Ülikooli lõpetamine ja veidi vabadust tõid minus välja vana hobi kalastamise. Täna sain kätte ühe ahvena. Kassid rõõmustavad, ma loodan. Elu on hetkel rahulik. On aega lugeda ja olla, enne Rootsi minekut veel veidi puhata. 

Pole viimasel ajal eriti viitsinud blogida, polnud ka aega, sest töö vajas kirjutamist, kuid nüüd jälle võiks. Varsti lisan natuke jälle pildispämmi 🙂

Saabusime oma tavaliselt jõulureisilt Karviku vanemate juurde tagasi.

Läbisime kolm riiki, alustasime ja lõpetasime Eestis.

Kõigepealt sõitsime bussiga Riiga, kus mõnusalt lennujaamas sai magatud. Lennuk läks alles pärastlõunal, kohal olime juba varahommikul. Tundus mugavam teele asuda öise bussiga, muidu oleksime pidanud umbes kell 6 hommikul teele asuma või Pärnust läbi sõitma. Lennujaamas lesida oli mõnus, lugesime raamatuid, vaatlesime inimesi jne.

Esimene maandumine oli Bremenis, kust sõit kulges Hamburgi. Seal veetsime kolm päeva. Eelmisel aastal käisin seal jõuluõhtu peateenistusel, kuhu seekord ei jõudnud. Eelmisest aastast jäi teenistusest meelde see, kui igav see oli. Kestis ta umbes pool tundi, jutlus oli allpool keskmist, jutustati üks lugu sipelgatest ja eriliselt tuumakas jutluse sõnum ei tundunud. Seekord otsustasin südaöise teenistuse kasuks. Pastor oli kusjuures sama. Ööteenistus oli peateenistusega võrreldes vapustavalt hea, kohal oli koor, lauldi ka psalme, jutlus oli samuti tasemel, kogudus laulis alati kaasa ning tundis liturgiat. Tundsin end täielikult kodus. Eks siin ole mõtlemiskoht jõulujumalateenistuse korraldajatele, et see inimesi ka kõnetaks. Samas peavadki suured teenistused kõigile mõistetavad olema ning ehk ei saa eriliselt tummised olla. Samas ei tohi need teenistused olla ka lahjad. Eks seal tuleb kompromiss leida sisu ja vormi vahel, et peateenistuste sisukus säiluks.

Hamburgi paljude jõululemmik on raklett – grillseadeldis minipannidega, kus saab erinevaid asju küpsetada. See oli meilgi menüüs. Saksalikud vorstid, mais, kalapulgad, kurgid ja palju juustu, kõik sai ära proovitud.

Pärast seda võtsime suuna juba Frankfurti, K isa poole. Seal on alati peateemaks lauamängud, pitsa, natuke sauna ja kohvimasin, mis kunagi kohvikeetmist ei lõpeta. Lauamängude mängimisel mul seekord suurt vedamist polnud, kuid huvitav oli sellegipoolest. K isa kodus on lõputu hulk erinevaid mänge, neid kingiti varem igaks sünnipäevaks, jõuluks ja kõigile pereliikmetele. Paar riiulit ja pool tuba on eri mängudega kindlalt sisustet. Väikese saunakeskuse leidsime samuti, kus hinnad Eestist lausa odavamad. Natuke kahju on, et Eestis on päris suur saunakultuur, kuid väga paljud saunaliigid pole siia veel jõudnud, Saksamaa saunade saunavalik on tunduvalt suurem ja tihti ka lisavidinad nagu külmavee väike bassein, mullivannid, joomiskaevud jne. Frankfurdis polnud me reisi ainus saunakogemus.

