You are currently browsing the tag archive for the ‘kristlus’ tag.

Demokraatia aluseks on veendumus, et kõik on põhiõigustelt võrdsed. Kodanikel peab olema võrdne võimalus haridusele ja seega võimekus teha iseseisvaid poliitilisi otsuseid, seega suur osa on haridusel.

Teiseks tuleb tagada praktiliselt võimalus, et inimene oleks informeeritud ning tal oleks reaalne võimalus jõuda valimistele, seega, et tal oleks võimalik oma kodanikukohuseid ja -kodanikuvabadusi täita.

Kuulasin hiljuti saksa wdr-i filosoofilist raadiot. Räägiti ühel sotsiaalsetest teemadest ja sellega seotud probleemidest. Jõuti ka tõigani, et demokraatia toimimisel on üheks aluseks igaühe õigus oma kodule. Eesti Vabariik võttis samasisulise harta küll vastu, kuid mitte selle 4. punkti, et inimesel on õigus kodule. Seega pole meil täidetud üht demokraatia põhilisematest võimalikkuse tingimustest. Üks probleem on see, et meil on palju alkohoolikuid, narkomaane, enesehävitajaid, ka kodutuid ning muid inimesi, kes vaid mitte huvi puudumisest ei jõua kunagi oma poliitilise tahte avaldamiseni. Lisaks on paljudel kadunud ka huvi ja lootus oma valikute mõjule poliitiliste tulemuste osas.

Need, keda meie ühiskonna probleemid enam puudutavad, ei jõua tihti valima ega muul viisil oma kodanikuõigusi täitma. Samuti ei jõua valima nt paljud vanurid ja muud inimesed, ka invaliidid, kellest valimiskast on liiga kaugel, vähemalt nende arvates.

Käisin kodus-kodus. Kõigil mu perekonnas on just vastalanud kuul sünnipäev ja seda kõike sai tähistatud. Lisaks käisin eile saunlemas Estonias. Üks tuttav töötab seal ja jäime rääkima lausa mitmeks tunniks. Enamasti oli teemaks seesamune poliitilise situatsiooni puudulikkus, sotsiaalsüsteemi väljaarendamatus, ning lausa ebaõiglus. Juttu tuli meditsiinisüsteemist, kus arstijärjekorrad on kuudepikkused, ja mitte ainult seda. Enamasti on ajad läinud ning uusi aegu veel pole. Seega tegelikkuses mõni inimene ei jõua oma probleemiga KUNAGI arsti juurde, vähemalt kõige karmimatel juhtudel mitte.

Ülejäänud Euroopa kompenseerib ka hambaravi ning ka hambaprobleemidesse surrakse, see pole vaid iluravi. Paljudel on hambad ainus probleem tervisega üldse ning see morjendab paljusid, kes sotsiaalmaksu maksavad ja muidu arstiabi üldse ei vaja. Lisaks rääkisime ka pensionäridest ja töötu-abirahast. Kuidas on nii, et pensionärid peavad 250-euroga toime tulema, samas kui nt pakud asenduskodu mõnele kasulapsele ja saad 650 eurot riigilt kuus. Pensionäridelegi peaks euronõuded peale panema. Lisaks tuleb ette juhuseid, kus pärast tervise tõttu töö kaotamist saad u 100 eurot kuus toetust, SADA eurot kuus ja kui deklaratsiooni esitades tagasisaadav maksutulu ületab selle summa sada eurot, jääb inimene veel selleks kuuks sellest 100-st eurost ka ilma. Samas on seesama inimene aastaid sotsiaalmaksu tasunud, 2% läheb ka töötukassasse. Ta on tõeliselt imestunud, et inimesed veel tänavale ei ole tulnud. Baasturvalisuse puudumine teeb inimesed kurjaks, kiuslikuks, kibestunuks, perspektiivituks, ajab inimesed ka sõltuvusse, kuritegevusse ja loomulikult ka riigist lahkuma, et mitte öelda, põgenema.

