You are currently browsing the daily archive for 18/06/2009.

Mõtteid fundamentalismist

Peamiseks teemaks on see, kas religioosset fundamentalismi üldse eksisteerib. Sellele anti erisuguseid vastuseid – praktikast lähtuvaid ning teoreetilisi, fundamentalismi purustada püüdvaid ning teisalt fundamentalismi olematuks muutvaid käsitlusi.

Huvitavat kuulsin sel semestril peetud loengutes nii mõndagi. Meelde jäi näiteks mulle uudne vaade Idamaade fundametalismile. See oli seostatud poliitikaga jne (sellest kõneleb ka üks eelnev sissekanne – https://maarjaeik.wordpress.com/wp-admin/post.php?action=edit&post=145 ; https://maarjaeik.wordpress.com/wp-admin/post.php?action=edit&post=116).  Esimest korda kuulsin elus ka Enn Kasakut, kelle loeng igati mõtlema pani. Enn Kasaku loengust võiks suurel määral olla kasu ka religiooni-teaduse suhetega tegelemisel. Kenasti avaldus tema loengus ka Kuhni paradigmade vahetamise mõistestik. Teadlaste grupp võib olla sama fundamentalistlik, kui seda on iga teine rühmitus. Samuti võib see omandada religioosse suuruse ning tähenduse. Samalaadselt kui religioosses rühmituses asutakse ringkaitsesse ning asutakse genereerima ad hoc teooriaid oma maailmavaate ja positsiooni päästmiseks.

Tähelepanuväärivaks osutusid minu meelest ka Ringo Ringvee ning Mart Raukase loengud, samuti David Vsevjovi ettekanne. Sellele kõigele ei jäänud alla ka Meego Remmeli presentatsioon.

Järeldused endale: kas leidub fundamentalismi. On tarvilik eristada fundamentalismi ja usufanatismi. Vundament on elamise võimalikkuse tingimus ja seda tarvilikul viisil. Me kõik toetume elamisel millelegi, mida võib kutsuda ka aluseks ehk vundamendiks ning see on minu meelest igati tervistatav eluvaade. Kuid fanatismiks saab eluvorm sel juhul, kui selle vundamendiga hakatakse märatsema, selles ei olda kindel, kuna mingi eluvaade ei vasta enam kõigile küsimustele iseenesestmõistetava loomulikkusega. Tulemusena tekib hirm, hirmu tulemusena aga vastandumine ning teistele oma eluvaate rangelt võttes pähemäärimine. Fanatism on vaadeldav tasakaalutuse avaldumisvormina ühiskonnas. Ühelt poolt tekib fanatism, teisalt liberalism. Nad on omavahelises vastastikuses seoses. Fanatismi võimalikkuse üheks tingimuseks on ühiskonnas valitsev pluralism. Eluvaadete mitmekesisus loob tihtilugu pinnase ebakindluseks. Ebakindlust soodustavad loomulikult nt ka ühiskonna majanduslikud raskused. Kuna oma eluvaate määratlemine ei toimu enam ühes dimensioonis, nt jah-ei tasandil, vaid võimalusi on kümneid kordi enam, on üha raskem teha valikuid. See ajendab otsima õlekõrsi ning lihtsaid vastuseid oma küsimustele. Seetõttu on halvas mõttes kalduvus muutuda dogmaatiliseks ning jäigaks. Millegipärast võib sellistel dogmaatilistel aegadel tihtilugu märgata millegipärast nt ka harituse ning ka hariduse langust. Nt hellenismi periood Vana-Kreekas või praegune aeg nt Läänes. Tasakaalukate otsuste tegemine muutub üha keerulisemaks. Selleks puudub tihtiligu ka kompetents. Huvitav, kas kõrgelt haritud (humanitaarharidus eriti) ühiskondades on tõenäosus, et fanatismi on vähem? Sisetunde järgi on tõenäoline, et see just sedaviisi on. See oleks hea argument suurendada/muuta kohustuslikuks usuõpetuse tunnid üldhariduskoolides. Eesti usumaastikku silmitsedes võib ilmse selgusega märgata religioosset võhiklikkust, religioosset kirjaoskamatust. Täheldada saab ka uususurühmituste kasvu, parameditsiini õitsengut, pendlimeeste ja nõidade suhteliselt head käekäiku ning paljudes kanalites ning ajalehtedeski pakutavate horoskoopide ilmset üleküllust. Uususurühmituste kasv ja muud tendentsid osutavad ilmekalt sellele, et nt Eesti on täiesti soodne maastik usufanatismi levikuks. Oma arengupanuse on sellele andnud kindlasti ka majanduslangus ning see, et meie ühiskond on välja kasvanud Nõukogude Liidust, kus viljeleti samuti omalaadset usufanatismi, mida kogu rahvastik pidi mitte ainult tolereerima, vaid ka ametlikult omandama. Oluline on, et kõike seda oleks parem kirjeldada usufanatismi nime all ning mitte fundamentalismina, kuna see poleks etümoloogiliselt korrektne. Seega leidub pigem fanatismi, kui fundamentalismi.

 

Marc Chagall

Marc Chagall

Millistes vormides kohtame fanatismi? Mis on sellele iseloomulikud tunnused? Eelnevas tekstis käis juba korra või paar läbi fanatism teaduses, kuid loomulikult esineb seda mujalgi. Fanaatilisust avastame näiteks spordi puhul (jalgpallifännid, maletajad jne), poliitikute hulgas, militarismis, rahvusluses ning loomulikult ka religioonis ning igal pool mujalgi (kollektsionäärid, muusikud). Mis ühendab neid kõiki? Arvan, et selleks ühendavaks lüliks on religioosne element. St millelgi on taotlus, nagu nimetatud, vastata kõikidele elu olemuslikele küsimustele. Ta läheb oma legitimeeritud kasutusraamidest välja ning ta pretendeerib olemaks lõplik tõde igas võimalikus ja võimatus valdkonnas. Ka religioonil võib olla taoline taotluslik kalduvus nt vastata teaduse küsimustele, igapäevastele pisiasjadele, psühholoogilistele fenomenidele jne.

