Esimest korda viiendal aastaajal! – SOOMAA; rolleriga Pärnust Tartusse; võib olla eluohtlik!

Soomaa jäi meelde veega, lindude laulu ning meeldivate inimestega. Käelihastel on senini meeles, mis eile sai tehtud. Kokku läbisime vennaga 10 km. Olime üllatavalt kiired, ehkki ega see kanuu juhtimine just kõige kergem asi pole. Peaks olema mingi süsteem, kuid sellele veel lõplikult pihta ei saanud. Paar nippi kiiruse kasvatamiseks siiski õppisin, stiili sai lihvitud, liigutusi ökonoomsemaks treitud. Veider oli näha, kui palju inimesi sinna ära mahtus. Eeldasin rahu ja vaikust, täielikku loodust, kuid avastasime pea et uue asula, omal uuel moel. Üllatas ka inimeste visadus oma majade ehitamisel Soomaale. Raske on ette kujutada, kuidas seal see elu välja näev. Tegime nalja, et küllap on mingid varjupaigad Soomaa põliselanikele, keda märg külaline kodudest välja ajab. Mõnevõrra nukker on ka see, et majade ehitamisel pole igakevadise külalisega eriti arvestatud, vähemalt ei paista see arhidektuurist mingil viisil. Ometi on ju võimalik teha maju, mis vett kannatavad, jalgadega on või tugikonstruktsioonidega, võtkem kas või Veneetsia näite. Mjah, kapid ujusid majades, pingid samuti, õunapuude vahel aerutavad paadid, kanuud, süstad, vanakesed kummipaatidega.

Kaotasime ühel kohal oma grupi ning olime ühtäkki oma käel. Sõitsime vale teed mööda ja sattusime metsa. Seal olid ees juba teised eksinud, kes üritasid GPRS-lt abi saada. Küllap nad siis said ka. Meil oli suur ja sügav KÕHUTUNNE. Igaks juhuks üritasin mõnelt ka teed küsida. Olime raudselt jõe sängi pidi sõitmas, kuid vastutulijatel polnud sellest õrna aimugi, vähemalt nendel, kellelt küsisin. Ühed rääkisid, et nemad olla Lätist saabunud, teides arvasid, et nad sõuavad mööda rohumaad. Nii palju loodusteadmist võiks ju ikka olla, et jõesängi ära tunda. Küllap on kõrghooajal kohal paljud põlised linnakodanikud, kes nädalavahetusel tulevad loodust nuusutama. Me jõudsime aga kenasti sihtpunkti, oli ju ka lihtne rada.

Eile õhtul oli plaan kontserdile minna, kuid paraku oli keha niivõrd koetud, et Hortus Musicus lihtsalt pidi ilma meieta hakkama saama 😀

Tänagi oli suur seiklus. Tulin ROLLERIGA Pärnust Tartusse. Võiks ju arvata, et vaikne kulgemine, ilma probleemideta ja puha, kuid nii see ei olnud.

Oli suur TUUL. Märkasin, et tuuleke vikab mind teelt lihtsalt välja. Selline ebakindlus teel tekitas päris palju kõhedust ning ees oli ju veel 150 km. Mõtlesin pingsalt, mida teha. Kõpust ostsin endale suure pudeli limonaadi, et rattale kaalu lisada. Muideks tundub ju rumal idee, kuid aitas. Lisaks täitsin Viljandi lähistel paagi. Ka see lisas suksule raskust ning stabiilsust. Teiseks ohuallikaks on samuti tuuletekitajad – rekkad. Mõned olid sõbralikud ja võtsid veidi hoogu maha, teised jälle mitte. Kohale jõudsin tipptunniks. Õnneks suutsin sellestki üsna väikese vaevaga välja ujuda.

Kuid kokkuvõtteks: on jube mõelda, et tuul võib mootorsõiduki lihtsalt pooleldi kraavi visata. Väikese õudusega mõtlesin juba, et mis siis saab, kui kiiruspiirangud suveks kõrgemaks tõstetakse. Pikkamööda hakkasin ju tuulise teega ka harjuma, kuid noored, kes esmakordselt suurele teele satuvad, ei ole sellise asjaga arvatavasti üldse kohanenud.

Lisaks oli täna meeldiv vestlus paari sõbrannaga, ei no mitte lõpuni meeldiv, kuid üks armas elutakus oli sees noore tüdruku esitluses: “Ära paljune luuseriga!” Pidavat olema elus tõeks osutunud tarkus, mitte ainult raamatust. Tegelikult on tegemist tsitaadiga raamatust noortele neidudele. Räägitakse ka seaduspärast, et need, kes enim paljunevad, tavaliselt üldse ei mõtle vastutusele, mis lapsesaamisega kaasneb: nad nt joovad õlukest, vaatavad telekat ning sinnakõrvale paljunevad. Samas paljud, enmasti kõrgeltharitud inimesed, kaaluvad, neil peab olema tehtud haridus, leitud töö, ehitet maja lastetoagagi, kuid siis joostakse juba mööda arste, kuna keha pole enam valmis raseduseks. Võib olla juba liiga hilja.

See oli siis idiokraatia tekkepõhjuste üks algeline lahendus 😀