Viimaste päevade artiklid nt selle näitleja Lille sulest, kõnena tema suust just sellest ka räägivad. Sellele kõnele on kommentaare tulnud nagu murdu. Mõned osutavad sellele, et avalikku sfääri ei saa juhtida kui ettevõtet, kõikide sotsiaalprobleemide lahenduseks EI OLE ettevõtjaks saamine. Meil on vaja ka õpetajaid, arste, koristajaid, teadlasi jne. Iga töö peab andma palga, mis võimaldab ära elada.

Lille jutust sain ka aru, et minu generatsiooni nimetatakse y-generatsiooniks. See generatsioon ei võtvat avalikkuses eriliselt sõna, poliitikas samuti ei osalevat eriti ning ei olevat eriliselt aktiivne. Samas mainiti, et võetakse sõna küll, kuid kuulajaid polevat, samas on suhtumine, kui ei meeldi, mine ära. Nüüd siis on kunsti esindajad oma sõna öelnud. Teised jälle nimetavad seda aristokraatia kriisiks. Riigimehelikkusest olevat vähe järele jäänud, moraalsusest, juhid näikse olevat kaotanud võime, tahte ja kohustuse vastutada. Tavainimene tunneb, et teda pole vaja. Hea, et üldse töötada tohid, järjekord on ukse taga. Sellise inimest väärtustavas keskkonnas on ju lausa lust töötada, eks ole….?

Meie praegune poliitiline süsteem ei soosi eriti sotsiaalsust, kuid see pole tema taotluski. Lisaks põhineb see ideoloogial, et igaüks on oma õnne sepp, kaasa arvatud siis ka need nõrgemad. Kõik peavad ponnistama, rõhuma efektiivsusele, tootmine peab suurenema ja suurenema. Tegelikult on see vaateviis eilne päev ja täis konflikte. Looduse seisukohalt on mõistlikum jätkusuutlik majandamine. Loodusvarad on varsti omadega otsas  ja hetkel toodetakse tunduvalt enam, kui inimesed vajavad, ainult see toodetu jõuab vähesteni. Kapitalistlikus süsteemis on inimese elu mõte edu, progress, tootlikkus, inimest mõõdetakse numbrites, majandusnäitajates. Kristliku maailmapildiga see kokku eriti ei sobi, juba see iseenese elu sepp olemine on kahtlane, teistest mittesõltumine, individualism. Lisaks on siin probleeme ka demokraatiaga. Demokraatia on enamuse huvi, suurkorporatsioonid on ülalt-alla süsteemid, neid huvitab põhimõtteliselt vaid kasum ja omahuvi. Seal puudub demokraatia, ülevalt öeldakse täpselt, kuidas firmas asjad käivad. Selles plaanis on kapitalism feodalismi jätk, ei muud. Seda viimast mõtet pole ma ise välja mõelnud. Õigustatakse seda rikastumist usinusega ja vaeseid stigmatiseeritakse küll sõltlasteks, küll laiskadesks jne. Tegelikkus on paraku see, et need inimesed, kes nt miljardäri vara pärivad, ei ole selle nimel päevagi tööd teinud, ta lihtsalt on sündinud sinna keskkonda. Börsimaaklerid ei tooda väärtust, samuti pangad mitte, kuid sissetulekud on seal just suurimad. Samuti on rentaalbel praegu rantjeena elada, täiesti avalikult selle kulul, kes väärtusi loob. Suuremates maailmareligioonides on protsendivõtmine olnud keelatud, kuid kapitalism just sellele tugineb. Möödaminnes olgu mainitud, et islamimaad tänu nõudele mitte protsenti võtta võlakriisist ja majanduskriisist suuresti ka pääsesid.

