Täna magasin kaua, pea pool päeva tegelikult. Magamise vahepeal panin paika oma õppeplaani Saksamaal. Õigemini otsisin välja ained, mis mulle huvi võiksid pakkuda ning kandsin nad kenasti õppelepingusse. Kardetavasti ka mõned ained kattuvad. Teoloogiast tõmbasin endale karja aineid ning filosoofiast ning germanistikast samuti. Muuseas avastasin ka kaks Heideggeri ainet, mida soovin kuulata – ühe loengu ja teise seminari. Kokku kahmasin 40,5 ECTS-i. Sealne eksamite tegemine ei pidavat olema selline läbu nagu siin 😀 Õnneks aega on ja keskkond pisut võõras, seega õppimiseks parimad tingimused loodud. Seni oman kogemusi, et välismaal õppimine on olnud pea mitu korda efektiivsem kui Tartus. Usun, et “süüdi” on just see keskkonna võõrus. Kõike oled sunnitud märkama, kuna see on uus. Liiklus on vastupidine, kui viibid Inglismaal, näod on naeratavad, isegi tänaval, kui viibid Eestist eemal. Iseenesestmõistetav saab mõistatuseks.

Hetkel käisin kodulinna kaemas – pea 25 km rulluiskudega. Masu on ka meie teeolusid veidi mõjutanud, või minu jalgade seisulorda 😀 Vennal oli täna veelgi ilusam päev. Tema tegi kaks tiiru – umbes 50 km ning lisaks sellele jõutrenni kangiga ülakehale. Vend näeb välja nagu noor jumal, nagu meie treener kunagi öelda tavatses. Vaatasime kogu linna üle. Nad on Post Arturi keskust jällegi laiendanud. Pisike silmamoondus oli tehtud numbriga 2, mis nägi samas välja nagu täht “r” 😀 – kohe ilus kaeda. Ilu on igas hetkes. Jahtklubis oli koodiga WC 😀 ning rannas palju noori oma kaaslast otsimas ja leidmas. Meri hiilgas mõnusalt ning kokkuvõttes nägime nii päikeseloojangut, kui -tõusu. Mööda sõitsime ka sanatoorium Tervisest, mille katuselt kuulsime ühel eelnevatest kordadest kedagi algeliselt saksofoni mängimas. Imeline, kui palju mälestusi paikneb ühes kohas ning hetkes. Aistingud, mis vallandavad mälestusi, on tuhandeid – lõhnu, vaateid, puudutusi jpm.

Täna tajusin jällegi ka seda, kui mõnus on aias mütata. Niitsin veel veidi naate ning avastasin ka vikati sõbra reha, millega kogu kupatuse kokku riisusin. Veider, kuid tajusin, et tegemist on omamoodi vaimse tegevusega. Ka see on omalaadne, et tunnen endas soovi midagi seesugust nagu niitmine üleüldse teha. Mingi sisemine vajadus, tahe, et mitte öelda sund, ajandab mind otsima ja looma korrapära. Home, kui aega veel jagub, kavatsen meie väikesele põhjamaisele viinamarjapõõsale uue ronimispuu ehitada. Saab näha, mis sellest välja tuleb. Ka koostöö võlusid on tore tähele panna. Eile saagisin ka õunapuudelt vanu oksi. Asetasin nad õue grillahju kõrvale. Täna avastasin kenasti saetud ja hakitud oksaraod toast kamina kõrvalt riidast. Armas, nagu sipelgapesas elada. Tööjaotus, nagu Cartesius selle kenasti välja töötas.

Loen hetkel üht raamatud kurjade vaimude väljaajamisest, kus Cartesiust ning valgustust pimeduse levitamise ajendil kritiseeritakse. Pärast valgustust olevat kadunud kurjade vaimude ja Saatana eksistentsi tajumine ning personifitseeritud kurjuse nägemine maailmas. Minu arusaamist mööda oli Cartesius vaimne inimene, ehkki ta jagas oma elamist mõnikord nt laibaga, mis üldlevinud vaimsusega eriti ei ühildu 😀 Kuulu järgi tegeles ta ka müstika, unenägude jmt-ga. Kuidas on siis juhtunud taoline asi, et järeltulevad põlved on kogu vaimsuse, kurjuse taju, unenäod jm lasknud endast mööda libiseda. Kas Cartesius pooldaski sellist labast materialismi, nagu arvatakse(dualismi derivatsiooni, kaotades duaali teise poole, minnes seeläbi tasakaalust välja)? Kas temast on täiesti valesti aru saadud? Sel juhul on valgustus tõepoolest vaimuvaene, kui kehtib positivistlik väide, et mida ei saa empiristlikelt alustelt tõestada, seega hüpoteetilis-eksperimentaalsel viisil mingile väitele kinnitust leida, siis pole asja lihtsalt olemas.

Millegipärast on inimestel kalduvus teha võimalikult lihtsaid valikuid, tihtilugu ka enesele kahjulikke. Ajendiks näib olevat laiskus ja püüd võiamlikult kergesti ÄRA elada. Inimkonda näivad edasi viivat aga need inimesed, kes mingil viisil, erksalt isegi, peavoolule, st laiskusele, vastu ujuvad. Suhteliselt laisal massil aga on kalduvus erksate inimeste tegemistest aru saada viisil, mis sageli viib järeldusteni, mis oma algses plaanis pildile üldse ei sobitu. Nii on küllap juhtunud ka Cartesiusega ning tema teoste ja elu interpreteerimisega. Teoseid on loetud anakronistlikul ja pisut laisal viisil. Ses suhtes õigustab, ülla-ülla, ka teadusmetodoloogia väljaselgitamisel, tihtilugu enim biograafiline meetod koostöös ajaloolis-kriitilise lähenemisviisiga. Mis on selle n-ö laisa inimese ülesanne. Loomulikult olla selline kreatiivne müra. Naljakal viisil võib mõnikord seisakust ja n-ö traditsioonilisest, ehkki pisut stagneerunud pinnasest, välja kasvada palju armsaid ja toredaid inimesi, mõtteid ning erksaid inimesi, kes jällegi annavad suurele karjale mõne uue mõtte, teadussaavutuse, kogemuse jne järada. Et maailm ei hukkuks, on alati vajadus mõne erksa inimvaimu järele, olgu selleks Ema Theresa, halvimas olukorras isegi Jumala Poeg isiklikult, või väiksemad vaimud, kes algset erksuse allikat samuti peegeldavad.

Homme tagasi Tartusse – jällegi vahemaandumisega Viljandis.

Aa…eile sain Haapsalu toomkirikus teha väikese sooloesinemise gregoriaanivallas. Vend pärast ütles, et ma olen juba päris hää laulik 😀 Päris kohe, mitu korda nädalas ma laulan jne. Üldse oli selline musikaalne jaanipäev. Lea juures õppisime tantsima. Jalg hakkab juba kenasti käima. Lea sai ka natuke Matuga tantsi. Kahju, et tantsupeole ei saa. Siis näeksin, kuis Matu jalga keerutab, pisut paremate tantsijatega, kui mina seda eales vast olla suudan.

Advertisements