Oli kena reis ja täna ta lõppes.

Ryanairiga sai täna nalja. Ma seniajani ei mõista, miks inimesed pool tundi enne lennuki väljumist järjekorda võtavad ja seisavad ja seisavad. Kui inimesed lõpuks sisse lasti, läksin kenasti ilma ootamata oma kohale :-D Huvitav, kas keegi on taolist inimkäitumist juba uurinud. Inimesed ei saavuta mitte mingeid eeliseid ja ootavad ja ootavad.

Kielis käisime veel ühes supervahvas saunakeskuses. Sakslased on saunast natuke erinevalt aru saanud. Toimus suur leiliviskamine 90 kraadises saunas ja mina vaevu panin tähele, mis toimub. Meeldivalt soe oli, aga ei miskit enamat. Frankfurdi lähedal olime ju samuti saunas. Sealne leil oli veidi kõvem, kuid vihtasid kasutasid nad ainult leili viskamiseks. Ehkki paar korda kuus või oli see nädalas, lubati vihtadega isegi vihelda, ehkki neile oli see pigem sensatsioon.

Parim käik oli siiski Schwanbergi. Nägin jällegi omi õdesid. Peale selle vaatasime ühte prantsuse filmi (My Afternoons with Margueritte). See film on jällegi üks nn kohustuslikke filme. Schwanbergis elu kees. Aastavahetust veetsid seal oma 100 inimest, paljud neist pastorid :-P Seega, juttu jätkus kauemaks. Lisaks juhtus see, et Kristjan veendus, et kristlus on tallegi täitsa vastuvõetav. Igav kohati, nüüd polegi mul enam oma ateisti :( Käisime ka matkamas. Kõigepealt kõndisime Ipshofenist Schwanbergi, Tõus oli oma 200 m. Mõtlesin vahepeal, et Kristjan viskab sussid püsti. Ei visanud siiski. Aitasin tal veidi kotte kanda, siis elasime rännaku kenasti üle. Elu oli mäel täitsa mäel :-D Söök oli imeline, palvetada sai enam kui küllalt. Kristjanile meeldisid jutlused ja samuti psalmilaulmine. Tegi kõik kenasti kaasa. Alguses vaatles, hiljem hakkas suud paotama. Jällegi nägin ELUSAT kirikut. Saime paari pastoriga ka lähemalt tuttavaks. Lisaks ajasime õdedega juttu, meid õnnistati Sr. Ruthi poolt. Lisaks kuulsin Sr. Christa elulugu, seda, mis teda kloostrisse tõi. Igatsen samuti elusat kristlust, mis viljeleb miskit muud kui vaid pühapäevast jumalateenistust. Soovin intensiivsust, leegitsevaid silmi, täielikku pühendumist ilmalikus keskkonnas, nagu Schwanbergi nunnad seda on saavutanud, ja seda puhtluterlikus vormis. Tundsin nende kolme päeva jooksul jällegi, kuidas usk mu südames kasvas, tunnetus arenes. Palvetamisel ja palvetamisel on siiski vahe. Ka mäel käisime matkamas. Nägin kahte hirve mööda kalpsamas. See mägi kuulus kunagi keltidele ning oli juba neilegi püha. Schwanbergi kõrval asub muideks ristikujuline park, kust võib leida ka õdede surnuaia, palju kujusid, eelmiste omanike aadlike mausoleumi, puitskulptuure ja palju muud. Üks pastor ja tema elukaaslasest meesterahvas viisid meid lõpuks ka veel rongijaama. Loomulikult sai mäel ka raamatupoes käidud ja pood tühjaks veetud. Enamuse raamatutest ostis loomulikult Kristjan, kes hetkel surma teemaga aktiivselt maadleb (ta vanaema on peatselt lahkumas). Veel pakkus suurt pinget Schwanbergi kass Felix. Teda sai pidevalt külastet. Elukohaks oli tal büroo. Lisaks sai mäelgi mängitud lauajalkat. See mäng on isegi kloostreil olemas :-D

Jõudnud tagasi Kieli, käisime Nikolai kirikus kolmekuningapäeva teenistust kuulamas-vaatamas. Oli eriline teenistus mu oma gregoriaanischolaga ning viirukiga. Jutlus läks jällegi südamesse nagu palju muudki. Sel korral läksid kõik jutlused Saksamaal täkkesse, eriti mäel :-P

Lisaks sain mega-super-hinnaga oma gregoriaaniõpetajale Graduale Novumi :-)

Oli imeline aeg täis eraelu, Kristjani sugulasi, sauna, retkesid (siin igatsesin Carmenit), sööki, palveid, gregoriaanikat, vestlusi, filme (3 tk Rongo, Saabastega Kõuts ja Pärastlõunad Marguerittega), lisaks lõputud rongisõidud, bussiminutid ja lennukit sinnajuurde, isegi mediteerida sai. Sain endale uued püksid rolluga sõitmiseks (termovarustus jällegi), koti, päevavalguslambi ning raamatuid, lisaks paari kingi. Aamen.