You are currently browsing the tag archive for the ‘gregoriaanika’ tag.

Oli jällegi üks neid Jaani Kiriku päevadest. Seekord oli seal üks suurejooneline kontsert – suurte joontega tõepoolest. Vahva oli, et enamus lauludest olid mulle juba tuttavad ja kõhutunde arvates olin neid juba laulnud. Lauldi täpselt nii, nagu neid lugusid ette kujutasin. Asjad olid paigas, kulgemine muusikas kaasahaarav. Oli jumet ning Jumalat tunda kirikus hõljumas.

Kahju, et siin Eestis gregoriaani mõttes veidi jõudu istun… Tahaks laulda. Selles suhtes igatsen oma Kieli scholat. Igatseva pilguga piilun Graduale Novumit. Üksi pole hea laulda, vajan kaaslasi. Johannes tuleb meelde.

Eile oli samuti hiilgav päev. Käisin Pauluse Kirikus hingehoiuteemalisel üritusel. Kuulsin ühe eriti vahva jutluse, kus oli luikede lugu, laul vabadusele ning armastuse võimalikkusele vaid vabaduses.

Kuulsin ka üht nukrat, kuid mingil viisil imelist, lugu sellest, kuidas keegi sai hingehoidjaks ning pöördus usule. Ta viibis aastaid teadmatuses, elades sõna otseses mõttes metsas, seejärel alkoholi, seejärel nukras abielus, seejärel varjamises, häbis, enesepettuses jne. Nt ta ei märganud aastaid, kuidas ta oma lapsed kasvasid, rääkimata siis Jumala tundmisest. Ka Piiblit häbenes ta pikalt. Ühel hetkel sattus ta Teoloogia Akadeemiasse ning nüüd on tegemist uue inimesega, kes on kõike eelnevat siiski kogenud, ning kes osaliselt ka nende õõvastavate sündmuste najalt ning Jumala abiga on võimeline teisi aitama. Jumalat talle teele!

Pärast vaimulikku üritust sõitsin ei kuhugi mujale kui ZAVOODI 😀 Oli vana plaan minna lauajalgpalli mängima. Nüüd sai see lõpuks tehtud. Sain kolm võitu ja nii mõnedki kaotused. Kuid olid head mängud, vestlusi ning lõpuks sõidutas kaine rollujuht Sirgi meid koju. Ta sõitis esimest korda ja liikus 20-30 km/h (1 konn sekundis) 😀 Ise olin ühe siidri hinge alla kaaninud ja pidasin targemaks mitte sõita. Selle asemel nautisin Tartu ööd ja loodust, mahedat tuulekest ning kulgemist hobukaarikus 😀

Advertisements

Nii see päiv jälle õhtasse kulges, kui kulutuli, välgukiirusel.

Alguses oli kirikulooseminar. Võrdlesime Augsburgi ja Trentot, kaks ilusat linna, kus kenad usutunnistuskirjad välja said antud. Rääkisime veidi katoliikluse loomusest, protestantismi killustatusest ning olemusprintsiipidest. Katoliiklus lähtub ülevalt antud kindlalt sõnastet doktriinist, kuid protestantluses vaieldakse millegipärast enam ning vastandused tunduvad suuremad. Katoliiklus mahutab väga erinevaid seisukohti. Protestandid lähtuvad pühakirja tõlgendamisest ning tundub, et see on neid suurtele eriarvamustele viinud. Jääb vaid tulevik ära oodata ning vaadata, kas meist saavad ortodoksid :-), kas hajume, leiame ühisosa ning saame uuesti kokku või sööb meid nt katolik kirik oma suure kübaraga, mis kõike mahutab. Omaette küsimus on, mis saab katolikust kirikust. Urmase sõnul oli seda kirikuloogiliselt ette näha, et paavsti võim üha suureneb. Kuhu ta siis läheb?

Seejärel tõttasin tööpõllule. Põld oli küntud, kohvgi valmimas, kartulid keedetud. Asusin oma õpilasega eesti keelt järama. Lugesime, kirjutasime, väänasime ja käänasime sõnu. Saime teada, et sõna linde kirjutataksegi ainult ühe n-ga 😛 Lõpetuseks mängisime sudokut. Suutsime selle kahepeale ka ära lahendada. Mõni aeg seal oma koibikuid veel soojendanud, jooksin edasi. Mühkat-mühkat nühkisin kondid sotsiaalpedagoogika seminari. Rääkisime RESISDENTSIST pedagoogilises plaanis, koolipraktikas. Mõnikord on vaja olla pidur, pidurdaja, seista vastu, kujundada ja aru saada enda olemisest.

