You are currently browsing the monthly archive for juuli 2009.

Üks lingike Liisalt Sommargospeli kohta. Imearmas!

Täna oli unine päev. Magasin, lugesin, magasin, panin puzzlet kokku… ja homme tööle 😀

 

Kodustun Gotlandil üha enam 😀 Olen juba muideks ka rassi vahetamaks – veidi negriidsemaks. Täna käisime ratastega Hemses – kokku 80 km. Tunnen end juba misiganesjõustiklasena 😀 Eile öösi panime 4-ni puzzlet kokku. Alles hetk tagasi lõpetasime – loomulikult kena unepausiga. Õhtu lõppes Hamras kontsertjumalateenistusega. Olen täiesti sisse võtud sealsest pastorist, kes pole tegelikult enam esimeses nooruses. Tema vaim on see-eest ilus. Kristin ütles, et on tema pärast nõus täiesti religiooni vahetama ja end ristida laskma 😀 – kohe nii kõva mees on. Gospelürituse tase oli viimase peal. Nii suurt rahvaüritust pole enam pikka aega näinud. Terve Lõuna-Gotland oli end kohale vedanud. Üks meiegi kokk oli end gospelkoori ära mahutanud. Kohal oli loomulikult ka meie pastor.

Lugu: mehel on laulatus. Laulatuse üks osa on talvekirikus, mis on jääst. Mees siis kenasti koorib püksid veidi üles. Kätte jõuab laulatuse hetk ning püksid on ikka veel üleval. Samal ajal toimub kirikus hoogsalt liturgilisi muutusi. Pastor asub teenistust läbi viima. Kõigepealt sõnab ta mehele, et ta oma püksid alla laseks. Mees küsib: “kuidas palun?” Nii kordub mitmel korral. Mehike on kohmetuses ning  ütleb: “Teeme vana korra järgi, teeme vana korra järgi!” 😀 Selline lugu siis pastorifolklooris. Pidavat olema tõestisündinud lugu.

Täna Hemses nägime apteegi juures kassi, sellist kollast ja sõbralikku. Temaga kulus pea pool ajast. Näis teine isegi eesti keelt mõistvat. Igati arukas kõuts tundus. Muhe kui haigla oma kassi peab. Väga hea teraapia. Kätekreem üles korjatus, sõitsime edasi. Hemses on ikka palju teha. Seal on nt tore vanakraamipood, kust võib leida enam-vähem kõike. Kaltsukas on ka lahe. Pärast sinna sukeldumist läksime sööma – restosse, mida juhib üks prantsuse perekond. Eelmisel aastal hakatigi eestlastega just prantsuse keeles rääkima. Oma pikal teel linna oli kõht metsikult tühjaks läinud. Käisime läbi teel olevad paar linnust, käputäie kirikuid ning ka ungarlasest keraamiku maja, kus suure huviga kruuse piilusime. Parim ehk sellel teekonnal pääle kassi oli antikvariaat, mida samuti vaatlesime. Seal oli üks imeline klaver 19. sajandist sattunud. Ta nägi lihtsalt selline välja, et selle taga ja paistel on paslik vaid nurruda.

Homme on veel üks vaba päev. Jumalik!

Herren välsigne er och bevare er.
Herren låte sitt ansikte lysa över er
och vare er nådig.
Herren vände sitt ansikte
till er och give er frid.
I Faderns, Sonens och den heliga Andens namn.
Amen.

Olen pea-aegu et naissoost Herakles. Kõigepealt töötasime 7 tunnikest, seejärel sõitsime Fidesse, mis edasi-tagasi teeb kokku 32 km. Iga päevaga tajun üha enam, et musklid paisuvad, karv läigib ja muud sarnast. Missa täna oli oivaline. Pastor oli nii vaimne, et võttis keelt mõistmatagi jalust n~rgaks. Sain selgeks, et järgmine keel on svenska, viimse sõnani tahaks seda kohe osata. Vaatame, mis tuleb. Pastorit loodan suve jooksul veel korduvalt näha.

Pärast kirikut tuleb ikka kõrtsis ka ära käia. Käisime meiegi, kuulasime kohalikke keni meeshääli ning jõime klaasikese vett ning lahjat siidrit. Päev oli täiuslik. Issandale olgu kiitus ja tänu, igavesti! Aamen! Ai e rangi e! 😀

Homme tööle ja siis veel tööle ning seejärel Hemsesse ratastega, palverännakule, peatustega igas kirikus.

