You are currently browsing the monthly archive for oktoober 2010.
Jah, just sinna mind tänane päevaplaan viis. Pääle selle käisin “Body Shop”-is ja sain paari euro eest megahääd šampooni. Nüüd juuksed läigivad. Ujulas möllasin mitu tundi. Olin püsiujujate rajal, siiski olid mul pidevalt paar konnakest, st lapsed, risti rajal ees. Sulistasid sääl. Pääle selle ujusin väikelaste basseinis. Seal oli soojem. Proovisin veidi mänguasju, lapsed vaatasid sellise igatseva näoga. Andsin siis mänguasja neile. Hakkasid kohe mitu korda intensiivsemalt mängima. Lõbus oli. Pääle selle oli laes kaamera. Küllap selleks, et keegi ei saaks lapsi ahistama tulla. Imeline vaade oli ka väljapoole. Lohelaudurid seilasid merel. Järgmiseks laupäevaks kutsuti mind merele – nimelt purjetama. Loodan, et on tuult ja kena ilma. Teepealt korjasin üles ühe salati ja sõin siiski ühe döneri ära. Istusin lihtsalt imeilusal rannal nautides vaadet. Laboe oli oma täies hiilguses. Müüdi veel jäätist, kohvikud olid samuti avatud, olenemata sügisest tajusin veidi veel suvist hõngu.
Pääle selle külastasin kohalikku tee-kontorit. Vedasin sealt nelja sorti teed koju. Nüüd on jälle, mida juua ja naabritelegi pakkuda. Õhtul kutsuti mind jällegi poetretile. Hiivasin kaaslase seljakotti siis paar mozarella-juustu. Õhtu veetsime piljardilaua juures. Juttu jätkus kauemaks, klatsi samuti. Kõndisime ühest aknast mööda. Paar nädalat siin elanud tüdruk oli tee juba leidnud ühe noormehest elaniku sülle. Noormeest olen isegi näinud – itaalia päritoluga kena kuju, kuid… nojah…
Veel leidsin ühe toreda ja tõsiseltvõetava artikli lugemiseks – URMAS PETTILT!
URMAS PETTI KOLUMN EESTI KIRIKUS 19.10.2010
Laskem Jumalal olla Jumal!
Eilne päev oli seiklustest tulvil.
Päeva kava oli minna toidupoodi ning uurida sobivaid bussipeatusi, millega oleks hää ülikooli suunas liikuda. Asusin teele. Proovisin majade vahelt otseteed poodi leida. Teel nägin oravat, käisin ka hülgeid veelkord vaatamas. Pärast poeskäiku jooksid mind vana sõber pikali 😀 Hüppas kohe sellise matsuga ümber kaela, et seniajani tunda. Bussipeatuse leidsin samuti üles.
Kuid õhtu…
Uksele kõlas koputus. Felix kutsus mind kaasa endaga poodi. Natuke hiljem kutsusime veel paar inimest ühes ja nii see tee lahti läks. Nüüd sain alles otseteed näha – läbi tagahoovide otse poe uksest sisse. Kui pood oli end ammendanud, lonkisime kiirel sammul tagasi ühikasse. Hakkasime jällegi lauajalkat mängima. Seekord läks mul juba palju paremini. Löögid on kiirust kogunud, meeste päält jälgisin, mis nippe nad veel muidu kasutasid. Seekord ei jäänud võidudki tulemata. Hiljem taheti mind ööklubisse vedada, kuid õnneks võeti minu “ei”-d seekord tõsiselt. Selle asemel rääkisime pool ööd hoopis köögis juttu. Kena õhtu oli.
Ahjaa…päeval, kui ma rannikust möödusin, nägin, kuidas esimese kursuse meditsiinitudengeid piinati. Nad pidid end alasti võtma ja merre hüppama. Selle juurde käis loomulikult pidev heatahtlik mõnitamine. Kuid arstikitlid olid neil juba seljas. Tegemist on ju raske tööga. Eks alguski pea siis veidi pinget, st külma vett pakkuma.