Jutustasime lugusid oma elust, kus olime mingis olukorras vastupanu osutanud. Tõin oma higipõlise näite kemplemisest diabeediga, eneseületamisest selles vallas, sporditegemisest ja edusammudest. Mulle vist ei esitatud suuri nõudmisi. Iga samm, mida võisin teha, oli edusamm 🙂 Mingil viisil tekitab selline vaade hingerahu.

Päev tõepoolest ei olnudki veel läbi. Haarasin kohvikust pannkoogi ja siblasin järgmisse peatuspunkti – Jaani kirikusse. Kirik säras kui jõulupuu. Mulle üllatusena oli seal täna fila-kontsert. Nägin jällegi Ene Salumäed. Seekord tundis ta mu juba ära. Kuulasin poole kõrvaga muusikat, teise poole kõrvaga lugesin kultuuriantropoloogiat. Tekkis selline mõnus muusika-inimolemise segunähtus. Öö võtsime vastu tavapärase gregoriaanipalvusega. Muuseas nägin täna ka oma gregoriaaniõpetajat. On lootust varsti jälle laulma saada.

Nüüd on aga aeg anda päev tagasi Jumala kätte 🙂 Oli hea päev…

..mind vähemalt kindlasti. Täna oli tihe päev. Kargud alla ajanud, tõttasin Maarjamõisa. Võeti kolm suurt kapslit verd – tehnoülevaatuse tarbeks. Pisike osa minust rõõmustas sellegi üle, et sai jälle aadrit lasta. Ka Tarvo õnnesstus ära näha, seljatagant ja korraks, kuid ega ta kauaks minust pääse: lähen ju millalgi tema juurde vastuvõtule.

Pärast seda sõitsin peahoonesse ööd tasa tegema. Põõnasin ja lugesin kaks tundi, et siis laulukoori minna. Hakkasin just trepist alla tulema, kui Thomas-Andreas mulle ilmnes. Sai üle pika aja vesteldud, muljeid jagatud. Tal on vahvad pojad, kuulsin, kes juba häälekalt sõnu seavad ning üks juba ka laulab. Selle pääle läksingi laulukoori. See pakub mulle mõnusalt kogemusi. Laulame keskaegseid teoseid. Vaatan, ehk leiab ka paar näidet.

Loomulikult ei puudunud tänasest päevast ka tunnipalvus ning lisaks lisati mind ühte huvitavasse meditatsiooniprojekti. Ma siis vaatan, kui huvitav see on 😀

Tänane päev möödus saunas ja lauluproovis. Saunad on siin erandkorras tekstiilivabad, seega, kes tahab Saksamaal sauna minna, peaks sellega arvestama. Mõnikord on ka sauna naistepäevad, kuid meestepäevi millegipärast ei ole. Sest viimasest ma nüüd õieti küll aru ei saa.

Meie kasutuses oli 6 erinevat sauna, lisaks ujula ning solaariumid. Bassein oli mõnus ning kõik saunadki sai paar korda läbi proovitud. Lisaks ei puudunud loomulikult jääaukki, mis Kristjanile kohe ristimisbasseini meenutas. Tundub, et mõtted tal peas liiguvad. Nüüd olen kenasti läbiküpsenud sink 😀

Õhtul oli lauluproov. Täna rääkisime gregoriaanika erinevatest kirjaviisidest, mõistatasime, mis üks või teine asi võiks tähendada ning laulsime ja laulsime 🙂

 

Timo Lige jutustab ühes videos vana piibliloo ja seda väga hästi minu meelest:

Pühapäeval läheme balletti vaatama – “Luikede järve”. See on loo suurim nali pärast eilset filmi. Loodan selle lavastuse abil taastuda.

Tänasesse päeva mahtus kolm kuningat, sadu küünlaid, maja esindus mind kuulamas ja veidi lobisemist loomulikult.