 

Minu repertuaar 😀

Klassika:

(PS! Video on nõme) – Tervitustega ja armastusega Jelenale!

Täna olime 4 tundi rannas. Olen sokolaadikarva. Leidsime sellise ääretult mõnusa põõsataguse väikeste kasepoegadega, mis kenasti tuult varjutas. Kütkestav kogemus.

Õhtul soovisin vabaõhu jumalateenistusele Sundrasse minna. Tuli siiski välja, et Sundra kiriku juures seda teenistust polnud ning too vaba õhk oli kuskil lähikonnas, paraku saare niivõrd kaardistamata osas, et vaid kohalik folkloor seda veel teab, kusa vana ja püha teenistuskoht end peitis. Otsima me kohta jäimegi. Jõudsime välja saare lõunatippu Hoburgenis. Meil oli see-eest hää võimalus nautida päikeseloojangut, kohalikke mehi, kellega sai rääkida ning pääle selle tikreid.

Homme on Fides missa. Nimi on juba paljulubav, kas pole?

Kui keegi teab, mis vahe on tikril ja karusmarjal, kui seda vahet on, siis võiks selle kirja panna 🙂

Täna olin kodus – terve päeva. Meeldiv! Õhtu hakul läksime siiski kohalikku sadamasse ühte armsasse laguuni ujuma ning veidi veini jooma.

Õhtu lõppes kamina ees ja arutledes selle üle, kes võiks olla Uku Masingu vaimne mantlipärija – kosmopoliit. Mis teie arvate? Tehke oma pakkumine? Meil käis Toomas Paul mõttest läbi, Vello Salo ja mõned veel.

Armas oli see, kui Uku ühel hetkel Vatikanis kelleltki kardialilt, kes käes soe leib oli, ladina keeles päris, kust ta sooja leiva sai. Kardinal oli üllatunud, kuna mitte keegi pole temalt varem pärinud, midagi niisugust, ladina keeles.

Tunnen siin olles suurt vabadust, eriti laguunis olles, päikese loojangut nautides, kuid isegi siis, kui pean töötama. On millegipoolest suur vabadus, kui sind usaldatakase ning armastatakse ning mis peamine, sa oled millekski oluline, vajalik ning armastatud, kuulumas ühte, kindlasse kollektiivi. Jumalale olgu kiitus ja tänu!

Midagi minulikku – 😀

PS! Raamat, mida loen, on enam kui imeline 🙂

Marleen sai kauaoodatud pokaalid – 100 kr tükk 😀 Grötlingbos käis ta neid kolm korda küsimas – tulutult. Ungarlasest keraamik ei olnud nõus müüma. Nüüd ta siiski müüs. Marleen käis täna Hemses. Peatus ta igas kirikus, kuulas seejuures isegi kontserti ning vahepeal oli sunnitet isegi tagasi sõitma, kuna rahakott jäi ühte kirikusse ripakile. Kõik lõppes siiski imeliselt ning koju ta jõudis, kena veini ning uhiuute pokaalidega, mis näevad välja nagu nad oleksid keskajast välja astunud.

Laua ääres kuuldud naljadest oli muhe see, et Marleen mõtles täna Darwini peale. Nimelt puudus saartel, mida Darwin uuris, jäätumise võimalus ning tal tekkis küsimus, kuidas pääsesid loomad saartele. Mjah, ühel hetkel ta siis arutles veidi ning ütles. On üks mollusk, ootad veidi, hästi kannatlikult, ning kord saad suure ootamise pääle tubli lehma 😀

Kokku sõitis Marleen oma 90 km. Meie kavatseme sarnase reisi ette võtta homme. Loodame siis taganttuule pääle.

