Laupäev – ei saa me läbi kinota ja videvik meelest ei lähe!

Täna käisin jällegi Jaani kirikus. Oli kontsert, segakooride kontsert. Lõppvaatuses laulsid oma 300 inimest korraga. Oli meeliületav, eemalekandev. Lõppakordina pidasime omaette veel K-ga väikese gregoriaanipalvuse.

Nüüd mõtisklen sellele, mis veel vaja enne äraminekut teha. Homme aga sõidan koju, kerkos saab enne veel laulda.

Pärast kontserti ja palvust sõitsin kinno – videvikusaaga ootas oma järge. Jõudsin veel enne jaapani kohvikus ära käia ja endale riisi sisse tõmmata. Film oli hea, tõesti hea. Loomulikult oli seal nii mõndagi hollywoodlikku, kuid kokkuvõttes käsitleti tähtsaid teemasid, verd polnud ka liialt palju, ilu oli palju ning oma armastuses läks film eelkõige südamesse. Nii mõnigi kord käisid rõõmuvärinad üle keha. Armas.