Meil oli Kolmekuningapäeva puhul jumalateenistus viirukirituaaliga. Mulle avaldas see sügavat muljet juba eelneval aastal, aga nii juhtus see ka seekord. Nii lendasid me palved teele Jumala poole. Sümboolselt oli viirukisuits see, mis selle meile nähtavaks tegi. Lisaks oli kirik paksult suitsu täis. Tõmbasime kohe kopsud mõnuga head-paremat täis 😀 Esitasime mitmeid laule, teenisime liturgias kaasa. Leian, et see on ülimalt positiivne, kui selline eriline gregoriaaniansambel teenistusel kaasa teeb. Koorid võiksid ka lihtsalt tihemini teenistusel osaleda. See annab palju juurde, ka kooriliikmetele. Ise tehes näeb ja õpib enam 🙂 (Learning by doing) Parim oli täna aga see, et saime laulda küünlavalgel. Juba pühapäeval on järgmine teenistus, kus asume tegevusse oma häälepaeltega.

Päeva nali: Keegi küsis minult, kas “Luikede järv” on see lugu selle koleda pardiga? 😀 😀

Eile juhtus veel miskit muhedat: Olin just sõpru ootamas kinno, kui kaks kinost väljuvat naisterahvast mind tänitama kukkusid. Keskid neiud olevat kinos krõbistanud ja vestelnud. Natuke rääkinud, tabasid daamid, et tegemist polnud siiski minuga. Kurja hääleg daame vaatas mulle otsa ja ütles. Ei ole võimalik, see naisterahvas, mina nimelt, naeratan seda juttu kuuldes. See vist ikka polnudki mina. Hiljem arutlesid nad veel, kui halb ikka see söömine kinos on ja kui dementne keegi neist just on, et nägusid ei mäleta jne. Oli armas paar. Hiljem vaatas vanem ja esmatõreleja mulle silma sisse ja ütles, et ta võiks jutlusi kirjutada 😀

Klooster Nütschau – pilk benediktiinlaste ellu.

  evangeelne, luterlik missa

Sellist seminari meil vist küll pole 🙂

Leidsin kena Tõnu Lehtsaare artikli:

Tänulikkusest jõuluajal

Artikkel kõnetas mind ja on lugemist igati väärt.

Muidu oli jõululik päev. Küpsetasime sõbrantsiga kala ja nautisime kasukat ja veidi veinigi. Enne seda oli kontsert. Kohal oli üle 500 inimese – kirik oli kenakesti täis voolanud. Võis rahule jääda. Hiljem sai veel läbi öö koju jalutada. Jõulutunne on teelolemine, sellest sain aru, selline vabadus ja suurim armastuse tajumine.

Homme läheme üle aastate ööklubisse mustlaste jõulumuusikat kuulama – veider valik, ma tean, kuid kindlasti tõotab huvitav kogemus tulla.

Väike viide Eesti Kirikule:

Piiblitõlgendamise lühilugu Urmas Nõmmikult

Päris kena lugemine Urmas Nõmmikult, mis ehk aitab Piibli tõlgendamise suhtes enam austust üles näidata.

Muidu oli täna tõeliselt kena päev – sadas üle pika aja paksu ja mõnusat lund, mille kohalikud päkapikud ära koristasid. Kui mina alla õue saabusin, oli lumi juba lännu.

Täna pidasime sel aastal viimast korda evangeelset missat. Minu meelest oli vapustav. Meid oli suhteliselt vähe, kuid Jumalat oli selgelt tunda ja ka inimlikku lähedust. Laulda oli sel korral eriti mõnus. Parim tundus see, et neil, kes täna olid vaevaks võtnud end kohale vedada, on laulmine tõeliselt südames.

Muhedana tundus seegi, et mu jalgratas muutus öö jooksul lumememmeks – st ta oli üleni lumega kaetud, justkui varjunud vaiba alla. Ka kuuri alla lükkasin veel lumivalge ratta. Ratta tavaline värvus on muidu ikka must olnud 😀

Homme vesper (gregoriaani vormis õhtupalvus) ning seejärel iganädalane gregoriaaniproov. Jõuluperiood hakkab lähenema, seega ka kontserdid ja muu taoline. Lõpuks peaks ka kätte võtma ning Erfurti helistama. Tahaks ikka paariks nädalaks oma lemmikkloostrisse minna, veidi laulda ja palveleda, tööd rügada, ehk Martin Lutheri poolt sisseõnnistet kellagi tõmmata 🙂

Täna tekkis küsimus: KAS MARTIN LUTHER JÄI ELU LÕPUNI KATOLIIKLASEKS?