Meie enda tänane päev oli töine, kuid ometi meeldiv. Meie tööandjad hindavad meid siiralt, vähemalt see on tänane kogemus. Viimasel ajal saame näiteks iga päev erandkorras ka kell 16 lisapause teha. Täna toodi meile õhtul isegi tubliduse eest veel hunnik traditsioonilist maasikakooki kööki. Selle söömine oli lust kuubis. Täna oli kuiva töö peal, seega keemiast eemal. Tegin 12 voodit ning mis parim, selg ei andnud üldsegi erilisel viisil tunda. Üksi olin sunnitud tegema ka Soprunda, st hiigelsuurte prügikastide vedu suurtesse konteineridesse – iga kott max 40 kg. Tunnen end jällegi nagu raskejõustiklane. Samal ajal köögis oli lahti meeletu möll. Ilusa ilma puhul oli siia kokku vedinud mitusada praenõutajat. Ja keegi pidi ju ometi neid inimesi ka teenindama. Viimasel ajal tunnen end täiesti köögispetsina. Eile koorisin nt sibulaid. Saladuskatte all olgu öeldud, et olen seda Kuremäel pisut õppinud. Kiirus oli mul siis selline, et pääkokk Martina vaatas kella ning tundus olevat siiralt üllatunud. Rootslased on uimerdised, paraku. Nõudepesus võime end samuti hiilgavalt tunda. Meil on siin poiss, kes päeva ajal nõude eest vastutab. Mulle oli ta kella 16 jätnud sellise hunniku nõusid, et ülemus oli sunnitud talle täna märkuse tegema. Me Kristiniga suutsime hunniku likvideerida 10 minutiga. Veider erinevus. Töö pole ju ometi keeruline. Tegelikult käivad jutud, et kohalikud ei saavat selle tööga siin üldse hakkama, vähemalt mitte sellise tempo juures, nagu meie väike kollektiiv. Küsisin siis ülemuselt ka muhelemisi, et milles asi. Ta nentis naljaga, et rootslastel olevat pisemad kondid. Selle peale osutasin Kristinile, ning kerge irooniailmega nentisin, et ta ju kaalub kõigest 45 kg 😀 Viikingite edev jura, see on küllap adekvaatne hinnang. Järgmine aasta võtavad nad ehk hiinlased, nemad ju veel pisemad, seega sitkemad 😀

Tol korral, kus eelnev vestlus aset leidis, oli veel teinegi nali, ülemuselt seekord. Neid oli probleem sumomaadlejatega, kes siin ööelu elasid. Calle nentis naeru pidades, et nende voodid on ehitatud normaalsetele inimestele, mitte raskekaalu sumodele. Mulle siis tuli kohe üks teine raskekaallane meelde.

Ma näen välja, kui emane RK. Täna kogesin seda taas. Sõin meritähtpuuvilja ning vestlus läks sarnasuse teemale. Üks mu sõbranna kõnetab mind aeg-ajalt R-na 😀 Irw… Mind nähes tundis Marleen ära, et teab samuti R-i. Maailm on täis kokkusattumusi. See on elu 😀

Homme pikk päev, täna veel pesema 😀

Töötasin, 11 tundi, nagu alati. Seekord lihased väga ei karjunudki, nurrusid ainult. Homme jälle töö ning siis paar päevakest puhkust.

Mulle meeldib see koht. Mind hakatakse juba omaks võtma. Ilmnevad erinevad suhestumised, sootsiumimängud. Siin on valla kui omaette maailm, võimalus piiluda rootsaste hingeellu. Loodame siinsele Issanda õnnistust.

Eile kuulsin, et siin ei pidavat rootslased, vähemalt selle töö puhul, mida meie teeme, vastu. Huvitav, kas võtta seda komplimendina oma keha sisemise ehituse kohta.

Meil on jälle uued naabrid – astrofüüsika doktor seekord oma lastega. Väljast paistab kena pisike saksa naine, kuid seest… Siia sattub ikka INIMESI.

Laus pidi olema 8-kandiga kirik. Me leidsime kaheksast kandist tervelt 4 😀 Leidsime ka vanaaegse saksa kultuuriruumi linnuse, mis hiljem oli saanud kohaliku preestri aiaks. Peatusime ka Hemses, kust sain uusi sokke. Käisime häälega. Peale võtsid meid täiesti tavalised ja kohalikud inimesed. Teeme tutvusi. Üks tütarlaps nt on suur suusahuviline ning andunud kelner kuskil restos. Teine, kes meid pääle võttis, tuli perekonna festivalile. Ta teadis eestlastest imelikult palju rääkida. Huvitav oli kuulda seda, et Lätist ja Leedust inimesi siin ei leiduvat – vähemalt mitte nii palju. Rootslastele eestlased meeldivad. Köögis on meil muide rullnoksid, ehkki haritud, teevad sellist natuke ebatsensuurset nalja – enda meelest on nad vist jube naljakad 😀 Nüüd ramsiruumi 😀

