You are currently browsing the tag archive for the ‘kino’ tag.

Kolm päeva järjest olen kinno veerenud, ikka tass kohvi hinge alla ja kultuuri kiibitsema. Olen väga rahul. Kõik kolm filmi on igati kordaläinud vaatamised. Kaks viimast olid niivõrd tundelised, et pool filmist voolasid kõigil pisarad.

Esimene film oli “Anna Karenina” Selle filmiga jäin rahule, eriliselt lavastusliku poolega. Üleminekud, rongi sümbol, liikumise mõte, truuduse mõiste, andestus. Sisulise poolega jäin küll ka rahule, kuid rollide sügavus ei tulnud minu meelest kõige paremini välja ning loo tausta tundmine oli üsnagi vajalik, et asjadest aru saada.

Teine film oli “Jagten”, jaht. See film oli lihtlabaselt lummav, aktuaalne, südamesseminev ning suurepäraselt tehtud. Pääosaline sai rolli eest ka kuldse palmioksa. Lugu rääkis süüst, eelarvamustest, ühiskonnast, vägivallast, ebaõiglusest ja pedofiiliast, sõprusest ning seejuures suutis olla ka Jeesus-film. Lugu rääkis nimelt süütust kannatajast, kes mingil viisil kannab ja kannatab teiste patusust.

Kolmas ja tänane film oli triloogia samuti kandev tegija, “Les miserables”. Tegemist on samuti suurteosega, lisaks suurepärane muusika. Lugu on andestusest, armastusest, kuritööst ja karistusest, lunastusest ning inimlikkusest. Samuti vabadusest, armastusest ja tegelikult lugu Jumalast ja inimloomusest. Lugu on äärmiselt ilus ja valuline. Mees varastas leiva ja sai selle eest karistuseks sunnitöö. Ta põgeneb. Üks ohvitser asub tedas jälitama, uskudes, et pätt jääb pätiks. Peategelane läheb kirikusse ja varastab sealt hõbedat. Pastor andestab talle, päästab ta ning annab talle hõbeda, palvega, et ta kasutaks hõbedat selleks, et ennast kasvatada korralik inimene. Sellega saab alguse meie päätegelase tee Jumala juurde. Temast saab ühe linna pea. Ta päästab ühe õnnetu prostituudi lapse ning teeb kõik selleks, et leida lunastust. Selle ta ka lõpuks leiab ning saab rahus minna oma Issanda juurde. Alles filmi lõpus näivad teised talle selgeks teha suutvat, milline ingel ta tegelikult oli. Tegelikult võib ka sellest loost leida Jeesusfilmi elemente, kuid taolistes lugudes pole selles miskit erilist, eks see suur lugu ole paljude filmide aluseks, lunastuslugu ja pattude eest süü kandmine nimelt, samuti vabadus, mis sellest kõigest armastusest koorub.

Imelised kogemused. Minge kinno 😀

Puhkepäevad said nüüd läbi, eile käisin veel Elsal, meie kaastöölisel külas, tema hobeseid, kasse ja koera vaatamas. Kass Misla on tegija 😀 Nad elavad suurel maaalal ja ema ehitas ja projekteeris ise neile maja. Kassidele on selline karjamaade elu lihtsalt oivaline ja see kumas ka nende olemisest. Kõik nende kassid on tänavalt leitud, lisaks peavad nad ka mõnda leitud kitse. Imelik, et niimoodi on võimalik kitsi leida, mida siis keegi enam ei otsi. Nojah, neid kitsekesi on siin lihtsalt niiii palju, et keegi ei märkagi, kui mõned jalga lasevad. Pärast külaskäiku sõitsin Burgsviki ja teele tuligi üks kuskilt väljapagenud sokuke. Pidin naljaga pooleks kohe Elsa kitsede peale mõtlema.

Täna sai ropult palju sudokusid lahendatud ja natuke ka loetud. Homme aga tööööle 😛

Advertisements

Eile olime kinos. Nägemisele tuli “Pianomaania”. Jäin rahule. Häid kinoskäike tuleb kindlasti veelgi. Helerin on mul külas. Vintsutasin teda päeva läbi linna pääl. Ära väsis teine ja nohiseb ja mühiseb mõnusalt. Vedasin ta missale, pärast seda seltskonnaga kohvi jooma, poodi. Õhtu lõppes sellega, et tegin üle pika aja mõnuga süüa – kartuli-heeringa vormi. Nämm-nämm… Kahju ainult, et heeringafileed magusad polnud. Sellisel viisil sain retsepti algselt. Maitse on siiski lihtsalt suurepärane. Ka kokkamine võib vahva olla. Homme ooperisse, ülehomme kavas esitada kontsert, karta ja loota on, et väga paljudele inimestele.

Tänane päev kiitis tõepoolest Issandat.

Vaatasin järjekordselt elu parimat filmi. Päev on uus, film on parim. Tundsin, kuidas mind kogu teema iga keharakku süvitsi läbi kompas. Teiseks käisin prantsuse keele loengus. Jälle olen paar sõna targem 🙂

Miskit sai veel hingele tehtud. Muretsesin roostevastase käsna ja hõõrusin jalgratta läikima. Mu kruiiser näeb välja nagu uus, hiilgav, mõnus. Näib, et eelmine omanik väga ei hoolinud temast. Ma üritan teda siis veidi armastada, õli anda, kodaraid pingutada, tagumise lambigi ostan arvatavasti uue. Hoolimise tunne soojendab südant 🙂

Tänasest päevast on mul jällegi lihtsalt hää meel. Tore on olla veel 26. Täna oma väikese peo jaoks veini ostes ei küsitudki minult enam dokumenti. Noorus hakkab vist läbi saama.

 

oktoober 2017
E T K N R L P
« mai    
 1
2345678
9101112131415
16171819202122
23242526272829
3031  

Enter your email address to subscribe to this blog and receive notifications of new posts by email.

Join 3 other followers

wordpress statistics

Blog Stats

  • 58,575 hits