Lisaks see U.N. Luterliku Maailmaliidu konverentsilt saadud tähelepanek, et maailma keskused järjest rikastuvad ja kesksed persoonid selles, ning perifeeria, st ka meie, järjest vaesuvad. Keegi on multimiljonär, suuresti ka tänu kolmandate riikide inimeste ekspluateerimisele, maksuparadiisidele ning seega maksudest kõrvalehoidmisele. Seda kõike kirjeldatakse vaba turumajandusena, mida NÄHTAMATU käsi juhib ja meie liberaalne majandussüsteem toetab taolist elukorraldust täiel määral. Samas, kas me kristlastena saame taolist asja toetada? See on toimumas ka Eestis, kus raha koguneb väid väga väheste kätte ja see suunitlus järjest kasvab. Sotsiaalne keskkond muutub järjest ebastabiilsemaks. Ma nt ei tea, kui palju on töökuse kasvuga tegemist sellel, et riigifirmade juhtide palgad aastal 2000 mälu järgi pea 10-kordistati. Tulemust, et tavatööliste palgad järele tulevad, EI JUHTUNUD. Juhtide palku loomulikult ei langetatud. Paljusid kristlasi kiusatakse selles suures sotsiaalses ebakindluses ja ebakindluses vägivaldselt taga, pastorite perekonnad on tõsises ohus, Lõuna-Ameerikas Argentiinas nt on sarnane poliitiline süsteem nagu meil. Seal on vaesusest tekkinud slummid. See on ka riik, kus hiljuti üks šveitsi abielupaar langes vägistajate küüsi. Politsei ei julge isegi nendesse slummidesse minna. Lõuna-Ameerikas on tapetud nt ka palju jesuiite, ka vastne paavst polnud nt Argentina presidendile kerge taluda. President ei käinud enam tema teenistustel, kuna nüüdne paavst rõhus väga suuresti tollele hiiglaslikule sotsiaalsele ebaõiglusele, mis riigis valitseb, ja Mehhiko sotsiaalsest situatsioonist ei maksa rääkidagi. Ka USA sotsiaalmajanduslik olukord halveneb pidevalt. Nemad on meie poliitilise mudeli kants. Täistöökohaga inimestele antakse kuu alguses juba toidutalongid kätte. Tööinimesed elavad kodutute varjupaikades, sest neil pole piisavalt vahendeid, et omale korterit üürida. On linnu, mille elanikud ei jaksa oma surnuid matta. Öösel toovad nad oma surnud välja, hommikul koristab vastav auto surnud ära ning nad maetakse. Tegelikult on pool USA elanikkonnast vaesuses või ühe palga kaugusel sellest. 1 % inimestest teenib ligi 91% kogu palgast. 1% omab 42% kogu varandusest ja see on juba suur oht demokraatiale. Seda teemat uurib Princtoni Ülikooli professor Cornel West. Järgnev video seletab probleemi olemust ja minu meelest on seal päris mitu probleemi seoses kristliku eluvaatega, seoses inimeste sildistamise, off shore firmadega, maksudest hoidumisega ning raha kantimisega maksuparadiisidesse. Ahjaa, 71% ameeriklastest on ilma ravikindlustuseta. Selline segane jutt siis. Aga mõte on üks: kuidas sobituvad omavahel poliitiline süsteem, mis nii mõnedegi majandusteadlaste arvates suurendab kihistumist, vaesust, kuritegevust, narkomaaniat ning majanduslikku ebavõrdsust, – seega ebaõiglust – kristlusega???