Öösel olid arstitudengid “Die Pumpe”-s pidutsemas. Sinna soovisid meie maja mehedki end teele asutada, kuna päeval meres olnud tüdrukud ehk seniajani paljad olid ning alkoholist juba parajalt rahustatud… Õujeeee…
Sel ajal kui mina siin rahulikult puhkust nautisn, veeres mu rollu kenasti Tartust Pärnusse. Kuulsin, et Eesti pakkus juba erisuuruses lumehelbeid. Loodan, et asjaosaline külma ei saanud.
Mina sain täna mitmeid kutseid. Oleks võimalus mõneks ajaks Stockholmi külla minna, teiseks sain kutse merele purjetama. Paar ühikakaaslast kuuluvad siin vastavasse ühingusse. Sain veel teada, et üks sõbruskeid on Inglismaale põrutanud aastaks õppima. Sellest on kahju ja rõõm korraga, kuna Kiel natuke vaesem jällegi sellevõrra on. Veel sain hakkama šoppamisega, paar särgikest võin jällegi oma kaasavara hulka lugeda :-D, (lisaks kelmikat aluspesu :-D). Tegelikult soovisin end täna linnaelajaks vormistada, kuid linnavalitsus oli oma puhvet juba kinni pannud. Jalutada sai samuti. Õhtul lähen veel hülgeid vaatama, kes kõrvalolevas akvaariumis ujuvad.
Minu uus kodu on kullake, tegemist on kristliku ühiselamuga. Meil on siin suurepäraset sisustatud köök, lisaks saal pidude tarbeks. Allkorrusel on mänguruum lauajalkaga, loomulikult on olemas telekaruum. Mind ennast vaimustav kõrvalolev meri sadamaga, akvaarium hüljestega ning naabriks olev kirjandusmaja koos vana botaanikaaiaga. Paremat ei anna soovidagi. Täba avastasin boonusena lisaks selle, et ka bussid liiguvad siis normaalselt, seega pääsen nii kesklinna kui ka ülikooli. Jah, unustasin veel mainida, et läheduses on ka kunstimuuseum, ooper, teater, väärtfilmikino ning lemmikkerko. Võimalusi on, tuleb vaid kargud alla panna ja end toast välja vedada.
Nali eilsest ööst: mis tunne oleks teil autos istuda, kui juht mainiks, et ta käed on kahtlaselt väsinud ja ei viitsi rooli eriti hoida või linnale lähenedes tuleb ju hakata sidurit kasutama 😀 Turvatunne kohe tuleb peale, kas pole 😀
Turvalist sõitu soovides!!!
Täna oli tore päev, natuke kummaline ka. Vaatasime filmi nimega “Männerherzen”. Soovitan kõigile. Sügavik ja komöödia ühes kaadris, natuke ka Hollywood’i. Tänane pakkus veel seda, et käisin endale saunalina nõutamas. Kauplesin tervelt kaks eurot veel allagi. Oli tegemist viimase eksemplariga ning näis, et keegi oli ta juba pakendist välja kiskunud. Mind saadeti siis esemega suure toidupoodi tagaruumi, kus kellegagi äri tegin, mis õnnestus.
Eile sai veel õhtul laua-jalgpalli taotud. Mina kaotasin vist nii mõnedki mängud, kuid harjutusi sabale sai tehtud mõnusalt. Oli naudingut ja toredaid kohtumisi oma uute kaasüürilistega. Täna sai muidu veel lisaks sõlmitud sissekolimisakt ning tühjendatud esimene prügikast paberiprügist. Siin on meil prügikoristusteenistus. See on ka ainus asi, millega tegelema peame. Ülejäänu tehakse meie eest. Mugavus kuubis.
Meie majajuhataja rääkis minuga eesti keeles muide, ta on nimelt aasta Eestis veetnud. Seegi oli armsus kuubis.
Pole juba mõnda aega kirjutanud. Nüüd on selleks ülim aeg.
Eile saabusin Kieli. Reis kulges rahulikult, lennukid maandusid kenasti, tõusmisest rääkimata. Olen tänase seisuga juba ka immatrikuleeritud, tehtud on uus pangakaart jmt. Toa leidsin kenasti üles, võtmed ootasid laual.
Nädala eest Eestis olen lõputult tänulik. Oli tihe nädal. Vaatasin filme, käisin kontsertidel, nägin sõpru, jõudsin metsa matkale ning kojugi – kassi ja teiste juurde. Kassile muretsesin karvahooldusharja, kindakujulise 😀 Nii suurt sõprust pole kassi silmis ammu näinud.
