust hiljem oli ta maja alla varjule roninud). Loodan, et tollest armsast loomast saab veel eluloom.

Äsja vaatasin lõvilahkamise filmi. Lõvi ja tiiger on üks ja seesama loom, no vaata kui tore 😛 Sain neist võrratutest loomadest palju teada, kuidas möirgamine tekib ja muud taolist. Big Cat Rescue oli allikaks ja viitajaks.

Mina sain seda täna teada ja enam näppu ei viska.

Meil oli antropoloogia loeng. Kõigepealt oli teemaks kultuurimüüdid…nt väitvat Alex Lepajõe, et monogaamsus noores eas polevat võimalik…mehed kohe peavad olema lõdva püksikummiga…Või siis nt et naised olevatki natuke rumalamad…kodusemad, vaiksemad jne….Need on kultuurimüüdid, mis annavad meie ühiskonnale muutumatuse illusiooni… Seega ütles Alex tegelikult peamiselt seda, et te peate mind võtma nagu ma olen…nii ma olen ja ma olen mustermees… 😀 Ma isiklikult olen näinud ka teistsuguseid mehi.

Seega saab siin teha sotsiaal-konstruktivistlikku kriitikat…tegelikult vaadates nii ei ole…Oma tegevusega me tihti põlistame müüte ning see annabki neile sotsiaalse faktilisuse. On olnud väga erinevaid arusaamu…

Arvamus muslimitest… neil puuduvat armastusabielu…tegelikult leidub neil siiski kõike, kui on miskit, mis  jääb samaks, nimelt koraani tähtsakspidamine, oma elu modelleerimine prohvet Muhamedi järgi. Nt kaunimat luulet veinist on kirjutanud keskaegsed islamiusulised…

Vaade maailmale, millel on kolm või enam viisi:

Kõik inimesed on 100% sarnased – objektivistlik vaade…loodusteadused…kas on vahet, kes anatoomiaõpikule poseeris? Inimene saab loodust vaid natuke manipuleerida.

100% erinevad – kellest mõtlen, kui ütlen “mina” – äravahetamatu subjektiivsuse maailma – elulugu.

50-50 meie kultuur – “sotsiaalse” gruppide poolt jagatud “arusaamad”

Vihmavarju mõiste – igasugune teadmine on lokaalne…teadmine on see, mis sünnib tõlgendaja peas…tõe küsimus on teisel tasandil..tähtis on subjektiivne tõde… Seega võib öelda, et nii teaduslik tõde kui pärismaalase tõde on ses mõttes sama väärtusega, kuna mõlemad on teadmise kandjatele sama tõesed (Malina vihmavari).

Seetõttu on paljude loodusteaduste jaoks sõna postmodernism tabu, lausa punase rätiku näitamine härjale.

Veel sain teada, et meie ühiskonna ja aja poolt on tihti meile ette antud ka tunded, mida peame tundma. Nt veel 17. sajandil mõisteti lõbustusi veel muuseas ka selliselt. Korra aastas toimus suur pidu, mille käigus tehti hiiglaslik tuleriit ning sinna visati kotid elustate kassidega. Kui kassid põlesid, oli rahval hästi lõbus…. ükskord rebased, siis oli veelgi lõbusam. Meile on selline asi täiesti vastuvõetamatu.

Veel arutasime kurikuulsat Jefta tütre lugu – tüdruk oli selles loos kuulekuse etalon – iisraeli tütred kiidavad teda… meil võimatu aru saada…

Miks Jefta tütar kaheks kuuks üksindusse läks oma neitsipõlve taga nutma?…usuproov?…et kas Jumal tõesti tahab teda ohvriks?…nuttis oma neitsipõlve taga…ei olnud õnnelik, et jääb neitsiks. Seega sel ajal neitsilikkust iseeneses ei kummardatud.

Jefta tütre lugu on ainuke koht Piiblis, kus inimohver selgelt võetakse vastu…Iisaki ohverdust ei võetud vastu…

Ka selle looga kinnitatakse kehtivat korda, peremudelit. Peamine mõte on aga siiski: ära anna lubadusi, mida Sul hiljem raske pidada. Reeglina tulevad majast esimesena välja loomad, seda pidas küllap Jefta silmas, kui oma lubaduse andis, kuid majast väljud ta oma tütar esimesena.