Paar pilti ka

Hoburgenis

Hoburgenis

Pärast lõunasööki põrutasime Hoburgenisse, mis on maailmas ja eriti Rootsis tuntud oma kivide poolest. Nt: eelmisel aastal saabus sinna hunnik Eesti vanuritest turiste – mingi marketi pisikeste kottidega – käiakive korjama. Need on juba ka minu poolt proovitud ning otsustasin sõpradelegi hunniku, st käputäie kiva kaasa korjata. Kivi sai ka ühe 😀

Koht oli pääle kividegi imeline. Lained olid justkui ookeanist, murdusid võimsalt ja valgel harjul. Rannikut katab võimas pankrannik. Seal leidub erinevaid kivimeid. Kõige paeluvam vahest oli 10 meetri kõrgusel lasuv korallikiht. Alumine kiht aga oli käiakivi kiht. Kraapisin ühte kivvi ka R-i nime. Paari päevaga on see paraku uhutud. Enda arvates sai seda tehtud maailma suurimasse käiakivisse. Sobis ju ometi tema nimega. Kriss lisas, et huvitav, mida inimene võiks tunda, kui teaks, et tema nimi kusagil Põhja-Euroopa südames kirjutet lebab. Avastasime ka kohaliku resto, kus ennemuiste töötas meie praegune perenaine. Ülla-ülla, kuid resti funktsioneerib Hoburgenis täpselt samal viisil kui Holmhälleris – seega ladusalt. Üks erinevus siiski on – toaletid ei läigi 😀

Sinna sõites lootsin lõdvestust, kuid otsustasime need 14 kilomeetrit läbida randapidi, seega osaliselt luidetes. Senini tunnen veidi, kuidas jalad malbelt surisevad – treeningust loomulikult. Terve tee sinna saatis meid paraku vastutuul. Tagasitee see-eest oli üks äraütlemata suur lullilöömine. Tuul oli tagant, väntama pea-aegu et ei pidanud, majad olid samuti imelised, rikkalikult stiliseeritud talupojaäärberid. Mõtisklesime, et need majad sarnanevad veidi meie mõisahoonetele. Kohalikku aadlit siin kuuldavati polnud. Ehk jooksid kunagi karjamaadel 10 traavlit, loomi suurel hulgal, ning lapsi veelgi enam. Armas.

Patriarhaat hakkab Rootsis täiesti välja surema. Rootsis on paikkonniti hirmsal hulgal vabu vanapoisse, kes maal elavad. Noored naised on aktiivsed ning neid ei hoia maal miski kinni. Seega on Rootsi maa-alad enamasti naise- ja seega ka lapsevabad, mis omakorda tähendab aga patriarhaadi suremist. Mehi hoiavad siin traditsioonid ning selle poolt antud ülesanded ning positsioon. Meestel on õigus olnud siin jahil käia, majad said enamasti samuti meestele, ka töö kivisel pinnasel nõuab suurt musklijõudu. Kuid… eesti naised, teid oodatakse!!! 😀 Tegelikult lausa ilma naljata. Siin on pea-aegu kõnekäänd v~i nali sellest, et minnakse Tallinnasse naist tooma/ välja vaatama. Praegugi käivad jutud ühest kohalikult talumehest, kes eesti naist otsib. Hoiame kartlikult silmi lahti, et äkki tuleb mehike siiagi 😀 Karta on, et kui ta siia peaks jõudma, näitame tüdrukutega talle eesti matriarhaati 😀

Homme läheme Lausse – oktagoonist kirikut kaema. Seal pidavat olema lihtsalt imeline akustika. Loodetavasti saan mõned pildidki teha ning pääle selle ka tänased üles riputada.

Muideks, tuul oli täna tegelikult nii kõva, et naised karvakõrvad oleks rannikult saanud minemapühkimise ohvriks. Õnneks päästis meid sobiv tuulesuund ning raskekaalukus. See-eest pildid imelise mere taustal, teispool veepiiri Saksamaa ja Taani ning muud loomad, oli lihtsalt imelised! 😀

juuli 2009
E T K N R L P
« juuni   aug. »
 12345
6789101112
13141516171819
20212223242526
2728293031  

Enter your email address to subscribe to this blog and receive notifications of new posts by email.

Join 3 other followers

Postituste paremik

wordpress statistics

Blog Stats

  • 58,414 hits