Edasi viis tee mäkke, Schwanbergi, kus igal aastal käime. Seal olevat Saksamaa üks väheseid, kui mitte ainus luterlik klooster. Sealkäimine on alati tõeline hingamine: palveajad, väga head jutlused, toredad kohtumised Saksamaa pastoritega, erinevate eluteedega inimestega, palju matkamist, meditatsiooni, mõtisklusi, raamatuid. Seekord otsustasime jääda kolm päeva kauemaks kui eelneval aastal. Sain natuke ka vabatahtlikku tööd teha. Töötasin hotelli köögis, tegin inventuuri ning natuke sai ka süüa tehtud 😀 (süüa tegin tegelikult iseendale :-D). Esimese osa elasime noortemajas, viimased kolm päeva lossis. Kaasa tegime ka mitmed pakutavad seminarid, meditatsioonid. Võtsime vana aasta korralikult kokku ja uue vastu. Aasta lõppes jumalateenistusega ja uus aasta algas jumalateenistusega. Südaööl vaatasime, kuidas ümbruskondseid asulaid õhku lasti. Pärast raketindust oli taevas tume suitsupilv, ja pahad vaimud arvatavasti selleks korraks siis minema peletatud. Sellepärast neid rakette algselt ju lasti. Ära käisime ka Castellis, kloostri esmakohas.  Sinna matkasime ja kahel korral eksisime veidi ka teelt. Kuna jäime pimeda peale, tellisime mõistlikuse huvides tagasi tulles takso. Mägimatkamine pehmelt öeldes väsitab, kuid Schwanberg oma ümbrusega on selleks eesmärgiks ideaalne. Castelli perekonnale, kes kloostrile omal ajal ruumid võimaldas, kuulub muuseas ka maailmakuulus pliiatsitööstus. Seal toodetakse nt veini. Praegune klooster Schwanbergis on isemajandav tänu koolituste korraldamistele ja üritustele, samuti müüakse veini, pakutakse läbipõlenud pastoritele nõustamist, meditatsiooni ja koolidele reise jne. Lossi näol on nende käsutuses hotell, energiamajanduses ollakse väga säästlikud ning innovatiivsed, samuti on nende hooldusel kuulu järgi ainuke surnumets (?), kuhu korraldatakse urnimatuseid. Iga surnu valib endale puu enne surma juba puu välja, maksab ühekordse puuhooldustasu ja selle puu juurde tema tuhk ka maetakse. Õdede kirikus on olemas ka kabel, kus saab värskelt lahkunuid mälestada. Selline ettevõtmine toob päris kenasti raha sisse, annab aednikele ja ka õdedele tööd, asjapulkadele samuti. Pärast omaniku surma ostsid õed kogu hoonetekompleksi endale. Mulle on see koht omal viisil asendamatu. Patareid saavad laetud, palved palvetatud, ideaal pidevast usupraktikast, mis elu kannab, saab kenasti väljendatud, lisaks kogu soojus ja sotsiaalsus. Alati oleme seal kohtunud vahvate inimestega, kel igaühel oma lugu rääkida.

Väikese vahamaandumisega Frankfurtis viis tee meid hoopis Hollandisse, sõbrale külla. Nägime selle maa väidetavalt parimat kõrgkooli. Hollandit iseloomustab tagasihoidlik rikkus. Palju on aknaid, majad on kujundatud ruumikalt. Väliselt väikesed majad näevad seest päris suured välja.

Hollandis sattusime ka kinno. Kino oli omalaadne. Meie saal oli kusagil kõrgustes, kuhu viis ääretult kõrge trepp. Filmide keskel on ka paus. Vaatasime üht väga mitmetasandilist filmi “Philomena”. Lugu räägib naisest, kes elas nunnade juures, jäi rasedaks ning kelle laps anti nunnade poolt adopteerimisele. Lugu põhineb tõestisündinud sündmustel ja on igal juhul vaatamist väärt. Osalt pajatab film ka ajakirjandusest ja selle pahupoolest.

 

Hollandis käisime samuti saunas. Plaan oli minna kolmeks tunniks, kuid lusti jätkus kauemaks. Juhuslikult sattusime supersoodustuse otsa. Terve päeva pileti saime kokkuvõttes soodsamalt kui Eestis. Saunasid oli sees ja väljas. Ühes aurusaunas oli kuuma veega bassein, väljas suur mullivann, joogiallikas päris allikaveega, infrapunasaun, ujumisbassein samuti sooja veega, sanaarium, mitu aurusauna, koorimisruum soolaga, samuti oli väljas bassein, mis oli samuti sedavõrd soe nagu mullivann, ravimtaimesaun oli ka veel. Eripakkumise puhul saime tasuta kohvi. Ma usun, et see oli mu parim saunakogemus senini. Kohalikust kultuurist saime tundma kohalikku turgu. Koju vedasime tüki juustu ning kuhja õunu, mis turu lõpu puhul poolmuidu kaasa anti. Muidu oli kõik vahva, kuid kohalikus ühikas ei toimi noorte koristusgraafik. Samas, oma järelt nõud siiski mingi hetk pestakse. Vahel pesime nõusid aga enne kasutamist (n-ö puhtaid nõusid siis, ja mööblit ka). Muidu olid noored nagu noored ikka.