Tavis Smiley ja Cornel West

Meil oli just Tamsalus juhtum, kus noor tüdruk piinati surnuks ning lisaks raiuti tal samavana poiss-sõbra ja tema õe poolt pea otsast (väidetavalt). Meil on sotsiaalhoolekandeasutused, kus lastakse inimene, kes on täielikult teovõimetu, koju jalutama 20 kraadise pakasega ning seda 120 km kaugusele, ilma rahata ja kaardiga, kuhu on x peale joonistatud. Siis on veel sotsiaalasutused, kus väidetavalt vaimselt haigeid naisi seksuaalselt ära kasutatakse. Kas kõige selle põhjuseks on poliitiline süsteem, kus inimesest eriliselt ei hoolita ja sotsiaalvõrgustikku ei arendata või miski muu? 20 aastat on möödunud vabariigi taassünnist ja probleemid on meil valdavalt samad: narkomaania, alkoholism, suur hulk enesetappe, üksikemad, abielude purunemine, meeste alimentidest hoidumine, väga suur hulk inimesi on vaesunud, laste nälg, lisaks on pere olemine tõeline vaesusrisk. See, et pere loomine on vaesusrisk, on paduliberaalses süsteemis pea loogiline. Et ära elada, peavad mõlemad, nii naine kui mees, pidavalt töötama ja ümber õppima ja kohanema. Kuna kõhn riik ei kompenseeri ühe osapoole kodusolemist ja lapsekasvatamist, siis majanduslik langus perekonnas on pea paratamatu, eriti riigis, kes üritab end konkurentsivõimelisena hoida just madalat palgapoliitikat kasutades. Ühe palgaga ei ole võimalik lapsega perel ära elada ning suure töökoormuse korral jääb töölolev vanem lihtsalt lapse arengust kõrvale. Üksikemadest ei maksa üldse rääkida. Nende majanduslik olukord ilma riigi abita on niigi katastroof. Siit küsimus: mida me oleme kristlastena teinud, et seda olukorda parandada? Küsitakse, kas vabamüürlane olla on ok, kui oled nt pastor, aga kas neilt eeldustelt, mis mainitud, on näiteks võimalik toetada paduliberaalset maailmavaadet ja olla samas koherentselt kristlane, ilma sisemiste vastuoludeta? Mida olen mina teinud, et seda olukorda parandada? Ja Sina?

http://current.com/shows/vanguard/92468669_missionaries-of-hate.htm

On olnud  toimekas päev ja öö. Sai loetud, enamuse ajast veetsin aga erinevaid artikleid kogudes. Homme aga Carmeni juurde sünnipäeva pidama.

Nii kõlas tänase õhtu linnaakadeemia üks juhtmõtetest prof Rosenau suust.

Et olla ateist, peab Jumalat juba väga hästi tundma, olemaks hästi informeeritud. Tavaliselt on siiski nii, et ateistid pole just ülearu hästi informeeritud ja arvavad asja kohta, millest teadmised puuduvad.

Õhtu algas Lutheri tsitaadiga sellest, et maainimised ei teadvat oma usu sisust just suuremat. Sama kehtib loomulikult paraku ka meie kohta.

Teoloogia on Lutheri järgi võimalik kolmel tasandil:

1) alam aste neist on tähelepanu selle suhtes, mis olemuslikult kuulub usu juurde; credo Deum (notitiae)

2) sellele järgneb sisuline teadmine ehk ka tunnustamine, nõustumine; credo Deo; (asensus)

3) usaldus usutu suhtes: (vidutiae); credo IN Deum

Selle teadmisega lähenesime apostellikule usutunnistusele.

Usalduslikku uskumist nõutkse meilt vaid kolme asja suhtes: usaldav usk Isasse, Poega ja Pühasse Vaimu, ülejäänu aga platseerub kahele eelnevale uskumise astmele.

Seega nt me ei pea uskuma kirikusse samal viisil kui Jumalasse. Selles plaanis on ülestõusminegi teadmine, mis on küll kristliku usu üks keskseid mõisteid, kuid ometi ei ole nt apostellik usutunnistus näinud seda sama olulisena kui usku Isasse, Pojasse ja Pühasse Vaimusse. Seega põhimõtteliselt ei nõuta meilt apostelliku usutunnistuse järgi nt usalduslikku veendumust sellesse, kas Maarja oli neitsi või mitte. See pole päästele esmaselt oluline teave.

Samuti järeldub siit, et me ei pea usaldama oma uskumist. Samuti ei tohiks asjana iseeneses uskuda Piiblisse. See ei ole püha raamat, see on raamat, mis räägib pühast. Piibel ei ole Jumala ilmutus, vaid on tunnistus sellest ilmutusest. Selles mõttes on evangeelne arusaam erinev muslimite arusaamast, kuna neile on koraan otsene Jumala ilmutus.