Majaplaan tolles ajas: kaks tuba ja loomad elavad ka koos… sõim ongi puhtaim koht ja sinna lapsed üldjuhul pandigi. Seega saab kõrvalise märkusena Jeesuse kohta öelda, et küllap keegi perekond võttis nad Jeruusalemmas vastu. Jeesusel vedas seega oma kohaga sõimes… 😀

Jõuame peateemani postituses:

Vahemeremaades oli levinud kurja silma uskumus (ka meil kohati): selle vastu aitabki seesamune näpuviskamine mano coruto – peeniselehvitamine. Enamasti tegid kurja silma naised, eriti võõrad naisterahvad. Näitad naisele PEENIST. Tema tähelepanu on siis suurel peenisel. Siis ei saa ta sind kurja silmaga mõjutada. Võõras, kuri silm näeb kaunist ja kadestab seda, selle soovi kaudu väljendub neg energia, mis rikub. Nüüd siis teame, mis hevimeestel plaanis ja meeles mõldub, kui näppe viskavad 😀

Kurtidel tähendab seesama viibe – I love You – mano coruto…

Ning lõpetuseks pidavat araabiamaailmas kõik keerlema seksi ümber 😀 (vähemalt mingist aspektist vaadelduna). Tõde selgub järgmisel nädalal.

Muidu oli päev täis päeva, muusikat, palvust, seega gregoriaani.

Tänase päeva TÄNU kuulub Martin U-le, selle eest, et ta mul suure pinnu jalast tõmbas, mille kerkos endale õnnestus sisse haakida.

Teine suurem uudis on see, et sain endale uue naabri.

Homme kavas ujumine, lauluproov ning perearsti jahtimine 😀

Jefta tütre ohverdamise lugu (Piibel)

Tõepoolest, oligi. Igakuised kõhuvalupäevad tulevad tihti päeval, kui seda ei oota. Tuli ta siis tänagi, sundis mind pooleks päevaks voodisse jääma ning teise poole päevast lugema, ei valu pärast ma nüüd küll lugema ei pidanud, pigem ikka seetõttu, et kõhuvalu tõttu oli ennelõunal lugemine oluliselt piiratud. Nüüd on selle toiminguga ühel pool, nii valu kui lugemisega 🙂 Mõtsi, et peaks midagi selle valu suhtes ette võtma. Võtangi ning lähen ja külastan perearsti.

Millekski jäi siiski veel aega. Paar tundi rääkisin Kristjaniga ning lausa kolm tundi Leaga. Kuulsin külauudiseid, sain teada, et ilma minuta on Kielis elu igav 😀 Kahju, kuid loomulikult kuskiltpoolt ka veidi meelitav. Seejärel sain veel teada, et kassidele meeldib Kristjan, minu meelest väga hea tunnustus, et see mees mulle sobib. Seega on tegu hea inimesega 🙂 (või oli kassidel kehv maitse :-D). Öösel sain Saksamaalt veel kummalise kirja, pihtimuse omamoodi. Tuleb jõudu mööda asuda siis teiste suheteasjusse selgust tooma ja seda seekord interneti teepäevaku kujul. Meil oli selle inimesega kombeks kord nädalas teed juua, lobiseda ning sõbruneda.

Sinnajuurde inimlikke inimesi: käisime just uisutamas. Jäin väga rahule. Inimesi oli meeldivalt vähe ja lasti kohati ooperimuusikat. Esimest korda elus sain MUUSIKASSE uisutada. Pidamine oli samuti hea. Alguses lõid jalad tuld, kuna uisud pigistasid, kuid vahetanud uisud numbri võrra suuremate vastu, edenes sõitmine jõudsasti. Tegin oma esimesed sammud tagurpidisõidus.

Täna küpsetasin ka oma elu esimese korraliku pitsa. Taigna tegime kohupiimaga, seetõttu oli asi veidi harjumatu, kuid maitses siiski suurepäraselt. Ei tohi unustada mozzarella juustu ja minu puhul ananassi, siis edeneb kõik 🙂

juuni 2017
E T K N R L P
« mai    
 1234
567891011
12131415161718
19202122232425
2627282930  

Enter your email address to subscribe to this blog and receive notifications of new posts by email.

Join 3 other followers

wordpress statistics

Blog Stats

  • 58,288 hits