Eile tähistasime sünnipäeva, nii minu kui Karviku oma. Vahva oli. Saime uue laua ära proovida, et kas kannatab külalised välja. Kannatas kenasti. Tegime ahjukala. Neljapäeval olid turul juba lõhed otsa saanud. Konsumist leidsime viimase kala. Päris uhke tunne oli see kala endale saada. Puhas vedamine 🙂 Üritus kulges kenasti. Turult saime õunu otse Räpinast ahjuõunade tarbeks. Need sobisid ahju nagu valatult – magushapud hiiglased, nagu nad olid. Sinnajuurde lisaks martsipan, mandlid ja rosinad ja natuke võid. Karvikus lõi lapsepõlv välja ja lisas õuntele sidrunimahla ja muud hääd-paremat. See õunandus oli algselt tema idee. Kala uputasime õlle sisse ning  selle kõht sai õunu ja sibulat täis. Küpsetamist alustasime küll veidi hilja, kuid toit sai erakordselt maitsev. Parim oli see, et valmistasime nii kala kui õunu külalistega koos. Rimi ahjupott sai samuti sisse õnnistet. Valmistas ta oma esimesed ahjukartulid. Üritus ise oli ka lahe. Sai pikalt jutustada, kassidega nalja tehtud, lõõbitud ning ohtralt süüa. Nüüd olen siis n-ö avalikult 30 😀

Nüüd on lõputööga ka asi sealmaal, et peab sellega aktiivselt tegelema hakkama. Lugemisega on juba omajagu viljeletud, vaikselt nihkub kirjutamise aeg ligi. Esmaspäeval saan juhendajaga kokku. Vaatame, mis saama hakkab. Loodetavasti ükskord tähemärke ja lauseid, tekstigi jne 🙂

Mõni pilt ka, ikka kassilast, uuest lauast ja nagu näha jäi Bob eilse peoga ülimalt rahule ja magab selili oma õndsat und 🙂

ImageImageImageImageImageImageImageImageImageImageImageImageImage

Täna käisime lisaks loomade varjupaigas. Vaatasime kassid üle, andsime neile veidi krõbinaid ja pakkusime sotsiaalsust. Tore oli. 

Sünnipäev jõudis jälle kätte, ring sai täis. Tore päev oli. Tegime suurt tuba korda, ajasime vanapaberit ahju. 30 kukkus. Kätte hakkab jõudma n-ö täiskasvanuiga. Miskit on tehtud, palju ootab veel tegemist.

Üleeile klopsisime kokku oma el esimese mööblitüki – täispuidust laua. Vaatasin amazonis jm ringi, kuid vaid väga vähesed poed nt Saksamaal saadavad oma kaupa Eestisse. Ühel hetkel sai meil aga küllalt ja läksime ehituspoodi. Korraliku laua saime umbes 50 raha eest. Mis täispuidust lauad poodides maksavad, peavad selle numbri korrutama vähemalt 5-ga.

Täna käisime Werneris hea sõbrannaga. Tore on teda näha, ehkki teda tõi esmajoones siia hoopis kurvem sündmus, nimelt vanaisa lahkumine siit ilmast. Ometi oli temaga vestlemine imetore, veetsin temaga ühed jõulud koos ja tehtud on koos muudki.

Viimaks aga mõned pildid meie naksitrallidest 😀 Ahjaa, ärge arvake, et see kott tühi on 😀PiltPiltPiltPiltPilt Pilt Pilta

Pilt

Jõudsin koduranda. Seiklus sai selleks korraks ühele poole, töö tehtud ja karv läigib. Sõit kulges mõnusalt. Öö veetsime Visby endises vanglas, mille konge kasutatakse hostelina. Arve on kahjuks senini tasumata, sest lahkusime enne retseptsiooni avamist ja arvet pole ka tulnud. Saatsin neile siis sellesisulise kirja. Eks näis, mis saab. Tegemist on meie peremehe sõpradega ja peremees rääkis nendega läbi. Nii et ma ei tea absoluutselt, palju ma peaks maksma.