Kuidas sai alguse inspiratsiooniõpetus:

Jaguneb 3-ks:

a) verbaalinspiratsioon – iga sõna on Jumala sisendatud  (Piibel saab siinkohal samaväärse tähenduse Koraaniga moslemitel)

b) personaalinspiratsioon – inimesed on ilmutuse saanud, kes Piibli kirja panid

c) reaalinspiratsioon – teemad on ilmutet

Piiblis viitab sellele vaid üks koht: 2 Tm 3:16 “Kogu Pühakiri on Jumala sisendatud ja kasulik õpetamiseks,
noomimiseks, parandamiseks, kasvatamiseks õiguses,”

Selle kohaga on paraku probleeme:

1) kiri ütleb enda kohta, et ta on Jumala sisendatud (loogiline vastuolu)

2) ajalooline probleem: Tm kiri on tekkinud ligikaudu 90 pma…Piibel kanoniseeriti 367 maj…seega millist teksti pean Tm kiri silmas? Ainsa võimaliku tekstina võime näha VT-d, mis samal ajal juutide poolt kanoniseeriti.

3) millist inspireeritust peetakse Tm-s silmas, kas verbaalinspiratsiooni, personaalinspiratsiooni või reaalinspiratsiooni?

Katoliku kirikus jääb siinkohal sõna traditsioonile, mida juhib paavsti õpetusamet ja tema ilmeksimatuse dogma. Reaalsuses on paavst oma ilmeksimatust kasutanud vaid ühel korral, aastal 1854, kui kanoniseeriti Maarja süütult rasedaksjäämise õpetus.

Selliseid mõtteid kuulsin siis täna… Järgmisel nädalal räägitakse Nikaia usutunnistusest.

Mis eristab meid katoliku kirikust?

Katoliku kiriku arusaama järgi on kirik midagi maailmast eraldiseisvat, inimesed selles pühad. Meie puhul on tegemist patuste osaduskonnaga, kes päästet vajavad ja seda otsivad ning mille Jumal on meile võimaldanud. Seega oleme meie samasugused inimesed nagu kõik teisedki. See on ka põhjus, miks moraalsed probleemid katoliku kirikus suuri torme põhjustavad, kuna see reaalselt ohustab nende teoloogiat.

Keegi õppejõud esitas täna sellise väite. Mida sellest arvata?

Ma isiklikult olen kohati nõus, kohati mitte. Kui suur osa on religioonil surmaga seoses? Kindlasti suur, kuid minu jaoks mitte määrav. Eksistentsis Jumalaga kaotab surm kui selline tegelikult tähenduse ning see vajub tagaplaanile. See väide toetub minu meelest hirmule surma ees, kuid religioon ei seostu ainult sellega.

Minu meelest on religiooni mõte parim võimalik elu üleüldse ning nt kristlus annab sellele ühe võimaliku vastuse (minu meelest loomulikult parima 😀 ): mõtestatud elu, areng, suund kõiksuse poole ning armastuse tõeline kogemine, lisaks suhe kui selline kõrgemal tasemel, jumalikustumine, kui sõnastada mõte õigeusu teoloogiast inspireerituna. Mõte oleks päristine (päris-) olemine, mitte lihtsalt surmast jagusaamine. Suund on elule, mitte teispoolsusele. Siinpoolsus on juba siin ja see on meile päriselt antud. Teispoolsus aga on võimalikkus. Iga hetk on siin ja mitte veel. Selles hetkel elamine koos Jumalaga on mõte, mitte mõtiskleda selle üle, palju ingleid nõelatipule istuma mahub 😀 …või kui palju on taevas tubasid…või milline Jumal välja näeb ning millist soengumoodi eelistab :-D…isegi Jumala olemasolu järele küsida on veidi kohatu, sest Jumal on persoon…. kes meist küsiks nt selle järele, kas meie naaber eksisteerib või kallim? Tegemist on SUHTEGA, relatsiooniga.

Ahjaaa…arvake ka midagi! 😀

Artikkel Mihhail Lotmanilt.

Kristlus ja tänapäev – Mihhail Lotman

Muhe, sest õppisin sellest artiklist midagi uut ning leidsin tekstist vastu peegelduvat ka oma arusaamu 🙂

Mulle päris meeldis meie selle aasta laul.

Täna eetris: oli neli tundi keemiat, renessanssi ning selleaegset kirjandust.