Elu on ilus…

Tuli pakkumine minna kloostisse. Nüüd on see siis tehtud – ka Nütschau nähtud. Hommikuti ärkamine oli äärmiselt raske, kuid kui palvusele tõtata, tegelikult ei märkagi, mis kell on. Kell 6 ärkamine kuulub lihtsalt kloostri juurde. Meeldiv on näha inimesi, kes täielikult oma elu Jumalale pühendanud. Kogesin jällegi, et benediktiinlik palve istub mu lihas ja luus. Kui tekib võimalus tagasi minna, siis arvatavasti olen endale leidnud ka pihiisa. Vaatame, mida too munk sellest kõigest arvab.

Natuke oli loomulikult väsitav ka. Vestlesime süvitsi teoloogilistel teemadel, laulsime heebreakeelseid laule, nautisime köögirahu, kloostritoitu ja muud. Kaasas oli mu neli head kaaslast evangeelselt missalt.

Parima mulje jättis mulle mu voodi. See oli täispuidust ning käsitöö. Padi punnitas mõnuga sulgedest. Tegemist oli nn kõhupadjaga, siin väga populaarse asjaga. Suurus tollel padjal umbes 1x1m. Mõnulesin täiega.

Üks tore kogemus oli benediktiinlasest kiisu. Tegemist oli mõnusalt täisõginud isendiga. Loomulikult kattis teda must rüü nagu benediktiini kõutsile kohane. Läbi mõnede lumehelveste hüppas rammus kiisu paar aastat tagasi istutet õunapuu otsa. Paksul kõutsil energiat ja lusti küll. Nagu benediktiinlus – rammus ja täis vaimulikku väge.

 

Advent on tulnud – hääd ootust teile, armsad!

Meil oli selle puhuks kontsert. Meid oli kuulama tulnud oma sada inimest, vähemalt sisetunne ütles nii. Pärast saime osaks kiidusõnadele. Mu majakaaslase ema oli vaimustuses, ootab juba järgmist kontserti. Pärast seda vitsutasime pitsat ja punaveinigi veidi sinnajuurde. Sain järjekordselt ka oma kella tagasi, mille kuhugi olin poetanud. Milline rõõm on tagasi saada kaotatud asju. Muidu ei märkakski, kui tähtsad mõned asjad meie elus on.

Sain meie juhendaja naisega veidi pikemalt vestelda. Ta on eluaegne õppija nagu minagi. Pärast doktorit teoloogias on ta asunud psühholoogia ja psühhoteraapia radu käima, lisaks psühhoanalüüsi ja kõike veel. Ta on natuke nõus mullegi oma vaateid ja teadmisi jagama. Ootan põnevusega. Mitmeid aastaid tegeles ta erinevate vaimsete suundumuste uurimisega. Pääle selle on ta vegaan, st ta on loobunud lihast ja ka muudest loomsetest produktidest, loomulikult nii palju kui võimalik.

Viimati, kui ta lihapalle sõi, tundis ta nende loomade valu, kelle ta just oli sisse ampsanud… Kui tundlikkus on sedavõrd suur, siis on tõepoolest mõistlikum taimse toiduga läbi ajada. Närvivapustustest on parem hoiduda.

Õhtul vaatasime tõepoolest “Briani elu”. Olis suuresti imestunud, sest nii kvaliteetset koopiat tollest filmist pole ma veel kunagi enne näinud. Paljud klipid ärkasid mus uuesti ellu. Meelde tulid ka mälu mööda Peeter Toropi sõnad sellest, kuidas filmidest esineb tihtilugu erinevaid versioone ja kui suur on nende erinevuste osa filmi hilisemal tõlgendamisel. Kvaliteet mängib oma osa. Esimest korda sain aru, millest päriselt räägiti. Nüansidki lihvusid välja… Kordamine on õppimise ema 😀

JA LOOMULIKULT KLASSIKAT!

detsember 2017
E T K N R L P
« mai    
 123
45678910
11121314151617
18192021222324
25262728293031

Enter your email address to subscribe to this blog and receive notifications of new posts by email.

Liitu 3 teise tellijaga

Postituste paremik

wordpress statistics

Blog Stats

  • 58,722 hits