Kogu sõit kujunes millegipärast krevetivõileibade tähe all. Neid sai kogu reisi jooksul söödud lausa mitmeid. Tallinnas juhtus väike vahejuhtum, kus mulle taheti ühe noormehe poolt üks suur kapsa sugulasest lill kinkida. Tegemist ei olnud isegi tüübiga, kes oleks endale annetusi palunud. Ei teagi, kust ta selle lille oli välja võlunud. Nojah, olin otsekohene ja nentisin, et lill on ilus, kuid mul pole ta kandmiseks ühtki vaba kätt ja lilleke lendaks prügikasti. Soovisime üksteisele kena päeva ja küllap olime mõlemad õnnelikud.

Esimesed päevad kodus on möödunud. Seame nüüd veidi elamist korda: vaja on paigaldada kassiluuk ja lasta ehitada üks elutoa laud ning lisaks kavatseme tapetseerida väikese toa, kuna tapeet on kulunud, ebaühtlane, mõnda kohta on eelmised elanikud tagunud auke ning paaris kohas ei jookse muster ka ühtlaselt. Täna käisime uut tapeeti ostmas. Paraku jäi pintsel toomata, nii et seiklus jätkub veel hommegi.

Taga- ja esiplaanil jätkub samas vilgas kassielu. Fortuna on veidi kodusemaks jäänud, see on hea, Lauri on suureks kasvanud, toob tihti vihmausse koju ja puulehti :-D, Lyrast on saanud korralikult täiskasvanud kass. Tema on ka kõige truum neist kõigist. Naabri kasspoiss käib ka tihti külas, mängivad Lauriga end oimetuks. Täna avastasime teatava jahmatusega, et kassid söövad meist paremini 😀

Homme on siinse olemise viimane vaba päev. Täna asusin vaikselt asju pakkima, kohvrisse lendasid raamatud ja muud vidinad, mida enam ei kasuta, kassidele väike maiustus ning üks leitud vidin, mis ehk samuti koduloomadele rõõmu teeb. Homme on Hemses suur laat. Kogu pererahvas tõttab sinna. Holmhällar on n-ö meie päralt. Minul on plaanis lugeda ja lugeda ja lugeda.

Täna oli väga kirev ilm. Vihma kallas, kuid samas siras mõnus päike. Lisaks keeras mu kaaslane väga maitsva supi kokku. Tal on imeline and teha suvalistest toitainetest korralik eine.

Täna pakkisime maja nimega “Talleni” talveks n-ö kokku. Samuti käisid siin 50 politseinikku söömas. Meie köögis käib aga pidev lambakolpade töötlemine. Juba laupäeval toimub siin kohalik koduõllefestival ning lambapidu.

Ahjaa, täna oli esimene päev, kus olin sunnitud töötama kinniste jalatsitega. Tasapidi lähevad ilmad ikkagi päris külmaks ära.

Igapäevaselt lendavad tohutud linnuparved Rootsi mandri suunas ja küllap sealt siis lõunasse. Põnevusega pidasin aru, kuidas nad rühmad kokku seavad. Loodus on imeline. Täna arvas kaaslane, et nägi meres hülgeid ujumas. Ka varesed on aktiivsed ja kraaksuvad ja teevad muid häälitsusi. Neil on asjad kontrolli all, tunduv kõlavat nende häälest. Üks istub iga päev vana antenni otsas männi ladvas.

…, kuid töö ei näi lõppevat. Täna istusime siinse perekonnaga külaliste laudades 😀 Nüüd oleme meie külalised 😀 Tegelikult on hooaeg aga läbi saanud. Nüüd enam lõunasööki ei serveerita. Küll aga jätkavad grupid siinkäimist.

Homme tulevad siia 75 politseinikku sööma 😀 Siis saab kohe väga turvaline olema. Talvekoristused aga käivad ja käivad…

Meeleolu on mõnus, see on peamine.

Armusime K-ga uude kassiliiki ära – norra metskassi. Vot see on Eestile sobilik kassitõug.

Nädalavahetusel oleme siin omapead. Mitte kedagi pääle meie siis siin ei viibi. Võime tööd teha, või siis ka mitte, oleneb meist. Järgmisel nädalal paneme aga n-ö täistambiga lõpuni. Tuleb veel suur pidu ära pidada koos lambapeadega ja siis koju.