Mis on fanatismi iseloomustavad tunnused? Üheks tunnuseks on ehk see, et ta kipub hiivama inimese kogu tähelepanu ning aja. Teiseks see, et muud esemed ja olendid kaotavad oma tähenduslikkuse ja ka väärikuse, st nt subjektid võivad saada vahendeiks ehk objektideks. Nt kristlusega võrreldes on vahe selles, et usu abil Sa võidad enese ning ka teised siis fanatismi puhul on kalduvus teiselaadne. On reaalne oht kaotada iseend ning langeda oma fanatismi ohvriks, kaotades seeläbi ka teised enda ümber. Minu meelest on kaduvikku enamasti määratud ka inimese vaba tahe, kuna iseseisev otsustusvõime on tavaliselt paraku suurel määral kaldunud ning seeläbi enamasti pärsitud. Loomulikult kaob fanaatikul tihtilugu ka selles mõttes pind jalge alt, et oma hirmus ja ebakindluses kaotatakse enamasti täiel määral tolerantsus teiste ja teistsuguse suhtes. Tolerantsuse kadu on määratletav seeläbi hirmu erivormina. Teistsugust ei lasta seetõttu ligi, kuna oma vaatekohad saavad sel viisil ohustatud. Loomulikult võib teistest eemalehoidmise ajendina tuua ka selle, et teistega on nii või teisiti igavikulises perspektiivis halvad lood, seega polegi nendega mõtet üldse läbi käia. Seega kaasneb igasuguse fanatismiga enamasti ka teiste hukkamõistmine, kritiseerimine ning igal juhul mingil viisil sildistamine. Peale sildistamise on oluline ära tuua ka äravalituse aspekt. St seda, et fanaatikutel on kalduvus näha end ainulaadseina ning äravalituina. Kuid äravalitus on siinkohal mõistetud negatiivsena, selles mõttes, et end kujutletakse püramiidi tippu ning teisi ei lasta isegi mitte pildile. Selles suhtes võib ka vana heebrea uskumust ja tänapäeva judaismi pidada mõnevõrra fanaatiliseks, ehkki neil nii mõnedki eelnimetatud tunnustest puuduvat näivad. Fanaatikud näivad enamasti toetuvat mingisugusele välisele autoriteedile, mida arvatakse suutvat sõnasõnaliselt tõlgendada, ehkki viimasel ajal on ilmnema hakanud ka muid tendentse. Nt kui jalgpallifänne pidada fanaatikuteks, siis neil ei paista küll silmaga nähtavat eeskirja või muud nn pühakirja olevat. Fanaatikuid näib iseloomustavat ka sotsiaalne isoleeritus ja kontroll. Peale selle tundub neil enamasti olevat ka mingi suurem plaan või siht, mille poole liikuda (maailma lõpp või võit jalgpallimeeskonna üle, igavene lunastus. Eelnevast ehk kumas, kuid näib, et fanaatikud ei püüa eriti haridust väärtustada. Haridus võib liigselt laiendada silmaringi ning laiemaid vaateid ja liigseid ideid on raskem hoida grupi kontrolli all.

Marc Chagall, the Red Jew

Marc Chagall, the Red Jew


Kuidas suhtuda fanatismi? Ühest küljest tekitavad fanaatikud probleeme, nad on tülikad ja nende ligiolu on sama nõme kui välgu sähvimine ja müristamine tornis istudes. Samas on nad aktiivsed rakukesed ühiskonnas. Selles mõttes on nad positiivsed. Nad jõuavad palju korda saata ja oma aktiivsuse vahendusel juhivad nad ka ühiskonna tähelepanu oma passiivsusele. Teiseks on nad millelegi vastasjõuks – nimelt staatilisusele, ning seeläbi tasakaalustavad kogu situatsiooni. Seega aitavad nad mingil viisil oma erinevate vaadetega kaasa ühiskonna terviklikumaks saamisele. Oma äärmiselt fundamentaalsete vaadete tõttu võivad fanaatikud ka kaasa aidata ühiskonna ja nt ka teaduse arengule. Kuna fanaatikute maailmavaade peab kõigega sobituma ning ranged reeglid välistavad palju, siis üritavad nad oma vaadetele vastavalt ka ühiskonna arengut muuta. Nt on Jehoova tunnistajad aidanud kaasa verevaba meditsiini arengule. Fanaatikute hulk ühiskonnas on ka heaks indikaatoriks meie ühiskonna hetkeseisule. Selle järgi saab valida oma arengusuundi.

Seega, lõpetuseks võib öelda, et fanatism on ühiskonnas suhteliselt teretulnud nähtus ning teatud arengusituatsioonis pea et paratamatu. Fanatismi teatud ebamugavus ja isegi ohtlikkus aitavad meil ületada oma passiivsust ning lõppkokkuvõttes aitab fanatism kaasa ühiskonna arengule.

Samas…mida teha mõnede nähtustega?

Advertisements
juuni 2009
E T K N R L P
« mai   juuli »
1234567
891011121314
15161718192021
22232425262728
2930  

Enter your email address to subscribe to this blog and receive notifications of new posts by email.

Liitu 3 teise tellijaga

wordpress statistics

Blog Stats

  • 59 288 hits
Advertisements