Mul oli täna tegelikult kolm õpilast. Kahju oli sellest, et õige õpilasega õppimiseks jäi veidi vähe aega, kuid renessanssi me siiski jõudsime vaadata.

Boccaccio
“Dekameron”, Shakespeare, portreemaal, allkirjastamine, tagasipöördumine Antiiki, tähelepanu inimesele, Davinci ning Michelangelo. Need jäid märksõnadena iseloomustama tänast õpitut. Loomulikult ka Dürer.

Päev ei saanud üldse veel läbi. Kavas oli lausa mitu paralleelset üritust. Kõigepealt oleksin võinbud veel lõputult jätkata õppimisega ning lastekarjatamisega. Teisena oleksin võinud suunduda Roosi, kus harutati järjekordset Piibli-päätükki laiali.

Lisaks pakuti mulle lugemiseks sotsioloogia värsket lõputööd, mis argumenteeris kristluse kui ideoloogiaga ning kristlusealaste allikatena oli ta kasutanud ENE-sid. Seega piirdus tema pilt inkvisitsiooni ning ristisõdadega ning sedagi puudulikus versioonis. Sellise töö eest saaks usuteaduskonnas vaevalt enam kui F-i. Samas räägiti, et Sotsiaalteaduskonnast võib taolise töö eest saada isegi A-väärilise hinde. Sellest oleks ülimalt kahju, kahju Tartu Ülikoolist ning TÜ Sotsiaalteaduskonnast. Lisaks, kui kirjutatakse töid teistest valdkondadest, siis oleks hädavajalik ka teise valdkonna eksperdi kaasamine hindamistöösse, sedapuhku oleks vaja amtlikku teoloogilist hinnangut kirjutatud tööle.

Mina valisin aga hoopis teistsuguse ürituse – mitteformaalse seminaritähistamise. Selliseid üritusi peaks enam olema, kus mitteametlikus vormis on võimalik arutleda teoloogilisi probleeme ning jagada rõõmu kogetust. Enam peaks ka olema sügavasisulisi eriseminare.

Räägitud sai mitmetel eri teemadel – kirjandusest teoloogia süvastruktuurideni. Meelde tulid ka Sipsiku teoloogilised jooned, tänane õpetustöö. Enamuse jõudu sai ikkagi erutlemine sel teemal, kuidas oleks võimalik edendada kiriku praktilist reaalsust, prandada koguduseliikmete teoloogilist teadlikkust, vastuvõtlikkust ning arusaamist Jumala Sõnast. Eriti olulisena kajastus sel puhul leeritöö osatähtsus selle probleemi lahendamisel ning see, et pastorid saaksid kõrgema hariduse. Oluline on rääkida ka jutluse tähendusest, määratleda selle koht jumalateenistuse terviklikkuses. Seega ei saa jutlus kulgeda lobisemise radu, vaid tal on üks ja kindel eesmärk ning see nõuab pastoritelt eelkõige vastutustundlikkust ning metsikult tööd.

Viibisin Tallinnas, Kiisal, Aegviidul. Kiisal sai sauna, päevad olid metsikud. Matkasime, sõitsime rattaga, järvekestes käisid paljad mehed ujumas. Parim oli krossitamine Aegviidul. Adrenaliini sain nädalateks. Tee oli liivane, tegu vaid tõusude ning järskude laskumistega. Kõige hullem vast oli üks paarisaja meetrine laskumine kaldenurgaga oma 60 kraadi – see võttis juba seest üsna õõnsaks.

Tallinn oli täis ekslemist. Otsisime Kaarli kirikut, leidsin hoopis Jaani kiriku ning pidasin seda Kaarliks – nujah. Paeluv ja üllatav oli see, et kohalikel Tallinnlastel polnud aimugi, kus asub Luise tänav. Lõpuks me selle siiski leidsime, vedasime rattad kojauksest sisse ning sisenesime kenasse ning avarasse korterisse pea kesklinnas, vaatega parimatele jahimaadele Tallinnas.