Eile märkasin, et mac-i kaabel ei funktsioneerinud. Täna oli plaanis minna Hemsesse uue kaabli järele. Mingil hetkel ütles sisetunne, et ehk peaks igaks juhuks E käest küsima, ehk on tal mõni sobiv ülearune kaabel siia maandunud. Alguses ta vastas eitavalt, kuid mõne aja pärast astus ta minu juurde ja näitas ühte ürgvana kaablit, küllap külaliste poolt kunagi siia jäetud eset. Selle ma endale saingi. Esialgu arvasin, et mu internetindus ja skaibindus on selleks korraks lõppenud. Õnneks pole see päris nii. Nii tore, et siinne asjade varu on parem kui keskmine elektroonikapood 😛

Tuul on mind üle limpsanud, sest kurk valutab ja nina ei lase millegipärast õhku läbi. See oli teine põhjus, miks ikkagi Hemse tee võrriga ette võtsin. Olin sisse pakitud nagu kakk ja tõepoolest ei tundnud ma milgit külma. Apteeker ei rääkinud eesti ega inglise keelt 😀 Seega olin sunnitud rootsi keelt rääkima ja oh imet, sain kõigest aru ja lihtsamad asjad sain ka öeldud, mille üle on mul suur heameel. Tundsin end veidi tuimana ja komberdasin, pea paks, toidupoodi. Haarasin automaatselt oma kaastöölisele ökobanaanid, mandlijahu ja muud tooted, endale üht-teist ning suundusin võrri poole tagasi. Paari tunni pärast olin juba kodus, rohi sees ja ootan huviga homset tööpäeva.

Sügis oma märkidega on kätte jõudnud. Eile sadas päev läbi vihma, tuul nagistas katuste kallal. Täna nägin kümnete, kohati sadade viisi vareseid, mille peale ümisesin omatehtut laulukest, millele ise andsin viisi, L andis kunagi sõnad ja mina omakorda mõtte sõnadeks. Siin on meil varese teema suve otsa õhus olnud, kuna nad siinse elu jaoks veidi tülikad on.

Täna küürisime saunalava. See on täiesti esimest või teist korda, kui seda siin teen. See oli mu uue kaaslase idee. Iga inimesega tuleb mõni uus ja vahva idee kaasa. Lisaks kiskusin saunaruumi äravoolutoru välja. Ka see sai esmakordselt üle aastate ilusa ja puhta jume 😀

Täna oli mõnus ja suvine päev. Ilm ulatus pilvedest vihmani, kuid ka päikesepaistet jätkus meile.

Eile oli ühe koka viimane tööpäev siin üldse. Tüüp sai hiljuti väikese lapse ja ta elab päris kaugel siit. Oli vahva temaga koos täätada. Nüüd saab temast ehitaja ja elektrtiseadmetega tegeleja. Huvitav on see elu.

Homme aga jälle tööle… 🙂

Täna oli ääretult soe ja meeldiv ilm. Sai päikest võtta ja lugeda. Mõnus oli. Homme tulevad siia 350 ratturit sööma ja edaspidi töötame juba iga päev. Tuleb selline “töö teeb vabaks” vabatahtlik nädal. Noh, see on hea, kuna ongi see pikutamine juba ära tüüdanud. Eile pakkisin maja nimega Binexi talveks kokku. Sain esimest korda katuseakende korrastamisega hakkama. Neid polnud keegi mitte kunagi puhastanud. Kõndisin katust mööda, viskasin männiokkad alla. Hea meel on sellest, et ise sealt alla ei kukkunud. Peremees ütles muhedusega, et siin on liivane ja kergestikaevatav maa. Ei tea, millele ta viitas. Mainisin talle, et lähen turnima 😀

Täna sain järjekordse raamatuga ühele poole. Käes on järgmise raamatu kord. Täistöö kõrvalt ei jõua paraku just palju lugeda. Teosammul aga tammun edasi.

juuni 2017
E T K N R L P
« mai    
 1234
567891011
12131415161718
19202122232425
2627282930  

Enter your email address to subscribe to this blog and receive notifications of new posts by email.

Join 3 other followers

wordpress statistics

Blog Stats

  • 58,289 hits