Täna investeerisin kena rahahulga ühte telefonikõnesse – ei kahetse seda. Sõprus on palju väärt. Kes veel ei rea, siis eelmisel nädalal ostsin endale ka isikliku rolleri. Nüüd olen mobiilne. Olen temaga rahul. Õnnetustestatistika on ka juba esimese päevaga täis tiksunud. Keegi tagurdas mulle lihtsalt otsa. Sain loomulikult valuraha, kuna mul puudus sel korral süü, kuid sinikad meenutavad toda päeva senini.
Täna sain ka interneti, nagu võib tähele panna.
Mõned pildid aga metsast:
Aeg on ümber, on ümmargune. Olen tagasi Eestis. Viimane päev ja kojusõit kulges vaevadeta. Ühe öö veetsin Tallinnas Maardu kandis. Oli meeldiv. Kaua polegi ju Alexit näinud.
Jäi meelde tagasisõidust midagi väga ilusat. Üks rootsi naine, vaimse puudega, ütles, et balti soost võõrtöölised olla parimad. Nad tegevat asja südamega. See oli nii aus ja ilus. Nii meeldiv oli kuulata.
Callega kallistasime sügavalt, saime rääkida, ta näitas meile veel kohalikke maju. Juba praegu igatsen Holmhällari järele. Inimesed olid nii südamlikud. Krille ajas mind veidi veevoolikuga taga. Isegi viimasel päeval sai nalja, kohvi, veel veidi koristada. Jätsime järele täiesti tühja köögi.
Nüüd aga Eestis! Olgu Tema meile armuline! 🙂
Täna oli laupäev – saime selle puhul bilarikomme.
Avasime viimasel rahulikul õhtul punase veini pudeli. Nüüd on see meeldivalt soe. Homme töötame hilise ööni. Pererahval on hää tuju, kokad muhelesid, muusika mängis. Ehitakse suurt saali pea 200 inimese tarvis.
Lõke põleb veel siiamaani, raamat silme ees muutub üha põnevamaks. Calle on tore peremees, temaga saab muhelemist. Kohalik köögitoimkond, tundub, et on meiega harjunud. Saarerahvale on raske omaseks saada. Neil on põlvkondi pikad suhted, omad jutud, lapsed, sugulased, maalapid, lambad, isegi nende pead. Siiski on lootust… Pererahva koer on meid täielikult omandanud, pererahvaski usaldab meid juba mõnuga, ei kontrolli, viskab nalja, on olemas.
Täna on siin vaikne, pole ainsamtki inimest, see on vaikus enne tormi. Juba homme kogub agoonia suuremat hoogu, sest aasta tuleb suure soojusega ära saata. Talvel Holmhällar magab 😀 Vaid mõned suuskadega turistid ja n-ö hullud veedavad siin oma talve, prillid ninal, puud kaminas, raamatud põhiseltskonnaks. Aastate pärast kujutaks endalgi taolist hullu talve ette.
Aeg hakkab otsa saama. Täna korjasin viimase perekonna kukeseeni – hea saak oli, st suur perekond. Kolm järgnevat päeva tuleb arvatavasti tööl veeta ja siis lennukile. Tulemas on suur oktoobripidu e lambapeadepidu 😀 Kohale peaks ronima pea 200 inimest. Eriline on pidu ka seetõttu, et meil tuleb poole ööni tööl püsida, lisaks loomulikult kolbad, keda mina esialgselt näsida ei kavatse. Aga kui piisavalt näljutatakse ja muud pole, eks siis tuleb mulgi suure hunniku rahvaga koos kihvad sisse lüüa.
Täna oli muidu enneolematult meeldiv päev. Õhkkond oli selline armas, tuju hea, päike veidi paistis, peretütar pisitis pea koduuksest sisse, koergi oli armas ning raamatki andis ühe kirjelduse suurest ja paksust õnnetoovast kassist, keda nuumati nii kuis jaksati. Loen üht raamatut jaapani mütoloogiast, seda küll romaani kujul.
Maarja Eik - ajaveeb 