Koolitus oli meeldiv. Saime teada grupijuhtimise dünaamikast. Parim oli aga palveosadus ning vaimulik mõtiskelu, mis kogu koolitust saatis. Räägiti vestluse strateegiatest, sellest, mis meid üldse teel hoiab, noorte eripäradest ning sellest, kuidas grupitöödest tõeline event kujundada. Vaatame siis, mis välja kukub.

Õhtu viis M-i juurde sääskede järada ning tulikuuma, lausa hõrku pärast poolt päeva treenimist sauna. Tänulikkus oli ülevoolav. Sellel hetkel oleks suutnud isegi kõiki vaenlasi armasada, nii suur oli südames õitsev tänutunne.

Ka M-il on diabeet. Parim on see, et ta ema valmistas meile suurepärase rabarberikoogi, mis laualt hetkedega kadus. Seejärel saigi päev läbi. Enne ametlikku magamist tapeti loomulikult juba traditsioonikohaselt sääski. Mina varjusin oma raamatu ning teki varju. Olin juba õues tehtud tapatööst küllastunud. Siiski sai tuba enam-vähem sääsevabaks ning viimasedki pinisejad said magamise ajal maha notitud – reflekside toel loomulikult.

Tänane päev oli pöörane, pööraselt toimekas. Kõigepealt pidasin ettekande valgustusajast Eestis ning selle mõjudest meie kirikuelule. Mõjusid oli. Avastuseks oli mulle see, kui palju vaadatakse mööda baltisakslaste tööst ka valgustuse ajal, harimaks meie rahvast ja muutmaks meid vabaks. Me häbeneme oma minevikku ja käsitleme vaid eestlasi, kuid mõttekas on märgata ka teisi, kes tol ajal siin elasid ja tööd tegid. Teisena sain teada, kui suur oli pietismi ja vennastekoguduse mõju sellele, et meil tekiks ajalooteadvus ning iseseisev enesetunnetus ning kristluse pilt, nagu me mõistame seda tänapäeval. Muideks, koorilaul on pärit just vennastelt. Seeläbi oleme laulurahvas 😀

Edasi läksin tööle. Saime Ra-ga juba poole tunniga õpitud. Põhjuseks see, et olin peatselt sunnitud lahkuma. Nägin, et poisil nutti on ja kui kiirus pääl, siis ka töötahet. Hea kogemus oli.

Õhtul oli D-kohvik, kus külastasid meid Aldur Vunk, Lea Altnurme ning Eenok Haamer. Teemaks oli rahvuslus ning kristlus, selle vahekord, nende nähtuste tekkimine eestlaste jaoks ning tulevik nende küsimustega seoses. Jutt oli äärmiselt põnev. Said teada muuseas, et palju, mis maausulised endale hiljem kokku konstrueerisid, kuulub tegelikult kristlikku pärimusse ning kuulub seega meile 😀 Rahvas tihtilugu ei saa arugi, et neid hilise ning pooliku konstruktiga lohku veetakse. Sellest on kahju. Veel rääkisime ususõdadest, müütidest, sotsiaalkonstruktivismist, eestlane-olemisest jm.

Vestlus jõudis New Age’i, ajalukku, tulevikku ning ka olevikku, vahele sai pikitud kilde ning lugusid. Üritus lõppes Eenoki poolt loetud palvega. Südamesse jäi meeldiv tunne. Sain lõpuks aru, mida Eenoki vaated sisaldavad ning nägin ka, kuidas Lea vaated nendega sobivad, milles ühtivad ning milles mõneti ka lahku lähevad. Oma tooni andis üritusse ka Aldur Vunk, kes ajalooliselt kõike täiendas, oma nägemuse üritusse lisas. Eriti põnevaid katkendeid tuli eestlaste, või siinsete hõimude elust enne ususõdu, nende kommetest jne jne jne.

Tänane päev oli elamist väärt! Selle võib tänuga Issandale tagasi anda 😀

august 2017
E T K N R L P
« mai    
 123456
78910111213
14151617181920
21222324252627
28293031  

Enter your email address to subscribe to this blog and receive notifications of new posts by email.

Join 3 other followers

Postituste paremik

wordpress statistics

Blog Stats

  • 58,414 hits